Luterliku Maailmaliidu (LML) Nõukogu valis 19. juunil 2021 toimunud virtuaalkoosolekul luterliku osaduskonna uueks peasekretäriks eestlase ja EELK õpetaja Anne Burghardti. Tegemist on nii mitmeski mõttes ajaloolise otsusega, sest Burghardt on selles ametis nii esimene naine kui ka esimene Kesk- ja Ida-Euroopa luterlike kirikute esindaja. Ajakiri Kirik & Teoloogia palus sel puhul valitud peasekretäril kirjeldada oma esimesi muljeid ja eelseisvaid ülesandeid.
Kõigepealt palju õnne tähtsale ametikohale valimise puhul, Anne Burghardt! Milliste ootuste ja mõtetega lähed vastu uuele ametile? Mida tähendab sinu jaoks olla selles ametis esimene naine ning Kesk- ja Ida-Euroopa kirikute esindaja?
See, et ma valituks osutusin, tuli mulle tõtt-öelda teatava üllatusena. Kui minu käest esimest korda päriti, kas ma oleksin valmis sellele ametikohale kandideerima, vastasin eitavalt. Pärast seda, kui mitmed kirikud ja LML-ga seotud kolleegid maailma eri paigust ikka ja jälle sama küsimusega tagasi pöördusid ning ka minu oma kodukirik EELK mind kandideerima julgustas, otsustasin pärast pikka järelemõtlemist siiski nõustuda enda kandidatuuri ülesseadmisega. Tegu on kahtlemata väga suure ülesande ja vastutusega, millele ei söandagi vastu minna muidu kui mõeldes heade ametikaaslaste lohutusele, et kui Jumal annab ameti, annab Ta ka mõistuse. Kuna ametisseasumine toimub alles novembris, on õnneks aega ja mahti end uuteks ülesanneteks ette valmistada ning koos perega uutele logistilistele väljakutsetele lahendusi leida. Innustavaks mõtteks on kahtlemata see, kui palju on selle ametikoha raames võimalik kiriku ja ligimeste heaks ära teha.
Tõsiasi, et ma olen sellel ametikohal juhtumisi esimene naine ja ühtlasi esimene Kesk- ja Ida- Euroopa kirikute esindaja, on teatud mõttes kindlasti sümboolse tähendusega ja tähendab paljude jaoks omalaadi piiride murdmist. Kuna LML näol on tegu rahvusvahelise osaduskonnaga, mis tegutseb väga erinevates kontekstides, on sellel, et LML-i asub juhtima naisvaimulik, kindlasti paljude naiste jaoks julgustav tähendus. Kesk- ja Ida-Euroopa liikmeskirikud loodavad omalt poolt, et tänu minu valituks osutumisele saab meie piirkond nüüd veidi suurema tähelepanu osaliseks, kuna siiani on see LML-s olnud veidi vaeslapse osas ja selle piirkonna kogemused pole olnud samasuguse tähelepanu keskpunktis nagu näiteks lõunapoolkera või suurte põhja- ja läänepoolsete kirikute omad.
Ma ise loodan aga, et pikemas perspektiivis ei pea selliste ametikohtade täitjate puhul kumbagi neist faktidest – ei naiseks ega idaeurooplaseks olemist – kuidagi eriliselt välja tooma või rõhutama.
Sinu kodukiriku EELK näol on tegemist maailma mastaabis väga pika ajaloo ja sajanditepikkuse luterliku traditsiooni järjepidevuses oleva kirikuga. Mida on meie ajaloolisest ja usulisest kogemusest ülemaailmse osaduskonna töösse kaasa võtta?
Ühe asjana on kindlasti võimalik kaasa võtta kogemus sellest, kuidas luterlus on kujundanud eesti kultuuri ja inimeste mõtteviisi. Siia juurde kuulub hariduse olulisuse rõhutamine, mida näiteks Marju Lepajõe omal ajal tabavalt peaaegu sakraalseks nimetas. Eriti tänapäeva järjest mustvalgemaks muutuvas maailmas on luterlikule teoloogiale omasel dialektilisusel võime aidata asju näha diferentseeritumalt ja üldiselt on selline teatav kriitilisus valmisformuleeritud tõdede suhtes iseloomustanud ka eestlasi. Teisena tooksin ma välja mitte ainult meie luterliku kiriku, vaid kõigi Eesti kirikute (ja üldse Ida-Euroopa piirkonna kirikute) kogemuse ateistliku režiimi all elamisest ja siiski ellujäämisest.
Samas tuleks ilmselt küsida ka teistpidi ehk siis mõelda järele selle üle, mida mitte ainult Eesti, vaid terve Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonna kirikutel on õppida teiste piirkondade kirikutelt või millised on need Jumala missiooni aspektid, mis on teatud põhjustel kippunud meie piirkonnas aeg-ajalt tahaplaanile jääma.
Sa oled ka oma varasemas töös olnud Luterliku Maailmaliiduga seotud?
Aastatel 2013-2018 töötasin ma Luterliku Maailmaliidu peakorteris Genfis oikumeeniliste suhete sekretärina. Toona kuulus minu tööülesannete hulka rahvusvahelise luterlaste ja anglikaanide vahelise dialoogi ning luterlaste ja mennoniitide vaheliste oikumeeniliste suhete koordineerimine. Mennoniidi kirikuga kui nn rahukirikuga kokkupuutumine aitas mul muuhulgas enda jaoks paremini mõtestada kiriku rolli lepitajana. Lisaks puutusin ma Genfis töötamise aja lõpupoole lähemalt kokku ka luterlaste ja õigeusklike vahelise dialoogi ning luterlaste ja nelipühilaste vahelise dialoogi korraldamisega. Tänu seotusele teiste kirikutega peetud dialoogidega oli mul kokkupuutumist ka Strasbourgi Oikumeenilise Instituudiga, mille näol on tegu omal ajal Luterliku Maailmaliidu initsiatiivil loodud sõltumatu uurimisasutusega, kus on töötanud sellised tuntud teoloogid nagu Harding Meyer, kellel oli oluline roll eristatud üksmeele meetodi väljatöötamisel. Minu peamiseks tööülesandeks oli tollel perioodil aga hoopis 2017. a reformatsioonijuubeli koordineerimine. Luterlik Maailmaliit oli reformatsiooni 500.aastapäeva meenutamise peateemaks valinud “Jumala armu poolt vabastatud” ja minul oli toona austav ülesanne vastutada seda teemat avada aitavate materjalide kokkupanemise eest.
Milline on peasekretäri roll LML-s ja kuidas toimub selle valimine?
Lühidalt öeldes on Luterliku Maailmaliidu peasekretär luterliku osaduskonna peakorteri tegevjuht, kelle ülesandeks on LML assamblee ja nõukogude otsuste elluviimise eest vastutamine ja peakorteri töö juhtimine. Peasekretär valitakse seitsmeaastaseks perioodiks ja valijaks on nõukogu, mis koosneb hetkel ühtekokku 50 liikmest, kes esindavad kõiki LML 7 piirkonda. Valimine toimub salajasel hääletusel kandidaatide seast, kelle liikmeskirikud on peasekretäri otsimisega tegelevale komiteele esitanud ja kelle seast on nimetatud komitee omakorda eelvoorude põhjal eelvaliku teinud.
Millised on peamised teemad ja ülesanded, mis luterlikku osaduskonda maailmas praegu köidavad? Millistele teemadele tahaksid peasekretärina rohkem tähelepanu pöörata?
Luterliku Maailmaliidu töö koondub praegu teoloogilise töö, oikumeeniliste suhete ning ligimese teenimise ümber. Seda kõike koordineerib Genfis asuv peakorter, tehes seda osaduskonna liikmeskirikute nimel ja nende antud mandaadiga. Minu sooviks on see, et kiriku kolm peamist missiooni, mis on tuntud juba vanakiriku aegadest peale, kerygma-leitourgia-diakonia ehk Jumala Sõna kuulutamine, palve ja jumalateenistus ning ligimese teenimine, oleks omavahel tasakaalus. Minu hinnangul peaks LML senisest suuremat rõhku pöörama liikmeskirikute omavaheliste sidemete tugevdamisele, erinevaid teoloogilisi teemasid käsitlevate materjalide koostamisele, mis oleksid kasutatavad ka rohujuure tasandil. Samuti olen rõhutanud soovi tugevdada luterlikke teoloogilisi haridusasutusi ühendava võrgustiku ning üldse teoloogilise hariduse tugevdamist. Arengu- ja humanitaarabi ning huvikaitse vallas tuleb tugevdada LML Maailmateenistuse töö ja kohalike liikmeskirikute koostööd.
Aasia ja Aafrika kirikud on korduvalt rõhutanud vajadust pöörata suuremat tähelepanu misjonile, millega kindlasti just holistliku missiooni võtmes tegeleda tuleb, et aidata kirikutel nende erinevates kontekstides tõlkida Jeesuse Kristuse sõnu ja tegusid sellisesse teoloogilisse keelde, mis inimesi kõnetaks.
_____
Anne Burghardt võtab peasekretäri ameti üle Tšiili Evangeelse Luterliku Kiriku õpetajalt dr Martin Junge. Junge juhib luterlikku osaduskonda alates aastast 2009 ja oli toona samuti esimene Ladina-Ameerika kirikute esindaja sel ametikohal.
Burghardt osutus valituks 28 häälega 48-st ja tema vastaskandidaat õp. dr Kenneth Mtata‘le Zimbabwe Evangeelsest Luterlikust Kirikust anti 20 häält.
Anne Burghardt on EELK õpetaja, EELK rahvusvaheliste ja oikumeeniliste suhete nõunik ning EELK Usuteaduse Instituudi arendusjuht. Samuti on Burghardt Akadeemilise Teoloogia Seltsi esimees ja ajakirja “Kirik ja Teoloogia” toimetuskolleegiumi liige.
Luterlik Maailmaliit asutati aastal 1947 Rootsis, Lundis ja selle eelkäijaks on 1923. a Eisenachis asutatud Luterlik Maailmakonverents. Luterlike kirikute ülemaailmsesse osaduskonda kuulub 148 kirikut ja see esindab ühtekokku 77 miljonit evangeelset kristlast 99 eri riigist. Peasekretäri ülesannete hulka kuulub LML-i täiskogu ja nõukogu otsuste elluviimine ning osaduskonna oikumeeniliste suhete hoidmine. Liidu peakorter asub Genfi Oikumeenilises Keskuses Šveitsis ja seal töötab 71 inimest. Peasekretäri ametiaeg kestab 7 aastat.
