„Läkitanud siis Bet-Eli preester Amasja Iisraeli kuninga Jerobeami juurde, öeldes: „Aamos peab plaani sinu vastu Iisraeli koja keskel. Ei jaksa maa taluda kõiki tema sõnu. Sest nõnda ütles Aamos: „Mõõga läbi sureb Jerobeam ja Iisrael küüditatakse kindlasti oma maalt.“ Ütelnud siis Amasja Aamosele: „Nägija, mine, põgene Juudamaale ja söö seal leiba ja seal ennusta! Ja Bet-Elis ära jätka enam ennustamist, sest see (siin) on kuninga pühamu ja kuningriigi maja.“ Vastanud siis Aamos ja ütelnud Amasjale: „Mina polnud prohvet ega olnud ma prohveti õpilane, sest mina olin karjus ja sükomoori puuviljade koguja. Aga Jahve võttis mind karja tagant ära ja Jahve ütles mulle: „Mine, ennusta mu rahvale Iisraelile!“ (Am 7:10–15, U. Nõmmiku tõlge)
Tänase pühapäeva teema on „Jeesuse saadikud“. Rõhk on ehk sõnal „saadikud“, sest Vanast Testamendist on valitud ühe prohveti kutsumislugu. Ja üks korralik Vana Testamendi prohvet on Jumala saadik. Kui Jumala saadik, siis meie, kes me oleme kristlased, usume ka ju, et Kristuse saadik.
Aga kirjakoht on niisiis prohvet Aamose raamatust. Ei tarvitse mul vist öelda, et lihtne see kirjakoht ei ole. Kiirpilgul lugemise või kuulamise järel võiks küsida, kas sellest erakordselt napilt sõnastatud perikoobist jäi esimese hooga üldse meelde muud, kui et kõlas Aamose nimi ja see, et ta mingu ja ennustagu Iisraelile. Kas panite tähele kogu ajaloolist ja usundiloolist infot, mida kirjakoht meile andis? Kas tekkis kahtlusi, kas on see legend või Aamose ajast pärit jutt? Aga keegi ei pea ennast süüdistama. Perikoobis on peidus mitu varjatud komistuskivi, mitte ainult teile, vaid ka tõlkijatele ja eksegeetidele.
Aga alustame algusest. Kunagise Iisraeli ja kunagise Juuda kuningriigi piiri peal asus koht nimega Bet-El, mis on eesti keelde kodustatud kujul „Peetel“. Põhjariigi ehk Iisraeli kuningriigi eksisteerimise aastail, umbes 10.–8. sajandil eKr asus Bet-El napilt põhjariigi poole peal, ehkki ta on geograafiliselt avatud pigem lõunasse. See on tinginud esiteks selle, et Bet-El on olnud tähtis asula nii põhja- kui ka lõunapoolsete hõimude jaoks. Lisaks oli Bet-Elil suur tähtsus kultuspaigana. Kultuse asutamislegend on seostatud ei vähema ega rohkema kui Jaakobiga Genesise raamatus, kes tulevases Bet-Elis näinud oma kuulsa unenäo taevatrepist ja saadikutest sellel ning püstitanud sinna kultuskivi.
Esimeses kuningate raamatus on juttu ka sellest, kuidas põhjariigi Iisraeli esimene kuningas Jerobeam I asutanud just Bet-Eli riikliku tähtsusega kultuspaiga. Legendi järgi on Bet-Elis asunud ka tempel, mida küll ei ole õnnestunud arheoloogidel tänini leida. Templina tuleks ilmselt tõlgendada ka Aamose kirjakohas nimetatud „kuningriigi maja“. Kokkuvõttes, Bet-El on olnud nii iisraellaste kui juudalaste hõimude tähtis kultuspaik.
Bet-Eli preestrina nimetatakse Amasjat. Salmi 10 kohaselt „läkitanud siis Bet-Eli preester Amasja Iisraeli kuninga Jerobeami juurde“. See tähendab, et Iisraeli kuningas haldas Bet-Eli pühamut ja Amasja oli tema ametnik. Nii oligi kohane. Pühamud kuulusidki kuningate jurisdiktsiooni alla, ehkki võis esineda suurema või vähema kaaluga autonoomiat. Kuningaks on sel ajal Jerobeam II, mitte see, kes Bet-Eli kultuspaiga Iisraeli pühamuks tegi, vaid see hilisem, kes valitses 8. sajandi keskmistel kümnenditel nelikümmend aastat, paar aastakümmet enne seda, kui assüürlased Iisraeli kuningriigile lõpu tegid.
See, mida Amasja oma käskjalaga kuningale ütlema läkitab, kõlab järgnevalt: „Aamos peab plaani sinu vastu Iisraeli koja keskel. Ei jaksa maa taluda kõiki tema sõnu.“ Prohvet Aamosest on saanud seega Jerobeami (ja ka Amasja) jaoks poliitiline oht. Preester Amasja süüdistab prohvetit vandenõus. Ja ta leiab, et riik ei tohiks seda enam taluda. On tekkinud poliitiline oht.
Oma sõnade tõestuseks tsiteerib preester Amasja prohvet Aamose väidetavaid sõnu: „Mõõga läbi sureb Jerobeam ja Iisrael küüditatakse kindlasti oma maalt.“
Et Jerobeam peab surema vägivaldset surma ja rahvas küüditatama, ongi pahanduseks. Tekib ju kohe küsimus, et kas kuningas on oma poliitiliste otsustega või usulise sõnakuulmatusega põhjustanud oma huku ja rahva küüditamise. Kuningate raamatute kirjutajate hinnangud lähtuvad reeglina just sellisest kriteeriumist.
Jerobeami kohta öeldakse küll Teise kuningate raamatu 14. peatüki üsna lühidas ülevaates kuninga elust, et ta teinud jätkuvalt kurja Jumala silmis, aga Jumal ei tahtnuvat veel lasta Iisraeli kuningriigil langeda. Arvestades aga seda, et Jerobeam II valitses nii kaua ja veel ka suri loomulikku surma, tundub Aamose tsitaat tõesti liialdus. Ehk isegi pahatahtlik liialdus? Vandenõu? Prohvet ennustas midagi, mida tegelikult ei juhtunud? Samas, need on Amasja sõnad kuningale. Need võivad olla ka Amasja valetunnistus Aamose vastu, traditsioonilisi vormeleid kasutades.
Aga vaatame, mis juhtus edasi. Salmides 12–13 pöördub preester Amasja prohvet Aamose enda poole: „Nägija, mine, põgene Juudamaale ja söö seal leiba ja ennusta seal! Ja Bet-Elis ära jätka enam ennustamist, sest see (siin) on kuninga pühamu ja kuningriigi maja.“ Muuhulgas leiab siin kinnitust, et Bet-El on kuninga ametlik pühamu. Aga põhiliselt saame teada, et Amasja sunnib Aamost Bet-Elist lahkuma ning keelab tal seal kuulutamise. Juudamaale oli lihtne minna, ainult kilomeeter-paar, ja lisaks asus ka Aamose elupaik Tekoa tegelikult hoopis lõuna pool, isegi Jeruusalemmast lõunas. Jääb mulje, nagu oleks Aamos olnud Bet-Eli ametlik templiprohvet ja nüüd saab ta sule sappa.
Aga Aamos vastab salmis 14 kõigepealt: „Mina polnud prohvet ega olnud ma prohveti õpilane, sest mina olin karjus ja sükomoori puuviljade kasvataja. Aga Jahve võttis mind karja tagant ära ja Jahve ütles mulle: „Mine, ennusta mu rahvale Iisraelile!“ Need on ühed kõige rohkem vaieldud sõnad Vana Testamendi prohvetiraamatutes. Enamasti peetakse seda Aamose eluloo tähtsaimaks seigaks, prohveti kutsumislooks. Ent vaieldakse näiteks selle üle, et kes see Aamos siis õigupoolest oli, karjane või aednik. Sest huvitaval kombel lähevad vastuollu salmi 14 tähistus bōqer ’karjus’, mis käib suurloomade, lehmade ja härgade pidaja kohta, ja salmi 15 ṣōn ’kari’, mis käib väikeloomade, kitsede ja lammaste karjataja kohta.
Esimene eeldab pigem paikset karjakasvatust, teine pigem liikuvat, nomaadlikku karjakasvatust. Samuti on segane, kuidas sükomoor või metsik viigipuu sai kasvada nii kõrgel asuvas paigas nagu prohveti koduküla Tekoa. Hästi, siin vähemasti võiks selgituseks olla, et orus asuvatelt puudelt korjati viljad ning viidi need töötlemiseks, lõhki lõikamiseks ja kuivatamiseks kõrgemale, kuivemasse õhku. Kõige terasem on aga tähelepanek, et Aamos pidi olema ühel või teisel moel piisava põllumajandusliku üksuse omanik, selleks et mitte sõltuda prohveti „ametist“ ja sissetulekust Bet-Elis. Tegelikult tahavad selle episoodi kirjutajad anda mõista, et Aamose jaoks polnud oluline prohveti amet, vaid see, et teda oli päriselt kutsutud. Kutsunud oli Jumal ise.
Ent vaieldakse ka selle üle, et kas Aamos ütleb, et ta on prohvet, või tahab ta ennast hoopis prohveti staatusest distantseerida. 1968. aasta eesti tõlge ja selle kordus 1997. aasta väljaandes tõlgivad, et „mina ei ole prohvet“, nimelt olevikus ja see tähendab, et Aamos ei pea ennast üldse prohvetiks. Mina tõlgin koos paljude eksegeetidega just minevikku. Heebrea keeles on kasutatud nominaallauset, see tähendab lauset, milles pole tegusõna, ja see võimaldab tõlkida nii minevikku kui olevikku.
Juba vanad tõlked olid eri meelt: kreeka Septuaginta ja süüria Pešitta tõlkisid minevikku ning ladina Vulgata olevikku. Mineviku vorm tähendaks, et Aamos ei ole ei sündinud ega õppinud prohvet, küll aga tegi Jumal temast prohveti. Oleviku vorm tähendaks, et Aamos tahab üldse vältida prohveti nimetust enda kohta, erinevalt näiteks Jesajast või Jeremijast. Aga kuna nominaallausele järgneb kohe selline lause ja selline tegusõnavorm, mis kirjeldavad tegevust minevikus („aga Jahve võttis mind“), siis oleks kõige loogilisem oletada ka nominaallause kontekstiks minevikku.
Seega peab Aamos ennast siiski prohvetiks, kes ei olnud selleks küll sündinud ega õppinud, aga kes teab nüüd, milline on tema prohveti ülesanne. Jumal kutsus Aamose, öeldes: „Mine, ennusta mu rahvale Iisraelile!“ Ja seda ilmselt peetaksegi silmas tänase pühapäeva teema „Jeesuse saadikud“ all. Valitud on üks Vana Testamendi tuntumaid prohveti kutsumislugusid. Perikoobi valikuga tahetakse meile kahtlemata kinnitada, et Jumal mõtleb oma äravalimisi tõsiselt. Kui Jumal kutsub, siis ei pääse keegi, olgu ta põllumees, kalur või ametnik, vagamees või ebajumalakummardaja.
Tänane Vana Testamendi lugemise lõpp piirdub salmiga 15. Tegelikult jätkuvad aga Aamose sõnad ning ta kuulutab kohe, salmides 16–17 Amasjale kurja saatust kõige koledamate sõnadega: tema naine vägistatakse, tema lapsed tapetakse ning ta ise peab surema võõral maal, rüvedal maal. Sinna lisanduvad veel sõnad „ja Iisrael küüditatakse kindlasti oma maalt!“ nagu nad kõlasid juba Amasja kaebuses Jerobeamile salmis 11. See osa ennustusest peab täide minema, assüürlased küüditavad Iisraeli pealinna Samaaria ja muude asulate elanikke.
Tegelikult on see nö kutsumislugu paigutatud Aamose raamatus tema nelja nägemuse vahele (7:1–9 ja 8:1–2). Nägemused viitavad Jumala plaanile Iisraeli rahvast ja kuningakoda hävitada. Need nägemused on algselt kujundatud koos. Hiljem on nende vahele lisatud Amasja ja Aamose episood. See tahab rõhutada, kui tõsiselt mõtleb Jumal oma kavatsusi, kui ta selliseid nägemusi Aamosele annab. Kutsumisloo vormis on seda eriti mõjus rõhutada. Nagu Moosese ja Jeremija, nii kutsub Jumal ka Aamose kui suvalise, erilise ettevalmistuseta inimese teiste hulgast ja teeb temast prohveti. Aamosel ei ole valikut, ta peab kuulutama rahvale ja kuningale lõppu, sest jumalikud nägemused ja sõna näitavad vaid üht.
Muidugi on see lugu fiktiivne ja kirjutatud mitu sajandit Aamose eluajast hiljem. Ma ei kahtle selles. Aga ma ei kahtle ka selles, et episood on kirjutatud oma parimas usus, et see, mida prohvetid mõni sajand varem tegid, oli paratamatu. Et Jumal oli vastupandamatu kutsuja ja läkitaja. Nõnda elati ja usuti ka teise templi ajal, viimastel sajanditel enne Jeesust, Jeesuse ajal ja pärast teda.
Selle kõige kokkuvõtteks võiks öelda: kui juba Jumal oli suvaliste inimeste kutsujana nii võimas, siis mida peaksime arvama veel Jeesusest Kristusest, meie päästjast. Ka Jeesuse kutsumise kirjeldustes on ühe tavalise, suvalise inimese kutsumise jooni ja motiive, olgu see siis Ristija Johannese juurde sattumine või Jeesuse kannatusloo sügavaimad punktid, kus ta palub, et „see karikas“ temast mööda läheks.
Mis siis meil sellest? Loodan, et me võtame neid kutsumislugusid tõsiselt. Keegi meist ei pääse, kui Jumal kutsub. Ei ole mõtet vaielda ega kakelda, kui Jumal sunnib meid kuulutama: „Armasta oma ligimest!“ või „Sa pääsed!“ Isegi kui ei jaksa, ikkagi tuleb kutsele vastata, olgu sa õpetaja või õpilane, ülemus või alluv, poliitik või valija, tootja, müüja või ostja, piiskop või ajakirjanik. Kui Jumala sõna enda sees ei püsi, tuleb see välja öelda. Ja oledki saadik valmis.
Kõike seda võiks ju taandada ka üldse kutsele, kutsumusele. Iseäranis loodan ma tänasel päeval, et need, kes tunnevad poliitiku kutset, ongi kandidaatide nimekirjadesse jõudnud. Loodan, et kes tunneb vähegi kutset oma riiki ja kogukonda edendada, lähebki valima.
Loodan sealjuures, ja palun, et Jumal aitab meid nii paljukestki, et lubab meil oma kutset teostada ilma selliste vastuseisudeta, nagu kajab vastu Jerobeami, Amasja ja Aamose suhete kirjeldusest. Kui see tänane Vana Testamendi lugemine on ka mitu sajandit Aamosest hiljem kirja pandud, siis ikkagi kajastuvad selles arusaamad avaliku ülesastumise rõõmudest ja ohtudest, poliitilise elu vastuoludest, eriti olukorras, kus inimesed uskusid. Uskusidki päriselt seda, et Jumal kutsub ja läkitab.
Jutlus on peetud Tartu Ülikooli-Jaani koguduses 17. oktoobril 2021.
Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
