ISSN 2228-1975

Kuningas Kristuse püha – surnutemälestuspüha jutlus (Mt 25:31–34)

„Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile  ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!““ (Mt 25:31–34)

Mitte keegi meist ei taha olla väljatõugatu. Ei oma külas, töökaaslaste või sugulaste seltsist. Küllap soovime eriliselt olla koos nendega, kes on meile lähedased, kes meid mõistavad, rõõmustavad ja lohutavad. Maailmas aga tuleb meil olla koos kõiksuguste inimestega. Tihti ei saa seltskonda valida, kuigi rahvatarkus teab: ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina. Me peame õppima koosolemist, sest erineval viisil vajame üksteist. Siiski tuleb ükskord tund, kus me ise ei saa valida oma saatust, vaid meie kohta langetatakse otsus. Sellest viimasest kaasajal palju ei räägita. Meie elu on nii siinpoolne, et kirikki peab sellega arvestama ja moodsad pastorid räägivad nn elust võetud näidetega, kuidas meile antud aastakümned edukalt elatud saaks. Moraal on enamasti morn, kuigi sõnum edastatakse ohtrate naeratuste saatel. Jeesus ei räägi moraalist, vaid olemise värvilistest õitest. Inimlaps kogeb elurännakul kõike ja kõigest tuleb läbi minna. Keegi ei pea kuhugi põgenema, et siis seal kusagil varjatult elada vaga ja jumalakartlikku elu.

Alliksaar: „Ma tean nüüd, et nagu loomine on igavene, lakkamatu, lõppematu ja kohutava järjekindlusega ikka ja jälle kordub Keetsemani müsteerium, ei ole loodu krooniks mitte inimene kui niisugune, vaid süda, mis kestis katsumusi. Õndsaks ei või saada keeldumise kaudu, vaid kõikidest karikatest maitstes, kuni enam miski hinge ei kahjusta. Mitte välditud, vaid võidetud kurja ja mitte uinutatud, vaid taltsutatud pahede järel võib vabaneda pettumusekibedusest, üle saada illusioonide heitlikkusest…“

Kui mõelda Pühakirjale ja Jeesuse õpetusele, siis tuleb tunnistada, et kõige rohkem saame Kohtupäeval sugeda oma tegemata jätmiste pärast. Võib ka öelda, elamata elu pärast. Keskteed siin ei ole. Kui vastame Peetrusele: olen elanud nii enamvähem, pole teinud head ega halba, ei haara Peetruse käsi võtmete järgi, et meile taevaväravad avada. Samas hõiskab laulik 67. psalmis: „Rõõmutsegu rahvad ja hõisaku rahvahõimud, sest sina mõistad rahvale kohut õigluses ja juhatad rahvahõime maa peal!” Kuidas saab rõõmustada kohtupäevast? Kui aga mõelda, kui paljud inimesed on pidanud maa peal kannatama, taluma ebaõiglust ja ülekohut, seda tihti ka maiste kohtunike poolt, siis kohtupäev tähendab sedagi, et lõpuks võetakse ka nende hääli kuulda. Kõik saab selgeks. Jumal on ainus õiglane kohtunik. Nii mõtles Vana Testamendi rahvas.

Kristlastena rõhutame Jumala armastust ja halastust. Jeesus oma tähendamissõnas tuletab siiski meelde, et keegi ei pääse isiklikust vastutusest. Nii on vabale inimesele kohane. On mõõtu mööda.  

Jeesus on öelnud:Ma tahan, et teil oleks elu ülirohkesti“. See on üks ülimalt sümpaatne soov inimlapsele. Mulle küll tundub, et värviküllast ja põnevat ehk siis ülirohket elu igatsevad oma südame põhjas kõik inimesed. Jah, me ei saa keegi ise endale elu anda. Seda väge ei ole antud maailma kätte. Elu on imeline ja üleloomulik antus. Seepärast saab olla ainult üleloomulik ka see viis, mis vabastaks inimese surmaköidikutest.

Ei saa salata, et nii mõnigi kord tundub elu rännuna läbi pisarateoru. Selleks, et kuidagimoodi siiski hinge jääda ja olemise raskust välja kannatada, asetab inimene oma eesmärgid endast täiesti väljapoole. Sõjad ja muud koledused sünnivad eelkõige selle läbi, et inimesed otsivad oma erinevatele probleemidele lahendusi väljastpoolt. Võitluslikult meelestatud inimene võib uskuda sedagi, et piisab õiglasest valitsejast ja arukast põhiseadusest, et kõik korda saaks. Ajalugu aga näitab, et ei ole niisugust asja, mida inimese egoism ja enesekesksus ei suudaks untsu ajada. Nii nagu väikesele lapsele on tähtis ema lähedus, nii vajab küps mehepoeg endale liitlast. Surmavõitlust pidav inimlaps saab rahu alles siis, kui veendub, et seal teisel pool on keegi, kelle peale on sisimas alati loodetud.

Mis saab meist? Mis on see igavene elu? Igavese elu mõiste on kujutluspilt, mida teoloogia kasutab, rääkides elust, mis saab meie osaks ülestõusmise läbi. Siin ei ole rõhutatud mitte ajaline perspektiiv, vaid elu kvaliteet. Igavene elu on uus elu maitse, uus elu kvaliteet. Selle asemel et kasvada meelt parandades, käitume inimestena sageli nõnda, nagu vanas kirikunaljas: Preester kohtab külameest, kes on kergelt jommis nagu ikka. „Kuule, külamees, millal sa ükskord joomise jätad?” „Ah, preestrihärra, selleks on juba hilja!“ Preester: „Kunagi pole liiga hilja.“ Külamees: „Siis võin ma ju veel natuke oodata.

Evangeeliumis käsib Jeesus meil otsida taevariiki. Vähim ei tule arvesse, ei oma viimselt tähendust. Kui otsid taevariiki, siis eladki juba igavikus. Siis elad pühas hetkes. Oled tõeliselt loominguline ega muretse eeskätt kalendri täitmise või teistelt kiitasaatmise pärast. Selline inimene lihtsalt järgib armastust ega pürgi millegi erilise poole. See on sellepärast nii, et ta teeb seda, mida armastus temas teeb, uskliku inimese kombel öeldes: mida Jumal tahab. Ta ei muretse lõpptulemuse pärast nagu variserid, kes küsisid: „Millal Jumalariik tuleb?“ Ta mõistab, et ta ei vastuta selle eest. Taevariik ei ole inimese saavutus. See on kingitus. See on ennast ära tundnud ja Jumalale südame avanud inimesele antud kingitus.

Tommy Hellsten: „Meie vastutusel on protsessis osalemine. Jumalal on asjade suhtes igaviku perspektiiv, ning kuna kõigi asjade lõpptulemus on Tema vastutusel, ei tarvitse meil muretseda, millise tulemuseni me jõuame. Me oleme vabad elama ja looma. Kas pole imeline? Kas pole vaimustav?“


Urmas Nagel (1960) on Räpina Miikaeli koguduse õpetaja ja ja EELK Vaimulike konverentsi juhatuse esimees.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Jutlused ja mõtisklused
Johann-Christian Põder

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English