Kui olin laps ja Võrumaa külakeses toast õue joostes ei omanud mu arust erilist tähtsust, mis hilbud selga tõmmata, sain ikka aeg-ajalt kergelt nahutada: „Sa näet vällä nigu määneki potiseto!” Tol ajal oli setuks olemisel veel meie kandis halvustav tähendus. Võib-olla oli see tingitud ka võrukeste ja setude vastasseisust Tartu-Tallinn stiilis. Kuid juba neil aastatel tõstis pead soome-ugri liikumine ja etnofuturism, mille üks eestvedajaid, võrukesest Kauksi Ülle, aastaid hiljem ülemsootska kaasaks ehk setude kuningannaks sai ning nende identiteedi suure austuse ja uhkustundega omaks võttis, selle kultuuri hoidmise ja elavdamise eest seisma hakates. (Sõna „kuninganna” kajastub ka Kauksi Ülle luuleminas. Kauksi Ülle 2003: 170. Kauksi Ülle Mänedsment). Tõepoolest, setu rõivais naised näevad välja võimsad ja eneseteadlikud nagu kuningannad. Olen kuulnud ennastki ütlemas: „Tänapäeval tahaksid kõik setod olla.” Setode kultuuri taasväärtustatakse ja seto liikumine õitseb. See jõud kehastub ka Taarka Pärimusteatri, Petserimaa kirjaniku Ilmar Vananurme algteksti põhjal lavastatud psühholoogilises igatsusdraamas „Petserimaa igatsus” (dramatiseerija Urmas Lennuk; lavastaja Helena Kesonen), mida sel suvel siit ja sealt Eestist piiriäärsesse Säpina küla nõgestega ääristatud vanasse heinaküüni vaatama sõideti.
Kolmkeelne lavastus „Petserimaa igatsus” kõnelebki igatsusest ja armastusest, ikka sellest romantilisest ja kättesaamatust. Armastusest äravõetud Petserimaa ja sealsete lapsepõlvemaade vastu, igatsusest naise järele, kes elab teispool kontrolljoont. Ja piiridest, ka psühholoogilistest ning kultuurilistest.
Peategelane Paul (Agur Seim) kirjutab armastatud Vallile (Lauli Otsar) luuletusi ning loeb neid talle telefonitsi ette. Valli riputab teispool piiri edvistades puhast pesu nöörile. Üle piiripunkti Petserimaad väisates ei lähe nende omavaheline suhtlemine just õlitatult – raske on väljendada oma sisimaid soove ning peagi avastab Paul, et Valli on seal mehele läinud. Paul saab oma naiselt lahutuse, ent ilmselt tõsiselt õigeuskliku ja praktilise naisena lükkab Valli Pauli abieluettepaneku tagasi: „Ma juba olen siin altari ees seisnud.” Kui naine etenduse lõpuotsas ümber mõtleb, on juba hilja. Sekelduste taustal laiub, kõrgub ja hingitseb lavastuse kunstniku Triinu Pungitsa leidlikult lahendatud, valgetest kappidest ja riiulitest konstrueeritud, siniste vineerist sibulkuplitega tipnev Petseri klooster.
Lavakujundus ise moodustabki otsekui mõttelise risti. Tants, ahastus ja meelisklemine käib kontrolljoone ümber. Keskmes seisvast kunstlilledega kaunistatud sambast paremal ägiseb Paul oma võrevoodi ja lauakese ääres, vasakul pool palgisammast ripuvad aga Valli pesunöörid valge pesuga ning voodike, mis jääb inimestest puutumatuks. Peategelaste omavaheline suhe jääb lõpuni platooniliseks. Ülal kõrguvad kuplid ning eespool kasvavad plekkvannides metsikud heinatutid, vasakul suur mullast hauaküngas, kus elab Pauli vanaisa (Siim Angerpikk) hing.
Laiemalt on näitemäng kantud muidugi Setumaa lahutamise loost. 90ndate alguses, kui Eesti taasiseseisvus, läks Petseri Venemaale. See valus tõik, lisaks etnofutule ja ugrimugrindusele võib-olla veel üks põhjus, miks setude eneseteadlikkus või „hindätiidmine” nagu võrukesed ütlevad, on pead tõstnud. Kui aga ajaloole pilk peale heita, on Setomaa „Eesti piirkond, mis on väga pika aja vältel olnud ülejäänud Eestist, sh Võrumaast nii haldusgeograafiliselt, usuliselt kui ka kultuuriliselt eraldatud.” (Vt Heiki Valk: Setomaa ajaloolise, kultuurilise ja geograafilise terviklikkuse kohta)
Saksa kultuuri mõjud ja euroopalikud kultuuriuuendused Setumaale ei ulatunud. Samuti algas Setumaa kiire eestistamine alles 1920. aastatel; see protsess jätkus ka nõukogude ajal. Õigeusk jõudis arheoloogiliste andmete põhjal sinna idast juba 11. sajandi lõpul ning selles kultuurilises raamistuses on Setomaal säilinud paljud vanad kombed ja uskumused, mis Eesti luterlikes piirkondades on ammu kadunud (samas). Jüri Ehlvest on luterluse kohta kriitiliselt kirjutanud: „Etnofuturism on maailmavaade selle ülimas vormis, olles religioon. Ainus, mida luterlased ei ole suutnud meilt võtta.“ (Jüri Ehlvest, Etnofuturistlik maailmapilt)
Kuid mida õieti usuvad setod? Süvenemata peale vaadates võib tunduda, et nende kirikuskäigud on pigem pealispindsed ja puhtkultuurilised – nad austavad oma traditsioone, olles ise sisimas põline loodusrahvas ehk n-ö paganad oma Pekode ja ohvrikivide ja ravivate allikate juures käimisega. Varem on teadlased nõnda ka arvanud: „Obinitsa preester Karl Ustav kirjutab 1904. aastal: „Kuidas on lood Pihkva eestlaste vaimlise eluga praegu? – Usust arusaamine ja tema juhatuse järele elamine on Pihkva eestlaste juures ainult välispidine. Jumalateenistust vaatavad nad nagu usklikku näitust, nagu ilust vaatepilti, mida nad häämeelega vaatlevad.” (Vt Kristiina Tiideberg, Võõrast usust omausuks) Arusaam, et setud ainult Pekot kummardasid, tuleneb uurijate kristliku pärimuse ignoreerimisest nii Eestis kui Setomaal (samas). Teisalt pärssis õigeusust arusaamist keeleline piiratus – ei saadud aru, mida kirikus räägiti. (Vt Setomaast: Usk ja uskumused) Suusõnalises vestluses on kinnitanud Heiki Valk, et setud on tegelikult väga õigeusklikud. (Valk, Heiki 2021, suuliselt autorile 24.08.2021). Pindmise religioossuse mulje võivad jätta n-ö „püsikliendid” ja uued sisserännanud, kellele imponeerib lihtsalt setude omanäoline kultuur. Setud on moes. Valgu sõnutsi olevat mõned põlised öelnud, et need on „kunstligu setoq”. (Samas). Aga turism koos setude värvika sünkretistliku usueluga müüb. Kirgast usuelu on ülal hoidnud 15. sajandi lõpus ehitatud Petseri klooster, kõrgelt hinnatud usukeskus, mis on setude usuelu suuresti mõjutanud. Setomaa poolekslöömine on aga seto kultuurile ränka mõju avaldanud ja Petseri kant on tänasel päeval setudest üsna tühjaks jäänud.
Lavastust kannab tunnusfraas „nii lähedal, aga ometi nii kaugel“. „A Valli om sääl – kontrolljoonõ takah – nii lähkoh, a õks nii kavvõh. Ja ma’ olõ siih. Ütsindä olõminõ om tõõnõkõrd halusap ku kontrolljuun..” („Aga Valli on seal – kontrolljoone taga – nii lähedal, aga ikka nii kaugel. Ja mina olen siin. Üksinda olemine on teinekord valusam kui kontrolljoon.“) Üksildane ja igatsev Paul ronib ikka ja jälle üle piiri Petserimaale vanaisa hauale ja käib nõu küsimas vanaisa hingelt. Valli igatsustunne on Pauli armuhaiguse kõrval tasasem ja rahulikum: „Mul om kõik häste,“ ütleb ta Paulile. Võib-olla on lisaks Vallile ja armsatele lapsepõlvekodu mälestustele ka Jumal ja Petseri kloostrit ümbritsev vaimsus just see puuduolev tükk Pauli hinges, mis talle rahu ei anna?
Kui Setumaa pooleks löödi, löödi pooleks ka setude hing, mõnedel suisa taluõu. Lapsepõlvekoju või vanemate hauale minekuks pidi nüüd taotlema viisat. Teisalt lõi taasiseseisvumisega lõkendama setude kultuuri- ja vaimuelu, samuti elavnesid neil aegadel usulised liikumised kõikjal Eestis. „Ilmselt ei ole liialdus väita, et viimasel paarikümnel aastal on toimunud suhtumises setude õigeusku pööre. Pärast Nõukogude perioodi, mil jumalateenistused kabelites olid keelatud, kabeleid rüüstati ja võimude survel ka lammutati, on õigeusu traditsioonide taastamisel ja hoidmisel olnud tähtis osa setu liikumises ning setude eneseteadvuse kujundamisel.“ (Kristiina Tiideberg, Võõrast usust omausuks)
Kui lavastuses teatatakse Valli ema surmast, etendatakse külluslikult õigeusklikku jumalateenistust. Valli ja Paul palvetavad koos. Avanevad kappide uksed tagaseinal asuvas kloostri konstruktsioonis – neis on ikoonid, mille ette tuuakse küünlaid. Ka piirivalvur Ljubov (Jekaterina Moskalenko) tuleb kapist välja ja heidab musta rätiku juustele. Peagi avaneb midagi ka Vallis. Ta võtab viimaks nõuks oma kaasa jätta ja Pauliga altari ette astuda. Ent leiab Pauli haigevoodist kroonilise igatsusvalu käes lamamast. Vallile teatatakse, et see pole mitte tema, vaid oma armastatud Petserimaa pärast. Etenduse lõpus lahkub Paul pildi sisse, annab käe oma lapsepõlve-minale videoprojektsioonis.
Kui olin laps, tundus mulle kummaline, et ilukirjanduses surdi kurvastusse ja jäädi nädalateks või ka kuudeks haigevoodisse pärast armastatu kaotamist. Kuidas sai see küll olla? Aga saab. Vanaema on rääkinud küll nüüd, et mis, vanasti ei olnud mingit depressiooni ega ärevust. Kui midagi häda on, mine lõhu puid! Lähedal, aga ometi nii kaugel oli Paul nii Vallist kui Petserimaast. Võib-olla ka Jumalast? See igatsusdraama oli üks lõputu valutamine ja heitlemine kättesaamatute unistuste järele, mälestustes elamine, kus lõpuks paarina kokku ei saadagi. Piirid ei avane. Pärast etendust seisin kuurist eemal maantee ääres ja vaatasin kuud, kerge nutukibedus minugi kurgus. Lavastus oli suurepäraselt etendatud ja eriti kõnetas mind lavakujundus. Samas, mõtlesin, kõnetab see lugu rohkem ehk neid, kes ise kurvad on ja seesugust igatsusvalu põevad. Ent õieti – kes meist argimurede kõrval ei maadleks enestes kättesaamatute igatsuste vaigistamisega?
Kristina Viin (1985) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistrant, kunstnik ja luuletaja.
