ISSN 2228-1975

Usklik süda on alandlik (Jh 6:31-36)

„Siis ütles Jeesus juutidele, kes temasse uskusid: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.“ Nad vastasid talle: „Me oleme Aabrahami järglased ega ole iial kedagi orjanud, kuidas sina siis ütled: Te saate vabaks?“ Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, igaüks, kes teeb pattu, on patu ori. Ori ei jää majja alatiseks, poeg jääb alatiseks. Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad.“ (Jh 6:31-36)

Täna tähistab ülemaailmne luterlik kirik reformatsiooni aastapäeva, Eesti traditsioonis siis usupuhastuspüha, usu puhastamise püha. Pärimuse järgi naelutas just 31. oktoobril 1517 aastal teoloogiaprofessor Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele 95 teesi ehk väidet, millega ta soovis algatada dispuuti oma kodukirikus indulgentside müügi üle. Wittenbergi kiriku uks asub väga käidavas kohas suurel väljakul ja tol ajal oli see uks kasutusel ka teadete tahvlina. Professor Lutheri seisukohad viisid ta muidugi tülli tolleaegse katoliku kirikuga (kuhu ju ka Luther ise kuulus) ja seda kirikut juhtiva paavstivõimuga.

Ka tänase jutluse aluseks olevas piiblitekstis on tekkimas tõsine vastasseis Jeesuse Kristuse ja temasse uskuma hakanud juutide vahel. See tüli päädis viimaks nendesamade Jeesusesse uskuma hakanud juutide poolt kivide haaramisega, et Jeesust kui Jumala teotajat nendega surnuks visata. Selles tülis kohtuvad Moosese kaudu antud Seadus ja Jeesuse kaudu ilmutatud arm ning tõde (Jh 1:17). Jeesus ütleb juutidele välja ka nende viha põhjuse: „Ma tean, et te olete Aabrahami järglased, kuid te otsite võimalust mind tappa, sest minu sõna ei mahu teisse.“ Inimesed, kes Jeesusega vaidlesid ja Teda tappa üritasid, olid ju tublid, edukad, oma vanemate pärimust austavad ja oma käitumise õigsuses veendunud juudid. Nad olid tõepoolest Aabrahami järeltulijad ega ole kedagi orjanud. Nad olid väärikad juudid. Kuid just siin ongi tüli võti.

Kui Jumal end Aabrahamile ilmutas ja teda Kaananimaale ehk praegustele Iisraeli aladele saatis, kuulas Aabraham Jumalat ja asus koos pere ja kariloomadega teele. Milline usujulgus pidi Aabrahami südames olema! „Ja ta uskus Jumalat ning see arvati temale õiguseks“ (1Ms 15:6). See oli Aabrahami sügav sisemine veendumus, usk absurdi mõjul, nagu Kierkegaard seda kirjeldab. Aabrahamil ei olnud veel Seadust ehk Toorat, mida järgida, ei olnud veel pärimust. Aabrahamil oli sügaval südames usk, veendumus, usaldusjulgus, mis ju ongi inimese ja Jumala kokkupuutepunktiks. Aabraham tundis Jumalat ja uskus Temasse.

Kui juudid ütlesid, et nad on Aabrahami järglased, rõhutasid nad uhkusega oma kuuluvust, õigust saada osa uskliku Aabrahami pärandist. Aabrahami usu pärandist jätkus tema järeltulijate vaates veel sadadele põlvedele. Jeesus kinnitab, et ainult sellest ei piisa.

Kui katoliku kirik keskajal indulgentse ehk patukustutuskirju müüs, viitas kirik samale loogikale, mis oli Jeesusega vaidlevatel juutidel: pühade usust ja tegudest on moodustunud nö „kiriku varandus“ ja seda kogunenud pühade tegude kapitali saab patustele müüa nende karistuse leevendamiseks või koguni kustutamiseks. Martin Luther ütleb, et see pole võimalik!

Jeesusega tülitsevate juutide hoiakust kumab läbi ilmne uhkus, uhkus oma päritolu ja seisuse üle. Neil on Jeruusalemma tempel, neile on Rooma impeeriumis antud eristaatus oma traditsioone järgida ja neil on koguni oma maksevahend − püha seekel. Juutidel oli, mille üle uhkust tunda. Muidugi Jeesus ärritas neid, kui rääkis, et tegelikult on nad orjad.

Jumal saatis Jeesuse kui Messia Tema enese poolt valitud rahva, omade ehk juutide juurde, „kuid omad ei võtnud Teda vastu“(Jh 1:11). Omad ei taibanud, et oodatud Messias võib tulla nende juurde hoopis teist teed ja hoopis teises vormis, kui see sajanditega oli juutide pärimusse ja mõttemaailma kinnistunud. Seadus täitis kogu nende elu. Nii ei mahtunudki Jeesuse sõnad nende maailma ja veel vähem südamesse. Nende süda oli täis uhkust oma positsiooni ja pärimuse üle.

On uhkus, mis on loomulik ja isegi vajalik. Näiteks maratonil finišisse jõudes. See on lihtne ja rõõmus rahulolu. Kuid uhkus, mis näeb ennekõike enese huvisid, mis rõhutab sotsiaalset päritolu ning mis viimaks lahterdab kaaslased A ja B inimesteks, on juba kõrkus. Ja selline kõrkus orjastab. Siin ei ole enam ruumi ei usule, armastusele ega ka mitte tänulikkusele.

Orjadena elame me kellegi teise kujundatud maailmas, kellegi teise reaalsuses, mis aga ei olegi reaalsus. Kristusega kohtudes kogeme me aga jumalikku reaalsust. Wilhelm Herman kirjutab: „Jumal ei saa meile tegelikkuseks mitte selle kaudu, mida teised Tema kohta ütlevad, vaid seeläbi, et me kogeme Tema mõju meile.“ Usu puhastumine seisneb seega meie suhte alalises uuendamises Jumalaga läbi Jeesuse Kristuse, sellel, kuidas me koos Jumalaga igapäevaselt koos edasi läheme.

Arvan, et inimene saabki elada vaid religioosselt, pannes sellega oma eksistentsi sisse kire ja vitaalsuse. Sest kui võtta meilt usk Jumalasse, siis paratamatult hääbub ka lootus ja armastus. Katkeb elujõu juurdevool läbi viinapuu tüve ning meid täidab hirm ja äng.

Tänasel usupuhastuspühal (väga hea eestikeelne sõna!) on meil paras aeg vaadata eneste sisse ja küsida: kas Jeesuse sõna mahub meisse? Või on meiegi mõttemaailm täidetud kirikuhoone remondiga, lehtede riisumisega, ärikohtumistega, superstaari saatega ja meil ei jää võimalustki Kristusega koos lauda istuda? Ometi ütleb Jeesus: „Vaata, ma seisan sinu ukse taga ja koputan! Kui sa nüüd mulle ukse avad, siis ma tulen sinu juurde tuppa ja me sööme koos õhtust!“ (Ilm 3:20).

Pange tähele selle kohtumise ülevust: Jeesus Kristus, Jumala Poeg isiklikult sööb koos meiega õhtulauas. Kahekesi. See ei ole kõrge ja võimsa kuninga kohtumine oma väriseva alamaga. See on sõbra kohtumine sõbraga. Selline kohtumine on täis rõõmu ja rahu ja selle algatajaks on Jumala Poeg. Kuid selline kohtumine eeldab alandlikkust. Nii, nagu meremehed muutuvad alandlikuks ookeani jõudu tajudes või nagu alpinistid jäävad sõnatuks mägede ülevuse ees, nii on usklik süda alandlik Jumala sõnulseletamatu vägevuse ja armastuse ees.

Ja viimaks. Tänane jutluselaul kandis pealkirja „Ma kummardan, Sind Armuvägi“. Ühes sõnas on koos nii arm kui ka vägi. Kristus on meid armu läbi lunastanud ja enese juurde kutsunud. Kristuse armastuses on vägi, mille mõjul ja mille najal me Jumala lastena usus ja tänus kasvame. Mida enam me koos Jumalaga käime ja Temaga ühes lauas sööme, seda tänulikumaks me kasvame, sest usklik süda on tänu täis süda.

Dante Gabriel Rossetti on öelnud väga tabavalt: „Ateistile on kõige raskem hetk see, kui ta tunneb tänulikkust, aga paraku pole ju kedagi tänada.“ Meil aga on rõõm oma Jumalat tänada, sest me teame, „milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume Tema tugevuse jõu mõjul“ (Ef 1:18-19).

Jumal õnnistagu meid!

Aamen.


Jutlus on peetud Tallinna Toomkirikus 31.10.2021.


Volli Nugis (1967) on Eesti Eevangeelse Luterliku Kiriku Keila koguduse abiõpetaja.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Jutlused ja mõtisklused

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English

English