“Tolsamal ajal ütles Jeesus: „Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele! Jah, Isa, sest nõnda on see sündinud sinu head meelt mööda.” (Matteuse 11:25–26)
Kallid kaasteelised! Me alustame täna siin Toomkiriku võlvide all, Jumala Sõna ja sakramendi osaduses, lauldes ja palvetades, Jumalat ülistades ja Tema õnnistust paludes ja vastu võttes Usuteaduse Instituudi uut õppeaastat. Me teeme seda heas usus ja kindlas lootuses, et meie õpingutel, meie tegelemisel teoloogia ja kirikumuusikaga on tähendus niihästi meie endi kui meie kiriku ja ühiskonna jaoks; need pole vaid üksikud ainepunktid ja õpiväljundid, mida me loodame saavutada, vaid midagi sootuks põhjapanevamat – kristliku usu ja selle aluseks oleva Jumala ilmutuse sügavam ja mitmekülgsem mõistmine ning tulemuslikum tõlkimine ja vahendamine erinevate inimeste ja inimgruppide jaoks.
Hariduse, sh akadeemilise hariduse väärtustamisele Eesti kultuuriloos on juhitud tähelepanu ikka ja jälle. Viimasel ajal vast kõige jõulisemalt ja argumenteeritumalt on seda teinud Marju Lepajõe, kes viitab sellele, et juba XIX sajandil tundusid eestlased teiste rahvaste esindajate jaoks lausa ebatavalised oma usus haridusse ning valmiduses selle nimel ohvreid tuua. Lepajõe meelest on selline suhtumine haridusse otseselt seotud Martin Lutheri keele- ja hariduskäsitluse mõjuga, mille kohaselt iga inimene pidi olema piisavalt haritud, et lugeda ja mõista pühakirja, sest sellest sõltus viimselt tema hingeõndsus.
Kui me selles kontekstis kuulame tänase jutluse aluseks olevaid Jeesuse sõnu, siis mõjuvad need tõenäoliselt omajagu dissonantselt, isegi shokeerivalt. Ta tänab Isa, kes on selle – mis „see“ täpselt on, ei ole öeldud, võime vaid eelneva põhjal aimata, et tegemist on millegi ääretult olulise taipamisega, Jeesuse ja Tema evangeeliumi vastuvõtmisega, meeleparandusega – peitnud tarkade ja mõistlike eest ning ilmutanud selle väetitele. Kuigi viide toonastele kirjatundjatele ja variseridele, Moosese Seaduse ekspertidele ja rahva seas lugupeetud õpetlastele ei pruugi olla üks üheselt üle kantav praegustesse oludesse ja tänasesse päeva, peame neid Jeesuse sõnu kuuldes paratamatult küsima: Kas meie usk hariduse väärtusesse on rajatud liivale? Kas luterliku kiriku DNA-sse kuuluv panustamine teoloogia kui akadeemilise distsipliini viljelemisse ja vaimulikelt magistrikraadi eeldamine pigem peidab meie eest evangeeliumi tuuma kui soodustab selle avalikukssaamist?
Tõele au andes tuleb möönda, et just niisugust Jeesuse sõnade tõlgendust on luterluses esinenud ja esineb ka praegu. Viisteist aastat tagasi kirjutas dr Jaan Lahe ajalehes Eesti Kirik nähtusest nimega antiintellektualism, mida ta peab üheks kiriku nõrkuseks – see on mõistuse, mõtlemise, hariduse ja harituse alavääristamine või kogunisti halvustamine. Ta toob näiteks ühe toonasest Eesti Kiriku kommentaariumist võetud nalja: „Mõista, mõista, kes see on? Raamatukoormaga eesel. Vastus: elu- ja kogudusevõõras teoloog, kes kirikulistele oma jutlustega tänuväärset akadeemilist unerohtu jagab.“
Kui kirjanduslikud liialdused kõrvale jätta, siis pean tõdema, et antiintellektualismi meie kirikus, kogunisti meie Usuteaduse Instituudis tõepoolest aeg-ajalt kohtab. Olen rääkinud üliõpilastega, kes tunnistavad, et eksamite sooritamine ja õppekava läbimine on küll vältimatu tingimus ordinatsiooni ja vaimuliku ameti taotlemiseks, ent tegelikus kogudusetöös ei ole instituudis omandatud teoloogilistest teadmistest või läbitöötatud kirjandusest kuigivõrd kasu. Või siis kurdetakse selle üle, et akadeemiline teoloogia, Pühakirja tekstide kriitiline uurimine nende ajaloolises kontekstis, kaasaegsete luterlike ja teisi usutraditsioone esindavate teoloogide lugemine, religioonisotsioloogia või -psühholoogiaga tutvumine ei aita kaasa isikliku ja vahetu usu, jumalasuhte ja pühitsuselu viljelemisele.
Mulle tundub, et Jeesuse sõnade – tarkade ja mõistlike ning väetite kohta puutuvate sõnade – tõlgendamine akadeemilise teoloogia, laiemalt teaduse ja hariduse vastaste hoiakute või teinekord ka omaenese mugavuse ja piiratuse õigustamisena on üksjagu meelevaldne. Sest tõepoolest, härrasid ja prouasid Kõiketeadjaid, kes on endi meelest nii targad ja mõistlikud, et uut tarkust ja mõistlikkust neisse kohe mitte üks raas enam juurde ei mahu, kohtab nii akadeemikute kui ka põhiharidusega inimeste, nii teoloogiadoktorite kui koguduse piibliringi liikmete ja omal käel Pühakirja uurijate hulgas.
Pigem viitab Jeesus siin millelegi, mis õigupoolest peaks olema ühelt poolt nii eelduseks tõelise hariduse ja teadmise poole püüdlemisel kui ka selle tulemuseks – nimelt oma teadmise, taipamise ja kogemuse piiratuse ja poolikuse äratundmine ja selle tunnistamine ehk teisisõnu alandlikkus. Toomas Pauli sõnadega: „Tunnistada oma teadmatust, kitsarinnalisi oletusi, ühekülgseid kujutlusi, piiratud intelligentsust, võimalust, et teistel on põhjalikum teadmine – selleks on vaja voorust seista alandlikult tõe palge ees.“
Katoliku teoloog ja vaimulik õpetaja Henry Nouwen on oma raamatus „Reaching out“ (juba selle teose pealkiri, eesti k ’väljapoole sirutumine’, on sümbolina tähendusrikas ja sobiv iseloomustama hariduse olemust) kirjeldanud meele vaesust (poverty of mind) kui vaimulikku hoiakut, mis on hädavajalik selleks, et saaks toimuda tõeline kohtumine õpilase ja õpetaja vahel. Inimene, kes on täidetud ideede, teooriate, kontseptsioonide, mudelite, arvamuste ja veendumustega, ei ole kuigivõrd vastuvõtlik sellele, mida talle tahetakse ja võidakse õpetada, samuti mitte sellele, mida Jumal talle ilmutada võiks.
Meele vaesus tähendab suutlikkust ja valmisolekut aktsepteerida Jumalat, elu, maailma, teist inimest ja iseennast tema hõlmamatuses ja saladuslikkuses (võiksime öelda ka sakramentaalsuses). Soov omandada teadmisi või haridust selleks, et kõike mõista, teada, seletada, ennustada ja kontrollida, muudab inimese pikapeale vaimses mõttes suletuks. Julgus teada seda, kui vähe ma tegelikult tean, võib aga – paradoksaalselt – asetada meid nende alandlike või väetite hulka, kellele Jumal saab ilmutada midagi suurt, olulist ja kõikehõlmavat. Ta võib seda teha meie endi elu, sellesse kätketud sündmuste ja kogemuste kaudu, teiste inimeste nägemise, kuulamise ja nendega kohtumise kaudu, aga ka meie teoloogiaõpingute kaudu – nendes kohtumistes ja puutumustes, mis sünnivad auditooriumis, tekstiloomes, ühistes aruteludes ja diskussioonides.
Klassikalises kristlikus teoloogias on käibel mõiste docta ignorantia, mida kohtab juba Augustinusel ja mida arendas kõige veenvamalt edasi keskaegne teoloog Nicolaus Cusanus – „õpetatud mitteteadmine“. See mõiste viitab tõsiasjale, et nagu teadmist, nii ka mitteteadmist tuleb õppida – see ei ole lihtsalt enesestmõistetavana meile kaasa antud. Rumal, piiratud, kitsarinnaline inimene ei ole teadlik oma mitteteadmisest, sest ta pole seda õppinud. Tõeline haridus mitte üksnes ei täida meid uute ideede, teooriate ja kontseptsioonidega, vaid õpetab ka nende suhtelisust, piiratust, relatiivsust ning seda, kuidas neist õigel hetkel lahti lasta. Pauluse sõnadega: Vennad, ma ei arva endast, et ma selle kätte olen saanud, ühte aga ma ütlen: ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutan eeloleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna järele Kristuses Jeesuses. (Fl 2:13–14, Toomas Pauli tõlkes)
Püüdkem sellele korraks mõelda päris praktilises ja igapäevases kontekstis. Mida me arvaksime arstist, kellele on kõik selge juba minut pärast seda, kui patsient ta kabineti uksest sisse astub, ja kes teda pikemalt kuulamata täpselt teab, mis tal viga on, raputades käisest ladinakeelseid sümptomeid ja diagnoose, kes asub viie minuti päras raviplaani koostama ja tunni aja pärast seda ellu viima? Eks me hoiduks vist niisugusest arstist kauge kaarega eemale? Eks me ju eeldaksime, et arst kogu senini omandatud tarkusele ja praktilisele kogemusele toetudes ometigi kuulab tähelepanelikult patsienti, teeb kõikmõeldavad analüüsid ja uuringud, enne kui ta midagi kindlat väidab tema haiguse ja võimaliku ravi kohta?
Samuti ei vaja ei kirik ega ühiskond kristlasi ja vaimulikke, kes raputavad paunast piiblitsitaate, annavad hinnanguid ja panevad diagnoose, sildistavad ja lahterdavad, vaid preestreid, õpetajaid, karjaseid ja hingehoidjaid, kes oskavad ja tahavad tähelepanelikult kuulata, mõista, õppida, kaasas käia ja Kristuse poole osutada – koos iga inimesega, igas eluolukorras ja teenimissituatsioonis, iga valitsuse ja riigikorra ajal, kirikus ja kõrtsis, linnavolikogus ja hooldekodus, auditooriumis ja Facebookis.
Veelkord Henri Nouwenit osundades: „Vaimuliku teenimise eelduseks olev haridus ei tähenda valitsemist Jumala üle, vaid seda, et lastakse Jumalal enese üle valitseda.“ Suunaku see äratundmine meie ühist akadeemilist teekonda, õppimist ja õpetamist nii Usuteaduse Instituudis kui elus ka algaval aastal.
Jutlus on peetud 8. septembril 2021 Tallinna Toomkirikus EELK Usuteaduse Instituudi õppeaasta avajumalateenistusel.
Marko Tiitus (1971) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku haridusassessor ja Usuteaduse Instituudi rektori kohusetäitja, Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praostkonna praost.
