„Ent arvata kaheksa päeva pärast neid kõnesid sündis, et Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama. Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks. Ja ennäe, kaks meest kõnelesid Jeesusega, need olid Mooses ja Eelija, kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia. Aga Peetrus ja tema kaaslased olid suikunud raskesse unne. Ent virgudes nägid nad Jeesuse kirkust ja neid kahte meest tema juures seismas. Ja see sündis, et kui need mehed tema juurest olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: „Õpetaja, siin on meil hea olla, teeme õige kolm lehtmaja: ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale.“ Ta ei teadnud, mida ta ütleb. Aga kui ta seda ütles, tekkis pilv ja varjas nad, nemad aga kartsid pilve sisse jäädes. Ja pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!“ Ja kui see hääl oli kostnud, selgus, et Jeesus oli üksi. Ja nemad vaikisid ega kuulutanud kellelegi neil päevil midagi sellest, mida nad olid näinud.“ (Lk 9:28–36)
Jeesus läheb palvetama mäele, võtab kaasa kolm õpilast, kolm lähemat jüngrit. Mägi oma rahus ja vaikuses on üksilduse ja palvetamise jaoks väga hea paik. Selles maailma nurgas, kus toimusid Jeesusega seotud sündmused, on mäed teistsugused, kõrgemad, suuremad kui meil Eestis. Meil on Suur ja Väike Munamägi, kes on käinud, teab et isegi seal vaatetornis tekib hinges ja vaimus teine tunne, avaram vaade joovastab ja vabastab justkui hinge, loob meile teise suurema mõõtkava – me näeme endast kaugemale ja kõrgemale. Ja tajume ka enda väiksust nagu ikka, kui looduses puutume kokku endast suuremate nähtustega. Milleks muidu inimesed matkavad kõrgmäestikesse, trotsides ohte, mitte peljates jalavaeva, kõiki rännaku raskuseid?! Jeesuse ja tema kolme õpilase mäkketõus pole niisama matkamine, vaid Jeesus võttis millegipärast just need kolm, Peetruse, Johannese ja Jaakobuse kaasa.
Kaheksa päeva tagasi oli Jeesus küsinud oma jüngritelt, kelleks rahvas Teda nimetab. Jüngrid vastasid, et kas ammu elanud prohvet Eelijaks või Mooseseks. Ja Jeesuse küsis, kelleks teie mind nimetate. Peetrus vastas: „Jumala Messiaks.“ See tähendab Jumala salvituks kuningaks, kes päästab oma rahva. Kas Peetrus ise mõistis, mida ta ütles? Jeesus räägib siin oma jüngritele esimest korda, mis teda Jeruusalemmas ees ootab: vangistamine ja tema tapmine ja kolmandal päeval võetakse ta taevasse. Luuka evangeeliumis ei ütle jüngrid Jeesuse sõnade peale midagi. Aga Markuse evangeeliumis Peetrus sõitleb Jeesust, et ta nii hirmsat asja räägib. Seepeale Jeesus ütleb Peetrusele: „Mine minust saatan, sest sa ei mõtle Jumala teedest vaid inimeste teedest.“
Nüüd siis matkab Jeesus oma kolme jüngriga mäele palvetama. Ta palvetab nii sügavalt, nii et ta nägu, tema riided, kogu ta keha hakkab helendama, kiirgama. Ta muutub valendavaks. Ja tema juurde ilmuvad Mooses ja Eelija ja nad räägivad omavahel. Jüngrid on jäänud magama. Kes on lugenud Vana Testamenti, need teavad, et Mooses oli aastatuhande jagu enne Jeesuse aega elanud Iisraeli rahva juht, kes tõi oma rahva Egiptuse vangipõlvest välja. Eelija oli samuti Vana Testamendi pärimuses muistsel ajal elanud prohvet, kel oli Jumala poolt antud võime tervendada ja imetegusid teha. Neid Vana Testamendi prohveteid ühendab see, et nad võeti maapealse elu lõppedes otse taevasse. Moosese ja Eelija ilmumine palvetava Jeesuse juurde polnud juhuslik.
Läheme veel hetkeks tagasi Jeesuse elu juurde sel ajahetkel. Ta teab, et läheb Jeruusalemma surema, kannatama, taluma alandust, inimene temas kardab eelseisvat. Ta teab samuti, et Jumal Isa võtab ta tagasi enda juurde. Võtab taevasse, kui maapealne ülesanne on täidetud. Jeesus kardab, ta kardab väga. Neid kohti Uues Testamendis pole palju, kus on kirjas Jeesuse palvetamine. Peale ristimist läks Jeesus 40 päevaks kõrbesse, kus teda saatan ahvatles ja kiusas, kus ta 40 päeva paastudes valmistus maapealseks teenimiseks. Jeesus palvetab Ketsemani aias öösel enne kinnivõtmist ja ristile löömist. Ketsemani aeda palvetama minnes võtab ta kaasa needsamad jüngrid, kes – niisamuti kui nüüdses loos – jäävad Jeesuse palvetamise ajal magama. Jeesus palvetas Ketsemani aias nõnda intensiivselt, et verepiisad tilkusid ta laubalt. Ta kartis, ta palus Jumalat, oma Isalt: „Kui sa tahad, vii see karikas minust mööda, ometigi ärgu sündiga minu vaid sinu tahtmine.“
Jeesus läheb ka nüüd palvetama. Mida ta võib tunda, mida ta võib Isalt nüüd paluda. Ehk ütleb ta Isale, ma kardan, ma ei julge, vii see karikas minust mööda. Ja Isa Jumala vastus on Jeesusele ilmutatud Mooses ja Eelija, needsamad rahva juhid, kes kogu oma elu täitsid Jumala pandud ülesannet. Küll ajuti kaheldes, aga jagu saades oma hirmudest läksid neile Jumala määratud teed. Mulle meeldib nii mõelda, et selles Jeesuse loos on Eelijal ja Moosesel just Jeesuse julgustamise ülesanne. Jeesus kiirgab ja valendab, temas on nüüd jumalik vägi ja jõud. Ta liigub oma hinges nii sügavale ja sealt sügavusest Isa ilmutab end temas – kiirgava valgusena. Julgusena, usaldusena Isa Jumala vastu.
Mis see meile, inimestele, peab tähendama? Mismoodi meie elusse lõikuma?
Meil kõigil on elus olnud vähem raskeid ja raskeid aegu, mil elu on ette toonud hirmrasketena tunduvaid ülesandeid. Tihti on nii, et palvetamine, Jumala poole palvetamine, appi hüüdmine, anumine, nii et higipiisad muutuvad me laubal justkui verepiiskadeks, tuleb meelde vaid elu rasketel hetkedel. Igapäeva tööde ja tegemiste, elu toredalt rutiinses argipäevas ei tule palvetamine meeldegi. Kõik on ilma Jumala abitagi korras, me ei vaja Jumalat, Jeesust oma ellu. Saame hakkama. Olen hingehoidjana küsinud oma vestluskaaslastelt haiglas, inimestelt, kes ravil, et mis teid elus on raskustes aidanud. Inimesed jäävad üsna pikaks ajaks mõtlema ja üsna tihti on vastatud, et ise pead hakkama saama ja on saadud kah. Kui ise ennast ei aita, ei aita sind keegi. On ka vastatud, et pere, lähedased on aidanud. Mõtlema on mind aga pannud just see iseenda ülimaks jõuks pidamine. Eks see ole eelmiste sajandite kultuuri ja mõtlemise tulemus, meie oleme oma maailmavaates ja uskumises ajastu lapsed – et inimene on kõigi asjade mõõt.
Kui me taipame, et meie enda jõud, tarkused, teadmised, oskused, võimed jäävad alla elu raskuste ees, kui kaotame kontrolli iseenda elu üle, tabab meid abitus, hingeline segadus. Kui meie elus toimuvad murrangud, mis toovad meie ette täiesti uued ja mäekõrgustena tunduvad ülesanded. Kui tunneme, et oleme elukeerise meelevallas. Mis, kes meid siis saab aidata? Kustkohast tuleb jaks ja jõud? Ja siis tuleb minna sinna hirmu mäe otsa, sellesama hirmkõrge mäe otsa ja tuleb palvetada. Et Jumal meid aitaks.
Jumal tahab, et me teda palume, teda usaldame, tema kätte anname oma enda „mina“ ehk nagu Jeesus ütleb jüngritele vahetult enne kirgastumismäele minekut: inimene unustagu oma mina, võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle.
Jumal näeb meie abitust, meie vaeva ja valusid, igatsust ja lootust. Ta näeb meie hinges ka seda, mida me ise ei teadvusta, aga ta tahab, et me sõnastaksime oma palves selle, mida igatseme, mida loodame. Ja usaldaksime Jumalat ka vastuses, mis ei pruugi olla meile esmapilgul küll see, mida palusime. Jumal annab meile seda, mida just meie vajame, mis on meie osa siin elus. Nii nagu ta saatis Moosese ja Eelija Jeesust julgustama, võib ta ka meie ellu saata inimesed, kes on abiks, kellele saame toetuda, kellega jagada oma koormaid ja rõõme, olgu need meie lähedased, sõbrad, töökaaslased, naabrid, juhuslikult kohtutud toredad inimesed. Ka mõtted ja ideed on palvevastused. Head ideed, kus äkki tunneme, et just nii tuleb teha ja minna, see on õige tee.
Palve on hinge avali olek, see on nagu mäetipus seismine ja üle horisondi ja alla sügavusse vaatamine, endasse vaatamine. Palves oleme alasti Jumala ees, see on meie päris „mina“ kohtumine oma Loojaga, Loojaga, kes armastab meid, oma loodut. Ja ta teab, mis on meile parim, mis on meie osa elus, meie ülesanded, meile antud anded nende ülesannete täitmiseks.
Me loobume palvetades oma eneseuhkusest ja isekusest, omaenda kõrgest tarkusest ja kiitlemisest. Ja just ses alandlikkuses saame tugevaks, just ses enda väetisuse teadvustamises, tunnetuses saame vastu võtta Jumala tahte, Jeesuse armastuse ja lootuse.
Meie muutume palvetades, kirgastume, kiirgame valgust, armastust. See kirkus sünnib me südame sügavusest, kus elab Jumal, kus elab usk, lootus ja armastus. Aamen.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vikaarõpetaja, Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, sotsiaalministeeriumi vanemkaplan ning Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
