Armu ja rahu teile meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt.
Ja Jeesus ütles: „Aga kui see sulane oleks halb ja ütleks endamisi: ‘Mu isand viibib’, ning hakkaks peksma oma kaassulaseid, sööma ja jooma purjutajatega, siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning jagab talle hoope ja annab talle sama osa silmakirjatsejatega: seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.” (Mt 24:48-51)[1]
Need on ilusad armusõnad meie Issanda Jeesuse Kristuse ilusast suust ja südamest – „Oh ilus püha Jumal!”[2] – meile lohutuseks, nii nagu ütleb kirigi: „Ja kõik tunnustasid Teda ja imestasid, et Tema suust tulid sellised armu sõnad, ja ütlesid: „Eks seesinane ole Joosepi poeg?”” (Lk 4:22) Aga selle ütlemisega nad üritasid saada lahti Jeesusest kui lunastajast, sest tõotatud lunastaja tunnuseks oli see, et tema isa ei teatud.[3]
Kulla inimesed, ärge siis pekske oma ligimesi, ja ärge prassige koos purjutajatega – „joogid autosse” las jääda selle maailma võimuritele. Jeesus küll tegi oma esimese äramärgitud imeteona veest veini, aga sellest ei pea ennast purju jooma. Ja üks õige kristlane ei olekski joonud lonksugi Jeesuse tehtud veinist, kindlasti mitte karskusliikumise esikarsklane. Mõned põhimõttelised oleksid ehk öelnud, et hea küll, ma muidu üldse ei võta alkoholi suu sissegi, aga et Sina, Jeesus, selle veini tegid, siis austusest Su vastu ma väikse lonksu võtan maitsmiseks. On ju põnevgi teada saada, kuidas maitseb Jeesuse vein[4]. Ja Jeesus võttis karika, andis selle oma õpilastele ning ütles sõnad „see on minu veri” (Mk 14:24), mille evangeeliumi korrigeerija kohendas juutliku lepingu- ning ohvriteoloogia kohaselt „lepinguvereks, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks” (Mt 26:28). Ja niimoodi saigi Jeesusest uus patuoinas, kelle veres saab kümmelda.
Jeesus, mis Sul arus oli, et juba vintis olevale rahvamassile (vein oli ju otsa saanud! (Jh 2:3)) sadu liitreid veini juurde andsid? Selle imeteo tõttu on selge, et Jeesus ei sobi karskusliikumise maskotiks või alustajaks või toetajaks või käilakujuks või riikliku alkoholipoliitika alustalaks. Ristija Johannes sobiks, aga see nasiir ei ole meie lunastaja. Ja ükski apostlitest, isegi mitte Johannes või Toomas või Paulus pole seda.
Ja palun ärge siis pekske oma ligimesi ei mõtte, sõna ega teoga. Olge peksmata. Lihtne. Me kõik teame, et sõnaga saab tappa inimese, isegi pühakirja sõnaga. Kui sa tapad inimese pühakirja sõnaga, siis pole see püha tapmine pühas vihahoos, vaid see on lihtlabane tapmine ilma romantikata. Ja selle eest ilmalikud kohtud panevad su vangi, ja õieti teevad. Aga sina muidugi saad ennast lohutada, et sind kiusatakse taga pühakirja või Jumala Sõna kuulutamise pärast. Sa ikka tead, kui palju kordi läbi ajaloo on kristlik kirik kristliku kuulutuse pärast inimesi keelanud, vangistanud, taga kiusanud, tapnud? Vaibale kutsunud.[5] Need inimesed ei tapnud inimesi pühakirja sõnaga, vaid kaitsesid! Patuseks arvatakse neid ja nende tegu patuks, Jumalale jäledaks.[6] Pühad on saanud ilmalikuks ja ilmalikud pühadeks.
Kuhu me oleme tänaseks jõudnud? Paistab ikka nii, et kristlik kirik sörgib elul sabas. Kuulutatakse üldinimlikku ligimesearmastust suurelt ja ümmarguselt, aga kui on vaja minna konkreetseks, siis ollakse hädas. Põhiline häda paistab olevat õpetusliku traditsiooniga, mis ulatuvat apostliteni või lausa Jeesuseni. Aga Jeesus on selline loom, keda saab igasugu traditsiooni ette rakendada. Ja siis kutsutakse kokku komisjone, vahepeal luuakse mõned piiskopkonnad evangeeliumi kuulutamise tõhustamiseks, ja räägitakse, et arutada on vaja, ettevaatlik olla vaja. Aga elu läheb aina edasi, vahepeal on sõdades surma saanud miljoneid, kristlik kirik aga ikka arutab ja arutab seadusesätete üle oma õpetuslikus traditsioonis – oma nägu ei tohi ju kaotada, mis sellest, et Jeesus ütles, et kes tahab Teda järgida, see unustagu oma mina (Mt 16:24). Aga kellele poleks kallis, kullakallis tema oma mina? Et kristlik kirik ongi see üksus, mis koosneb igapäevaselt oma minasid unustavatest inimestest? Jah, on. Aga seda nimetatakse nähtamatuks kirikuks. Seda nähtavat, mida me näeme, see on sabas sörkija, mitte teed näitaja, mitte meile teadaoleva elust eespool, ja isegi mitte kohal, vaid kogu aeg ja pidevalt minevikus.
Kes on need purjutajad tänases kirjakohas, kellega koos kristlik kirik ei tohiks süüa ja juua, lauaosaduses olla? Vaimus, meelsuses, mõttelaadis üks olla, sest kristlastel on ju ainult üks laud, püha armulaud. Need purjutajad[7] on see maailm, millest Jeesus on meid lunastanud-päästnud. Ja maailm on purjus oma tegudest, vaarub ja on kokku kukkumas. Ja mis on see maailm[8]? See on teatud meelsus, vaimsus, mõttelaad. Maailm on riigid, riigid, mis on pidevas konfliktis üksteisega ja iseenda sees, sõjapidamises, looduse hävitamises, sest oma majandust ja mõjuvõimu peab pidevalt tõstma, ja seda tehakse järeleandmatult loodust hävitades, ja inimesi. See on meie tänane olukord. Me peame sellega väga tõsiselt arvestama. Ja kristlik kirik ei pea mitte osalema selles, sest mis mõte siis üldse oleks kirikul. Sest kas ei peaks kirik olema midagi rohkemat, olema üle maailmast ja pahanduseks maailmale. Kristlased räägivad, et nad on lunastatud, aga elavad kui mitte, ja on leidnud enda jaoks pääsetee väljendis „õigeks mõistetud patune”, et kuidagigi suuta edasi elada end välja vabandades. Meie, kristlased, oleme oma riigi patrioodid. See tähendab, et oleme osalised ka kõiges halvas, mis toimub riigi kaitsmisel ja edendamisel. See on nii. Ja inimene tuleb kirikusse, ta tahab olla kasvõi korraks ära siit, olla otsekui Jumala juures, aga kirikus lehvib rahvuslipp[9] või võimurite vapid, ja inimene teab, et kirik ei võimalda tal olla ära. Ja inimesed käivad metsas ja rabades, seal pole kõike seda, mis on konfliktide ja pingete aluseks – rahvust, patriotismi, iseseisvust, majandust, palkasid, töökohtasid, ebavõrdsust, elukohtasid, vaesust, religiooni, kirikut. Aga metsadki võtab riik maha ja kirik ei pea seda kristlikuks küsimuseks ega protesteeri seetõttu selle vastu. Kirik teab, et ta saab oma rahanatukese nende metsade arvelt riigi käest. Ja kas ei saa ta mitte rahakest ka joojate jookidelt ja mängijate mängudelt? Sa ei pea mitte hammustama kätt, mis sind toidab.
Kui jälgida tänaseid uudiseid ja arvamusi, siis nähtub, et kirik on ennast asetanud riigi kaitsjaks, julgeoleku tagajaks[10] – kaplaniteenistuse kaotamine nõrgendab riigi kaitsmist, võib olla lausa „pärssiv ka valmisolekule relvi kasutada”!!![11] Kannatab kaitsmise-sõdimise-tapmise moraal. Selline on meie kristlik kirik täna. Ja kui me nüüd mõtleme tagasi Jeesuse teole, siis peame ütlema, et Jeesus asutas oma kiriku rahvusriikide või impeeriumide kaitsmiseks, mitte inimeste lunastuseks. Ja kristlik kirik on Jeesuse ihu teoloogia järgi. Ja seetõttu me peame ütlema, et Jeesus tuli maailma, Jumal sündis inimeseks riikide loomiseks ja kaitsmiseks. Ja inimesed on niivõrd purjus, et kuulutavad Kristuse lausa oma riigi kuningaks.[12] Jeesus, kas „Sina oled siis ikkagi kuningas?” (Jh 18:37) Aga Jeesus ei tulnud isegi juutide riigi, arami keele ja kultuuri kaitsjaks mitte, kuigi kurat seda talle pakkus: „Taas võtab kurat Tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitab Talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütleb Talle: „Selle kõik ma annan Sinule, kui Sa maha langed ja mind kummardad.” (Mt 4:8–9) Hea küll, Jeesus keeldus olemast poliitiline-kultuuriline messias juutide kasuks, aga Eesti Vabariigi jaoks on Ta ikkagi nõus, eks ole? Ja Jeesus kummardas kuradit, sest Ta on ju andnud meile meie ilusa riigi? Ei, Jumal ei anna riike. Jah, annab, ja Jeesus kummardus maani Eesti Vabariigi ees ning suudles sini-must-valget lippu. Ja ise on Ta selle lipu pühitsenud, nagu ka kõik ülejäänud lipud, millede juures Tema nime on hüütud. Jeesus Lippudepühitseja! Millise riigi Jeesus on loonud? Millise riigi on Püha Vaim loonud? Palun nimetage mõni riik, mille on loonud Jeesus. Riik, mille loomise Ta andis oma apostlitele ülesandeks.
Meie riigi ja kiriku ajaloos on mitmeid auväärseid vaimulikke ja lihtsalt kristlasi, kes on tegutsenud ja võidelnud meie iseseisva riigi saavutamiseks ja kaitsmiseks. See on aga kõrvaltegevus, sest see ei ole evangeeliumi kuulutamine, milleks Jeesus on kristlased läkitanud. Jeesus andis ainult ühe konkreetse ülesande: Minge ja tehke minu õpilasteks kõik rahvad (Mt 28:19). Ta pole kristlasi läkitanud mitte ühegi riigi loomiseks, vaid ainult Jumala riigi kuulutamiseks, et Jumala riik on tulnud meie sekka. See on täiesti vägivallatu tegevus. Kõik need, kes on evangeeliumi sidunud ükskõik millise vägivallaga, need ei ole teinud ega tee Jumala tööd, vaid kuradi. Ja meie armas riik sündis vägivallas, selle nimel tapeti palju inimesi. See on täiesti selge, et seda ei saa pidada Jumala rõõmusõnumi kuulutamiseks.
Iga maine riik vajab kaitsmist, Jumala riik ei vaja, Jumal ei vaja kaitsmist ega õigustamist ega tõestamist. Riigi kaitsmiseks on vajalik kaitsevägi, mis on samas ka sõjavägi. Selline on meie reaalsus. Seda ei tohi eitada. Eitada ei tohi ka seda, et kristlased osalevad sõjaväes ja tapavad, ka praegu. Ka kristlased Eestist. See on praegune reaalsus. Kristlased tapavad. Palun korrake seda lühikest lauset endale. Kristlased tapavad. Kristlased tapavad. Kristlik kirik õnnistab seda. Mitte ükski kristlik kirik Eestis ei protesteeri selle vastu. Eesti Kirikute Nõukogu ei väljasta protestikirju riigile, et see sunnib kristlasi sõjaväkke. Ja kristlased tapavad endiselt.[13] Milleks üldse kristlik kirik? Pole siis ime, et kirikud on üldiselt üsna tühjad. Ja peavadki olema, sest mida inimene peaks sealt leidma. Ta peaks sealt Jeesuse leidma, aga Ta on pandud istuma kuhugi soppi, viidud pööningule, Ta kössitab kuskil nurgas. Aga Ta peaks olema nähtav, ainult Tema peaks olema nähtav, nii et inimene kirikusse astudes kohtub koheselt kõigile nähtava Kristusega. Inimesed aga peavad Teda kirikust alles otsima hakkama, ja õnnega on nad koos, kui Ta sealt kuskilt leiavad.
Õigeusu kirik on püüdnud kristluse ja riigi probleemi lahendada kristliku keisrikultusega, luterlik kirik kahe riigi õpetusega. Aga Lutherit kaitses vürst, see on maailma võimur. Sellise kaitsva tiiva all ta kirjutas vürstile meeldivalt. Ta ei hammustanud kätt, mis teda toitis.[14] Oli ta pahanduseks kirikule, aga mitte maailma võimurile. Mis kristlus see selline on? Ei, see ei ole kristlus[15]. Ei see, ega kristlik keisrikultus pole seda.
Silmakirjalikkus. See suurepärane asi siinilmas elamiseks, et saaks elada võimalikult kaua ja häirimatult. Kristlik kirik on olnud ja on vastu abortidele, samasoolistele abieludele, abielu lahutamisele. Aga ta pole vastu sõjaväele. Ja on nõus andma oma preestreid sõjaväelasteks. Sellest kumab siiani see ammune kristlik keisrikultus. Keiser on asendunud iseolemisega, demokraatliku riigiga. See on nii. Küsimus ei ole kaplaniteenistuses, küsimus on kristluses kui niisuguses. Aluspõhi on vale, ja seetõttu on see eriti totter vinguda kaitseväe kaplanaadi kaotamise üle. See kaotamine on kõige kristlikum tegu üldse. Ja see tuleb ilmaliku riigi poolt, küll teisel põhjendusel, aga tegu kui niisugune on üdini kristlik. Kristlikule kirikule antakse suurepärane võimalus lõpetada sõdurpreestrite olemasolu. Lõpetada see üdini mittekristlik tegevus.
Iga kristlane teab, et kapitalism ei ole kristlus. Kristlik kirik teab seda. Ükski kristlane ei lähe sellega kaasa, ta ei saa minna. See on võimatu. Kas Eesti Kirikute Nõukogu saadab protestikirju riigile, et see lõpetaks inim- ja loodusvaenuliku kapitalismi viljelemise? Ei saada. Silmakirjalikkus.
Jumal on andnud inimestele öelda, et Eesti Vabariigi hümnist peaks ära kaotama kolmanda salmi, mis on palve Jumalale, et Ta kaitseks ja edendaks seda riiki. Selle kaotamine on üdini kristlik tegu, sest kristlased ei anna au mitte ühelegi riigilipule, olgu või rist sellel, ja ei laula mitte ühegi riigi hümni, sest see on ülistus riigile. Sõnad „võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa” on jubedad, kohutavad, lausa jälgid. Selles ju palutakse näiteks õnnistust lageraietele, mida riik teostab. Selles palutakse näiteks Jumala õnnistust inimeste tapmisele. See on kohutav palve. Inimesed, mida te palute!? Kas Eesti Kirikute Nõukogu on saatnud riigile ettepaneku kaotamaks see jälk palve hümnist? Ei ole. Silmakirjalikkus. Sõjad ei lõppe seni, kuni on riigipiirid, rahvusriigid, oma majandus, kuni on mina, meie vs nemad, minu. Sõjad ei lõppe seni, kuni inimene usub riiki ja palvetab ta poole: „Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand; sind tänan mina alati ja jään sull’ truuiks surmani, mul kõige armsam oled sa, mu kallis isamaa.”[16] Mitte iial! Ja siis kristlased seletavad, et meil on vähemalt kolm isa – Meie Isa, kes on taevas; bioloogiline isa; riik kui isa. Või on riik rohkem nagu ema? Neljas isa on see, kes kasvatab üles teise mehe lapse.
Kristlik kirik on süüdi, on vastutav, on põhjus, miks tänaseni pole lõppenud sõjad. Mitte keegi muu. Jeesus õnnistas oma järgijaid elama teistmoodi, Püha Vaim laskus kristlastesse[17], pühitsedes neid uuele elule. Kristlastele anti talent, nagu kirjakoht ütleb, aga nad matsid selle maha, nagu kirjakoht ütleb, ja tulemuseks on, nagu kirjakoht ütleb: „Kõlbmatu sulane heitke välja kaugele pimedusse, seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.” (Mt 25:30)
Kristlased peavad saama kristlikumaks, kui nii võib öelda. Et see hullus, jubedus ja koledus, mis on ja valitseb igal pool maailmas, ja meie sees, lõpeks, selleks peavad kristlased olema kristlased, sest nende käes on taevariigi võtmed (Mt 16:19), kui piltlikult väljendada. Kristlastel oli ja on võimalus muuta maailma, aga, olles maa sool, ei ole nad teinud maailma soolaseks, vaid ise muutunud läägeks, nagu ütleb teine pilt, ja tulemuseks on: „Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata.” (Mt 5:13)
Kristlastel on kohustus, nad ise on selle vabatahtlikult enesele võtnud, kohustus kuulutada Jumala rõõmusõnumit, Jumala riiki, ja ei midagi muud. See polegi kohustus, vaid tahe, tung ja elu, igapäevane Kristuse elamine[18], sest ennäe, „nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees” (Gl 2:20). Kirik aga ei taha pahandada riiki, ta tahab elada pikalt ja mugavalt – süüa ja juua koos purjutajatega lõpuni. Kirik, milleks sind üldse vaja on? Sa oled üsna nuhtluseks inimestele, sest kuulutad kristlusena seda, mida see pole. Kuulutus algab elamisest-olemisest, eeskujust. Kuidas elad sina? Sa oled tõesti lihtsalt üks kultuuriasutus, ja tõesti on õige ja kohus teha su kultushoonetest kontserdisaalid või spordihooned[19] või teatrisaalid või muuseumid või kõrtsid, sest sa niikuinii sööd ja jood purjutajatega, nagu Jeesus ütles: „Aga kui see sulane mõtleks oma südames: ‘Mu isand viibib tulemast,’ ning hakkaks peksma poisse ja tüdrukuid, sööma ja jooma ning purjutama, siis selle sulase isand tuleb päeval, mil ta ei oota ja tunnil, mida ta ei tea, ning jagab talle hoope ja annab talle sama osa nendega, keda ei saa usaldada.” (Lk 12:45–46)
Aamen.
[1] Näiteks Uku Masing kirjutas: „Porfyrios heidab kristlastele ette, et apostlid olevat uskmatud olnud. Ja tõepoolest on usu kaotus üsna vara alanud, juba siis, kui leigeks said eshatoloogilised ootused, need iga usu toed; kui ümbritseva paganusega hakati ikka järeleandlikumaid vaherahusid püüdma ja vahetevahel ainult loitis veel tuli, aga kustus viimaks ometi, ja inimeste usu asemele tuli üksikute sügavamate või juhtide usk.” („Jutlus tekstile Jh. 17,11–17 ja mõtteid selle teksti üle“ – Uku Masing ja Piibel, 2005:36)
[2] Näiteks Uku Masing aastal 1938: „Aga vähesed meist teavad veel, et vähemalt vanasti ohati: „Oh ilus püha Jumal!” Selles väljenduses on koos kaks eestlase kõige omasemat adjektiivi Jumala jaoks.” („Eestipärasest ristiusust“ – Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt, 2008:253)
[3] Näiteks Uku Masingult seoses neitsistsünniga: „Kui võtta näiteks Jeesuse neitsistsünni lugu, siis on ju teada, et Idamaal oli tavaliseks eelduseks: see, kes lunastas maailma, pidi sündima naisest, kelle mehest polnud vaja midagi teada, kes sellepärast, et ta oli võõras ja tundmatu, oli Jumal. Seda ei arvanud üksi juudid, vaid ka foiniiklased ja assüürlased. Kas Jeesus tõepoolest on sündinud nõnda, pole iseendast sugugi oluline, oluline on ainult, et teaksime, mis see lugu pidi tähendama. Iial ei seisnud rõhk sellel, et neitsist sündinu on puhas, kuidagi õilsam ja üllam kui need, kel on teatav isa, vaid rõhk seisis sellel, et iga võõras ja tundmatu mees asendas Jumala, nii et juba sünnilt laps oli jumalinimene. /…/ Kuna aga Idamaal nõuti, et Lunastaja peab olema tundmatu isaga, siis omistati säärane ideaalne raam ka Jeesuse sünniloole: tema isa ei teata, kuid ta emal oli mees.” („Eestipärasest ristiusust“ – Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt, 2008:254, 255)
[4] Näiteks Uku Masing, kommenteerides Pärsia müstiku ‘Umar-i-Khajjāmi (1048-1131) luulet, kes kirjutas palju viina/veini joomisest, märgib: „Ei ole aga kindel, kas on alati mõeldud tõelist viina või ortodoksia poolt keelatud õpetusi. Sest nende nimetamine viinaks on suufide tavaline võrdluslaad.” („’Umar-i-Khajjām“ – Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt, 2008:529) Kas ei olnud mitte ka Jeesuse õpetus keelatud juudi ortodoksia poolt? Üks teinegi müstik, Kabir Põhja-Indiast (15. saj), ütleb sarnaselt: „Kummuta Kruus! Oo joobu! Tema Nime ülimat nektarit joo!” (99 luuletust, 2003:17) Ja lisab: „Kabir ütleb: Kuula mind, kulla Pühamees, kuula – pealaest jalatallani täis on mürki su meel.” Sellele omakorda sekundeerib Masing: „Kristlus on maailma ära kadunud ja ei ole teda mitte soolaseks teinud; kristlased on maailmast /…/ maailmamürk on liiga sügavale verre imbunud…” („Jutlus tekstile Jh. 17,11–17 ja mõtteid selle teksti üle“ – Uku Masing ja Piibel, 2005:40)
[5] Näiteks: Annika Laats sai peapiiskopilt abielu kohta öeldu eest kirjaliku manitsuse (25.05.2021)
[6] Näiteks: Annika Laats jätkab kiriku õpetuse avalikku õõnestamist (25.05.2021)
[7] Võrdluseks Jeesuse lause Tooma evangeeliumist: „Ütles Jeesus: „Olen jäänud seisma keset kosmost ning olen avaldunud neile lihas. Olen leidnud nemad kõik joobnutena, ei ole leidnud kedagi neist janusena. Ning mu hing on teinud valu inimesepoegade pärast, sest nad on pimedad oma südamemeeles ning nad ei näe, et nad on tulnud kosmosesse tühjalt, otsivad taas minna välja kosmosest tühjalt. Kuid praegu on nad joobnud. Kui nad puistavad maha oma viina, siis nad pöörduvad.”” (TE 28) Uku Masing näiteks arutleb selle Tooma evangeeliumi kirjakohaga seoses järgmiselt: „Ef 5,18 „ärge joovastuge viinast” kõlab kontekstis väga kummaliselt ega lähe arusaadavaks ka siis, kui see oleks tsitaat Õp 23,31 järgi. Võrreldes aga Tooma evangeeliumi 28. üttega, näib, et Paulus polegi siin mõtelnud tavalist joomist (vrd. 1Kr 15,34, milles ehk viidatakse tundmatule üttele).” („Usklik Toomas“ – Meil on lootust, 2009:239–240)
[8] Maailma kohta arutleb näiteks Uku Masing sääraselt: „Uues Testamendis on öeldud, et ärge armastage maailma ja seal seisab: „kosmos”. /…/ „Kosmos” on kreeka keeles korrastatud maailm. Teisi sõnu: ärge armastage seda maailmakorda ja muud ei midagi. Ja see maailmakord ei saa olla Jumala ilmutus ega Jumala looming.” („Kosmosest ja ktisisest“ – Pessimismi põhjendus, 1995:327)
[9] Võrdluseks näiteks Uku Masingult: „Jeesus on kirjeldanud oma maailma, kuid sellest muidugi ei hooli keegi peale väheste, kes seda ei saa teostada teiste vastuseismise tõttu. Ürgkristluses oli lugu samuti: Paulus ei tunnista mingit vahet rahvuste ega ühiskonna klasside vahel.” (Budismist, 1995:235) Ja kui siis Rooma paavst viimati Tallinnas missat pidas, siis kellele olid mõeldud istekohad? Jumalateenistusel oli ilusasti vahet tehtud härraste-daamide ja lihtrahva vahel. See on teater!
[10] Kristliku kiriku hierarh, kes valmistub sõjaks, milleks on vajalik kaplaniteenistus, lausub: „Kaitseväe kaplaniteenistuse tegevuse minimeerimine võib olla pikemas perspektiivis ohuks mitte ainult kaitseväe isikkoosseisule, vaid koguni Eesti julgeolekule.” (Eesti vanim kaplaniteenistus võib langeda valitsuse kärpekava ohvriks (01.06.2021) Ja lõpetab oma kirjutise üleskutsega valmistuda sõjaks! Piiskop kutsub üles valmistuma sõjaks!!! – „Aga üks teine kõnekäänd ütleb, et kui ihkad rahu, siis valmistu sõjaks. Just seetõttu tuleb kaitseväelaste hinge peale mõelda ka rahu tingimustes.” See on mingi hullus. Ja see hullus lõpeb halvasti. Väga halvasti.
[11] Näiteks: Kirikute nõukogu kritiseeris kaitseväe juhataja plaani kaotada kaplaniteenistus (25.05.2021)
[12] Vaata näiteks: Piiskopid ja president kuulutasid Jeesuse Kristuse Poola kuningaks (26.05.2021)
[13] Üks väga asjakohane ettepanek Uku Masingult aastast 1930: „Siinkohal on paras koht teha üks ettepanek tulevase sõja kohta: tarvitatagu kõik langenud järeljäänute toiduks. Inimeseliha olevat väga kasulik tervisele. Ja pääle selle hoitakse sellega kokku summe sõdurite toitmiseks.” („Pessimismi põhjustavad nähted“ – Pessimismi põhjendus, 1995:45–46)
[14] Näiteks Uku Masingult aastast 1939: „Tean, et seda mu vastust ei usuta, veel vähem siis, kui ütleksin, mis on põhjuseks, et praegune ristiusk ja kirik on avaliku või salajase põlu all. Minu arvates on süüdi täiel määral pastorid ja kõik usukandjad ise. Kui kristlik kirik poleks võtnud vastu antikrist Konstantini pakkumisi; kui paavstid oma võimu tipul olles oleksid kirikust heitnud välja igaühe, kes sõdis; kui Luther poleks olnud vürstide poolt talupoegade mässu ajal; kui Calvin poleks soodustanud kapitalismi; kui XIX sajandi teoloogid poleks mänginud sõgesikku darvinismi ja sotsialismiga, siis meie ei istuks Lääne-Euroopa kultuuri varemeil ega oleks suures hädas kaebav Siion.” („Kristluse ülesandeid“ – Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt, 2008:346)
[15] Näiteks kristluse kohta Uku Masingult: „[K]ristlus on /…/ revolutsioon vana tervemõistusliku ja iganenud maailmakorra vastu, mis ei suuda kuidagi olla iseendaga rahul ja mis üksivalu kakleb, rabeleb ja sõdib, et end hoida püsti.” (Budismist, 1995:231)
[16] Kas pole mitte Uku Masing ilusasti kirjeldanud I maailmasõja tulemusi: „Ja Jumala armust Wilhelm II jalutab pääle rojalistlikku hommikusööki ringi Doornis, samal ajal vaevlevad haigemajades tuhanded, kellede nägu pole muud kui suur haav, kellel pole enam silmi, kellel pole nina, kellel puudub võimalus söömiseks, enda liigutamiseks ja muidugi nad peavad narkoosita nülgimiste juures ütlema: „Mis mul on ja, misa ma olen, – tänu sulle, isamaa!” ja tänama oma vanemaid kuulsusrikka ja suurte lootustega tuleviku eest. Ja miljoneid inimesi, kes oleks veel võind maailmas teha lõpmata palju hääd, on kuuendas või seitsmendas mädanemisstaadiumis ja kasu neist on igaliiki kärbestel! Ja need, kes on sõja toonud, need pidutsevad armsate laste ja ühe või enama naisega nii kuidas Jumal kellelegi on kukru annud! Ja mina usun, neile on põrgusse valmis pandud jäädav ase, kus kuradid neid kiskvad ja nurgast nurka viskvad.” („Pessimismi põhjustavad nähted“ – Pessimismi põhjendus, 1995:47) Meie, Eesti Vabariigi patrioodid, püüame endale sisendada, et meie pole osalised sellistes asjades, sest me tahame ainult olla vabad. Me oleme ju väga väikesed ega taha mitte kellelegi halba, me ainult kaitseme endid. Aga ometi me oleme osalised ja põhjus nendes jubedustes, ja just tänu sellele, et on olemas riik. Ja me ütleme endile, et sellised jubedused on vajalikud meie riigi kaitsmiseks. See on nii. Ja asetame endid heade poolele. Meie oleme head! Meie ei taha mitte kellelegi halba, tahame ainult elada iseseisvalt ja vabalt.
[17] „Ütles talle Thomas: Meister, üldse mu suu ei suuda lausuda, kellega sarnaned. Ütles Jeesus: Mina sinu meister ei ole, sest sina oled joonud, jäänud joobnuks vulisevast allikast, mille mina olen mõõtnud.” (TE 13) „Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde, ja joogu, kes usub minusse:” Nagu ütleb Kiri: „Tema ihust voolavad elusa vee jõed.” Aga seda Ta ütles Vaimu kohta, keda Temasse uskujad pidid kord saama.” (Jh 7:37–39)
[18] Ja näiteks Uku Masing ütleb sellise elamise tagajärgedest: „Vaenlasteks saavad patrioodid, sest kristlus on enam kui universaalne; vaenlasiks kapitalistid, sest kristlus on järsum kui iga sotsialism; vaenlasiks sotsialistid, sest kristlus tahab vendlust südame, mitte päevapalga järgi; vaenlasiks kommunistid, sest kristlus ei taha vägivalda.” („Jutlus tekstile Jh. 17,11–17 ja mõtteid selle teksti üle“ – Uku Masing ja Piibel, 2005:31)
[19] Riigi, kiriku ja spordi seoste kohta on kristlik hierarh näiteks niimoodi lausunud: „Tegelikult ei ole kirik riigist lahutatud. Siis võiks küsida ka, kas sport on riigist lahutatud.” (VILJA KÜSIB | Urmas Viilma: homoseksuaal Eestis preestriks ei saa, kiriku õpetus ei näe seda ette (25.05.2012) Eks see kirik üks sport ole jah, ja kasutab riiklikku dopingut.
Orenti Kampus (1973), mag. theol., on õigeusu vaimulik.
