ISSN 2228-1975
Search

EELK perikoopide abimaterjal 4/12: nelipüha Jh 3:16–21

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud neljandasse aastakäiku.


1. Perikoobi tekst

Tekst on selge ja arusaadav. Puuduvad tekstikriitilised probleemid. Osa käsikirju täiendavad üksnes Poja saatmise väljendit salmides 16 ja 17 sõnaga autou ’oma (Poja)’, ent see on vaid stilistiline parandus.


2. Struktuur ja kontekst

Perikoop koosneb Jeesuse sõnadest, milles Jeesus selgitab oma läkitamise tähendust. Salmi 16 teemaks on Jumala armastus kui Poja saatmise ja igavese elu pakkumise motiiv, salmis 17 nimetatakse Poja läkitamist maailma pääsemiseks, mitte maailma üle kohtu mõistmiseks, salmis 18 peetakse usku kriteeriumiks, mis otsustab kohtumõistmise, salmi 19 kohaselt on kohtumõistmine pimeduse valgusele eelistamise tagajärg, salmides 20–21 räägitakse neist, kes tulevad valguse juurde, ja neist, kes ei tule.

Perikoobi lähemaks kontekstiks on Jeesuse sõnad Nikodeemusele. Konteksti alguses 3:1 tutvustatakse Nikodeemust. Järgneb Jeesuse ja Nikodeemuse kõnelus (3:2), mis läheb salmis 11 üle pikemaks õpetuskõneks. Viimane lõpeb omakorda salmiga 21.


3. Kirjanduslooline kontekst

Perikoobi laiem kirjanduslik kontekst on Johannese evangeeliumi õpetuskõned. Kui sünoptilistes evangeeliumides kasutab Jeesus harva pikema kõne vormi (erandiks on Matteuse Mäejutlus Mt 5–7, Luuka Väljajutlus Lk 6:20–46 ning sünoptiline apokalüpsis Mk 13 ja paralleelid), siis Johannese evangeeliumi stiili iseloomustavad pikad õpetuskõned. Kuigi nende aluseks on peamiselt suuline Jeesuse sõnade pärimus (eraldi kirjalikku „ilmutuskõnede allikat“, mille olemasolu postuleeris Rudolf Bultmann, pole suudetud tõestada), on õpetuskõned olemasoleval kujul sõnastanud evangelist ning neid läbib talle eriomane terminoloogia ja pildikeel (pimeduse ja valguse, tõe ja vale, elu ja surma vastandamine; Poja tulek Isa juurest ehk taevast; kosmos), mille abil ta väljendab oma lugejatele ja kuulajatele sõnumit Kristusest ja seletab tema missiooni maises maailmas.


4. Ajalooline kontekst

Johannese evangeeliumis leiduvad õpetuskõned on nende praegusel kujul sõnastanud neljanda evangeeliumi autor, kelle isikust me ei tea midagi kindlat. Alles 2. sajandi pärimus samastab selle sekundaarselt Jeesuse õpilase Johannesega. Johannese evangeelium on kirjutatud 1. sajandi lõpus Süürias või Väike-Aasias ja tõlgendab Jeesuse kuulutust ülestõusmise järgsest perspektiivist evangelistile eriomases pildikeeles ja spetsiifilise teoloogilise terminoloogia abil. See, et evangeeliumis leiduvat mõistet „juudid“ (kr ioudaioi) kasutatakse üldnimetusena Jeesuse vastaste kohta, viitab, et evangeelium kirjutati ajal, mil kirik ja sünagoog olid juba täielikult eraldunud.


5. Kommentaar

3:16 Salm kõneleb Poja „andmisest“ (edoken – aor. indikatiiv verbist didōmi). Nagu järgmises salmis esinev Poja „saatminegi“ (apesteilen – aor. verbist apostellō) on see Johannese evangeeliumile iseloomulik väljend Kristuse lunastusteo tähistamiseks. Poja andmine vastab verbile „loovutama“ (paredoken – aor. indikatiiv verbist paradidōmi) sünoptilises pärimustikus, kus seda kasutatakse eriti kannatusloo kontekstis (nt Mt 26:2; 27:26; Mk 15:15), kuna sõna spetsiifiline tähendus on „(kedagi) vangistuseks või hukkamiseks üle andma“. Salm järgib Johannese evangeeliumile iseloomulikku saatmise / läkitamise kristoloogiat. Saatja / läkitaja ning sellega ühtlasi toimiv subjekt on Jumal, kes on ilmutanud oma Poja läkitamises oma armastust „maailma“ vastu (kosmos tähendab selles kontekstis mitte maailmakõiksust, vaid inimesi; erinevalt paljudest teistest kohtadest Johannese evangeeliumis ei ole kosmos siin kuri). Armastuse väljendamiseks kasutatud verbi agapaō aoristi vorm (ēgapēsen) viitab Jumala ainukordsele toimimisele Jeesuse ristis. Seega viitab salm, milles on nähtud kogu kristliku kuulutuse põhisõnumi lühikokkuvõtet, Jeesuse ristisurmale kui sündmusele, milles Jumal andis / loovutas oma Poja, samas aga ristisurma selgesõnaliselt nimetamata. Tiitel monogenes ’Ainusündinu’, mida siin Jeesuse kohta kasutatakse, on taas iseloomulik Johannese evangeeliumile (esineb juba Jh 1:18) ja viitab Jeesuse ainulaadsusele ning tema ainulaadsele suhtele Isaga. Poja saatmise eesmärk on anda uskujatele igavene elu (zōē aiōnios). Seegi väljend on iseloomulik Johannese evangeeliumile, vastates Jumalariigi / Taevariigi pärimisele sünoptilistes evangeeliumides. Igavene elu ei ole maise, ajaliku elu (bios) pikendamine lõpmatuseni, vaid kvalitatiivselt uus elu, mida võib anda üksnes Jumal, kes on igavene. On tähelepanuväärne, et Johannes ei räägi igavese elu pärimisest kunagi aegade lõpus, vaid juba siin ja praegu (nagu ka Jh 5:24). Igavene elu saab osaks uskujatele, s.t neile, kes Kristusesse usuvad.

3:17 Salmis arendatakse edasi eelmises salmis alustatud mõtet: Poja läkitamise (siin kasutab evangelist selle kohta verbi apesteilen (aor. verbist apostellō) eesmärk ei ole mitte maailma üle kohut mõista (krinē – aor. konjunktiiv verbist krinō ’kohut mõistma’), vaid maailma (kosmos) pääsemine (sōthē – aor. konjukvtiiv pass. verbist sōzō ’päästma’). „Maailm“ ei tähenda siin vaid valituid, vaid kõiki inimesi („inimkonna“ mõistet Uus Testament ei tunne), s.t Jeesus on tulnud kõigi inimeste pääsemiseks. Kasutatud lausekonstruktsioon „mitte selleks…, vaid“ (kr ou…all’ hina) on taas iseloomulik just Johannese evangeeliumile.

3:18 Siin jätkub eelmises salmis sisse juhatatud kohtumõistmise teema. Kriteeriumiks, mis otsustab, kas kohtumõistmine toimub või mitte, on uskumine või selle puudumine – esimene saab osaks üksnes neile, kes ei usu. See erineb algkristlikus traditsioonis esinevast tavapärasest üldise kohtumõistmise ideest. Kohtumõistmine, millest siin on juttu, ei toimu taas nagu salmis 16 kirjeldatud igavese elu päriminegi aegade lõpus, vaid siin ja praegu.

3:19 Salm selgitab kohtumõistmise sisu. Nagu juba evangeeliumi proloogis (Jh 1:9), nii on siingi juttu valguse tulekust maailma. Et valgus on Jeesus, selgub nii evangeeliumi proloogist kui ka Johannese evangeeliumi Jeesuse ütlustest (Jh 8:12; 12:35, 46). „Inimesed“ (hoi anthropoi) on siin „maailma“ (kosmos) sünonüümiks, kelle pääsemiseks Jeesus salmi 16 järgi (ja salmi 17 järgi rõhutatult üksnes pääsemiseks) maailma tuli, eelistas pimedust valgusele, sest nende teod on kurjad. Kohtumisel Kristuse kui valgusega osutuvad inimesed kurja maailma (kosmos) esindajateks. Kohtumisel Kristusega selgub, millised tõeliselt ollakse.

3:20–21 Salmipaaris eristatakse selgelt kahte gruppi inimesi: neid, kes teevad kurja ja vihkavad valgust, ning neid, kes teevad tõtt. Väljend „tõtt tegema“ on semiidipärane väljend hea, Jumala tahtega kooskõlas oleva toimimise kohta, mis on sagedane Qumrani tekstides (nt 1QS 1,5; 5,3; 8,2); 1QpHab 7,11 jj). Tõde alētheia ei ole siin tunnetusteoreetiline kategooria, vaid kõige kehastus, mis kuulub Jumala juurde. Kristuses olev Jumala tõde (vt Jh 14:6) saab avaneda vaid sellele, kes on tõest (vt Jh 18:37) ja toimib vastavalt sellele. Salmid 20–21 selgitavad, et kõigile mõeldud pääsemine saab osaks vaid neile, kes „teevad tõtt“. Kohtumine Kristuse kui Jumala valgusega osutub lõppkokkuvõttes ikkagi kohtumõistmiseks, sest see otsustab, kes tuleb ja kes ei tule valguse juurde. Valgus tähendab siin, nagu ka 1Jh 1:5, Jumalat.


6. Paralleeltekstid

Tekstile kui tervikule paralleeltekste ei leidu, küll pakuvad üksikutele salmidele paralleele mõningad kohad Johannese evangeeliumist, 1. Johannese kirjast ning Pauluse kirjadest: salmile 16 on paralleeliks Rm 5:8 ja Gl 4:4 jj (Poja läkitamine pääsemiseks / päästmiseks, Jumala armastuse ilmumine / ilmutamine); salmile 17 Jh 8:15 (kohtumõistmisest); Rm 8:3 (Poja läkitamine) ja 1Jh 4:9, 10, 14 (Jumala armastuse avalikuks saamine Poja läkitamises); salmile 18 Jh 5:22–24 (kohtumõistmine ja igavese elu pärimine); salmile 19 Jh 1:4; 8:12 (Jeesus kui valgus).


7. Tõlgendusloolised märkused

Nelipüha jutluse kirjakohtade varasemate aastate kommentaare vaata siit, siit ja siit.

2021. aasta nelipüha evangeelium (Jh 3:16–21) võimaldab kahesugust tõlgendamist. Kuna koinees kirjutatud esialgsed käsikirjad ei tundnud kirjavahemärke kaasaegses tähenduses, ei ole alati võimalik üheselt kindlaks määrata, kus näiteks lõpeb mõne isiku otsekõne ning algab teose autori kommentaar. Nii ka käesolevas evangeeliumiperikoobis. 1968. aasta piiblitõlge mõistab perikoopi Jeesuse ja Nikodeemose vahelise vestluse otsese jätkuna, jutumärgid lõpevad salmi 21 järel. 1997. aasta piibliväljaanne lõpetab Jeesuse vestluse juba 12. salmiga, mõistes ülejäänud teksti (kuni Jh 3:21) evangelisti kommentaarina. See tõsiasi muudab oluliselt jutlustaja ning teksti suhet.

Peatüki alguses nimetatud Nikodeemos on isik, keda tunneb üksnes Johannese evangeelium (nagu ka Laatsarust). Nikodeemos oli variser ning Suurkohtu liige ning teda mainitakse evangeeliumis kolmes seoses:

  • Jh 3:1–21 tuleb ta öösel Jeesuse juurde vestlema,
  • Jh 7:50–51 püüab ta Jeesust Suurkohtu ees kaitsta ning
  • Jh 19:39–42 toob ta lõhnaaineid Jeesuse matmiseks ning aitab Arimaatia Joosepit Jeesuse matmise juures.

The Jewish Encyclopedia (1901–1906) artiklis (9. köites, lk 299) püütakse Johannese evangeeliumi Nikodeemost samastada Talmudist tuntud Nikodeemos (Naqtimon) ben Gorioniga, rikka ning lugupeetud mehega. Siiski on see ebatõenäoline, kuna Nikodeemos ben Gorion elas Jeesusest 40 aastat hiljem, Juudi sõja päevil.

Nikodeemost on kujutatud sageli keskaegsetel Jeesuse ristilt võtmise stseenides, kus ta abistab Arimaatia Joosepit. Legendide kohaselt nikerdas ta Lucca Püha Palge ning Batlló krutsifiksi. Seejuures aidanud teda näo kujutamisel inglid, mistõttu mõlemat teost on peetud käteta tehtud pühakujudeks.

Lucca Püha Pale (8.–9. saj; foto: Wikimedia https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Volto_Santo_de_Lucca.JPG)

Nikodeemosega on seotud mõiste „nikodemiit“, isik, kes esineb avalikult ühe religiooni esindajana, varjates oma tõelisi usulisi veendumusi. Mõiste võttis tõenäoliselt kasutusele Johannes Calvin 1544. aastal ilmunud teoses Excuse à messieurs les Nicodemites ning see püsis kasutusel kuni 18. sajandini, märkides isikuid, kes avalikult olid konservatiivsetel usulistel seisukohtadel, kuid keda kahtlustati olevat salajased humanistid või reformeeritud. Kuna Fontainebleau’ edikti järel (1540) muutus üha ohtlikumaks olla avalikult teistel usulistel seisukohtadel, püüti järele aimata Nikodeemost, kes väliselt jäi vagaks juudiks, kuid kes tuli öösel salaja Jeesuse juurde õpetust saama. Nikodemiitideks on muuhulgas peetud Edward Courtenayd (Inglise kuninganna Mary I õukondlast), Thomas Cranmerit, Michelangelot, Isac Newtonit ning viimast katoliiklikku Canterbury peapiiskoppi, kardinal Reginald Pole’i.

Oluline mõiste evangeeliumis on „valgus“ (Jh 3:19–21). Valgusest ja valguse vastuvõtmise tagajärgedest kõneleb juba Johannese proloog (Jh 1:4–5, 9–12) ja perikoobis vastandatakse valguse juures olemine ja head teod ning valguse juurest põgenemine ja kurjus. Püha Vaimu kirjeldatakse päeva epistlis tuleleekidena (Ap 2:3). On tähelepanuväärne, et leegil ei ole varju. Selles võib igaüks veenduda, kui süütab pimedas toas näiteks küünla ning valgustab leeki omakorda taskulambiga. Seinal on näha küünla ning tahi varju, kuid leegi varju asemel on näha üksnes kuuma õhu virvendust. Jk 1:17 märgib tähelepanuväärselt: „Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.“ Jumal Püha Vaim, keda kirjeldatakse leegina, ei heida varju.

Mõte, et Jumalal võiks olla poeg, oli juutidele täiesti vastuvõetamatu. Haggada Berešit 4,46 on kirjutatud: Rabi Abun (u 370 pKr) ütles rabi Hilkija (u 320) nimel: Selle valetaja süda on rumal, kes ütleb: Jumalal on poeg. Kui pidada silmas Aabrahami lugu, kes valmistus oma poega tapma, siis Tema ei suutnud seda valu tõttu pealt vaadata, vaid hüüdis kohe: „Ära pane kätt poisi külge!“; kui tal oleks olnud poeg, kas Ta oleks teda andnud, ja poleks pigem kogu maailma ümber lükanud ning tühermaaks ja tühjaks teinud?

Berakot 61b: Rabi Jose Galilealane (u 110 pKr) ütles: Õiglasi juhib hea tung, jumalatuid juhib kuri tung; keskpäraseid juhib see ja teine.

Baba’ Me’ira 83b: Rabi Ze’ira (u 300 pKr) kõneles, teiste sõnul rabi Josef (surn 333 pKr) ütles mišna-välise õpetusena (baraita): „Kui sa teed pimeduse, siis tuleb öö“ (Ps 104:20), siin mõeldakse seda maailma, mis sarnaneb ööga; „ja kõik metsloomad roomavad välja“, need on jumalatud, kes sarnanevad metsikutele loomadele.

Hoosea targum 4:1: Iisraeli lapsed, võtke vastu Issanda sõna, sest Issanda ees on kohtumõistmine maa elanike vastu, sest enam ei ole neid, kes tõtt teevad, ega neid, kes armastustegusid teevad, ega neid, kes Issanda kartuses käivad.

Midraš Tanhuma (8,17b, Babüloonia talmud): „Sinu õigus on nagu Jumala mäed“ (Ps 36:7), need on õigete teod. Nagu mäed paistavad silma, nii on ka õigete teod avalikud. Vrd Ps 72:5: Nad kardavad Sind päevavalguses [hbr jīrā’ūkā ‘im-šameš ’nad kartku sind koos päiksega’ – 1997. aasta väljaandes kasutatakse mingil põhjusel verbi „kestku“].


8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: punane.
Lauldakse Laudamus’t, loetakse Nikaia usutunnistust.
Traditsiooniliselt on kirik nelipühal kaunistatud roheliste okstega (kaskedega).
Alguslaul: 126.
Päeva laul: 132.
Jutluselaul: 321.
Ettevalmistuslaul: 136.
Lõpulaul: 386.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 177, nr 1 / Agenda, lk 108, nr 1.
Kirikupalve – Intranet, Neljaosaline kirikupalve, lk 23 (nelipühad I) või ekteenia, lk 30 (nelipühad) / Agenda, lk 109–110, nr 1.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 352 (nelipüha).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 178 / Agenda, lk 111–112.

(Alapeatükid 1–6 on koostanud Jaan Lahe, alapeatükid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English