Mis on kristluse põhisõnum? Kuidas võiks võtta lühidalt kokku selle, mis on kristliku kuulutuse jaoks kõige olulisem? Sellele küsimusele on püüdnud vastata erinevad teoloogid. Üks neist on Tartus sündinud ja Saksamaal tuntuks saanud Adolf von Harnack, kelle sünnist möödus 7. mail 170. aastat. Tema elust annab hea ülevaate 2009. aastal ilmunud Harnacki raamatu „Kristluse olemus“ järelsõna. Harnacki sünniaastapäeva puhul oli kavandatud ka rahvusvaheline konverents, mis pidi toimuma sel kuul Tartus, kuid lükkus seoses koroonapiirangutega järgmisse aastasse.
Adolf von Harnack ei ole eestlastest teoloogiahuvilistele tundmatu. Juba ennem teist maailmasõda avaldas ajakiri „Protestantline ilm“ tõlkeid tema artiklitest. Lisaks lühematele kirjutistele ilmus seal järjejutuna ka tema tuntud raamat „Das Wesen des Christentums“ (ilmus esmakordselt a-tel 1899/1900) pealkirja all „Milles seisab ristiusk?“ 2009. aastal ilmus sama teose uus tõlge sarjas Avatud Eesti Raamatu (pealkirja all „Kristluse olemus“; tõlkinud Anne Burghardt). Katkeid sellest on ilmunud ka 2012. aastal samas sarjas avaldatud kogumikus „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid“ (koostanud Wilfried Härle ja Thomas-Andreas Põder).
Kuigi meile on Harnack oluline oma pärinemise tõttu Eestist, peitub tema rahvusvaheline tähendus tema töös varase kristluse uurijana. Tema „Dogmadeloo õpik“ (esmatrükk 1886) oli pikka aega väga mõjukas käsitlus varajasest kristlikust mõtteloost, mille najal omandasid hariduse paljud teoloogide põlvkonnad saksa keeleruumis. Ka omaaegses Tartu ülikoolis loeti seda palju ning Tartu ülikooli usuteaduskonna sulgemise järel avatud EELK Usuteaduse Instituudis kasutati veel 1990-ndatel aastatelgi ühe õppematerjalina tema käsikirjalisi loenguid kristliku kiriku ja kirikliku dogma kujunemisest. Vähem oluline ei ole ka Harnacki tegevus teaduse organiseerijana. Ta oli üks teoloogiaajakirja „Theologische Literaturzeitung“ asutajaid ning esimeste kristlike sajandite tekste avaldava sarja „Griechischen christlichen Schriftsteller der esten der Jahrhunderten“ algataja. Mõlemad väljaanded ilmuvad kuni tänaseni. Viimane neist on lisaks kreekakeelsete tekstide kommenteeritud tõlgetele avaldanud nüüdseks ka mitmeid koptikeelsete tekstide tõlkeid. Ent sugugi väiksem ei ole Harnacki tähtsus mõtlejana, kes on üritanud oma aja jaoks sõnastada kristluse põhisõnumit. Seda on üritanud vaid vähesed, sest ülesande suurus on tundunud paljudele hirmutav.
Kristluse põhisõnumit käsitleb ka käesolevas Kirik & Teoloogia numbris ilmuv katkend Agnes von Zahn-Harnacki (Adolf von Harnacki tütre) raamatust „Adolf von Harnack“, mis ilmus 1936. aastal Berliinis ning ilmub käesoleval aastal Kadri Lääsi tõlkes. Selles katkes, mis toob suures osas ära Harnacki enda mõtteid, ütleb Harnack:
„…minu jaoks on kristluse summa ja põhiline osa kuulutus, et Jumal võtab patuse vaatamata patule Kristuse pärast oma lapseks. Subjektiivsest vaatenurgast on usaldus Jumala isaliku armu vastu seepärast ei midagi vähemat kui kogu kristlus. Seda veendumust jagan ma kõigi positiivse suuna evangeelsete kristlastega. Minu teoloogia ei tea endal olevat muud ülesannet kui selle usu esitamine ja esindamine.“
Adolf von Harnackit peetakse liberaalse teoloogia klassikaliseks esindajaks. „Liberaalsest teoloogiast“ on teatud kristlikes ringkondades kujunenud sõimusõna, mis ei tähista vaid ühte konkreetsed suundumust evangeelse teoloogia ajaloos (mille esindajaks oli tõesti ka Harnack), vaid mille all mõeldakse igasugust akadeemilist teoloogiat, mis vaatleb Piiblit ajaloolises kontekstis ja reflekteerib kriitiliselt kristliku õpetuse erinevate formuleeringute üle. Tõsi, nagu selgub ka raamatukatkest, oli tema kaasaegsete hulgas neid, kes heitsid Harnackile ette ebatraditsioonilist lähenemist kristlikule õpetusele ning 1920-ndatel ja 30-ndatel aastatel vastandusid uue, nn dialektilise teoloogia esindajad (Karl Barth, Friedrich Gogarten, Rudolf Bultmann) nii von Harnacki kristluse-käsitlusele kui ka tervele 19. sajandil domineerinud liberaalsele teoloogiale. Dramaatilises sõnastuses ütleb selle välja Gogarten oma kirjutises „Aegade vahel“ (ilmus 1921), milles kõlavad valulised etteheited Gogarteni ja tema põlvkonna teoloogia õpetajate aadressil, kes esindasid liberaalset teoloogiat:
„…me ei suutnud end leida (me otsisime ju Teie juurest; jah, me otsisime) ja Teie jätsite meid tühjaks. Sellepärast ei jätnud meid iial piinav küsimus, kas meil, kes me peaksime kord andma sõnaga kõike, üldse on kord midagi anda. Meie ei saanud ju midagi. Palju õpetlikku, palju huvitavat, seda küll, aga mitte midagi, mis oleks seda sõna väärt“ (tsiteeritud Thomas-Andreas Põderi tõlkes väljaandest „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid“, lk 284).
Käesoleva saatesõna teemaks ei ole liberaalse teoloogia ja dialektilise teoloogia erinevused. Viimaseid on kirjeldanud põhjalikult Rudolf Bultmann oma kuulsas essees „Liberaalne teoloogia ja uusim teoloogiline liikumine“, mis ilmus tema esseede kogumikus „Glauben und Verstehen“ ja mida käesolevate ridade autor refereerib oma essees „Rudolf Bultmann – teoloog, religiooniloolane, mõtleja“ (vt Rudolf Bultmann, „Eksistents ja evangeelium. Valitud esseed.“ Koostanud ja tõlkinud Jaan Lahe. Tartu: Ilmamaa, 2019, lk 453-459). Oluline on aga mõista, mis oli liberaalse teoloogia taotluseks. Selleks ei olnud kindlasti „kristliku õpetuse lammutamine“, nagu seda veel tänagi teatud kristlikes ringkondades väidetakse, vaid soov sõnastada võimalikult selgelt ja veenvalt seda, mis on ristiusus kõige olulisem, arvestades seejuures ühiskonnas, kultuuris ja inimmõtlemises uusajal toimunud muutustega, mida ei pea nägema eemaldumisena kristlikust tõest, vaid võib mõista ka inimkonna täiseealiseks saamise kaasnähetena, nagu seda mõistis dialektiline teoloog Dietrich Bonhoeffer, kes kirjutas ühes oma kirjas Tegeli vanglast:
„Ma pean kristliku apologeetika kallaletungi maailma täisealisusele esiteks mõttetuks, teiseks alatuks ja kolmandaks ebakristlikuks. Mõttetuks – kuna see tundub mulle katsena viia täiskasvanuks saanud inimest tema puberteediikka tagasi, see tähendab, kuulutada teda valjuhäälselt sõltuvaks asjadest, millest ta faktiliselt enam sõltuv ei ole, paisata teda probleemidesse, mis ei ole faktiliselt tema jaoks enam probleemid. Alatuks – kuna siin üritatakse ära kasutada inimese nõrkusi eesmärkidel, mida ta ei jaata vabatahtlikult. Ebakristlikuks – kuna Kristus vahetatakse ära inimliku religiositeedi ühe astmega, see tähendab, inimliku seadusega“ (vt Dietrich Bonhoeffer, „Kuus kirja Tegeli vanglast“. – Akadeemia nr 2/2009; tlk Jaan Lahe).
Käesolevas Kirik & Teoloogia numbris ilmuv katkend Agnes von Zahn-Harnacki raamatust peaks näitama veenvalt, et liberaalsete teoloogide, sealhulgas ka Adolf von Harnacki, katse sõnastada ristiusu põhisõnumit oma kaasaegsetele, oli ajendatud siirast murest kristluse olukorra pärast. 19. sajand oli vaatamata sellele, et tollal kuulus Euroopa riikides veel enamik inimesi kirikusse, kiire sekulariseerumise sajand, mil toimus inimeste vaimne eemaldumine kristlusest. Harnack oli nii nagu hiljem Bonhoeffergi veendunud, et ühiskonnas ja kultuuris toimunud muudatuste ignoreerimine ei ole lahendus ning et kirikul on kohustus kõnelda kristliku usu sisust nii, et see kõnetaks kuulajaid ka oludes, mis on väga erinevad neist oludest, milles kristlik usk esmakordselt sõnadesse pandi. Kristluse põhisõnumi sõnastamisel kasutab Harnack küll Uuest Testamendist pärinevaid märksõnu (Jumal, patt, arm) ning tema sõnastus, et „Jumal võtab patuse vaatamata patule Kristuse pärast oma lapseks“ ei ole sisuliselt midagi muud, kui luterliku õigeksmõistuõpetuse kordamine. Aga ometi mõjub see uudsena, sest ta püüab kogu kristliku õpetuse võtta kokku võimalikult lühidalt ning erinevalt paljudest teistest nn liberaalse teoloogia esindajatest ei näe ta kristluse olemust moraalis või eetikas, vaid inimese ja Jumala suhte kardinaalses muutumises, mis on saanud võimalikuks tänu Kristusele. Teoloogina, kes suudab eristada olulisemat ja vähemolulisemat ning kõnetada tolle olulise esile toomisega ka oma kaasaegseid, väärib Harnack kahtlemata tähelepanu veel tänapäevalgi ning seepärast on käesolevate ridade autoril vaid hea meel, et tänases Kirik & Teoloogia numbris ilmub katkend Agnes von Zahn-Harnacki raamatust, mis peaks tervikuna jõudma lugejateni veel käesoleval aastal.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute kaasprofessor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent, EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja ja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
