ISSN 2228-1975

Tee ruumi Jumala pojale – Jeesusele (Mk 12:1–12)

„Ja Jeesus hakkas neile mõistu rääkima: „Üks inimene istutas  viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile. Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast. Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega. Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda. Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid. Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: „Ehk nad häbenevad mu poega!?” Need rentnikud aga rääkisid omavahel: „Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!” Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid viinamäelt välja. Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte. Kas te pole lugenud seda kirjakohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks!? See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.” Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, ent kartsid rahvahulka. Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta. Ja nad läksid ära, jättes ta sinnapaika.“ (Mk 12:1–12)

Täna loetud tekstis Jeesus kasutab oma sõnumi ilmestamiseks pilti ettevõtlusest. Ta räägib ettevõtte rajamise loogikast, mis tolleaegsele kuulajale ei pruukinud olla üldsegi tundmatu ja arusaamatu. Jeesuse kirjeldatud sündmustikus – inimene rajas viinamäe ja andis selle rendile ning siis saatis parajal ajal oma sulase kasumit välja võtma – polnud midagi ebatavalist. Olemuslikult oli viinamäe rajamine sarnane mõne ettevõtte rajamisega tänapäeval. Uute ettevõtetega alustades käituvad ettevõtjad sarnaselt: alguses panustavad ise, seejärel palkavad tegevjuhi ja siis hakkavad kord aastas kasumit välja võtma.

Viinamäel oli Jeesuse kuulajate jaoks palju sügavam tähendus. Juba prohvet Jesaja kasutatud kujund viinamäest kui Iisraeli rahvast oli levinud ja teada. See pärineb Jesaja raamatust Js 5:1–7, milles ta esitab nutulaulu selle kohta, et Iisraeli rahvas ei ole kandnud vilja, mida Jumal on temalt oodanud. Viinamäe kujundit kasutades vihjab Jeesus, et ta räägib oma kuulajatega neist endist. Seda kinnitab ka loetud teksti viimane salm: „Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta. Ja nad läksid ära, jättes ta sinnapaika.“ (Mk 12:12) Kui viinamägi selles tähendamissõnas on kujund rahvast, siis rentnikud Iisraeli rahva juhtidest.

Vana Testamendi prohvetluses esineb tekste selle kohta, mis väljendavad Jumala rahulolematust oma rahva juhtidega (Js 9:15; Hs 34). Peamisteks etteheideteks on Jumalaga mitte arvestamine ja mitte seismine, või ebapiisav seismine, sotsiaalse õigluse, sh vaeste ning nõrgemate eest. Sarnast rahulolematust näeme ka Jeesuse kõnedes. Tänane tekst pole ainus kord, kus Jeesus heidab Iisraeli rahva juhtidele ette nende ebaõiget valitsemist (vt Mt 23: 4,37; Mt 16:12). Jeesuse tähendamissõnas viinamäest satuvad rentnikud paradoksaalsel kombel vastuollu oma huvide ja omaniku huvide esindamisega.

Jeesuse räägitud loo puänt tuleb välja jutustuse teises osas. Kuigi viinamäe rentnikud käitusid omaniku sulastega vägivaldselt, siis sellele vaatamata jätkab viinamäe isand nende juurde oma sulaste saatmist. Seda isegi olukorras, kus rentnikud mõned neist tapavad. Viinamäe isanda kannatlikkust  ja armulikkust näitab aga tema otsus läkitada viinamäge üle vaatama oma poeg. Lootuses, et nad vähemalt teda võtavad kuulda (Mk 12:6). Kuid, nagu selgub, käitusid nad pojaga eelmiste sulaste sarnaselt: „Nad tapsid ta ja viskasid viinamäelt välja.“ (Mk 12:8) Võimalik, et viinamäe rentnikud tajusid poja puhul ohtu iseendile. Pärijana võis tal näiteks olla õigus lõpetada nendega rendileping.

Pole kahtlust. Siin Jeesus räägib oma kuulajatele iseendast ja sellest, mis ootas teda ees. Kuid mitte ainult. Jeesus ütleb ka, mis ootab ees neid rentnikke – nad hukatakse ja viinamägi antakse teiste kätte. Võimalik, et kõik kuulajad ei adunud veel nende Jeesuse sõnade kaalu ja tähendust. Ajalugu kinnitab, et asjalood selle rahva elus muutusid järgmiste aastakümnete jooksul drastiliselt. Viinamäe omanik selles tähendamissõnas on Jumal. Tema on ennast ajaloos ilmutanud erinevate inimeste kaudu, kuid täna ilmutab ta ennast meile läbi oma Poja – Jeesuse. Kuid Heebrea kirja kirjutaja ütleb:

„Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis  esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu,  kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud, kes, olles tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju ning kandes kõiksust oma väe sõnaga, on pärast seda, kui ta oli täide viinud pattudest puhastamise, istunud Ausuuruse paremale käele kõrgeimas taevas.“ (Hb 1:1–3)

See tähendab, et meie suhtumine Jeesusesse väljendab ka meie suhtumist Jumalasse. Mõned inimesed ütlevad: „Jumalasse uskumine pole probleem, kuid kes see Jeesus veel on?“ Johannes ütleb Jeesuse kohta: „Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema (Jeesuse) vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.“ (Jh 1:11–12) Tänane jutlusetekst näitab, et lükates kõrvale Poja, Jeesuse, lükkame kõrvale ka viinamäe isanda, Jumala. Kuid sama kehtib ka vastupidi – võttes vastu Poja, Jeesuse, võtame vastu Jumala. Meie valik on, kas tunnustame teda Jumala Pojana, kellel on õigus tulla „meie viinamäele“ või hülgame tema ja tõukame ta eemale ning jääme ilma Jumala parimast oma elu jaoks. Charles Spurgeon, tuntud 19. sajandi jutlustaja on öelnud: „Kui te ei kuule armastatud Jumala Poega, olete keeldunud oma viimasest lootusest. Ta on Jumala ultimaatum. Midagi ei jää enam, kui Kristusest keeldutakse. Kedagi teist ei saa saata; taevas pole enam ühtegi sõnumitoojat. Kui Kristus lükatakse tagasi, lükatakse tagasi lootus.”

Me näeme selles loos Jumala kannatlikkust ja pikameelsust. Kuid näeme ka seda, et armuaeg ei kesta igavesti. Tuleb hetk, kus Jumal tegutseb otsustavalt. Täna on veel armuaeg, mil Jumal pakub andestust ja lepitust läbi oma Poja Jeesuse Kristuse. Me keegi ei tea, kui kaua armuaeg kestab ja millal me ei saa enam midagi parandada. Seepärast, tehkem oma elus ruumi Jumala Pojale – Jeesusele. Oma usu ja lootuse temale asetades võime olla kindlad nii elus kui surmas. Aamen

Jutlus on peetud 21. märtsil Tartu Ülikooli Jaani koguduses.


Ago Lilleorg (1969) on Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku pastor.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Jutlused ja mõtisklused
Johann-Christian Põder

Eksimus ja uus elu (Mt 3: 1-2)

1. RESIGNATSIOON JA LOOTUS „Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!““ Need sõnad Matteuse evangeeliumi kolmandast peatükist

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English