ISSN 2228-1975

Uks Jumala armastusse (Jh 10:1–10)

„„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel. Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja. Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.” Selle võrdumi rääkis Jeesus neile, nemad aga ei mõistnud, mis see tähendab, mida ta neile rääkis. Siis ütles Jeesus taas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks. Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud. Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.“ (Jh 10:1-10)

Ajaloost on teada palju müstikuid. Nii eraldunud gruppe kui üksildasi eremiite ja askeete. Müstikutele on omane otsida ja kogeda mingit salajast ja varjatud tarkust. Mõnikord koguni sellist tarkust, mida ainult siseringi kuuluvad indiviidid võivad teada ja tunda.

Näiteks hassiidid, juudi müstilise voolu ja salajase tarkuse praktiseerijad räägivad lugusid pühadest meestest. Nad arvavad, et õigete ja täiuslike pühade meeste eludest lugude jutustamine avab ukse varjatud tarkuse juurde. Nad usuvad, et inimene on eluaeg justkui nõiutud unes, millest ta võib ärgata üksnes pühadest meestest lugusid kuulates. Säärased lood tuleb kannatlikult ära kuulata isegi siis, kui oldakse neid juba sada korda kuulnud.

Kristlased räägivad samuti lugusid pühadest inimestest. Me loeme ja jutustame lugusid Jeesusest. Evangeeliumilood Jeesusest on kristliku kultuuri- ja väärtusruumi sünnilood. Need on ka õhtumaa alguslood. Need on vaimse vabaduse ja valgustusliku idee sünnilood. Võrdumis Jeesusest kui uksest on oluline osa Jumalal kui vabastajal. Jumal on see, kes ukse on avanud. Jumal sai Jeesuses inimeseks ja sisenes ajalukku ja on avanud meile ukse.

Kristlikud usuinimesed, filosoofid ja teoloogid, pühad mehed ja müstikud on Jumala inimesekssaamise üle juurelnud läbi aegade, sellest mõtteid mõlgutanud ja mediteerinud. Muidugi ei suuda me seda lõpuni mõista ega seletada. Kuid nii mõndagi on mõistetav ja see on oluline.

Toomas Paul on öelnud: „Inkarnatsioon annab inimolemisele väärikuse, mis on Jumala enda väärikus.“ Ehk teisiti öeldes, Jumala inimeseks saamine vabastab inimolevuse ebaväärikusest, avades armastuse ukse.

Mõnikord võib juhtuda, et me saame osa mõne auväärse, soliidse ja lugupeetud inimese väärikusest. Võib olla satume temaga istuma ühte pidulauda, kõrvuti kirikupinki või avab ta sootuks meile oma kodu ukse. Ühtäkki tajume ka endid teistsugusena. Mingil müstilisel kombel võib juhtuda, et me muutume paremaks mitte enda pingutustest, vaid kellegi teise teenete tõttu.

Midagi sarnast toimub ka Jumala ja inimesega. Andes Jeesuse, andis Jumal meile iseend – oma väärikuse, oma armastuse. Johannese evangeeliumi autor on öelnud: „Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.“(Jh 4:16)

Mulle meeldib mõelda, et väärikus ja armastus on sünonüümid. Kuid paraku võivad need ka teineteisest erineda: näiteks, mõne inimese eneseväärikus ei luba tal kummarduda elu hammasrataste vahele jäänud inimeste ees; ta ei suuda aidata vaeseid või väärituid. Säärane väärikusemõiste ei sobitu kristlikku kultuuriruumi, kuna see ei sobitu Jeesuse elu ja õpetusega. See ei sobi Jumala armastusega ja selline väärikuse mõiste on tänase evangeeliumiteksti kohaselt varga ja tapja väärikus. See on väärikus ilma armastuseta.

Armsad sõbrad! Igal meist on ka oma elu aeg-ruum. Ja mingil määral on meie endi teha, millega me selle täidame, millega sisustame. Kas me läheme sisse sellest uksest, mille Jumal on avanud või mitte.

Ühed juudi müstikud usuvad näiteks, et kui inimene peaks teesklema haiget, siis ta jääbki haigeks, või kui ta peaks teesklema, et on varas või röövel, siis temast saabki varas ja röövel. Kuid samamoodi ka vastupidi: nad on veendunud, et kes teeskleb pühakut, sellest saabki pühak, kes teeskleb pühakirjauurijat, sellest saabki piibliuurija. Küllap on siin omajagu tõde sees: meie eesmärgid ja ideaalid muudavad meid, muudavad meie aega ja meie ruumi.

Maailmas on mingid vanad ja iidsed tarkused, mida tasub otsida ja leida. Need on sügavad elutarkused, mis on talletatud inimeste mälus ja pühakirjades. Oleme rõõmsad selle vana evangeeliumiloo üle. Oleme rõõmsad, et see seab jätkuvalt meie ette avatud ukse, mis juhib meid ruumi, kus on elu ülirohkesti.

Võimalust kogeda Jumala armastust on hoolega otsinud ja selle üle juurelnud paljud prohvetid ja pühad enne Kristust, enne meie aega. Meile on see aga avalikuks saanud Jeesuses. Saagu Jumala armastusest meie igaühe isiklik aeg-ruum ja ajalugu. Saagu Jeesuse õpetusest meie kultuuriruum ning tema tegudest meie väärtused! Aamen.


Ergo Naab (1971), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teadur, Kirik & Teoloogia tegevtoimetaja ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Jutlused ja mõtisklused
Johann-Christian Põder

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English