„Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.“ Seda kuuldes kohkus kuningas Heroodes ja kogu Jeruusalemm koos temaga. Ja ta kutsus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning päris nende käest, kus Messias pidi sündima. Need ütlesid talle: „Petlemmas Juudamaal, sest nõnda on kirjutatud prohveti käe läbi: Ja sina, Petlemm Juudamaal, ei ole Juuda vürstkondadest hoopiski kõige pisem, sest sinust lähtub Valitseja, kes hoiab mu Iisraeli rahvast kui karjane.“ Seepeale laskis Heroodes tähetargad salaja enda juurde kutsuda, päris nendelt täpset aega, millal täht oli paistma hakanud, ja saatis nad Petlemma, öeldes: „Minge ja uurige täpselt välja, kes see laps on! Ja kui te olete ta leidnud, teatage mulle, et ka mina saaksin minna teda kummardama.“ Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga. Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri. Ja kui neid unenäos hoiatati, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale.“ (Mt 2:1–12)
Kolmekuningapäeva evangeelium (Mt 2:1–12) jutustab loo hommikumaa tähetarkadest, kes märkasid taevalaotuses tähte ning mõistsid, et Juudamaal on sündinud kuningas, kellele nemadki peavad minema austust avaldama.
Nende nimesid Piiblis ei mainita. Pole ka teada, mitu neid täpselt oli, sest arv kolm on tuletatud Jeesus-lapsele toodud kingituste järgi – kuld, viiruk ja mürr. Piibliuurijad oletavad, et tõenäoliselt oli tegu Babülooniast pärit maagidega. Kõik muu jääb usu saladuseks.
Hommikumaa tarkade lakooniline lugu on aja jooksul paljusid inspireerinud oma luulehobu vabalt lennutama. Enamus „faktidest“, mida me täna nende kohta arvame teadvat, ei pärinegi Piiblist vaid hilisematest edasiarendustest, mis kohati on koguni vastuolus algupärase looga. Nii on nimetutest maagidest aja jooksul saanud kõlavate nimedega kuningad. Heledanahaline Melchior sümboliseerib Euroopat, mis Petlemmast vaadates asub küll pigem õhtukaares. Kollaka jumega Balthasar tuli Aasiast, mis tõesti paikneb loo sündmuskohast hommiku pool. Tõmmu Caspar esindab lõunakaarde jäävat Aafrikat.
Oma panuse pärimuse detailirohkuse arendamisse on andnud nii keskaja pühapiltide loojad kui ka näiteks 17. saj Madalmaade maalikunstnikud, kelle töödest üks tuntum on Peter Paul Rubensi „Kuningate kummardamine“. Ka meie kaasaegne astronoomia on Piibli loo Petlemma tähe kohta pakkunud tänastele teadmistele toetuvat taustinfot ja hüpoteese. Iga ajastu inimene peabki püüdma Pühakirja saladust oma aja kontekstis avada. See teebki Jumala sõna alati uueks ja elavaks. Seega on minugi järgnev teemaarendus püüd iidsest loost leida valgust, mis aitab meid täna näha Jumala armu osalistena.
Olgu siis hommikumaa tarkade identifitseerimisega nagu on. Konkreetse loo kandev sõnum toob esile, et Jumal ilmutas kaugel viibijaile midagi niisugust, mis lähedal olijail jäi taipamata. Heroodese targad nõuandjad teadsid küll, et prohvetite ennustuse kohaselt pidi Messias sündima Petlemmas Juudamaal. Aga nad polnud valmis omaks võtma, et see nende ajal päriselt nii ka sünnib. Neil oli Päästja tulekust pühadele tekstidele toetuv vankumatu ettekujutus, aga midagi sellele vastavat polnud küll veel toimunud.
Kõigele lisaks polnud ju üldsegi vastuvõetav, et pühas linnas asuv kuningakoda saab Iisraeli Jumala suurima tõotuse täitumisest teada mingite ümberlõikamata paganarahva esindajate käest! Heroodes koos oma õukonnaga nägi taolises kahtlases asjas otsest ohtu puhtale usule ja seeläbi nii endale kui kogu rahvale. Teisisõnu – Heroodes talitas, nagu kohane tõsiusklikule fundamentalistile, vankumatu karmi meelekindlusega. Tulemuseks on Piiblisse talletunud lugu Petlemma laste massimõrvast.
Paraku kohtame sarnaseid olukordi ikka ja jälle, kus üksikisik, kirik, mõni usulahk või grupp usklikke hakkab otsustama, et kuidas ja kellele Jumala arm tohib osaks saada. Eranditult viidatakse taolistel puhkudel ikka Pühakirja konkreetsetele kirjakohtadele ja traditsioonilisele õpetusele. Tõsimeelse konservatiivsuse eesmärk võib ju näiliselt olla õilis – kaitsta kristlikke väärtusi ja traditsioone –, kuid tulemus on ikka mõttetult vägivaldne. Paljud Jumala armastust igatsevad hinged saavad asjatult haiget, kirikust tuge otsijad peletatakse eemale ning Jumala rahvas lõhestatakse omadeks ja võõrasteks.
Johannes kirjutab Jeesusest: „Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.“ (Jh 1:11)
Jeesuse sünniaegsele Heroodesele ega ka meie kaasaegsetele Heroodestele uskmatust küll süüks panna ei saa. Häda oli ja on hoopis muus. Nende usu keskmes on nad ise – nende koostatud jumalapilt ja arusaam, mis taolisele puuslikule meelepärane on. Kuid tõelise Jumala armastuse ilmumisele väljaspool neile vastuvõetavaid pühi norme on nende südamed lukus.
Taas kirjutab evangelist Johannes Jeesusest: „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks.“ (Jh 1:12a)
Piibel ei räägi sõnagi, mis hommikumaa tarkadest pärast Jeesus-lapse ette kummardamist edasi sai. Küll aga võime neid täie õigusega nimetada Jumala lasteks. Maailm on pidevas muutumises ning kas me tahame või mitte – ka meie hinnangud muutuvad. Kas nimetame seda mugandumiseks või targemaks saamiseks, on meie valida. Aga paratamatult oleme sunnitud arvestama, et erinevad rahvad, kultuurid ja usud puutuvad üksteisega üha tihedamalt kokku. Ja nüüd on meie endi otsustada, kas oleme valmis meie poole pööratud eripalgelistes nägudes otsima ühise taevase Isa silmi ja ühist pühaduse tundmise kogemust, mis suudab siduda ka kõige lõhestunumad südamed Jumala armastuse sidemega.
Kas kõlas liiga globalistliku unistusena?
Lõpetuseks annan sõna Uue Testamendi globalistile, apostel Paulusele:
„Jah, küllap te olete kuulnud Jumala armu majapidamisest, mis minu kätte on antud teie heaks! Jumal on mulle ilmutuse kaudu teatanud saladuse, nagu ma eespool lühidalt kirjutasin. Seda lugedes te võite mõista minu arusaamist Kristuse saladustest, mida muistsete põlvede aegu ei antud teada inimlastele nii, nagu see nüüd on ilmutatud tema pühadele apostlitele ja prohvetitele Vaimus: et paganadki on tõotuse kaaspärijad ja sama ihu liikmed ja kaasosalised Kristuses Jeesuses evangeeliumi kaudu. Selle evangeeliumi teenriks olen ma saanud Jumala armu kingituse kohaselt, mis mulle on antud tema väe toimel. Minule, kõige vähemale kõigi pühade seast, on antud see arm: kuulutada paganate seas evangeeliumi Kristuse äraarvamatust rikkusest ja valge ette tuua kõigile, mis on selle saladuse korraldus, mis on kätketud aegade algusest peale Jumalas, kes kõik on loonud.“ (Ef 3:2–9)
Jumal, meie taevane Isa, Sinu täht juhatas hommikumaa targad sõime juurde ja Sa ilmutasid neile oma Poega. Juhi ka meid, nii et me usus Tema kui oma Issanda ära tunneme ja seeläbi viimaks Sinu kirkust näeme. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti. Aamen.
Mart Salumäe (1963) on EELK Põhja-Ameerika praostkonna praost ja EELK kirikukogu liige.
