„Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis Tema tasub igaühele selle tegusid mööda.““ (Mt 16:24–27)
Matteuse evangeeliumi 16. peatükk kaldub Jeesuse maapealse tegevuse lõpuosa poole. Rännak Jeruusalemma, vahistamine, hukkamine ja ülestõusmine. Seda üritab Jeesus ka jüngritele selgitada, mispeale Peetrus püüab Jeesusele mõistust pähe panna, et „Nii halba saatust sa nüüd ka ära teeninud ei ole!“ Jeesus aga sõitleb vastuseks Peetrust kui enese teadmata kurja poolt juhitut.
Selline olukord eelneb seekordsele tekstikohale. Kontekst on siin arusaadav: Peetrus oli kõikide jüngrite nimel kõneleja. Nendel kõigil oli vähem või rohkem selge ettekujutus sellest, mismoodi jumalariik välja pidi nägema. Mismoodi ühe õige inimese igapäevane vagaduselu käima peaks. Nii nagu meilgi.
Jeesus oma sõnadega aga kummutab sellise lihtsustatud ettekujutuse ilmaasjadest. Ta ei ole nõus sellega, et jüngrid teevad igaüks kättesattuvast ja käepärasest materjalist endale sobiliku elufilosoofia. Sellega paneb Jeesus ühtlasi kahtluse alla ka tänapäevaste postmodernsete inimeste õiguse kududa endale elamiseks mugav ja sobilik kookon. Vaid Ta ütleb selgesti välja, et küll on paratamatu, et igaühel on oma eripärane ettekujutus asjadest. Kuid lisaks sellele on olemas veel midagi. Selle nimi on reaalsus. Reaalsus väljaspool meid, meie pead ja meie hinge. Seal ei pruugi meie kodukootud ilmavaade alati paika pidada. Ja teinekord võib ta olla suisa eksitav ning juhtida meid probleemidesse.
Niisiis ütleb Jeesus kõigepealt fundamentaalse tõsiasja: „Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!““
Mõtte põhisisu on siin selge: kes tahab olla õige ristiinimene, selle elu sisuks ei saa olla enda tehtud filosoofia järgi elamine ning omaenese „kuningriigi“ ülesehitamine. Sisu on Kristuse ja Tema õpetuse järgi käimises.
Selle tõeks tunnistamine ning selle enese hinge ja ellu vastuvõtmine ei pruugi olla lihtne. Ikka ja jälle kerkib meis esile alateadlik küsimus: „Kes see ikka siis minu eest hoolitseb ja minu peale mõtleb, kui ma seda ise ei tee?“ Mille peale Jeesus meile ikka ja jälle vastab: „Mis meil vaja läheb – küll Jumal ise seda teab!“ Ühel või teisel moel, kas „jupikaupa“ või korraga, peab õige ristinimese elus toimuma pöördumine: kogu enda isiku ja elu usaldamine Jumala kätesse.
Mida tähendab oma mina salgamine? Millest siin Jeesus õigupoolest räägib?
Lugesin hiljuti ühte artiklit tätoveeringute tegemise kohta Eestis. Seal oli muu hulgas juttu ka vangide tätoveeringutest, mis teinekord katavad kogu keha; sellest, mida mingi sümbol nende nahal tähendab ja nõnda edasi. Osadel kinnipeetavatel on tätoveeritud ühe põlve peale x. See tähendab, et too kinnipeetav ei põlvita mitte kellegi teise ees peale Jumala. Kuid osad on koguni nii „kõvad mehed“, et neil on mõlema põlve peale tätoveeritud x. Need ei põlvita üldse mitte kellegi ees. Kaasa arvatud Jumal.
„Kas päike täna peaks tõusma või mitte – mind ei huvita. Ma olen nii võimas, et mina saan alati hakkama!“ on järelikult nende avalik tunnistus. Mitte kõik inimesed meie ühiskonnas ei ole nii otsekohesed. Nad ei lase oma nahale selliseid tätoveeringuid teha. Kuid me näeme kõrvalt mõne inimese elu ning otsuseid, mida ta teeb. Sõnu, mida ta räägib. Siis tekib mulje: see inimene ei põlvita mitte kellegi ees, kaasa arvatud Jumal.
Ristiinimene on aga see, kelle elul on korrastav kese. Tema hinge ja olemise keskpunktis elab nähtamatu Jumal. Taevaisa juhiste järgi korraldab usuinimene oma elu ja tegemisi. Ta on usaldanud kogu oma elu Jumala kätesse.
Kirjakohas „Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle“ on tegemist kristliku paradoksiga. Kõige lihtsam on seda kirjeldada munkade ja nunnade elukäigu abil. Kloostrisse minnes loobuvad nad kogu isiklikust varast, kuid orduga liitununa on neil suurem või väiksem sõnaõigus, kuidas kasutada kogu vennaskonna ühisvara. Miski oluline ei jää tegemata isikliku mammona puudumise tõttu.
Kloostrisse minnes loobutakse elust oma pere ja lähedaste keskel. Nüüd tuleb õppida elama uue ja palju suurema perega: vennaskonna või õdedega. Neid on tavaliselt oluliselt rohkem, kui inimesel enne oli.
Kloostrisse minnes loobub inimene oma senisest tavaelust, päevakavast ning askeldustest. Selle asemele saab inimene vennaskonna kodukorra ning tegemised. Sajandite tarkuse, mis on sealses raamatukogus peidus. Kollektiivse mõtlemise ja otsustamise, kuidas igapäevaelu asju kõige paremini ajada. Ehk siis inimene saab varasemaga võrreldes tegelikult „võimenduse“.
Paljuski sarnase mudeli järgi käib siin ilmas igasuguse mõtestatud elusisu leidmine. Ei ole teist teed. Sportlane loobub nooruses karjääri tegemisest ja õpingutesse süvenemisest. Tema enda päevakava asendub kindla arvu treeningutega nädalas. Tema enese tarkus, kuidas edasi jõuda, asendub treeneri juhistega, mis on saadud aastatepikkuse kogemuse najal.
Või võtame näiteks keskkonnateadliku inimese. Ta liitub vastava organisatsiooniga. Käib selle koosviibimistel, saades olulisi teadmisi. Ta loobub lesimisest palmisaarel ning läheb selle asemel koos teistega rannaniite hooldama. Üks inimene ei suuda palju, kuid koos suudetakse kasulikku ära teha omajagu.
Mõned eksistentsialistlikud mõtlejad annavad mõista justkui inimesel poleks võimalik enda elu tähendust leida mujalt kui iseendast. Istud diivanil ja süvened enda naba vaatlemisse. Ning pärast pikka eneseanalüüsi võid tunnistada ennast ummikussejooksnuks ja kõigeks kõlbmatuks. Nii võib tekkida masendus, kuid selle vastu saab jälle abi otsida tabletikuurist.
Kuid nõndaviisi ei pea elama. Oma eluga on võimalik ka midagi mõistlikku ette võtta. Tulla leerikursusele ning liituda kogudusega. Seebikate ja heietuste vaatamise asemel käia jumalateenistusel, saades osa Sõnast ja sakramendist. Leida enesele uusi tuttavaid ja sõpru kodukirikust. Avastada kristlikku pärandit, mis ulatub kahe tuhande aasta taha ning kus leidub väga palju huvitavat. Õppida lähemalt tundma oma vaimulikku perekonda – kodukogudust. Tulla välja sotsiaalmeedia kajakodadest ja harjutada ennast istuma samas pingis koos inimesega, kes mõtleb sinuga poliitilises mõttes vastupidiselt. Kes on tüütu või ebameeldiva iseloomuga, sest teda ei valinud kirikusse sina ise, vaid Jeesus. Milleks? Et su iseloomu ja sallivust treenida, võib-olla selleks.
Jäädes koju koroonavangikongi telefoni näppima ja maski taha oma musti mõtteid ringi mõlgutama – niiviisi ei ole võimalik leida hingerahu ega saada õnnelikuks. See on võimalik ainult sel moel, kui jätame kõrvale omaenda hirmud ja mured, kahtlused ja himud, ning liitume mingi ettevõtmisega, mis on suurem meist endist ja meie väikesest maailmast. Tähendusrikast elu on võimalik leida ainult isekat olemisviisi kaotades. „Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?“
Aamen
Aare Luup (1973) on EELK Peeteli koguduse õpetaja
