ISSN 2228-1975
Search

Mis on gnostitsism?

„Gnostitsism“ on üldnimetus arvukatele antiikaegsetele õpetuslikele süsteemidele, mida ühendavad mõned põhiideed: idee jumalikust elemendist inimeses, mis on pärit kõrgemast maailmast, viibib otsekui uinunud olekus ja vajab äratamist; idee teadmisest (kr gnōsis), mis saab ilmutuse kaudu osaks valitutele, teeb inimese teadlikuks tema olukorrast, mida tajutakse võõrsiloleku või vangistusena ja aitab tal sellest olukorrast pääseda; idee kõrgema sealpoolse jumaluse ja maailma loonud olendite erinevusest ning maailmast kui vanglast, kuhu on suletud jumalikust maailmast pärit hing; samuti müüdid, mis kirjeldavad hinge sattumist materiaalsesse maailma ning tema tagasipöördumist oma lähtepaika. Hing arvati olevat sattunud siia maailma mingi juba sealpoolsuses toimunud katastroofi tulemusena või röövitud maailma loonud olendite poolt. Selliseid arusaamu sisaldavate õpetuslike süsteemide pooldajaid nimetatakse üldnimetusega gnostikud.

Kuigi mõned tänapäeva uurijad kahtlevad, kas nii erinevaid süsteeme, nagu gnostilisteks nimetatud süsteemid on, võib viia ühise nimetuse alla „gnostitsism“, saab ometi näidata gnostilisteks nimetatud süsteemide ja tekstide sugulust ning seda vaatamata tõsiasjale, et need tekstid on pärit erinevatest aegadest ja erinevatest piirkondadest. Gnostitsism tekkis ja levis Rooma keisririigis 1.–4. sajandil pKr ning jõudis ühe oma haru, maniluse ehk manihheismi kaudu keskajal koguni Sassaniidide ehk Uus-Pärsia riigist Hiina keisririiki ning püsis seal elava usundina kuni mongolite vallutusteni 13. sajandil ja kohati veel sajandeid hiljemgi. Veel tänasenigi tegutseb mandalaste nime all tuntud gnostiline rühmitus Iraagis ja Iraanis ning sealt tulnud emigrantide kaudu ka Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja Austraalias.

Gnostitsismi tekkeajaks peetakse tänapäeval üldiselt 2. sajandit pKr, kuna sellesse aega on dateeritud vanimad gnostilised tekstid, kuid kaudsed allikad (gnostitsismi vastu kirjutanud kristlikud autorid) paigutavad selle juba 1. sajandisse pKr. Ka mõne noorema (1. sajandi lõpust või 2. sajandi algusest pärineva) Uue Testamendi teose (2. Johannese kiri, kirjad Timoteusele ja Tiitusele) põhjal on oletatud, et „eksiõpetused“, millega neis teostes vaieldakse, on olnud mingid varase gnostitsismi vormid.

Gnostitsismi kõige olulisemad keskused asusid Rooma riigi idaprovintsides (Egiptuses, Süürias, Palestiinas, Väike-Aasias), kuid ka Rooma linnas on tegutsenud mitmeid gnostilisi õpetajaid. Gnostitsism oli jagunenud kümneteks erinevateks suundadeks, koolkondadeks ja gruppideks. Suurematest suundadest on tuntumad neli: setiaanlus, mille mütoloogias on oluliseks tegelaseks Aadama poeg Sett, kes andis talle isalt pärandatud ilmutatud teadmise (gnōsis) edasi oma järeltulijatele; valentiniaanlus, mille rajajaks oli 2. sajandil Roomas tegutsenud kristlik õpetaja Valentinos; juba nimetatud manilus, mille rajas 3. sajandil Rooma naaberriigis Sassaniidide impeeriumis tegutsenud prohvet Mani; ja ainsa gnostitsismi haruna kuni tänaseni säilinud mandalaste usund.

Gnostitsismi religiooniloolise päritolu kohta on teadlastel erinevad seisukohad. Tänapäeval peavad väga paljud Euroopa (ja eriti Ameerika) teadlased gnostitsismi ristiusu-siseseks suundumuseks, mis olevat tekkinud siis, kui 2. sajandil hakati kristliku õpetuse seletamisel kasutama platonistlikku filosoofiat. Selle tulemusel olevat hakanud ka osa kristlasi eristama kõrgemat sealpoolset Jumalat ja maailma loojat, kes mõnes gnostilises süsteemis on üksikolend, teistes on aga loojaid suurem hulk (enamasti 7). Maailma loonud olendeid samastatakse tihti inglitega ja neid peetakse kõrgema Jumalaga võrreldes ebatäiuslikeks või lausa kurjadeks. Arvatakse, et nad lõid materiaalse maailma ja inimkeha vanglaks jumalikule elemendile, mis sattus nende võimusesse ja mis elab vaimse elemendina inimeses. Kristlusega seostatakse gnostitsismi seetõttu, et paljud gnostilised tekstid, mis on säilinud, on samal ajal ka kristlikud tekstid ning suur osa inimestest, keda meie nimetame gnostikuteks, pidas end ise kristlasteks, kelle arusaam kristlusest erines lihtsalt paljude nende kaasaegsete arusaamadest.

Siiski, kõik gnostikud ei pidanud ennast kristlasteks ja on teadlasi, kes on veendunud, et gnostitsism eksisteeris ka väljaspool kristlust, sest on säilinud gnostilisi tekste, millel puuduvad igasugused seosed kristlusega ja ka mandalaste usund ei ole välja kasvanud kristlusest. Ka need teadlased näevad gnostitsismi ühe mõjutajana platonistlikku filosoofiat, millest on laenatud mitmed gnostilised ideed (nagu näiteks kõrgema jumaluse ja maailma looja eristamine; „uinunud olekus“ jumalik element inimeses), ent kuna paljudes gnostilistes tekstides mängib suurt rolli ka Vanast Testamendist ja judaistlikust kirjandusest pärinev aines, on peetud gnostitsismi mõjutajateks ka teatud judaistlikke pärimusi. On olemas koguni hüpotees, mille järgi gnostitsismi juuri tulekski otsida teatud gruppidest varases judaismis ning seda vaatamata gnostikute poleemikale judaismiga. Viimast on seletatud vastureaktsioonina gnostitsismi „emareligioonile“, millest taheti eemalduda. Sel juhul oleksid esimesed gnostikud olnud oma esiisade usust emantsipeerunud juudid. Katsed tuletada gnostitsismi päritolu Iraani, Mesopotaamia või Egiptuse usundist ei ole leidnud palju poolehoidjaid, kuigi hüpoteesil, mille järgi gnostitsismi juuri tuleks otsida Vana-Egiptuse usundist, on mõningaid poolehoidjaid ka tänapäeval. Viimased rõhutavad, et gnostitsismiga samal ajal levinud ja sellega osaliselt sarnane salaõpetus, mida nimetatakse hermetismiks (kreeka jumal Hermese järgi), sisaldab endas Egiptuse usundist pärinevaid ideid ning ongi ilmselt tekkinud Egiptuses. Vähe on tänapäeval ka uurijaid, kes arvavad, et gnostitsism oli olemas juba ennem kristlikku ajaarvamist.

Kaua aega tunti gnostitsismi peamiselt selle vastu kirjutanud kristlike autorite kaudu. Nad nägid gnostitsismis ohtlikku eksiõpetust, mille inspireerijaks oli kurat ise. Kuid ka uusplatonistlikud filosoofid ja islami õpetlased pidasid gnostitsismi ekslikuks õpetuseks ning võitlesid selle vastu. Esimesed mahukamad gnostikute originaaltekstid sattusid Euroopa õpetlaste kätte 18. sajandi lõpus. 19. ja 20. sajandil lisandus neid uute käsikirjaleidude näol üha enam. Kõige suurem leid oli 1945. aastal Nag Hammadist (Ülem-Egiptusest) leitud kolmeteistkümnest papüüruskoodeksist koosnev nn Nag Hammadi gnostiline raamatukogu, mis sisaldas lisaks gnostilistele tekstidele ka mittegnostilisi teoseid. Tänaseks on kõik Nag Hammadi tekstid tõlgitud inglise, saksa, prantsuse ja soome keelde (muudes keeltes on neist olemas vaid teatud valik) ning paljudest teostest on olemas suur hulk alternatiivseid tõlkeid. Ent gnostilisi tekste on leitud veel ka pärast seda. Üks neist, Juuda evangeelium, publitseeriti alles 2006. aastal. On võimalik, et erinevate raamatukogude käsikirjahoidlates võib leiduda ka veel avastamata gnostilisi teoseid.

Gnostitsism on oluline Euroopa usundiloo seisukohast.  See olulisus seisneb eeskätt selles, et paljud ideed, mis esmakordselt ilmusid nähtavale antiikaegses gnostitsismis, leiduvad ka kristlikus, juudi ja islami müstikas, mitmetes keskaegsetes „hereetilistes õpetustes“ (bogomiilid, katarid) ning ka erinevates alates varasest uusajast pärinevates esoteerilistes suundumustes. Ka tänapäevases nn uues vaimsuses (mida varem tähistati mõistega New Age) võib leida mitmeid gnostitsismiga sarnaseid ideid („uinunud“ jumalik element inimeses, mis vajab äratamist jne). Lisaks sellele eksisteerib tänapäeval ka nn neognostitsism. See on üldnimetus erinevatele 20. sajandil tekkinud vaimsetele vennaskondadele ja kirikutele, kes väidavad, et nad tuginevad traditsioonidele, mis ulatuvad antiikaegsesse gnostitsismi.


Valik eestikeelsest kirjandusest gnostitsismi kohta

Kurt Rudolph, Gnoosis – ühe hilisantiikaegse usundi olemus ja ajalugu. Tlk Jaan Lahe, Jana Lahe ja Marju Lepajõe. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, 2014.

Jaan Lahe, „Gnoosise päritolu.“ Acta Historica Tallinnensia 2005, nr 9, 136–164.

Jaan Lahe, „Kas gnoosis on olemas? Diskussioon gnoosise mõiste ja olemuse üle XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse gnoosise-uurimises.“ Usuteaduslik Ajakiri 2009, nr 1, 138–154.

Jaan Lahe, „Kas Siimon Nõid oli gnostik?“ Akadeemia 2006, nr 5–6, lk 1069–1110 ja 1260–1287.

Birger A. Pearson, „Friedländer uue pilgu läbi: Aleksandria judaism ja gnostitsismi päritolu.“ Tlk Jaan Lahe. Kommenteerinud Anu Põldsam ja Jaan Lahe. Akadeemia 2020, nr 6, 1058–1090.

Hans-Joachim Klimkeit, „Mani ja manilus.“ Tlk Tiiu Hallap. Akadeemia 2002, nr 4, 795–831.

Manfred Hutter, „Manilus Iraanis.“ Tlk Jaan Lahe. Akadeemia 2018, nr 3, 497–524.

Gilles Quispel, Gnoosis. Tlk Kalle Kasemaa. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Tallinn: EELK Konsistoorium 1987, 61–70.

Jaan Lahe, „Gnoosis kui eksistentsiaalne allegooria. Kurt Rudolphi raamat „Gnoosis. Ühe hilisantiikaegse usundi olemus ja ajalugu““. Kirik & Teoloogia, nr 165, 6.2.2015

Jaan Lahe, „Gnostikute seksuaalriitused – ketseritevastase poleemika stereotüüp või ajalooline tegelikkus?“ Kirik & Teoloogia, nr 320, 26.1.2018

Jaan Lahe, „Nag Hammadi „raamatukogu” varase kristluse kontekstis.“ Kirik & Teoloogia, nr 204, 6.11.2015

Jaan Lahe, „Mandalaste loomismüüt ja selle paralleelid gnostilistes süsteemides.“ Kirik & Teoloogia, nr 55, 28.12.2012

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English