Armu ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt.
Mul on suur rõõm tervitada sind, Haapsalu kogudus, EELK Toronto Peetri koguduse poolt ja ühtlasi tuua tervitusi EELK Põhja-Ameerika praostkonnast ning sellel aastal esimest korda öelda edasi tervitused Kanada Evangeelsest Luterlikust Kirikust. 24. juunil 2021 sain kinnituskirja selle kohta, et nii Toronto Peetri kogudus kui ka mina selle koguduse vaimulikuna oleme vastu võetud Evangelical Lutheran Church in Canada koosseisu ning saanud Kanadas koos kõigi teiste eestikeelsete luterlike kogudustega ühtse kirikliku kuuluvuse. Seega on minu siinviibimine ühtlasi nii oma koduses Eesti kirikus viibimine kui ka oikumeeniline akt.
Pean tunnistama, et tänane pühapäev on mulle eriline ka seepärast, et tohin üle pika aja seista nii suure koguduse keskel. 2019. a märtsist alates on Kanadas kehtinud ranged reeglid, mis mitmeks kuuks kirikuuksed päris sulgesid ning enamuse sellest ajast tohtis kirikus korraga olla vaid kuni 10 inimest.
Jutluse aluseks on Pühakirja sõna Ap 26:12–23.
„Kui ma siis neis asjus läksin Damaskusesse ülempreestritelt saadud meelevalla ja eriloaga, siis keskpäeva ajal tee peal, kuningas, ma nägin päikesest säravamat valgust taevast paistvat minu ja mu teekaaslaste ümber. Ja kui me kõik maha kukkusime, siis ma kuulsin üht häält mulle ütlevat heebrea keeles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!“ Mina aga ütlesin: „Kes sa oled, isand?“ Aga Issand vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad. Kuid nüüd tõuse püsti ja seisa oma jalgadel, sest mina olen sulle end näidanud selleks, et sind määrata sulaseks ja kõige selle tunnistajaks, mida sa oled näinud minu juures ja näed, kui ma sulle end veel näitan. Ma kisun su välja juutide ja paganate käest, kelle juurde ma nüüd su läkitan avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad saaksid pattude andeksandmise ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu kaudu minusse.“ Selle tõttu, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud sõnakuulmatu taevase nägemuse vastu, vaid ma kuulutasin esmalt Damaskuses ja siis Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ning paganatelegi, et nad peavad meelt parandama ja Jumala poole pöörduma, tehes meeleparandusele kohaseid tegusid. Selle kõige pärast on juudid mind pühakojas kinni võtnud ja püüdnud tappa. Et ma olen aga Jumalalt abi saanud tänase päevani, siis ma seisan, tunnistades nii pisikestele kui suurtele, ega ütle midagi muud kui seda, mida Prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevikus sündivaist asjust: et Messias pidi kannatama, et ta pidi esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust nii juutidele kui paganaile.““ Aamen!
Tänane apostlite pühapäev tuletab meelde Pauluse pöördumise lugu. Õigemini – pöördunu oli juba Paulus. See, kes pöördus, oli Saulus. Ja millest see vana lugu siis praegu, 21. sajandi alguses meile kõneleb? See räägib üleilmsest pandeemiast. Ei, mitte koroonast! Sellest saame Jumala abiga üle. Tänane sõna tuletab meelde üht väga nakkavat viirust, millele õiget nimegi veel pole pandud. Nimetame siis seda isekuse pandeemiaks. See laastab praegust maailma palju põhjalikumalt kui koroona, millega oleme juba harjunud elama.
Seekordne Pühakirja tekst jutustab meile, milline on inimese isekuse tulemus, kuid lubab meil aimata ka uut olukorda, milleni isekusest loobumine meid võib aidata kasvada. Mäletan, et kui esimesi kordi siin Haapsalus viibisin, asus siinsamas lossimüüride sees üks nõukogudeaegne „tivoli“. Seal oli karussell, mis koosnes kahest punaste viisnurkadega ja kroonurohelisest sõjalennuki maketist, millesse sai pileti lunastanu sisse istuda ja nonde sõjardlike „lennumasinate“ ninasse paigutatud propellerid vedasid karusselli tohutu mürina saatel ringiratast käima. Ja oi, kuidas see poistele – eriti vene poistele – meeldis! Seltskond seal oli nii isemeelselt lärmakas, et minusugune tagasihoidlik poiss sinna eriti minna ei tahtnud.
See toomkirik oli siis tühi – sisuliselt ju varemetes. Jaani kirikul oli orelirõdu trepi kohal lakke suur auk pehkinud. Aeg oli seesugune, mis kirikut ei soosinud. Usk ja usklikud olid alavääristatud ja alandatud. Tollane riigivõim väitis, et Jumalat ei ole ning et inimene on nii tark, et peab looduse ümber kujundama oma tarkust ja tahtmist mööda.
Nüüd oleme, tänu Jumalale, sellest ajast juba 30 aastat vabad. Aga meie kaasaja inimene on tollest ajastust ning ka ümbritsevast maailmast kokku korjanud ka päris kummalise ning kahetsusväärse maailmavaate. Hirmuvalitsuse alt oleme vabad ja nüüd kipub meie oma mina olema suurem kui teised ja hoopis suurem kui Jumal. Mis on selle tulemus? Tulemuseks on lõhenenud ühiskonnad ja lepitamatud lahkhelid. Mitte üksnes Eestis ei haiguta kuristik konservatiivide ja liberaalide vahel ning ületamatud vastasseisud erinevate erakondade vahel. Vandenõuteoreetikuid ja populiste leidub mujal maailmas palju rohkem kui siin Eestis. Seda on maailm pidanud kannatama ja kannatab veel. Milliseks maailm selle tulemusel lõpuks kujuneb, me veel ei tea. Aga selge on, et maailm vajab tõhusat vaktsiini enesekesksuse pandeemia vastu, sest suurest peab saama väike nii, nagu Saulusest sai Paulus. Pauluse suurus oligi selles, et temast sai väike – Kristus pidi kasvama, tema kahanema!
Maailm on täis paradokse. Üks nendest on, et kui tahame väärikalt elada, siis peame õppima alandlikud olema. Üksnes alandlikkuse kaudu pääseb Jumal meis valitsema ja Tema arm meid õnnistama.
Loomulikult peame oma usus ja oma elus tegema vahet alandlikkuse ja alandamise vahel. Ei saa lasta maailmal suhtuda usklikesse üleoleva hoolimatusega, et usklikud on vagad tallekesed ja nende kallal võib teha kõike, mis pähe tuleb. Ei! Me peame oma usus kindlad olema ja kindlad olema ka nendes õigustes, mis meile praeguses maailmas oma usu tunnistamiseks on antud. Aga alandlikkuse ja alavääristatud olemise vahel on üks väga oluline vahe. Alavääristamine saab meile osaks välise surve tulemusel. Alandatuses oleme õppinud elama – küll tagakiusamiste all, küll nõukogude aja jõhkra hoolimatuse keskel. Ka nüüdses päevas pole sageli sugugi kerge tunnistada oma lähedastele, sugulastele, sõpradele, näiteks ka lastel oma klassikaaslastele või mängukaaslastele, et mina olen ristiinimene. Üleolevat suhtumist usklikesse ja kirikusse leiab ka meie ajal nii avalikus meedias kui suhtlusportaalides.
Aga alandlikkus on seesugune hoiak, mis kasvab inimese seest, milles on valmidus õppida nägema elu põhiväärtusi ja asetama maailmas asjad nende õigesse järjekorda. Alandlikkus on armastuses elama õppimine.
Alandlikkus on ka see, et õpime ära tundma oma kaduvust ning maailma ajutist iseloomu. Mõistmaks, et armastus ja kannatus käivad sageli käsikäes. Armastus ja lein on sama mündi kaks erinevat külge. Lisaks sellele, et armastus meid õnnelikuks teeb, võib see ka valu teha. Kui oleme kedagi oma südamesse lubanud või oma südame kellelegi avanud, siis peame arvestama, et ühel hetkel võime sattuda olukorda, kus oma armastust taga nutame. Aga ilma armastuseta, ilma alandliku teekäimiseta koos oma Jumalaga ja koos kaasinimestega ei oleks elul ju mingisugust väärtust.
Apostlite pühapäev kõnelebki meile, et see, kes tahab olla suurim või ülem, olgu kõikide teenija, nagu Issand seda on öelnud. Andku siis Jumal meile tänasest pühapäevast kaasa lootust ja armastust, milles võime väärikalt alandlikud olla. Selleks, et Jumal võiks meid teha suureks ja meid pühitseda.
Et Jumala arm suureks teeb, näeme kõikjal enda ümber. Täna Haapsallu tulles leiame siit selle iidse toomkiriku elavana ja kogudusega täidetuna. Leiame Jaani kiriku, mille torn on tellingutes, et ka see pühakoda veel aastakümneteks ja ehk sajanditeks vastupidavaks muuta. Võime käia Eestis ringi ning näha, et väga paljud pühakojad on paremas seisus kui kunagi varem viimase sajandi vältel. Võime näha, kuidas inimeste igatsus kokku tulla ja ühises osaduses viibida on pika pandeemia vältel kasvanud ning innustab taas pühakotta kogunema. Võime näha, kuidas Jumala sõnast ja sakramendiandidest osasaamine suudab mõnegi pisarad kuivatada ja silmad särama panna.
Pühitsegu meid kolmainus Jumal, et kasvaksime alandlikus armastuses Tema võiduka sõnumi kuulutajaiks. Aamen!
Jutlus on peetud 4. juulil Haapsalu Püha Johannese koguduses.
Mart Salumäe (1963) on EELK Põhja-Ameerika praostkonna praost ja EELK kirikukogu liige.
