Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 2/14: esimene nelipüha (Jh 14:23–29)

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.

1. Perikoobi tekst

14:23 Jeesuse ütlus on esitatud vastusena eelmises salmis (s 22) sisalduvale jünger Juuda küsimusele. Esmalt kordab Jeesus pisut teistsuguses sõnastuses juba salmis 21 väljendatud mõtet, et kes armastab teda, peab tema käske (s 23 „sõna“), ning et kes armastab teda, seda armastab tema Isa, ent läheb siin salmis 21 öeldust kaugemale, tõotades, et sellise inimese juurde tulevad nii tema kui ka Isa ja asuvad elama tema juurde. Mõned käsikirjad, näiteks Codex Bezae (5. saj), esitavad tõotuse ainsuse vormis: „Mina tulen…“ ja „Mina asun elama…“, kuid see ei ole kindlasti algne lugemisviis, vaid katse harmoniseerida öeldut salmis 21 öelduga. Paralleeliks sellele tõotusele on Vana Testamendi kirjakohad, mis räägivad Jumala elamisest oma rahva juures (2Ms 25:8; 29:45; Hs 37:26), samuti Hs 37:26; Sk 2:14), kus sellest räägitakse kui lõpuaja sündmusest, ning Ilm 21:3, kus Jumala viibimist inimeste juures tõotatakse püsiva olukorrana. Öeldut tuleb mõista Johannese presentse eshatoloogia valguses: lõpuajal tõotatud olukord saab juba nüüd ja praegu teoks nende juures, kes Jeesusesse usuvad ehk teda armastavad. Isa ja Poja kokkukuuluvus, millele salmis 23 vihjatakse, on läbiv idee kogu Johannese evangeeliumis ja eriti Johannese evangeeliumi Jeesuse lahkumiskõnedes. Teatud paralleeliks siin leiduvale Jeesuse ütlusele on ka Jh 4:2 leiduv ütlus elupaikadest Isa majas – siin muutub jünger, kelle sisse tulevad Jeesus ja Isa ise otsekui Isa majaks. Kaugemaks paralleeliks on sellele ka Pauluse poolt 1Kr 6:19 Püha Vaimu kohta öeldu (kristlase ihu kui Jumala tempel).

14:24 Jeesuse armastamine samastatakse siin, nagu ka salmis 23 tema sõnade pidamisena, ent eelmises salmis öeldu mõtet korratakse siin negatiivses sõnastuses. See on Johannese evangeeliumi stiilile iseloomulik joon. Kuigi tegemist on proosatekstiga, võib siin näha teatud sarnasust parallelismus membrorum’iga, mis on heebrea luulele iseloomulik stiili- ja vormivõte. Nagu Jh 3:34, rõhutab Jeesus siingi, et tema sõna ei ole temast enesest, vaid on Isa sõna, kes tema on saatnud. Jh 1:1 jj järgi on koguni Jeesus ise Isa Sõna. Mõtet, et Jeesuse sõna on Isa sõna, rõhutatakse Johannese evangeeliumis ilmselt seetõttu, et Jeesuse vastased on süüdistanud teda rääkimises iseenese nimel (vt Jh 7:16; 8:26, 28; 12:49) ehk teiste sõnadega, eitanud Jeesuse jumalikku meelevalda. Ka Jeesuse ja Isa sõna samasus väljendab kogu evangeeliumis rõhutatud Jeesuse ja Isa lahutamatust.

14:25 Jeesus rõhutab, et seda, mida ta eelnevalt on öelnud, on ta öelnud jüngrite juures viibides. Johannese evangeeliumis, eriti Jeesuse lahkumiskõnedes, tehakse teravat vahet aja vahel, mil Jeesus elas ja tegutses maa peal, ning tulevase aja vahel, mil Jeesus on läinud tagasi Isa juurde.

14:26 Juba eelnevalt, Jh 14:16, on Jeesus rääkinud Lohutaja / Trööstija (kr paraklētos) tulekust. Salmis 25 jätkub kõne Lohutaja tulekust, kelle Jeesus samastab siin otsesõnu Püha Vaimuga. Vaim on seotud nii Isaga kui ka Jeesusega – Tema saatjaks on salmi 25 järgi Isa, kuid ta saadab Vaimu Jeesuse nimel. Nii Jeesuse saatmise kohta Isa poolt kui ka Vaimu saatmise kohta jüngrite juurde kasutatakse ühte ja sama kreekeelset verbi (pempein). On ilmne, et vaatamata tihedale seotusele on Isa, Jeesus ja Vaim erinevad suurused. Edasi selgitatakse, milles seisneb Vaimu tegevus – Ta õpetab ja tuletab meelde kõik, mida Jeesus on rääkinud. Nõnda jätkab Lohutaja Jeesuse ilmutust pärast ta minekut Isa juurde. Oluline on rõhutada, et Lohutaja ei too mingit uut ilmutust, vaid Ta õpetab ja selgitab Jeesuse kaudu tulnud ilmutust.

14:27 Viimseks anniks, mille Jeesus lubab jätta oma jüngritele enne lahkumist, on rahu. Selle taustaks on judaismis juba Jeesuse ajal levinud tava soovida üksteisele kohtumisel ja lahkumisel rahu (hbr šalom), ent salmi 27 põhjal on ilmne, et Jeesuse tõotuse mõte ulatub hüvastijätu tervitusest kaugemale. Rahu on siin jumalik and, mille sisuks on Jeesus ise. Jeesuse antud rahu vastandub maailma antud rahuga – see on midagi, mis on rohkem, kui vaid sõja puudumine. Võimalik, et ütluse taustaks on kriitika Rooma rahu-ideoloogia aadressil. Jeesuse ja maailma (kosmos) vastuolu, mis läbib kogu Johannese evangeeliumi, avaldub selleski. Jeesuse toodud rahu annab julguse – „julguse olla“ (Paul Tillich) ka keset maailma juurde kuuluvat hirmu ja ebakindlust. See on eshatoloogiline rahu – Jumala rahu, mis on ülem kui meie mõistus (Fl 4:7). Nii nagu Isa asub koos Jeesusega usklikesse elama juba nüüd ja praegu, saab neile, kes Jeesust usuvad ja armastavad juba praegu osaks ka eshatoloogiline rahu.

14:28 Jeesus kordab siin oma lahkumiskõnede peamist mõtet – ta läheb küll ära, aga tuleb tagasi. Salmist ei ole selge, kas ta mõtleb oma tagasituleku all Vaimu saatmist või parousia’t – võimalikud on mõlemad tõlgendusvõimalused. Isa „suurem olemine“ ei väljenda Isa ja Poja subordinatsiooni, nagu seda hilisemas kristoloogias mõistetud on – Isa on Pojast „suurem“, kuna Temast saab alguse kõik, kaasa arvatud Poja saatmine ja kirgastamine.

14:29 Tekst lõpeb manitsusega öeldut uskuda. Öeldu all mõistetakse ilmselt mitte ainult eelnevates salmides öeldut, vaid kõike, millest Jeesus on rääkinud oma lahkumiskõnedes.

2. Struktuur

Perikoobi struktuur on järgmine:

  • Jh 14:23 – armastus kui Jeesuse sõna pidamine; tõotus, et Jeesus ja Isa tulevad selle juurde, kes Jeesust armastab (=tema sõnu peab);
  • Jh 14:24 – eelneva salmi esimese poole mõtte kordamine eitavas sõnastuses; Jeesuse sõna kui Isa sõna;
  • Jh 14:25 – vihje Jeesuse sõnadele kui sõnadele, mis ta lausus veel maa peal olles;
  • Jh 14:26 – Lohutaja tuleku tõotus ja Tema tegevuse kirjeldus;
  • Jh 14:27 – Rahu andmise tõotus;
  • Jh 14:28 – Jeesus lahkub sellest maailmast Isa juurde, kuid tuleb tagasi;
  • Jh 14:29 – Manitsus öeldut uskuda.

3.–4. Kirjanduslooline kontekst

Perikoobi kirjanduslooliseks kontekstiks on Johannese evangeeliumi Jeesuse lahkumiskõned, mis kirjeldavad Jeesuse missiooni ja selle tähendust. Lahkumiskõnede vorm on nii Piiblis kui ka muus vanaaja kirjanduses sagedane kirjanduslik vorm, milles võetakse kokku mõne olulise isiku tähtsamad teod ja nende tähendus. Perikoop lõpetab teise Jeesuse lahkumiskõne.

5. Ajalooline kontekst

Johannese evangeelium, mille on kirjutatud meile tundmatu autor 1. sajandi lõpus, mõtestab talle eriomasel viisil Jeesuse maist tegevust ja selle tähendust. Evangeelium on kirjutatud kogudusele, mis on juba selgelt judaismist eraldunud ning vastandub viimasele, ent samas on selge evangeeliumi kirjutaja juudi taust, mis ilmneb nii tema keelekasutuses kui ka stiili- ja vormivõtetes. Evangeelium on kirjutatud ajal, mil judaismi sisene Jeesus-liikumine oli kujunemas iseseisvaks usundiks ning püüdis end positsioneerida üheaegselt nii judaismi kui ka juba olemasoleva Jeesusest kõneleva pärimuse suhtes. Johannese evangeeliumi eripärane keel, stiil ja mõttemaailm kinnitavad teesi, et algkristluse raames eksisteeris kõrvuti väga erineva vaimsusega gruppe, millest igaüks püüdis Jeesuses toimunud Jumala ilmutust mõtestada ja väljendada neile omaste mõistete ja piltide varal.

6. Paralleeltekstid

Enamus paralleeltekste leiduvad Johannese evangeeliumis endas. Vaid üksikutele salmidele võib leida paralleele teistest Uue Testamendi teostest.

Olulisemad paralleelid on järgnevad:

  • Jh 14:23 = Jh 14:15, 21; 17:23;
  • Jh 14:24 = Jh 3:34;
  • Jh 14:25 = Jh 16:4;
  • Jh 14:26 = Jh 14:16; Jh 16:7–11, 13;
  • Jh 14:27 = Rm 5:1; Kl 3:15; 2Ts 3:16;
  • Jh 14:28 = Jh 16:6–7, 28;
  • Jh 14:29 = Jh 13:19.

7. Tõlgendusloolised märkused

Püha Vaim on Kolmainsuse isikutest kõige salapärasem. Seetõttu kasutab Pühakiri temast kõneldes sageli võrdlusi.

Püha Vaim on kui tuul. Johannese 3:8 leidub sõnamäng kreekakeelse sõna pneuma kahetähenduslikkuse baasil. Sõna tähendab nii Vaimu, vaimu kui ka tuult. Vaimust sündinud inimene (vaimulik ?) on samamoodi salapärane, uskudes ja kõneldes asjadest, mis on nähtamatud. Samuti esineb tuule motiiv nelipühakirjelduses Ap 2:2. On tähelepanuväärne, et siinkohal kasutab Luukas kreeka sõna pnoē, mis tähendab samuti tuuleõhku või -puhangut, kuid samas ka eluõhku 1Ms 2:7 tähenduses (nǝšama, vrd Ap 17:25).

Nelipühakirjelduses laskub Püha Vaim koosolnute peale tulekeelte kujul (Ap 2:3–4). Tuli valgustab, näitab teed, soojendab ja puhastab.

Johannese evangeeliumis võrdleb Jeesus Püha Vaimu puhta (allika)veega, mis voolab usklikest välja ning joodab kogu maailma (Jh 7:37–39). Siit on tuntav paralleel paradiisilugude jõgedega, mis voolavad läbi kogu asustatud maailma (1Ms 2:10–14).

Nelipühajutustus Ap 2 algab tõdemusega, et kõik olid „kõik koos ühes paigas“. Ap 1:13 lubab aimata, et selleks paigaks oli „ülemine tuba“, kus neil oli tavaks viibida, kus nad olid osalenud õhtusöömaajal (Lk 22:12) ja kus ülestõusnud Jeesus oli end ilmutanud (Jh 20:19). Selle toa uksed olid lukus hirmust juutide ees.

Seda jüngrite koosolemise kohta võib nimetada Kiriku seemneks. Evangeeliumi kuulutamise potentsiaal on selles olemas, puuduvad vaid soodsad tingimused. Püha Vaimu laskumise järel astusid jüngrid rahva ette ja hakkasid kuulutama.

Seeme idaneb siis, kui satub soodsatesse tingimustesse, kui tal on piisavalt õhku, soojust ja niiskust. Püha Vaim pani Kiriku seemne idanema ja tänaseks on sellest saanud suur puu (vrd Mk 4:31–32).

Johannese 14:26 jm nimetab Jeesus Püha Vaimu Lohutajaks (paraklētos).Ladina tõlge kasutab sõna advocatus ’juurdekutsutu’, siit pärineb meie sõna „advokaat“, mis avab Püha Vaimu ülesande eeskõnelejana, esindajana (kohtuasjas). Mk 13:11 on Püha Vaim see, kes sisendab kohtualusele õiged sõnad.

Läänekristlikus traditsioonis on kõneldud Püha Vaimu seitsmest annist. Rhabanus Maurusele omistatud hümn Veni Creator Spiritus nimetab Vaimu septiformis munerum ’seitsmekujuline varandus’. Vaimu andideks on loetud tarkust (sapientia), mõistmist (intellectus), head nõu (consilium), meelekindlust (fortitudo), tõe tundmist (scientia), vagadust (pietas) ja jumalakartlikkust (timor Domini).Loendi lähtekohaks on Js 11:1–2 ettekuulutus Iisai võsust, kelle peal „hingab Issanda Vaim“, kes on „tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim“. See kirjakoht on andnud aluse väga vanale konfirmatsioonipalvele, mis on EELK-s taas kasutusele võetud Talituste Käsiraamatus:

Armas Jumal, Sa oled vee ja Vaimu läbi
teinud need inimesed oma rahva liikmeiks.
Sa andsid andeks nende patud ja tõid nad uude ellu.
Kinnita ja pühitse neid oma Püha Vaimuga
ja kasvata igal päeval nendes tarkuse ja mõistuse vaimu,
nõu ja väe vaimu, Issanda tundmise ja kartuse vaimu,
täida nad õiguse vaimuga
Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.

Õigeusu kirikus loetakse nelipüha õhtusel jumalateenistusel põlvitades erilisi palveid Püha Vaimu pärast. Need on leitavad Õie-Triodi Raamatus (Tartu, 1911), lk 335–344 (raamat on digitaliseeritud Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiivis Digar).

Ülal on nimetatud, et Kristuse antav rahu on palju enam kui sõja puudumine. Selles sõdadest räsitud maailmas, kus paljudesse piirkondadesse on läkitatud rahuvalvajad, on omal kohal kellegi kibedavõitu ütlus: „Sõda küll ei ole, kuid rahu kaitstakse nii, et kivi ei jää kivi peale“.

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: punane.

Lauldakse Laudamus’t, loetakse Nikaia usutunnistust.

Traditsiooniliselt on kirik nelipühal kaunistatud roheliste okstega (kaskedega).

Alguslaul: 130.

Päeva laul: 132.

Jutluselaul: 128.

Ettevalmistuslaul: 134.

Lõpulaul: 137 (soovitavalt B variant).

Päeva palve – Käsiraamat, lk 177, nr 4 / Agenda, lk 108, nr 3.

Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 23 (nelipühad I) / Agenda, lk 109–110, nr 1.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 352 (nelipüha).

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 178 / Agenda, lk 111–112.

9. Muud soovitused

Ilmselt soovist lisada nii ülestõusmispühale kui nelipühale pidulikkust, kirjutas Johannes Nathan Aunverdt viisile „Oh sa õnnistav“ kaks koraali. Kuna 1934. aastal ilmunud toonase lauluraamatukomisjoni väljaanne „Vaimulikud laulud II“ on muutunud bibliofiilseks harulduseks, olgu need mõlemad koraalid siinkohal huvilistele ära toodud.

Ülestõusmispühaks, nr 53 Nelipühaks, nr 65
1. Oh sa rõõmustav,
Oh sa õnnistav,
Püha ülestõusmisaeg!
Ilm patust pääsnud,
Eluvürst tõusnud.
Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!
1. Oh sa rõõmustav,
Oh sa õnnistav,
Püha vägev Vaimu aeg!
Kristus meid hoiab,
Vaimuga võiab.
Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!
2. Oh sa rõõmustav,
Oh sa õnnistav,
Püha võidulaulu aeg!
Surm on nüüd neeldud,
Vägi tal keeldud.
Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!
2. Oh sa rõõmustav,
Oh sa õnnistav,
Püha jüngrite rõõmuaeg!
Tuluke taevast
Vabastab vaevast.
Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!
3. Oh sa rõõmustav,
Oh sa õnnistav,
Püha õndsuse hõiskeaeg!
Jumal meil võimuks,
Kristus meil võiduks.
Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!
3. Oh sa rõõmustav,
Oh sa õnnistav,
Püha märtrite võidu aeg!
Julgust meil’ toogu,
Tugevaks loogu.
Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!

Nelipühaga on seotud tuntud koraal Veni Cretor Spiritus („Oh Looja Vaim, nüüd hingesse“), mida läänekristlikus traditsioonis lauldakse ka muudel puhkudel, näiteks ordinatsioonimissal.

Palvena Püha Vaimu pärast lauldud hümnile lisandub versiculum ja palve, mida on kasutatud ka nelipüha tunnipalvustel ning missal.

Emítte Spíritum tuum et creabúntur. Alleluia. Läkita välja oma Vaim ja nad luuakse, halleluuja.
Et renovábis fáciem terrae. Alleluia. Ja Sina uuendad maa näo, halleluuja.
Oremus:
Deus, qui corda fidelium Sancti Spiritus illustratione docuisti: da nobis in eodem Spiritu recta sapere, et de eius semper consolatione gaudere. Per Christum Dominum nostrum. Amen.
Palvetagem.
Jumal, Sina õpetasid usklike südameid Püha Vaimu valgusega, luba meil sellessamas Vaimus õigesti otsustada ning alati rõõmustada tema julgustuse üle. Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.

(Punktid 1–6 on koostanud Jaan Lahe, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English