ISSN 2228-1975

Kuhu lähed, Eesti teoloogia? Arutlus Uue Testamendi teaduse vaatevinklist

Lugupeetud konverentsil osalejad, oma ettekande esimeses osas heidan lühikese pilgu valdkonna mõnedele tunnusjoontele viimastel aastakümnetel ja seejärel vaatlen Uue Testamendi teaduse olukorda Eestis. Kolmandas osas peatun küsimuse juures, missugune on Uue Testamendi teaduse suhe teiste õppetoolidega. Lõpuks kutsun üles mõtlema meie jaoks olulise küsimuse üle – kuidas saab Uue Testamendi teadus olla meile eluliselt värskendav ja kandev.


1. Pisuke pilk üleilmsele

Viimastel aastakümnetel on näha erinevusi Uue Testamendi teaduse positsioonis, rõhuasetustes ja ka eesmärkides. Kuidas see avaldub? Muuhulgas ka Uue Testamendi alase tegevuse keskkondades. Õpetamine ja teadus kulgevad ühelt poolt nii UT  õppetoolides, piibliteaduste osakondades ja eksegeetika kateedrites kui ka vaid ühe aspektina humanitaarteaduste ning religiooniuuringute juures. Teiselt poolt edendavad UT teadust kirikute juures olevad vaimulikud õppeasutused.

Laiemas mõõtkavas vaadatuna olenevad need paigutused üleilmsete ja iga üksiku maa kohalike tingimuste koosmõjust, õppeasutuste eesmärkidest ja ka teadlaste kui isiksuste kohalikust kaalust. Aegajalt esitatakse taas olulisi küsimusi, millest täna pean vajalikuks neid: Mis on Uue Testamendi teaduse eesmärk ja väljund, kes on tulemi tarbija, missugused on akadeemikute huvid ja identiteet, kes kannab kulud?

Need küsimused on olulised nii Uue Testamendi vaate kui ka kõikide teiste õppetoolide positsioonide kohaselt ja vastuseid neile peab leidma igaüks ise. Alustuseks ka küsimus, kui palju peab paika aforism: „Theology is perfectly true, but totally useless?“Kas me peame seda täna lihtsalt tõdema või suudame leida tee näitamaks teoloogia viljakust maksumaksja jaoks?

Peale ülaltoodud arutlusi piibliteaduste koha ja tähenduse üle ning täidesaatvaid tegevusi puudutavate organisatsiooniliste otsuste langetamist tulevad metoodika küsimused: missugune on eksegees, missugune on hermeneutiline platvorm jne.

Maailmas pöördutakse vanade väärtuste poole. Tugevat klassikalist haridust hindavad eksegeedid ning ka ortodoksid küsivad uuesti esimeste sajandite kirikuisade kommentaaride ja tõlgendusviiside tähtsuse järele. Silmas peetakse tõlgendusi, mis sündisid siis kui ajavahe esimese sajandiga oli lühike ja kreeka keeleilm oli mõtetes kohalolev. Seekord viitan Martin Hengeli kasutatud aforismile:

„Der allzufrüh verstorbene W.C. van Unnik, den in unserer Generation keiner an Gelehrsamkeit übertraf, soll einen Vortrag mit dem Satz begonnen haben: „In New Testament scholarship what true is not new and what new is not true.“ Dies erweist sich allzuoft als wahr.“ (Hengel 1993: 3)

Püsivalt on keskmes Piibel kui peamine allikas ja antiik kui esmase tõlgenduse keskkond. Allikana ei ole Uue Testamendi tekstibaas 20. sajandil sellise kaaluga leidude kombel uuenenud nagu Vana Testamendi oma näiteks Qumrani leidude läbi ja uurimistöö mahub endiselt NA uute tekstikriitiliste väljaannete raamidesse.

Uurimustöö on spetsialiseerunud aina kitsamate aspektidega tegelemisele. See teadusmaailma üldine nähtus ilmneb ka järgnevalt viidatavate valdkondade endi sees millele keskendutakse: ajastuloolised küsimused, juutlus, evangeeliumid, Pauluse kirjade grupp, üksikud kirjad, apokalüptika, eshatoloogia, antropoloogia, algkristlus ja selle sotsioloogia, identiteediuuringud, varakristluse suhted teiste religioonidega ja Rooma riigiga ning siit tulenevad ideoloogia ja võimu teemad. Teoloogide suutlikkus haarata tervikut teadusliku asjalikkusega jääb kasinaks. Tänases Eesti raamistikus markeerin kolme keskset valdkonda – Jeesuse isikut, Uue Testamendi teoloogiat ja rahvale suunatud avaraid ja kergesti arusaadavaid käsitlusi.


1.1. Jeesuse uurimustest

Ignoramus – ignorabimus? Kumb sõna siis valida? Kriitiline teadur möönab, et Jeesusest me palju me ei tea. Osa uurijaid armastavad kinnitada, et me ei saagi teada. Kas Jeesuse isiku tõlgendamise juures olev pinge ajaloolise uurimuse ja dogmadest lähtuva raamistiku kasutamise vahel kujul „Ajalugu versus dogmatism või teisisõnu ajaloolisus versus süstemaatilisus“ jätkub?

Esmalt on näha, et religioonilooline lähenemisviis jätkub, mille raames näiteks Heikki Räisänen peab eksegeetika eesmärgiks esitada kristlust ühe kirjeldatava religioonina teiste seas, orienteerudes eelistatavalt üldisele lugejatele (ingl. general reader; Räisänen 2010: xvii). Jeesuse uurimine on seal vaid üks element. Muidugi võivad lugejate ja tarvitajate hulgas olla tema meelest ka kirik ja vaimulikud, kuid tulemus peakski olema üksnes ristiusu ajaloolist kulgu kirjeldav välispidine perspektiiv, mistõttu Räisäst on vahel nimetatud ka „Wrede Redivivus“.

Meie soomeugrilastest oponeerib talle Peter Balla, kes peab Peter Stuhlmacheri kombel Jeesusest kuulutava UT teoloogilise sõnumi sõnastamist võimalikuks ja kirikule tähtsaks. Tema väikese ja sisuka raamatu pealkiri kõneleb ise enda eest: Jesus von Nazareth – Christus des Glaubens. Seega on eluliselt oluline sisemisest perspektiivist lähtuv püüdlus Jeesuse isiku avamise ja tunnetamise poole. Ent ka Gerd Theissen ja Tom Nicholas Wright püüdlevad rohkema kui välise kirjelduse poole.

Teisena viitan mitmetahulistele uurimissuundadele. See on keerulisem tee. Sotsioloogilist gruppide käitumise analüüsi edendanud G. Theissen püüab näidata, kuidas karismaatilise Jeesuse tegevuse malle jätkasid tema radikaalsed järgijad. T. Wright soovitab jätta seljataha valgustusajast pärinev ajaloo ja teoloogia jäik vastandumine ning leida töömeetod, mille kohaselt teoloogilised küsimused valgustavad ajalugu ning ajalugu korrigeerib teoloogiat. Siis võivad saada oma koha nii ajalooline Jeesus, Bultmanni teoloogia kui ka nüüdisaegne rõhuasetus tekstile ja lugejatele (Wright 1992: 27).[1]

Uute meetodite ja interdistsiplinaarsuse üheaegne kasutamine rikastab ja killustab nii uurimisvälja kui ka saadavat pilti. Sotsiaalteaduste, kirjandusteaduste, UT kirjutiste ideoloogilise ja poliitilise vaatluse rakendamine on leidnud koha ka Jeesuse isiku uurimises. Aga samad kategooriad on kasutusel ka UT teoloogia valdkonnas.

Kolmandaks tõstan esile mälu uuringute andi piibliteadustele. Sotsiaalne mälu on tegur, mis toimib tõlgendavate kogukondade kaudu ja asju nõnda nähes mõistame, et algkristlikud usukogukonnad andsid uuesti ja uuesti tähendusi Jeesuse sõnadele ja tegudele.[2]

Koos sellega on endiselt vajalik arutlus Jeesuse kõnepärimuses oleva autentse ja mitteautentse suhte üle, kuna seeläbi saab selgemaks ka nende vaheline voolavus. Nihe autentsuse kriteeriumite kaalu hindamises näitab, et varasem vaade, mille kohaselt autentne Jeesuse sõna ei võinud olla see, mida juutluses laiemalt tunti või see, mis sai varakristluses käibivaks, ei päde niisama.[3] Esimese vastu kõneleb kontekstiline tõenäosus ja teise vastu konsekutiivne ehk järelduslik tõenäosus.

Anthony LeDoune kohaselt vajab elav mäletamine konkreetse tüübi või žanri kasutamist, mille raames mäletamine „elab“. Seega ei ole Jeesus-traditsioon algkoguduse leiutis, see on kujundatud nende piirangute poolt, mida typos või raam jutustavale mälule asetab. Typos’el on omamoodi matriits või vorm (ingl. mould of the type) mille abil see toimib.

Siit ka suund varasemalt vormiloolt mälu ja suulisuse (ingl. orality) uurimise rõhutamisele. Chris Keith sedastab, et mälu ja historiograafia teooriate kasutamine meetodina ei sobi kokku klassikalise vormiloolise uurimisviisiga. Seetõttu pädeb kestvalt James Dunni viljeldud „mäletatud Jeesuse“ uurimise ülesanne ja metoodika, millele ma liidan Richard Bauckhami tähelepanu juhtimise Jeesusega seotud sündmuste tunnistajate ehk reaalsete pealtnägijate (ingl. eyewitnesses) tähenduse uurimise.

Neljandaks narratiivne uurimisviis, mis narratiivikriitika nime all oskab hinnata lugude mäletamist ja edasi andmist koos jutustuste sisu ja vormi sotsiaalse kontrolli toimimisega. Siin läheb vaja diakroonilise mõtlemise kasutamist ning see pakub ka praktilist usulise teekäimise näidet.


1.2. Uue Testamendi teoloogia – kas pahandus, pähkel või ärgitus?

Arutlused terviku haaramise võimalikkuse üle ja võimete raames toovad esile nii Uue Testamendi teoloogiate mõiste mitmuses kui ka selle esitamise üritusest loobumise üldse. Raske, ei suuda hõlmata. Kes seda suudab? See ülesanne pahandab. Taas küsime: kui seda püüdleme, siis kes on vaevanägemise sihtrühm ehk tarbija, mis on eesmärk ja milleks me seda kõike teeme?

Uue Testamendi teaduse taandamine kirjeldavale religiooniloolisele esitusele H. Räisäse vaates esindab küll ühte vajalikku aspekti, sest uuritavat piisab. Samas jääb tagaplaanile teoloogilise ja usulise sisevaate märkamine ja kaalukus, mida vajavad üliõpilased, vaimulikud ja siiski ka rahvas laiemalt. Nii eesmärk kui ka sihtrühm jäävad poolikuks nagu see juhtub pelga religiooniloolisusega üldiselt. Kuna eesmärk läbib kõiki inimtegevusi, siis väidan, et tervikut vaatlev eesmärgistatud teoloogiline analüüs on võimalik ja nii kiriku kui ka rahva jaoks vajalik.

Paarkümmend aastat tagasi küsisin professor Timo Veijolalt kaasaja suurimate Vana Testamendi teoloogide kohta. Ta nimetas Otto Kaiserit ning kommenteeris, et tema mitte üksnes ei analüüsi ega esita üksikute teemade vaatluse tulemusi, vaid ta tahab ka midagi ehitada. Rõhutan, et midagi ehitada! Pähklist saab ärgitus! Otto Kaiser pidas EELK Usuteaduse Instituudi 60. aastapäeva tähistamisel aastal 2006 jutluse Tallinna Püha Vaimu kirikus.

Rajan siit sideme Vana Testamendi ja Uue Testamendi uurimise vahele ning pean oluliseks, et Uue Testamendi teoloogia või teisisõnu Uue Testamendi piibelliku teoloogia esitamine on viimastel aastakümnetel taas esitajaid leidnud. Lisaks enne viidatud N.T. Wrightile on avaldanud mahukaid töid Hans Hübner, Peter Stuhlmacher, Howard Marshall, Gregory Beale ja teised. Need toimivad ärgitusena.


2. Kaaspilk Eestile

Oluline on visandada seni tehtu ja meie rahvuslikud tugevusvaldkonnad. Edasises töös saab toetuda sellele, mis meil praegu olemas on. Jeesuse uurimise teemal lõpetas Ain Riistan aastal 2011 kaitstud doktoritöö, mis koosnes põhiosas varasematest artiklitest, tulemusega: „Näiteks vastandasin ma veel artiklis 8 süstemaatilise teoloogia „fantaseerimise“ kriitilisele ajaloouuringule. Käesoleva töö ajaliselt viimase – ülevaateartikli – kirjutamise käigus jõudsin ma veendumusele, et säärane vastandamine on täiesti asjatu. Ka Jeesuse-kohased süstemaatilised ja kriitilised uuringud on paljuski lihtsalt usuline fantaasia. Teaduslik fantaasia, kui soovite.“ (Riistan 2011: 262) Viimane lause esitab küsimuse ajaloolise uurimismetoodika ja süstemaatilise teoloogia erinevuste ja pingete kohta.

Ain Riistani uurimus on väga põhjalik ja sealt saab palju õppida. Fantaasial ehk kujutlusel on alati koht nii teoloogias, teistes humanitaarteadustes kui ka reaalteadustes, näiteks astrofüüsikas ja mujal. Seetõttu saame viljakalt arutleda ajaloolise, süstemaatilis-teoloogilise ja usulise aspekti korraga esinemise üle Jeesuse uuringute valdkonnas.

Aastal 2020 avaldas kõneleja (toim. Randar Tasmuth) emakeelse Uue Testamendi kontekstilise teoloogia ülevaate eesmärgiga esitada ajas kulgev ja samas süstematiseeritavat süstematiseeriv ülevaade kristliku usulise mõtte ja praktika sünnist. Raamat on kirjutatud püüdega näha ja lugejale avada Uues Testamendis avanevate jutustuste eesmärki, arvestades esmalt konteksti, kus tradeerimine ja kirjutamine aset leidsid (Tasmuth 2020:17). Seega on raamatu ülesanne edendada eksegeetilist ja hermeneutilist sissevaadet esmalt usuteaduse üliõpilaste rahvaga töötavate vaimulike seas. 

Jaan Lahe näitas samal 2020 aastal üles temaatilist mitmekülgsust ja laia lugejaskonda hõlmavate käsitluste vajalikkust ning võimalikkust. Jaan Lahe toonitab tänasele lugejale, et kristluses ei ole vanavara, seda tuleb pidada elavaks traditsiooniks, mis on läbi ajaloo muutunud ning küllap muutub ja teiseneb veelgi (Lahe 2020: 28). Sellega täidab autor Piibli ja süstemaatilise teoloogia avaraid võimalusi kasutades kolmanda ülesande, milleks on ristiusu loomuse misjoneeriv avamine igale lugejale.

Nimetatud kolm töösuunda on esindatud ka põhjalike eestikeelsete väljunditega ning pean vajalikuks ja võimalikuks jätkata tööd nendes valdkondades.[4] Eesti teoloogia ühe tugevusalana liidan siia ka VT ja UT teadust toetava juutluse uurimise. Peale hilisemate sajandite ajaloo vaatlemise oleme võimelised vaatlema ka teise templi aegset ehk Uue Testamendi kaasaja juutlust, mida võiksime püüda rohkem teha.[5]

Intellektuaalse ja emotsionaalse taustakirjeldusena viitan ka Eesti mõttelise omailma rikastajale Jaan Kaplinskile, keda saame kaasata oma teoloogilise omailma üle mõtlemisse. Eks oma-ilm on see, mida ükski teine rahvas ei ehita ja mille rikastamist ei saa kelleltki peale iseendi oodata. Ent Jaan Kaplinski mõte suundus elu lõpul religioonidele keskendumise juurest Jeesuse isiku juurde. Ta hüüdis: „Jeesus Kristus, Jumala Poeg, halasta minu peale!“


3. Koos nägemine ja koos uurimine

Olen toonitanud, et eesmärk läbib kõike, siia mahuvad nn puhtad alusuuringud ja rakenduslikud tööd. Missugune teoloogiline sünergia võiks samaaegselt olla to a great extent true and also quite useful?

Koostööst süstemaatilise teoloogiaga viitan Thomas Andreas Põderi raamatu kui paljude teadmiste allika kaudu Elmar Salumaale ja Uku Masingule. Elmar Salumaa jaoks oli põhjapaneva tähtsusega arusaamine, et teoloogia seisab kiriku kuulutusülesande teenistuses (Põder 2018:380). See lähimineviku tees on ka täna tõene ning ootab edasi kasutamist ja arendamist.

Uku Masingu sissevaade teoloogiale küsimuses, mis tähendus on religioonides ristiusul, andis vastuseks, et Jeesuse tähendus avaldub selles, et inimese ülesanne ei ole mitte Jeesuse sidusaks sättimine iseenda ja oma arvamustega, vaid pigem kasvamine ja kujunemine tema poole (Põder 2018:429). Kas teoloogia ka homme integreerib religiooniteaduse endasse nagu Masing selgitas, esindades nö mitterelativistlikku pluralismi? (Põder 2018: 431-434) Mitte nii, et Buddha, Lao-zi ja Kristus on lihtsalt üks ja sama, vaid nõnda, et Kristus viimaks hõlmab kõik teised võimalused!

Uue Testamendi teaduse akadeemiline ja kiriklik kontekst koos võimaldavad otsida teid koostööks nn teoreetiliste õppetoolide vahel, tehes seda eesmärgiga leida väljundeid, mis toetavad praktilise usuteaduse kaudu teostuvat teenimisülesannet ühiskonnas.


4. Kuidas edasi?

Mis ajas me elame ja mis on meie ülesanne? Loeme uudistest. Elu sihti mitte omavate noorte, SOS-küladesse sattuvate laste, kõikvõimalike sõltlaste ja lagunevate perede arvu kasv Eestis on tulevikku ohustavad signaalid, millele lahenduste leidmine ootab teid, kuidas kasutada piibliteaduste tulemusi nii üldises kristliku kultuuri edendamises ja misjonis laiemalt kui ka konkreetselt hingehoidlike, pedagoogiliste, tervishoiu ja vanemlike teemade käsitlemisel.

Kas Uue Testamendi teaduses on jätkuvalt nii, et mis on tõene, ei ole uus ja mis on uus, ei ole tõene? Ühest küljest, van Unniku ning M. Hengeli õpetatust vaadates ei tunne ma siin end olevat pädev kõigiti põhjendatud vastuste andmiseks sügavuti minevate eksegeetiliste küsimuste osas. Ent aforismina oligi see mõte nii van Unnikul kui Hengelil mõeldud. Väikeste tegijate Eestimaal on meile olulisem leida tee, kuidas teoloogia oleks lisaks akadeemilisele uue leidmisele meie rahva seas ja rahva jaoks to a great extent true and also quite useful.

Nendeks kasu toovateks töösuundadeks on kolm Eestis praegu olemas olevat tugevusvaldkonda, mida eelnevas sai esitatud. Kõik need valdkonnad eeldavad põhjalikku akadeemilist pingutust, aga see tasub end ära siis, kui töötatakse püüdega leida uurimistöö tulemite elus rakendatav mõte: (1) Jeesuse uuringud, kus peitub ristiusu kese ja tähendus; (2) Uue Testamendi teoloogia tervikuna, mis võib viia arusaamani inimesest ja tema lunastuse teest; (3) Piibli sõnumi hermeneutiline esitamine Eesti rahvale kui kõige laiemale tarbijale.

Lõpuks nimetan veel kord uut avastust, nimelt mäluga seotud teemasid ja meetodeid, mille abil saab lõimida rahvusteadusi ja teoloogiat. Narratiividel on jõud ühendada inimesi üle lahknevuste, et liikuda tervema elukujunduse poole, mis võiks olla ka noortele paeluv. Võiks sündida seos teoloogia võimaluste ja meie väikese rahva kultuurilise ja füüsilise enesesäilitamise vajaduse vahel.

Siin realiseeruvad Uue Testamendi teaduse eesmärk ja väljund, kus akadeemilise tulemi tarbijad on nii kirik kui rahvas, kus akadeemikute huvid ja identiteet on selgemalt fokuseeritud ning kus riiklik ja kiriklik maksumaksja kannavad kulud. Kasutagem oma võimalusi suurendamaks teoloogia mõjukust!


5. Teese edasiseks mõttevahetuseks

Eesti Uue Testamendi teadusele on jõukohane ja vajalik jätkata tööd kolmes valdkonnas: Jeesuse uurimise, teoloogilise tervikvaate taotlemise ning üldsusele suunatud misjoneerivate käsitluste viljelemine.

Hea usuteaduslik haridus ja teoloogia tervikuna võiksid paremini varustada kodanikke teadmisega, keda, mida ja kuidas uskuda.

Uue Testamendi teadus võib hea väljundi leidmise läbi aidata kaasa Kristusele pühendumisele ja anda inimestele jõudu mitte üksnes laua taga mõeldes, vaid ka rasketes päevades elades.


[1] „To put it another way, we need to do justice, simultaneously, to Wrede’s emphasis on serious history (including the histroy of Jesus), Bultmann’s emphasis on normative theology, and the postmodern emphasis on the text and its reader.“

[2] Põlvkondade kogemusi talletav ja üle põlvkondade ulatuv mälu on vajalik väikerajvastele püsima jäämiseks ja nii on ka Eestis aegajalt silmapiiril Mälu Instituudi tegemised ja tulemused.

[3] Criterion of dissimilarity ehk erisuskriteeriumi väide, et autentsed on vaid need Jeesuse sõnad, mida ei leidu tema kaasaja juutlusest ega algkristlusest, ei päde. Jeesus oli juut ja toimis esimese sajandi hellenistliku värvinguga juutluse raames ning eeldatavasti kasutas neid käibivaid väljendeid. Teiseks ei ole konsekutiivselt loogiline, et algkristluses kujunes märkimisväärsel määral niisuguseid sõnandusi, millele Jeesus ei oleks alust andnud. Nii peab ka G. Theissen ajaloolise sobivuse kriteeriumi alusel usutavaks just seda, mis haakub Jeesuse juutliku kontekstiga ning just see aitab mõista Jeesuse mõju tema karismaatilise liikumise dünaamikale ja kristluse sünnile.

[4] Randar Tasmuthi ja Jaan Lahe raamatud esitleti samal päeval EELK Usuteaduse Instituudis septembris 2020 ning arvustusi mõlema raamatu kohta saab lugeda Usuteaduslikust Ajakirjast. Vaata Usuteaduslik Ajakiri 2/2020 (78), lk 115-129.

[5] Kalle Kasemaa, Urmas Nõmmik, Anu Põldsam.


Kirjandus

Hengel, Martin. 1993, Die Johanneische Frage: ein Lösungsversuch. Tübingen: J.C.B. Mohr (Paul Siebeck).

Lahe, Jaan. 2020. Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum? Tallinn: Hildegarde Raamat.

Põder, Thomas-Andreas. 2018. Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis. Teoloogilise mõtte uurimusi ja arendusi. EELK usuteaduse Instituudi toimetised XXVII. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.

Riistan, Ain. 2011. Ajalooline Jeesus: teaduse probleem religiooni kontekstis. Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 22. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Räisänen, Heikki. 2010. The Rise of Christian Beliefs. The Thought World of Early Christians. Minneapolis: Fortress Press.

Stuhlmacher, Peter. 1988. Jesus von Nazareth – Christus des Glaubens. Stuttgart: Calwer Verlag.

Tasmuth, Randar. 2020. Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia. Kristliku usulise mõtte ja praktika sünd. EELK usuteaduse Instituudi toimetised XXIX. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.

Usuteaduslik Ajakiri 2/2020 (78), 115-129.

Wright, N.T. 1992. The New Testament and the People of God. Christian Origins and the Question of God. Vol. 1. London: SPCK.


1. oktoobril 2021 toimus Tartu Ülikoolis konverents „Kuhu lähed, Eesti teoloogia?“, mis oli pühendatud Akadeemilise Teoloogia Seltsi asutamise 100., Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamise 30. ja populaarteadusliku kultuuriajakirja Kirik & Teoloogia 10. aastapäevale (konverents on järelvaadatav ja selle kava leiab siin). Avaldame järgnevates ajakirja numbrites konverentsi ettekannetele toetuvaid artikleid – osalt on tegu tekstidega, millest kanti ette oluliselt lühendatult, osalt ettekannete töödeldud kujudega. Põhiettekandeid kommenteerivad lühemad artiklid, mis põhinevad vastusettekannetel.


Randar Tasmuth (1955), dr. theol., Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduskonna dekaan ja Uue Testamendi professor.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid
Urmas Nõmmik

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English