Kallid õed ja vennad Kristuses! Tänase jutluse aluseks on meie kirikukalendris salmid 42–48 Luuka evangeeliumi 12. peatükist.
„Ja Issand ütles: „Kes küll on ustav ja arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma määratud moona? Õnnis on see sulane, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat. Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle. Aga kui see teener mõtleb oma südames: „Mu isand viibib tulles“, ning hakkab peksma sulaseid ja tüdrukuid, sööma ja jooma ning purjutama, siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning jagab talle hoope ja annab talle sama osa nendega, keda ei saa usaldada. Too sulane, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ennast ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa, kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab pisut peksa. Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.“
Kirikukalendris on aastarütmi pühapäevad seotud kindla teemaga. Tänase pühapäeva teemaks on ustavus Jumala andide kasutamisel. Seda teemat on valitud avama jumalateenistustel lugemiseks määratud piiblilugemised. Seda on valitud avama ka tekst, mille teile just ette lugesin ja millele täna toetuvad kirikuõpetajate jutlused. Kas ei ole nii, et see, mida me kuulsime, oli üks vägagi sirgjooneline ja selge jutt? Siin räägitakse ustavast ja arukast sulasest, kes teeb, mis isand käsib – ka siis, kui too ise on ära. Selline sulane saab isanda saabudes väärilise tasu. Too sulane aga, kes isanda ära olles tema käsku ei täida, saab karistuse osaliseks.
Kui me tänase pühapäeva teemat ei arvesta ja vaatleme kuuldud tekstilõiku eraldi, võiks arvata, et Jeesus räägib meile midagi enesestmõistetavat – räägib meile millestki sellisest, mida iga täiskasvanu niigi teab: et tuleb olla ustav, usaldusväärne ja tubli; et õige – või vähemalt kasulik – on teha seda, mida ülemus ise või tema tahet väljendav traditsioon ütleb jne. Jeesus otsekui õpetaks üldist elutarkust, propageeriks ennast õigustanud väärtusi ja voorusi ning annaks suisa üldinimlikke toimetuleku ja ellujäämise juhiseid, mis ei pea olema tingimata seotud religioosse valdkonnaga või usuga Jumalasse.
Kui me aga asetame Jeesuse öeldu tänase pühapäeva teema konteksti, võiks arvata, et kuna kristlased ju teavad, mida Jumal tahab, ja teavad end tema sulaste ehk kaastöölistena, siis on tänane jutlusetekst eelkõige tõsine hoiatus ja hirmutav manitsus. Sellest näib tulenevat Jumala tahte tundjatele süüd raskendav asjaolu: kui sa ei tegutse Jumala tahte kohaselt, siis pole sul mingit vabandust. Kristlasena saad sa rohkem karistada kui see, kes isanda tahet ei tunne ja seetõttu seda täita ei saa. Kelle hoolde on antud palju, sellest oodatakse veelgi enam. Temalt ei oodata tagasi mitte ainult seda, mis talle on antud, vaid ka kasumit, juurde loodud lisaväärtust. Isand ei taha lihtsalt sama, vaid tahab näha juurdekasvu – seda, et me tema ande kasutades midagi juurde teenime. Jumal ootab, et täidaksime ustavalt oma osa, siis teeb tema oma osa ja annab meile väärilise tasu.
Jutlusetekst tõrgub taoliste karikatuursete lugemisviiside vastu palju lihtsamalt ning see hakkab selgemini kõlama teistsuguses võtmes, kui lugeda juurde kuuldud salmidele vahetult eelnevad salmid 35–41. Need aitavad näha teksti rõõmsamas ja kaasahaaravamas, julgustavamas ja kütkestavamas toonis. Salmid 35–48 üheskoos moodustavad komponeeritud terviku, millele piibliväljaannetes on tavaliselt lisatud juurde ühtne pealkiri (nt „Valvsusest“, „Valvsast ja ustavast sulasest“, „Kristuse tulemise ootusest“, „Issanda tulemise ootusest“, „Arukast ja arutust sulasest“).
[Jeesus räägib jüngritele:] „Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada. Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid. Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral ja leiaks nad nõnda – õndsad on need! Küllap te taipate, et kui peremees teaks, mil tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda. Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!“ Aga Peetrus küsis: „Issand, kas sa räägid selle mõistujutu meile või kõikidele?““
Vastuseks järgnevad need salmid, mida ma lugesin juba eelnevalt.
Jeesus kõneleb kõigepealt isanda tulemise ootamisest, sulaste valvsusest ja valmisolekust tema ootamatuks saabumiseks. Nii on isand, ehkki äraolev, siiski kohal. Isand määrab sulaste olemisviisi. Peetruse küsimusele järgnev Jeesuse kõnelemine ustavast sulasest jätkab ja varieerib sama mõtet. Sulaste valvsus ja ustavus on viisid, mis tunnistavad äraoleva isanda kohalolust. Seevastu sulased, kes isanda tulemist ei oota ega ole tema tulekuks valmis, ei ole ustavad. Valvsad ja ustavad sulased kuulutatakse õndsaks. Isand tuleb ja teenib neid lauas – sulastest saavad isandad. Teised saavad karistada.
Tänane jutlusetekst üksinda kõlas otsekui kohtuotsus, mis ähvardab isanda tahtest üleastumisel seaduse täie rangusega. Kui arvestada vahetult eelnevaid salme, saab paremini nähtavaks, et Luuka järgi on siin tegu Jeesuse mõistujutuga jumalariigist, mitte teo ja tagajärje vastavusseose näitlikustamisega. Jeesuse mõistujutu teravik ja koondpunkt ei asu arukate ja arutute sulaste psühholoogilises või eetilises iseloomustamises, vaid asjaolus, et isand, kes tuleb – see isand, kes on tulemas ja keda oodatakse –, on Inimese Poeg, st isand Jeesus ehk Issand.
Sõnum jumalariigist, mida Jeesus kuulutab, liikudes ise sulasena Jeruusalemma poole vastu oma kannatusele ja surmale ristil, on rõõmusõnum. See sisaldab Kristuse tuleku kindlat tõotust isandana, kes kutsub valvsad ja ustavad sulased oma lauda ja teenib neid. Jeesuse mõistujutt asetab jüngrite eluoleviku eshatoloogilise tuleviku horisondile. Meie olevik siin ja praegu on määratud ja kantud jumalariigi saabumisest täiuses, Jumala osadus- ja armastustahte lõplikust teostumisest, igavese elu tulevikust. See, millest Jeesus kõneleb, on usu tegelikkus ehk osalus jumalariigis.
Seda, mida Jeesus siin kirjakohas ütleb, ei saa lahutada sellest, kes kõneleb. Kui seda teha, jääks Jeesus eeskujuks, oluliste väärtuste ja elupõhimõtete eest seisjaks. Kui seda teha, hakkab mõistujutu sõnum kõlama küsimusena: milline sulane olen mina? Kas valvas, arukas ja ustav? Kui mõistujutu sõnum lahutada sellest, kes kõneleb, hakkab see mind ähvardama süüdistusega, et ma seda siiski ei ole. Kas olen mina või oled sina teinud piisavalt? Kas oleme olnud piisavalt valvsad ja ustavad? Nii saab sellest kirjakohast tekst, mille valguses keskenduda iseendale ja küsida: olen ma arukas ja vääriline või arutu ja vääritu sulane? Sellise lugemise korral, vaadates kõrvale, et kõnelejaks on Jeesus, jäävad kahtlus ja ebakindlus alatiseks saatjaks. Jumalariik ja usu tegelikkus sõltuvad sellest, mida teen mina või mida teed sina. Lühidalt: osasaamine jumalariigist on minu enda valik ja sõltub minu hingeseisunditest või tegude iseloomust.
Jeesuse mõistujutt kõneleb seevastu pigem olukorrast, milles inimeste elu – nende elu enesestmõistetavused, askeldused, püüdlused, taotlused ja vältimised – saavad määratud jumalariigi tulemise kaudu nende ellu. Jumalariik on rõõmusõnum. See on tabatud ja rabatud saamine Jumala päästvast ligiolust – nii nagu seda Luuka evangeeliumis nii võimsalt kirjeldatakse nt halastaja samaarlase või kadunud poja loos.
Jeesus kõneleb niisiis elust, mis on määratud Jumala päästva kohalolu kaudu, Jumala läheduse kaudu – sellise Jumala kaudu, kes on koos meiega mitte üksi kõige kõrgema isandana, vaid ühtlasi kõige madalama sulasena, kannatavana ja ristilööduna. Jumalariigi kuulutuses kätketud Kristuse tulemise tõotus on see, mille kaudu meie olevik saab loodud uueks ja määratletud päästvast, st ärateenimise ja vastutasu loogikast täiesti vabast ja tingimatust Jumala tulemisest inimese juurde. Mõistujutt ei esita mitte imperatiivi ega kirjelda kaht võimalust, mille vahel pidevalt valimises kristliku usu tegelikkus seisneks. Mõistujutt tõotab ristilöödud Issanda tulemist kirkuses. Mõistujutt ütleb seda, mida tähendab seda ignoreerida, olla arutu ja vääritu sulane. Kreeka keeles on ustavus ja usk üks ja sama sõna. Ustavuse puudumine on uskmatus, olukord, kus Jumal on kaugel eemal, olematu, tundmatu, võõras. Usku äratava Issanda tulemise tõotuse valguses paistab uskmatus elu ebatõena.
Selle mõistujutu teravik ei ole tegutsemisjuhis: teha seda või teist, valida seda või teist. See on suunatud äratama ja kinnitama usku jumalariiki. Meie kõigi eluolevik asetub Jumala tulemise raamidesse, mis on ühtaegu hõlmav, kuid samas ka ületamatult konkreetne ja lähedane. Jumalariik ei ole hirmuvalitsus, vaid armuvalitsus. Jumal tuleb meie juurde looja, lepitaja ja pühitsejana.
Kui heita lõpetuseks uuesti pilk meie tänase pühapäeva teemale „ustavus Jumala andide kasutamisel“, siis kõige suurem and on Jumal ise ehk usk Jumalasse! Jumal ise on see, kes äratab oma tulemise kaudu meie usu ja teeb meist oma ustavad sulased. Jumal tuleb! Ta on see, kes tuleb! Ta tuleb meie juurde ja kingib end loojana. Ta tuleb meie juurde ja kingib end päästjana. Ta tuleb meie juurde ja kingib end pühitsejana. Seetõttu rõõmustame Issanda tulemise üle madaluses ja ootame rõõmu ja lootusega tema tulemist kirkuses.
Jumal tuleb – jumalateenistuse alguses laulsime „Oh Jeesus Kristus, tule sa“ (KLPR 11). Jumala äratab usku – ärkamise kutse pealaulus jutluse ees („Oh ärka, usklik rahvas“, KLPR 177) ning jutluse järel („„Ärgake!“ nii vahid hüüdvad“, KLPR 179) kuuluvad lahutamatult kokku palvega: „Oh ära jäta mind“ (KLRP 327). Usu palve on alati otsustavalt palve usu pärast: „Oh usku anna mul!“ Jumalateenistuse lõpetame lauluga „Kallis sõna, mis on antud“ (KLPR 183). Jumal tuleb sõnas ja sakramendis – alati ja igal jumalateenistusel. Ole kiidetud ja tule, Issand Kristus! Aamen.
Jutlus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tartu Ülikooli-Jaani koguduse jumalateenistusel 1. augustil 2021.
Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK Tartu praostkonna vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor ja õppetooli juhataja, Tartu Ülikooli religioonifilosoofia lektor ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
