Me võime olla teel – ja olla ikkagi teelt eksinud. Me võime elada – ja tunda end ikkagi elust võõrandunult. Meie inimlik teekond ja elu vajab ikka ja jälle elementaarset katkestust ja uuenemist. Katkestust, mis muudaks meie tee tõelisemaks ja meie elu elusamaks. Selliseid inimlikke eluseoste katkestusi, uue tee ja elu perspektiive võime kogeda vahel üllatavates kohtades ja paikades. See võib toimuda kohtumisel teise inimesega, loodusega, vaimse ja usulise pärandiga. Aga ikka ja uuesti leiame end küsimuse eest, kas meie tee on ikka õige, kas meie tõde on ikka tõeline, kas meie elu on ikka päris ja autentne.
Tänases Kirik & Teoloogia numbris võime lugeda tekstikäsitlust kirjakoha kohta, milles Jeesus ütles: „Mina olen tee, tõde ja elu“ (Jh 14:6). Kristliku usu jaoks on siin tegemist inimese eluseoste katkestusega, mis asetab meid uude, isegi surma võitvasse ellu. See inimese jumalik katkestus laseb meid uuel viisil elada ja iseendaga kokku kõlada: „Tõde ja elu on aga midagi, mida inimene ei saavuta omast jõust, vaid mida võib anda üksnes Jeesus. Siin kasutatud „elu“ tähistav sõna (zōē) ei tähenda bioloogilist elu, vaid „uut olemist“ (Paul Tillich), mis on ilmunud Jeesuse isikus ja saab osaks neile, kes temasse usuvad või teda usaldavad.
Arvamusloo on kirjutanud Prantsuse lütseumi 12. klassi õpilane Mia Marta Ruus usundiõpetuse esseena ja see käsitleb ameerika põlisrahvaid ja meie kalduvust või harjumust „indiaanlasi mängida“. Mis võib olla selles mängus valesti? Kuidas saaksime paremini austada ja väärtustada erinevaid teid, maailmanägemisi ja eluviise – seal hulgas ka meie omaenda rahva pärimuses ja kultuuris peituvaid tunnetusi, näiteks seoses looduse ja jätkusuutlikkusega? „Eestlasel ei tasu vaadata kaugemale kui veel sada aastat tagasi elusa rahvalaulutraditsiooni poole, et leida meie maale ja rahvale omast loodustunnetust“, osutab Mia Marta Ruus.
Jutluses avab Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Ergo Naab Jeesuse teist kuulsat enesekohast „mina olen“ ütlust – „Mina olen uks“. Sarnaselt ütlusele „mina olen tee, tõde ja elu“, peitub ukseks olemise pildis ja metafooris kristliku usu silmadele kõigi inimlike seoste – aeg-ruumi ja ajaloo – lunastav katkestus. See on sündmus, kus Jumala armastusest saab meie igaühe isiklik aeg-ruum ja ajalugu, kus Jeesuse sõnadest saab meie kultuuriruum ja tema tegudest meie väärtused.
Head lugemist!
Tänases numbris:
EELK perikoopide abimaterjal 4/10: ülestõusmisaja 4. pühapäev Jh 14:1–7.
Mia Marta Ruus, Mängime midagi muud, mitte indiaanlasi.
Ergo Naab, Uks Jumala armastusse (Jh 10:1–10).
Foto: Johann-Christian Põder
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie ajakiri on avatud kaastöödele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2019. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
