„Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda. Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus? Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat“ (Mt 6:19–24).
Tänase pühapäeva evangeeliumi tekst on lõik Jeesuse mäejutlusest. Siin õpetab Jeesus, mis on õige meelsus maise vara suhtes, mille järel ta julgustab oma kuulajaid usaldama Jumala hoolitsust. Ta rõhutab, et inimene ei saa teenida kahte isandat ning ühe austamine tähendab paratamatult teise põlgamist. Ilmselt just seetõttu kasutab ta siin teise isanda kirjeldamiseks babülooniakeelset sõna „mamona“, mis tähendab vara personifikatsiooni, osutades sellega ebajumalateenimisele. Jeesus ei mõtle, et maist vara pole inimesel vaja, vaid pigem seda, et inimesel peaks olema õige suhtumine sellesse, mida me igapäevaselt kasutame.
Milline on siis õige suhtumine sellesse, mida me Meie Isa palves igapäevaseks leivaks nimetame? Luther mainib „Suures katekismuses”, et igapäevane leib tähendab tervikuna kõike, mis inimese ellu siin maailmas kuulub: ihulikud vajadused, toimiv ja rahulik ühiskond, head inimsuhted, hea töö, haridus, hooliv perekond jne. Mõtlen, et kasulik on mõelda nõnda, et siin maailmas on kahesuguseid asju: on neid, mis on eesmärgid iseeneses, nagu ilu, tõde, headus, olemine ja armastus. Asjad, mis on eesmärgid iseeneses, on nautimiseks või rõõmustamiseks mõeldud ning ühtlasi on need ka Jumala avalik eneseilmutus ehk teofaania kõiges, mida inimene maailmas märkab. Nende asjade kiirgust on võimalik märgata kõiges ja igal pool, aga siiski mitte täiesti puhtal kujul. Siin ilmas vaatleme me Jumala valgust ikkagi nagu läbi tuhmi klaasi, aga hinges aimame, et meeli varjutava loori taga särab jumalik auhiilgus. Nende nautimiseks ja rõõmustamiseks mõeldud asjadele lisaks on olemas asju, mis pole eesmärgid iseeneses, vaid mille kaudu otsime neid asju, mis on eesmärgid iseeneses. Inimene saab kasutada kaduvaid asju, et ta võiks nautida ja rõõmustada selle üle, mis on kadumatu.
Platon kõneles sarnaselt oma dialoogis „Pidusöök“, kus ta esitas allegooria armastusest kui redelist. Inimene tõuseb armastust otsides mööda redelit ülespoole kuni ta jõuab arusaamani, et armastus alumistel redelipulkadel on tuhm pilt ülimast armastusest, mis on headuse armastuse valgus. Armumine, sõprus, perekonnasuhted ja muu selline leiab oma perspektiivi üksnes armastuse valguses, mis on kõige armastuse mõõdupuu. Headust armastatakse selle enda pärast ja mitte millegi muu tõttu. Kõikides argielu armastuse hetkedes on väike valguskiir sellest armastusest, mis ületab kõige muu.
Valgusest kõneldes võime mõelda Jeesuse võrdpildile silmast ihu lambina. Antiikaja optika teooria järgi sünnib inimese nägemise meel nõnda, et silmast kiirgav valgus põrkub kokku maailmas olevate asjade ja olenditega päikese valguses. Inimese silm pole siis üksnes see, mille kiirgus võimaldab nägemist, vaid päikese valgust on samuti vaja. Silm ongi seega kui ihu lamp, sest silm valgustab selle, mida ta näeb, aga Jumala valgus kõige taustal teeb nähtava nähtavaks.
Silm võib juhtida meid ilu, armastuse ning headuse märkamisele, kuid samas on just silm pattulangemise loos see elund, mis sünnitas inimeses ihaldust ja soovi omada. Pattulangemise loos märgistas soov omada inimese soovi saada midagi endale ja mõista ennast, aga ilma armastuseta. Millegi omamine ilma armastuseta muudab inimese arusaama iseendast nõnda, et inimene määratleb ennast omatava asja kaudu. Probleem sünnib siis, kui inimene arvab, et jõuab enda tundmiseni asja omamise kaudu ja teeb asjast oma hinge peegli. Nõnda on soovis omada peidus ka soov mõista või määratleda iseennast. Selline suhe jääb aga ühedimensiooniliseks, sest sellel pole sügavust ja see pole vastastikune. Aeg-ajalt juhtub ka nõnda, et inimene soovib omada teist isikut, näiliselt armastada ehk määratleda ennast endast lähtuvalt. Kui inimene ütleb, et ta kedagi armastab, kuid püüab teist inimest omada, tähendab see, et inimene armastab iseennast valel viisil. Samuti kui inimene ütleb, et armastab Jumalat, aga püüab teda omada, tähendab see omakorda seda, et inimese jumalapildist on saanud tema enda ego pikendus.
Nagu ütlesin, vale suhtumine meie igapäevasesse leiba ning segadus inimelus tekib siis, kui me püüame omada asju või inimesi ning aeg-ajalt ka Jumalat ennast. See tähendab, et inimene arvab, et leiab maistest asjadest rõõmu lätte ehk kvaliteedi, mis ei ammendu, aga tulemuseks on see, et asjad ammenduvad ja inimesel hakkab igav. See on ka üks põhjus, mistõttu paljudes teleseriaalides või lugudes naerdakse taeva mõiste üle ning räägitakse taevast kui paigast, kus on kõik hästi ja seega igav. See aga näitab, et loo autor pole tõenäoliselt kunagi viitsinud ronida armastuse redelit mööda piisavalt kõrgele, et märgata headuse ja armastuse sügavust, mis ei ammendu end kunagi.
Selle maailma ajastu omadus on see, et meil on võimalik väärtustada asju, mis on muu kui Jumal. Inimene ei ole vaba nii kaua, kui valikute rohkus teda orjastab. Kui aga see ajastu saab otsa, saab Jumal olema kõik kõiges. Jumala armastuses on tõde, mis puhastab meist ära kõik ekslike ja valede valikute illusioonid, mis on selle elu jooksul meisse jäänud. Lõpuks saab igaühe jaoks avalikuks, et kõikide valikuvõimaluste ära langedes on inimene lõpuks täiesti vaba valima armastust, mille sügavusel pole otsa. Ta on selles valikus täiesti vaba, sest tal pole teist valikut. See armastus on Jumala ennast kinkiv armastus, mis on saanud avalikuks meile Jeesuse Kristuse surmas ja ülestõusmises. Meie armastus saab tegelikkuseks üksnes Jumala armastuse valguses, sest armastus pole selles, et meie armastame, vaid selles, et Jumal on meid armastanud juba enne kui maailm loodi.
Jutlus on peetud Tartu Ülikooli-Jaani koguduses 12. septembril 2021.
Joona Toivanen Toivanen (1984), Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vikaarõpetaja, on EELK ja Soome Luterliku Evangeeliumiühingu (Sley) misjonär ja teoloogiaõpetaja Myanmaris.
