ISSN 2228-1975
Search

Palveränd on sild

Palverännak on tänapäeval, 21. sajandil, mitmekihiline ja mitmetähenduslik mõiste, mis võib tähendada lähtuvalt kontekstist sügavalt religioosset teekonda palve ja ristikandmisega kindlasse pühapaika, grupi inimeste rännakut kirikust kirikusse, sadade kilomeetrite pikkust seljakotirännakut kultuuriliste vahepeatustega Pirita-Vastseliina palverännuteel või jaakobiteel siin Eestimaal või Hispaanias. Ennast mittekristlaseks pidavate inimeste seas tähendab palverännak praegu eelkõige viimast. 

Kolmteist aastat tagasi märtsikuu viimasel päeval astus siinkirjutaja sisse Santiago de Compostela katedraali peauksest, toetas oma käe sambale, millesse sajandite vältel on kulunud samamoodi kohalejõudjate käejälg ja tegi viimased sammud apostel Jaakobuse säilmete juurde, et lõpule viia nädalatepikkune palverännak Prantsuse teel. Sügavalt kehaliselt, vaimselt ja meeleliselt tunnetatud Jumala-, loodu-, kaasinimeste- ja enesekogemus tahtis jagamist ja edasijagamist. Palverännuidee edasikandmine hõlmas esmalt sõpruskonda, nüüd ametlikku palverännuseltsi ja on jõudnud hetke, kus käesoleval, pühal aastal 2021 kõnnitakse nn avatuks Eesti jaakobitee, mis algab Tallinna Toomkirikust, kulgeb kirikust kirikusse ning ületab mere pool piiri Iklas, maa pool Valgas. See on osa jaakobiteede võrgustikust, mis viib palveränduri koduukselt igas nurgas Euroopas Santiago de Compostela katedraali apostel Jaakobuse, Jeesuse jüngri säilmete juurde. 

Apostel Jaakobusele pühendatud päev ehk jaagupipäev on 25. juuli. Aastat, kui jaagupipäev langeb pühapäevale, loetakse pühaks aastaks ning siis on Santiago de Compostelasse ettevõetud palverännak erilisem ja olulisem kui muudel aastatel. Nõnda on püha aasta vastavalt 6, 5, 6 ja 11 aasta järel. Järgmine püha aasta on siis aastal 2027. 

Püha aasta esmakordsest rakendamisest on teateid 15. sajandil. Sellest ajast on teada ka praktika, et  terveks aastaks avatakse palverändurite jaoks nn püha uks (Puerta Santa) katedraali idaküljel. 

Püha aasta 2021 on ainulaadne, sest ülemaailmse koroonapandeemia tõttu on paavst Fransiscus kuulutanud pühaks aastaks ka järgneva, 2022. aasta, et kõigil, kes piirangute tõttu ei saa minna Santiago de Compostelasse, oleks siiski võimalus. Niisugust püha aasta nn pikendamist on ajaloos eelnevalt toimunud kaks korda – 1885. aastal apostel Jaakobuse säilmete leidmise auks ning 1937–1938 Hispaania kodusõja tõttu. 

Katoliiklaste jaoks tähendab püha aasta võimalust saada seal täielik indulgents. Täieliku indulgentsi saamiseks tuleb täita kolm tingimust: külastada Santiago de Compostela katedraali apostel Jaakobuse austamise ja patukahetsuse eesmärgil, osa võtta katedraalis toimuvast missast, lugeda Meie Isa palvet, usutunnistust ja mõtiskleda paavsti intentsiooni üle, vastu võtta pihi- ja armulauasakrament. Armulauda tuleb vastu võtta katedraalis ning piht peab olema toimunud viisteist päeva enne või pärast katedraali külastamist. Kohalejõudmise viis ei ole täieliku indulgentsi saamise juures oluline. 

Küll on kohalejõudmise viis oluline kaasaegsele palverändurile, kes soovitavalt asub palverännuteele oma koduukselt või konkreetsest palverännutee alguspunktiks loetavast paigast ja rändab Santiago de Compostelasse jalgsi, rattaga või hobusel. 

Viimase tuhande aasta vältel on sajad ja tuhanded kristliku kultuuriruumi palverändurid moel või teisel asunud teele Hispaania loodeosas asuvasse paika, mis on olnud Rooma ja Jeruusalemma järel üks olulisemaid palverännusihtkohti. Legendi järgi 9. sajandil sealkandis toimunud imesid järgides leiti põllust apostel Jaakobuse säilmed, kelle keha oli peale tema surmamist Jeruusalemmas paadiga merele saadetud, Hispaania rannikule jõudnud ning seal maetud. Paika kerkis kabel ja 12. sajandil katedraal. Camino de Santiago ehk jaakobitee ehk palverännutee Santiago de Compostelasse oli väga populaarne esimest korda 11.–15. sajandil. Inimesed läksid teele patukahetsuseks, karistuseks kuriteo eest, muudel religioossetel põhjustel, aga ka lihtsalt reisi- ja uudishimust. 

Rännud pühadesse paikadesse muutusid uuesti populaarsemaks 19. sajandil, kui inimene oli leiutanud rongi, raudtee ja aurulaeva. Meie oma Eduard Vilde pajatab oma reisikirjas teekonnast Pühale Maale ja tagasi. Palverännakud Santiago de Compostelasse said hoogu 19. sajandi lõpul, pühal aastal 1885, kui paavst Leo XIII oli aasta enne vahepeal kaotsi läinud ja siis jälle leitud apostel Jaakobuse säilmed ehtsaks tunnistanud. 

Jaakobitee teise kõrgaja alguse juured on 20. sajandi 60-tes aastates, kui Hispaanias tekkis üksteise järel jaakobitee sõprade seltse, mille liikmete südameasjaks oli palverännutee märgistamine ja tähistamine. Kõige tuntum haru, Prantsuse tee – Camino Frances – kogus aastakümnete vältel tuntust ning 80-te lõpp ja 90-ndad nägid palverännakute renessanssi, mis jätkub tänaseni. Nii Prantsuse tee kui Põhjatee on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja vastavalt 1993. ja 2015. aastal. Oma osa on jaakobitee populaarsusel ülemaailmselt Paulo Coelho raamatul „Palveränd: Maagi päevik“, sakslaste jaoks Hape Kerkelingi raamatul „Ich bin dann mal weg“ ja eestlaste jaoks Tiina Sepa raamatul „Peregrina päevik“. 

Ristiinimesele on palverännak jalgadega palvetamine, teelolek koos Jumalaga, Jumala poole. See on jumalarahva jumalateenistus, mis hõlmab ühtmoodi võrdselt inimese keha, vaimu ja meeli. Kirik ise on rändav jumalarahvas – see väljend ulatub tagasi kirikuisa Augustinuseni. 

Täna võib palverännuteele minna igaüks olenemata usutunnistusest ja teelemineku motiivist. Leitakse, et igaüks on palverändur, igaühel on oma palverännutee, oma kogemus. Jaakobitee liidab – rahvusi, uskkondi, erinevusi. 

Siinkirjutaja jaoks on palveränd sild, mis ühendab otsivat, küsivat ja palvetavat inimest Jumalaga; viib inimese uuesti kontakti looduga või aitab seda kontakti kinnitada. Palveränd on sild, mis ulatub inimese juurest kaasinimeseni ja iseendani. 


Jane Vain (1975), mag. theol., on EELK Pärnu-Jakobi koguduse diakon.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English