Oled olnud EELKs tegev alates 1980-ndate lõpust. Mis on kirikus ja Eesti ühiskonas nende rohkem kui 30 aastaga muutunud?
Muutunud on eelkõige ühiskond, mis moodustab kiriku kuulutus- ja teenimiskeskkonna ning taustsüsteemi. Nõukogulikust stagneerunud totalitarismist, rahvusliku ärkamise idealismist ja 90. aastate varakapitalismist läbi tulnuna on Eesti juba 30 aastat iseseisev, demokraatlik ja läänelikke väärtusi järgiv riik. Üles on kasvanud mitu vabas Eestis sündinud põlvkonda.
Kiriku jaoks tähendab see esmalt kristlike traditsioonide katket. 1989. aastal Tallinna Jaani kogudusse tulles oli seal tugev vennastekoguduse taustaga kristlik tuumik, mida kandsid koguduse töötegijad, koorilauljad, vabatahtlikud abilised. Sünnipäevade tähistamisest kujunesid omamoodi palvetunnid. Lauldi peast kirikulaule, mehed võtsid ridamisi sõna, lugesid ja tõlgendasid Piiblit. Ka noortele ja algajatele vaimulikele olid vanemad koguduseliikmed toona usulises mõttes mentoriteks, nende eeskujule ja eestpalvetele sai toetuda.
Praegu on kristlik kultuurkiht ka kogudustes väga õhukeseks kahanenud. Piibli tundmist, igapäevast kodust palveelu, jumalateenistustel osalemist ei saa eeldada isegi koguduse töötegijatelt ning juhatuse ja nõukogu liikmetelt, teistest rääkimata. Vaimulik peab arvestama, et enamikel juhtudel tuleb inimestega töötades alustada nullist, pöörduda ikka ja jälle tagasi usu põhitõdede juurde, mõtestada kiriku kui Kristuse Ihu olemust, missiooni ja eesmärke. Lisaks eeldatakse, et kirik ja tema kuulutus ning tegevus peaks olema põnev, köitev, isiklikult puudutav.
Mulle tundub, et praegu on keerulisem olla vaimulik kui 30 aastat tagasi. Aga see tunne võib loomulikult olla subjektiivne.
Millisena Sa näed teoloogia ja kiriku suhteid AD 2021? Kas kiriku ja teoloogia koostöö on Su meelest piisav? Mida annaks teha paremaks?
Teoloogia ja kirik on üldmõisted, eks palju sõltub ikkagi konkreetsetest inimestest ja olukordadest. Usuteaduse Instituudis, mille rektori kohusetäitja ma olude sunnil ajutiselt olen, on akadeemiline teoloogia ja kiriklik identiteet mu meelest üsna hästi tasakaalus. Meil on mitmeid ordineeritud ja kirikus vaimulikena teenivaid õppejõude, kes samas on teoloogias oma valdkonna tippspetsialistid – Randar Tasmuth, Thomas-Andreas Põder, Sina ise. Väga oluline on, et Usuteaduse Instituuti puudutavate otsuste tegemisel tajun ma selgelt kirikuvalitsuse ja peapiiskopi toetust, keegi ei vaidlusta teoloogilise kõrghariduse taseme hoidmise vajalikkust ja oma võimalusi mööda panustab kirik selleks ka eelarvelisi vahendeid, mida loomulikult võiks olla rohkem.
Teisalt on just viimastel aastatel kõlanud etteheiteid, et arutelukultuur meie kirikus võiks olla parem. Ühelt poolt leitakse, et kiriklikes otsustusprotsessides arvestatakse liiga vähe akadeemiliste teoloogidega, teisalt väidavad osad alalhoidlikumad vaimulikud ja koguduseliikmed, et akadeemiline teoloogia on kirikuga sideme kaotanud. Küllap nendes mõlemapoolsetes etteheidetes on omajagu õigust ning vaja on mõelda, kuidas edendada dialoogi kiriku otsustuskogude, vaimulikkonna, koguduseliikmete ja eri valdkondade teoloogide vahel. Konsistoorium on teinud hariduskomisjonile ülesandeks teoloogilise arutelu strateegia koostamise, ja see peaks just niisugustes küsimustes aitama selgust saada. Tõsi on see, et kiriku ilmikliikmed võiksid olla rohkem kaasatud sisuliste küsimuste üle arutlemisel.
Mis on Sinu arvates EELK ja Eesti ühiskonna suurimad probleemid ja väljakutsed AD 2021? Kas näed probleemidele ka lahendusi?
Me oleme Eesti rahva, riigi ja kirikuna väike osa suurest maailmast, ning paratamatult puudutavad globaalsed probleemid meid rohkem kui kunagi varem – kliima soojenemine, rändekriis, praeguses ajahetkes vahetult COVID-viiruse leviku ja selle sotsiaalmajanduslike tagajärgedega toimetulek. On iseküsimus, mil määral lahendused neile probleemidele meist sõltuvad, aga mööda vaadata neist kuidagi ei õnnestu.
Eesti ühiskonnas on kindlasti üheks suureks probleemiks religioosne harimatus, suisa kirjaoskamatus. Me võime ju end lohutada sellega, et pole need eestlased nii uskmatud midagi, käivad jõulu ajal kirikus ja peavad laulupidu pühaks. Jah, ega inimloomuse igavikulist mõõdet ja avatust sellele, mis jääb argikogemuse piiride taha, päriselt tasalülitada pole võimalik. Aga neid, kes oma religioosseid harrastusi või otsinguid mingilgi määral teadlikult suunaks ja põhjendaks, on väga vähe. Paljude jaoks on usk ja religioon midagi täiesti kümnendajärgulist, millega tegelevad vaid üksikud spetsialistid või friigid. Kui me mõtleme kasvõi sellele, kui paljud inimesed tegelevad teadlikult tervisliku toitumise või liikumisharrastustega, otsides selleks abi parimatelt asjatundjatelt, siis on vahe ikka mäekõrgune – religiooni valdkonnas piisab sedastusest, et „igaüks usub millessegi“.
Siin on küll teoloogide ja vaimulike tööpõld väga suur ning usundiõpetuse õpetamine kõigis kooliastmetes oleks hädavajalik.
Tänapäeva kiriku üheks suuremaks väljakutseks peetakse sekulariseerumist, mille tulemusena kristlik sõnum jõuab inimesteni läbi suurte raskuste. Mida teha, et kiriku sõnum kõnetaks rohkem ja tugevamalt ja jõuaks võimalikult paljudeni? Kas kirik saaks siin omalt poolt midagi parandada?
Ma arvan, et osalt sisaldub vastus sellele küsimusele juba eelmises arutelus. Religioonide tutvumine üldhariduse ühe osana oleks elementaarne. Küsimus pole ju selles, et usundiõpetuse kaudu kirikutele uusi liikmeid värvata. (Kuigi, mida halba sünniks sellestki, kui usundiõpetuse kursuse järel paar noort leeri tulevad? Me ei pea ju patuks seda, kui muusikaõpetuse tunnist õpetaja lapsi laulukoori kutsub.) Küsimus on selles, et ellu astuv noor õpiks mõistma religiooni kui inimkultuuri lahutamatut komponenti, tundma religiooni avaldumisvorme, eeskätt kristlust kui meie kultuuri kõige enam mõjutanud usundit, ning tegema selles valdkonnas teadlikke ja mõtestatud valikuid.
Mida saaks ja peaks tegema kirik? Ma ei usu, et on olemas mingi üks ainuõige vastus sellele küsimusele või võluvits, mis kogudused kasvama paneb. Küllap on inimeste vajadused erinevad – kes ootab kirikust rohkem vaimset kirgastumist ja oma elu mõtestamist evangeeliumi valguses, kes usalduslike ja toetavate suhete võrgustikku, kes kultuurisündmusi. Ilmselt on ka vaimulike anded erinevad ja see on iseenesest väga hea.
Koguduse toimetulek, kasv, roll kohalikus kogukonnas sõltub väga paljus selle koguduse vaimulikust. Võib-olla on meie kogudused liigagi palju oma vaimulike nägu, aga nii see erinevatel põhjustel juba kord on. Vaatamata sellele, et viimastel aastatel on peapiiskopist kujunenud avalikkuse ja meedia jaoks arvestatav kõneisik ja arvamusliider, sõltub inimese isiklik suhe kirikuga ikkagi eeskätt tema koguduse vaimulikust. Seega, kiriku üks esmaseid ülesandeid peaks olema oma vaimulikkonna eest hoolitsemine – vaimulike haridus, hingehoid ja vaimulik juhendamine, täiendkoolitus, palga- ja töötingimused peaksid olema kirikuvalitsuse esmasteks prioriteetideks. Kui meil on haritud, pühendunud, tasakaalustatud elu elavad, Kristusele ja Tema evangeeliumile ustavad vaimulikud, siis võib loota, et nende sõnum kõnetab inimesi ja tõmbab neid ligi.
Tänapäeva eestlast on iseloomustatud eriti sekulariseerununa. Kuidas ja millisena tajud Sina Eesti vaimsust AD 2021? Millisena tajud eestlaste suhet religiooniga?
Religioossele harimatusele ja kirjaoskamatusele ma juba viitasin, eks see ole paljuski nõukogude aja pärand, kuid kahjuks ei ole suudetud Eestis kolmekümne iseseisvusaasta jooksul sellest päriselt lahti lasta. Ühest küljest on eestlaste ellusuhtumises palju pragmaatikat – väärtuslik on see, mida saab silmaga näha ja käega katsuda, patta panna või pangaarvele koguda. Sedagi võib pidada marksistliku ideoloogia viljaks, mille kohaselt majandusprotsessid on ühiskonna arengu seisukohalt määravad, kultuur, kunstid, samuti religioon aga üksnes „pealisehitis“. Kui mõelda tänavu toimunud kaitseväekaplanaadi ja -orkestri koondamisele, siis läheb meel ikka väga mõruks. Võib ju öelda, et kaitseväe ressurss peaks minema üksnes varustuse või sõjatehnika soetamiseks, aga ühel hetkel tekib küsimus, keda või mida me siis lõpuks kaitseme, kui muusika enam ei mängi või surnuid maetakse ilma jumalasõnata. See on nüüd muidugi liialdus, aga siiski olen seda meelt, et niisugusel kujul avalduv pragmatism on ühiskonnale ja omariiklusele ohtlik. Teisalt on soodne pinnas on esoteerika ja kõikvõimalike edu- ning eneseabiõpetajate jaoks.
Et mu jutt ei kõlaks liiga süngena, siis lisan juurde, et kiriku tegevuseks ja kuulutuseks on tegelikult väga soodne aeg – keegi ei tee takistusi ega piiranguid. Viljandi Jaani koguduse õpetajana olen nii linnavolikogu liige kui ka hingehoidja kohalikus hooldekodus ja kooli hoolekogu esimees. Kusagil ei tõrjuta mind ega vaadata mulle viltu sellepärast, et ma olen kristlane või kirikuõpetaja. Koguduses pakume juba 7 aastat lapsehoiuteenust, tänaseks on meil kahes rühmas üle 20 lapse. On ääretult paljude erinevate võimaluste aeg, piisaks meil vaid oskusi, tarkust ja tarmu neid võimalusi kasutada.
Mida ütleksid Sa inimestele, kes otsivad tõde ja oma elu mõtet? Kuidas Sa neid julgustaksid ja toetaksid?
Tuletaksin meelde Jeesuse julgustust: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse!“ Oluline on mitte käega lüüa vaimsetele otsingutele, võtta oma hinge igatsust tõsiselt, mitte loobuda tõe poole püüdlemisest, isegi siis, kui mõnikord tundub, et elus on niipalju tähtsamaid asju. Tegelikult ei ole midagi olulisemat sellest küsimusest: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?“ (Lk 10:25) Igaüks, kes seda tõsiselt ja visalt küsib, leiab ühel või teisel hetkel ka vastuse, sest Jumal on meid leidnud juba enne, kui Teda otsima hakkame. Meie vaimulik otsing ja igatsus on Jumala kutse ja Tema töö meis.
Intervjueeris Jaan Lahe
