1992. aastal kirjutas Toomas Paul essee „Eesti kirik getost pääsemise järel“ alapeatükis „Kellele on vaja teoloogilist haridust?“:
„See võib näida retoorilise küsimusena, aga ta pole seda. 24. VIII 1949 „Seaduse vaimulikest kutsetöölistest“ paragrahv 10 p. 2 järgi ei tohtinud aseõpetajaid valida abipraostiks ega kõrgemale kohale, neilt nõuti stuudiumi lõpetamist. Selle nõukogudeaegse diskrimineeriva seaduse tühistas Kirikukogu 17. detsembril 1991. 15. juunil 1992 väljaantud „EELK Teadmiku“ järgi on Ida-Harju, Järva, Lääne ja Saarte praostkondade abipraostide kohusetäitjad diakonõpetajad. Enamik praostkondade kirikukogu saadikutest on diakonõpetajad. Võib loota, et mõni nendest valitakse ka tulevase Konsistooriumi täiskogu liikmeks. Igatahes 27. juuli 1991 põhikiri assessoritele mingit hariduslikku tsensust ette ei näe.“
Vahepeal on kolmkümmend aastat vett ajamerre voolanud ja olud muutunud – aseõpetaja ehk diakonõpetaja amet on kaotatud, abipraostid on stuudiumi lõpetanud õpetajad ja ka õpetaja- ehk preestriordinatsiooni tingimuseks on tehtud magistrikraad. Ent kõigele vaatamata ei erine teoloogia positsioon EELK-s oluliselt sellest, mida kirjeldas Toomas Paul 30 aastat tagasi. Vastupidi, mõnes mõttes on ehk olukord täna hullem, kui oli tollal.
Kuigi Tartu Ülikooli usuteaduskond tähistas äsja oma 30. taasasutamise aastapäeva ja endiselt tegutseb edasi ka EELK Usuteaduse Instituut, teoloogilise haridusega inimeste hulk on kasvanud ja nüüd on ka õpetajaid, kellel on doktorikraad teoloogias (1992. aastal neid Eestis ei olnud), ei erine ühe osa EELK vaimulike suhtumine teoloogilisse haridusse oluliselt sellest, mida kogesin noore mehena 1980ndate teisel poolel. „Me oleme praktikud, mitte mingid teadlased,“ ütlesid nad tollal. Seda lauset olen pidanud kuulma paraku ikka ja jälle. Kuidas on võimalik olla „praktik“ pühakirja seletamisel ja õpetamisel, mis eeldab rohkesti spetsiifilisi teadmisi: vanad keeled ja kultuurid, ajalugu, religioonilugu ja veel palju muud. Et neid teadmisi omada, on vaja palju ja pidevalt õppida. Piiblistuudium tugineb piibliteaduste uuematele uurimistulemustele, mida tundmata ei ole võimalik osaleda Piiblit puudutavates diskussioonides ega anda ka intellektuaalselt ausaid vastuseid inimestele, kes tulevad vaimuliku juurde küsimustega Piiblist.
Olukord on muutunud hullemaks ka selles mõttes, et kui tollal põhjendati oma väheseid teoloogilisi teadmisi „praktikuks“ olemisega, siis tänast päeva iseloomustab uus trend – vaenulikkus igasuguse akadeemilise teoloogia suhtes, kuna viimane olevat „liberaalne“ ega ehitavat kogudust. Kogen seda hoiakut osade üliõpilaste poolt, õpetades Usuteaduse Instituudis, kuid veel enam osade ametivendade poolt, kes on määratlenud end „konservatiivsetena“. Viimane tähendab aga nende meelest ka 18. sajandile eelnenud teadmiste tasemest kinnipidamist. Tollal olid piibliteadused alles lapsekingades ja suur osa Piibli õpetajaid ja kasutajaid ei osanud teaduslike teadmistega Piiblist midagi peale hakata. Nüüdseks on olukord aga teine – teaduslikud teadmised Piiblist kuuluvad lahutamatu koostiosana nii luterlike ja reformeeritud pastorite kui ka roomakatoliku teoloogide stuudiumisse ning suured Euroopa ja Ameerika kirikud eeldavad oma vaimulikelt ka nende teadmiste aktiivset rakendamist kõigis kirikliku teenimise valdkondades: jutlustes, leeritöös/katehheesis jne. Kuid lisaks sellele on kirikul kohustus selgitada kristlikku sõnumit ka kirikuvälistele inimestele. Kirik ei saa seda teha tõsiseltvõetavalt ega intellektuaalselt veenvalt, kui ta ei arvesta seejuures inimeste hariduse ning tänase päeva teadmiste seisuga.
Väliselt on teoloogial EELK-s igati väärikas positsioon. EELK Usuteaduse Instituut on registreeritud rakenduskõrgkool, mis annab magistrikraadi ja mille haridust tunnustab ka riik. Vaimulike hulgas on hulk teoloogiadoktoreid, kellest mõned on rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased. Kuigi palju on diskuteeritud vaimulike haridusnõuete üle, on jäädud seisukoha juurde, et magistrikraad on preestriordinatsiooni eeldus. Ka ühiskonnas on teoloogia positsioon paranenud – nii mõnedki teoloogid on saanud Eesti ühiskonna arvamusliidriteks, keda loevad ja kellega arvestavad ka kirikuvälised inimesed. On taastatud Akadeemiline Teoloogia Selts, mis kuulub nüüd assotsieerunud liikmena Teaduste Akadeemia juurde. Ka Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere on õppinud teoloogiat ja oskab seda väärustada. Aga ikkagi..
Reisides mööda Eestit, kuulates erinevaid jutlusi ja lugedes ühe osa meie vaimulike sõnavõtte, jääb mul vägisi mulje, et mõnikord on teoloogiline haridus jäänud ilmselt vaid diplomile. Teadmised Piiblist ja kristlikust õpetusest, mis kajastuvad osades jutlustes, näitavad et nende autorid ei orienteeru mitte ainult teoloogia kui teaduse tänapäevases seisus ja -arengutes, vaid neil puuduvad ka korralikud alusteadmised varaemast kristlikust mõtteloost. Tulemuseks on pühakirja tekstide avamise asemel moraliseerimine ja teoloogiliste lööklausete korrutamine. Paljud Eesti erinevate koguduste liikmed on kurtnud nii mulle kui mitmetele mu kolleegidele, et nad on rahulolematud teadmistega Piiblist ja ristiusust, mida nad on saanud ja saavad oma kogudustest. Head eestikeelset kirjandust neil teemadel pole aga palju ja kui inimene ei loe võõrkeeli, võib tihti juhtuda, et iseseisvalt Piiblit uurides võib ta sattuda fantastiliste piiblitõlgenduste peale, millest kubiseb eestikeelne internet. Oleks oluline, et kirik püüaks sellele vastukaaluks pakkuda intellektuaalselt veenvat ja tänast teadmiste seisu arvestavat käsitlust Piiblist ja kristlikust õpetusest. Viimast on võimalik aga pakkuda vaid neil, kellel see on endal olemas.
Oluline on ka, et EELK juhtkond väärtustaks teoloogiat kui teadust ja selle populariseerimist ning aitaks omalt poolt aktiivselt kaasa vahendite leidmisele nende jaoks, kes Piiblit ja teoloogiat populariseerida soovivad. On vajadus uute õppematerjalide ja täienduskoolituste järele. Tundub aga, et kirikul puudub selliste asjade jaoks läbimõeldud strateegia. Olukorda on võimalik seletada vaid ühte moodi – seda lihtsalt ei peeta oluliseks, sest „on ju elulisemaid asju“.
Kiriku vaimseks keskuseks ja teoloogia kui teaduse arendamise üheks paigaks Tartu Ülikooli usuteaduskonna kõrval võiks olla ja peaks olema EELK Usuteaduse Instituut. Kuigi instituudi juures on tegevad mitmed väga arvestatavad akadeemilised teoloogid, kes ka tõlgivad ja populariseerivad, on seda ilmselgelt vähe, seni kuni kohustus seda teha ei laiene kõigile instituudi professoritele. Formaalselt on see kohustus juba nüüd, kuid reaalsus on, et kõik professorid ei võta seda tõsiselt. Ilmselt on probleem ka motiveerimises või õigemini, selle puudumises. Kui professor peab nägema ise vaeva, et leida teadusraha, korraldada kirjastamist jne ning õppeasutuse (loe: kiriku) panus selles on olematu, ei ole mõtet loota ka paremat tulemust.
Kuid probleemid ei piirdu sellega. EELK Usuteaduse Instituut on kaotanud ülikooli staatuse ning seetõttu ei ole seal võimalik õpetada doktorante. See seab piirid ka teoloogia kui teadmise arendamisele, nagu seab piirid ka fakt, et Usuteaduse Instituut ei ole kantud Eesti teadus-arendusasutuste nimekirja. See piirab oluliselt teadusrahastuse saamist. On oluline, et kiriku juhtkond sooviks näha Usuteaduse Instituuti taas kiriku ülikoolina ja hakkaks astuma jõulisi samme selle staatuse (taas)saavutamiseks. Kuni tänaseni mingeid samme astutud ei ole.
Kuigi tuntud teoloogide sünnipäevadel ja neile elutöö preemiate määramisel armastatakse rääkida, kui väga kirik hindab teoloogiat, kõneleb viimase vastu veel üks tõsiasi. Nimelt ei olnud EELK-l kuni 1990ndate aastateni mingeid muid seisukohti kui need, mis on sõnastatud Piiblis ja luterlikes usutunnistuskirjades. 1990ndatel aastatel toimus murrang ning välja ilmusid kõikvõimalikud uued seisukohad küsimustes, mis puudutavad ühiskonda ja inimeste igapäevaelu. Need seisukohad kajastuvad arvukates EELK ametlikes dokumentides, kuid mulle teadaolevatel andmetel ei ole ühegi seisukoha sõnastamisele eelnenud pikaaegset teoloogilist uurimistööd ega diskussioone. Viis, kuidas dokumentides neid seisukohti põhjendetatakse, ei vasta tänapäevasele argumenteerimisviisile ega arvesta ka teoloogia (ega ka teiste teaduste) tänast uurimisseisu.
Kuidas peaks kirik tahtma, et ta seisukohti võtaksid tõsiselt nii haritud kirikuvälised inimesed kui ka teoloogilise kõrgharidusega ilmikud ja vaimulikud? On oluline, et teadvustataks endale, kui raske on kirikul sekulariseerunud ühiskonnas olla Kristuse hääleks, mis kuulutab sõnumit Jumala armastusest ja toob selle ka inimesteni, kelle maailmapilt, eelarvamused, hirmud, kogemused, aga ka teadmised (või nende puudumine) on siin takistuseks. On oluline, et kirik hakkaks senisest tõsisemalt võtma oma ülesannet olla mitte vaid väikese käputäie „ustavate“, vaid kõigi inimeste, kogu maailma jaoks – sõltumata inimeste kultuuritaustast, rahvusest, haridusest, sotsiaalsest positsioonist ja kõigest muust sarnasest. Üksnes seda tehes on kirik tõeliselt katoolne, st universaalne kirik, mille sõnum puudutab võimalikult paljusid, ka neid, kes seda otseselt ei kuule, kuid kes elavad ometi samas maailmas kiriku liikmetega ning seisavad silmitsi samade probleemidega: küsimus elu mõttest, õnnest, kurjusest, surmast ja kannatustest, küsimus inimese kohast maailmas, tema piiridest, tema võimalustest ja lootustest.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.
Ajakirjas Kirik & Teoloogia väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda ajakirja toimetuse seisukohtadega.
