ISSN 2228-1975

Kristlikust õpetusest ja kiriku seisukohtadest usupuhastuspüha eelõhtul

Pühapäeval on usupuhastuspüha, mis meenutab 31. oktoobrit 1517. aastal, mil Luther avaldas oma teesid patukaristuse kustutuskirjade (indulgentside) kohta. Sellest sai alguse tema reformatoorne kriitika, mille objektide hulk laienes üha. Indulgentside müügile lisandus kriitika arusaama suhtes, et vaid paavstil on meelevald otsustada õige piiblitõlgenduse üle, samuti kriitika katoliikliku armulauakäsitluse ja munkluse aadressil. Kriitika eesmärgiks oli lootus kirikut reformida, ent tulemuseks oli Lutheri ja tema poolehoidjate väljaheitmine kritiseeritavast kirikust.

Luterlikku reformatsiooni võib hinnata väga erinevalt. Selles võib näha ühte järjekordset katset kirikut uuendada, nagu neid läbi kirikuajaloo ikka ja jälle on sündinud, ent seda võib mõista ka ainukordse ja ainulaadse sündmusena, mille tulemusena sündis täiesti uus radikaalne kristlusekäsitlus ja sellel põhinev kultuur. Lutheri radikaalsus seisneb eeskätt selles, et vähe on olnud teolooge, kes on sõnastanud sellise selgusega, nagu tema seda tegi, et kristlikul kuulutusel on kese ja selleks on evangeelium – sõnum lunastusest Kristuses.

Lunastus ehk vabanemine patust on Jumala suveräänne and ning seetõttu ei ole ühelgi institutsioonil, sealhulgas kirikul, õigust sellega manipuleerida ega seada sellele mingeid tingimusi. Lunastuse tingimuseks ei saa olla ka mingite kiriku seisukohtade tunnistamine, sest usk selles tähenduses, nagu seda mõistis Luther, ei tähenda mingite kiriku õpetuslike seisukohtade uskumist, vaid kiriku aluseks ja kristliku kuulutuse keskmeks oleva sõnumi ehk evangeeliumi uskumist, milles kohalolev Kristus saabki ainsana inimest lunastada.

Ja Lutheri radikaalsus seisneb selleski, et ta seab kogu kiriku õpetuse sõltuvusse evangeeliumist – õige kristlik õpetus on vaid see, mis evangeeliumi esile toob, mis seda ei varja ega pisenda. Evangeeliumist kui kristliku kuulutuse keskmest tuleneb, et evangeelium ei ole vaid päästesõnum, vaid on ka kriitiline printsiip, millest lähtudes ei kohku Luther tagasi koguni kriitilistest arvamusavaldustest üksikute piiblitekstide ja koguni piibliraamatute aadressil (vt Jaan Lahe, „Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast. Kristlike piiblitõlgenduste ajalugu, 3. osa: Uusaeg“; samuti Jaan Lahe, „Reformatsiooni viljad ja väjakutsed: luterliku reformatsiooni tähendusest piibliteadustele“)

Teoloog Paul Tillich pakub välja käsitluse luterlikust reformatsioonist, mis mõistab viimast veelgi laiemas kontekstis, kui seda on kristliku kiriku ajalugu. Ta näeb ka mittekristlikus religiooniloos katseid olemasolevat religioossust reformida. Monoteistlikus kontekstis näeb ta nende katsete lähtepunktina Jumala jumalikkuse tunnistamist, st Jumala kvalitatiivse loodust erinevuse tunnistamist, millest kujuneb kriitiline printsiip olemasolevate uskumuste ja religioossete praktikate hindamiseks – õige on vaid see, mis laseb Jumala jumalikkusel välja paista ega pisenda seda. Sellel pinnal mõistab Tillich ka näiteks iisraeli prohvetite kriitikat ebajumalate teenimise aadressil. Protest, mis leidis väljenduse reformatsioonis, ei olnud Tillichi arvates suunatud vaid üksikute väärnähete vastu (kui ta seda ka alguses oli), vaid sellise usukäsitluse vastu, mis ei tee vahet jumalikul ja inimlikul, igavesel ja vaid ajast ja oludest tingitul ning püüab tingimatut – õigeksmõistu üksnes usust ja Jumala armust –, muuta sõltuvaks kuulekusest kirikule, kiriku erinevate praktikate ja õpetuslike seisukohtade tunnistamisest või ükskõik millistest teistest tingimustest. Protestantliku printsiibi on Tillich sõnastanud aga järgnevalt:

„Protestantluse keskne printsiip on õpetus õigeksmõistust üksnes armust; see tähendab, et üksikisik ega ühiskond ei saa ei oma kõlbeliste tegudega, oma sakramentaalse väekusega, oma pühadusega või õpetusega pretendeerida jumalikule tingimatusele. Kus teadlikult või ebateadlikult sellele pretendeeritakse, tõstab protestantlus selle vastu prohvetlikku protesti, mis tunnustab üksnes Jumala tingimatust ja pühadust ning heidab kõrvale iga inimliku pretensiooni kõrkuse. See protest, ka iseenda vastu, protest, mille aluseks on Jumala tingimatu majesteetsus, moodustab protestantliku printsiibi. See printsiip kehtib nii luterluses kui ka kalvinismis ning samuti uutes protestantlikes liikumistes. See printsiip muudab juhuslikult tekkinud nimetuse „protestant“ olemuslikuks ja sümboolseks nimeks. Sellest tuleneb, et ei saa olla mingit pühitsetud valdkonda, ei kiriklikku ega poliitilist, et ei saa olla mingit pühitsetud tõde, mis oleks Jumala tõde iseendas.

Seepärast peab prohvetlik vaimsus allutama alati kõik pühitsetud autoriteedid, õpetused ja kogu pühitsetud moraali kriitikale, seda ründama ja hukka mõistma ning iga tõeline protestant on kutsutud selle eest isiklikult vastutama. Iga protestant, niihästi ilmik kui vaimulik (vaimulik on protestantluses ainult eriliselt ettevalmistatud ilmik ja ei midagi muud), peab otsustama iseenda jaoks, kas mõni õpetus on õige või mitte, kas mingi prohvet on õige või vale, kas mõni vägi on deemonlik või jumalik. Isegi Piibel ei saa teda sellest vastusest vabastada, kuna ka Piibel on allutatud tõlgendamisele; ei ole ühtegi õpetust, ühtegi prohvetit, ühtegi preestrit ega ühtegi väge, mis ei tuletaks oma õigustust Piiblist. Protestant ei pääse isiklikust otsustamisest.“

Lutheri sõnastatud radikaalne nägemus kristlusest ja Tillichi tõlgendus sellest tulenevatest kriitilistest printsiipidest on aktuaalne ka täna, sest mitte kuhugi ei ole kadunud soov seada inimese lunastust sõltuvusse kuulekusest mingitele kiriku seisukohtadele, soov asendada kristlase vaba südametunnistust ja usu läbi valgustatud mõistust talle väljaspoolt pealesunnitud seadustega ning seada kristlaseksolekut sõltuvusse mingitest parajasti kehtivatest uskumustest või lausa ebausust. Kuid teiselt poolt võiks olla luterlikust reformatsioonist tuletatud protestantlik printsiip ka täna tõukejõuks kiriku vaimsele uuenemisele, mis ei ole vaid ühekordne sündmus, vaid läbi ajastute kestev vaimne protsess.


Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English