Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv andis oma soovituse sellele raamatule Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis: „Ainet mitut masti mõteluseks jagub siin küll ja veel. Just hästi inimlik, soe ja lähedane suhe võimaliku lugejaga on see, mis teeb ta [Laatsi] raamatu korraga targaks ja armsaks. Ta ei eelda, et hea lugeja orienteeruks usuilma aastatuhandetega kivinenud dogmades, ta lähtub põhilisest, annab käe ja juhatab mitte ilmtingimata lihtsamale teele, aga kergema olemiseni. Kergemani ka raskustes, vahest nimelt raskustes. Ja aitab rõõmu ära tunda.“ Sinijärv ütleb ka, et ta ei imesta, et müüjad paigutavad selle raamatu poes eneseabi sektsiooni – sest abiks ongi see raamat mõeldud. Aga Sinijärv kirjanduse eksperdina ei pea ütlema ega tähele panema seda, mida teoloogid märkavad esimesest leheküljest viimaseni: tegemist on evangeelse luterliku eneseabiga, ehk hinge-, mõistuse- ja tegelikult ka kehahoiuga. Otsides abi oma usu sügavusest, osutub Laatsi meisterlikult sõnastatu tähendusrikkaks ka usukaugele inimesele. Seda kinnitavad ka juhuslikud tähelepanekud sotsiaalmeediast. Keegi meenutab matust, kus Laatsi jutt oli „tohutult inimlik ja helge, tuues kohalviibijatele sel kurval sündmusel kohati ka naeratuse näole“. Keegi teine kiidab tema laulatuse kõnet, keegi kolmas ütleb, et Annikat lugedes sai ta järsku aru, milline võiks olla tänapäevane ja edumeelne kirik ja kirikuõpetaja kui hingekarjane. Oleks tore, kui siin võiks punkti panna, ja lõpetada muinasjuttude kombel: vaimulik, kes tabas ära selle, mida ühiskonnal on kõige rohkem vaja, ja kirik, kus ta kuulutas ja palvetas, leidsid teineteist ja kui nad ära pole surnud, siis elavad õnnelikult tänase päevani.
Asjaolud on alati keerulisemad, kui ehk algul paistavad. Seetõttu jätkan oma mõtisklust abstraktselt. Sest me ei ela muinasjutus ja lugu pole veel lõppenud. Ajaloofilosoofias ja paljudes teisteski teadustes on üks küsimus, mille juurde aeg-ajalt tagasi tullakse: milline on suhe üksikisiku ja ühiskonna/institutsiooni vahel? Kumb mõjutab ajaloo käiku enam? Nutikaid õigustusi saab esitada nii üksikisiku kui ühiskonna poolt. Nii ehk naa, otseteed teoreetilisest lahendusest konkreetsesse reaalelulisse situatsiooni ei ole. Suhteliselt iseenesestmõistetav peaks olema aga nentida, et indiviidid eksisteerivad sotsiaalses kontekstis, ja sotsiaalne kontekst koosneb omakorda indiviididest.
Kahtlemata oleme me sotsialiseeritud, ja see on hea. On hea, et me saame enam või vähem ühel viisil aru numbritest, ajast, ruumist jpm. Meid õpetavad traditsioonide kandjad, kelle seas me üles kasvame. Meie vahetu keskkond mõjutab meid tavaliselt ka kõige rohkem, ja me toimime maailmas, milles teiste inimeste toimimised on juba loonud käitumise mudelid ja institutsioonid, mida me ei saa ignoreerida.
Sotsialiseeritakse meid ka üksikisiku ja ühiskonna/institutsiooni võimusuhetesse. Näiteks a) võib sotsiaalne kontekst piirata indiviidi, määratledes piirid ja piirangud vormidele, mida nende individuaalsus võib võtta (nt paljudes kirikutes ei või naised saada preestriks); b) sotsiaalne kontekst võib mõjutada indiviidi nõnda, et see mõju takistab indiviidil nägemast vorme, mida nende individuaalsus võib saavutada (nt paljudes ühiskondades usutakse, et ainult mehed suudavad olla head juhid); c) sotsiaalne kontekst võib otsustada indiviidide olemuse üle, mitte lihtsalt piire seades, vaid kuni detailideni välja aktiivselt määratledes, millise kuju indiviid peab võtma (nt naiste roll ja koht natsionaalsotsialistide jpt unistustes: Kinder, Küche, Kirche (sks „lapsed, köök, kirik“).
Sotsiaalne kontekst varustab meid ka uskumustega, mille abil me õigustame oma toimimist. Teadusfilosoofid alates Thomas Kuhnist on näidanud, et meie vaatlused ja väited ei ole ilma eeldusteta, ja see, kas väited või mudelid on tõesed või väärad, sõltub teoreetilisest kontekstist. Seetõttu ei saa ka absolutiseerida üht meetodit, mudelit või tegevusjuhist.
Ühiskonna/institutsiooni/välise autoriteedi ületähtsustamine takistab meil mõista, kuidas toimub muutumine. Teiste sõnadega, inimene omandab oma uskumused küll sotsiaalsest keskkonnast, ent on palju põhjusi, miks mõni indiviid võib esile kutsuda selle keskkonna muutuse. Enamgi veel, neid inimesi võib olla ühel ja samal ajal mitu, ning nad ei pruugi omavahel kokkuleppele jõuda. Üks põhjus on, et inimesed on agentsed: ükski inimene ei ole kujutletud kogukonna kloon. Inimene on võimeline transtsendeerima oma sünnikogukonda. Sageli juhtub see nõnda, et esitatakse väljakutse selle kogukonna põhiuskumuste kohta: näiteks enamik reformatsiooniliikumisi kristlikus kirikus saavad alguse võitlushüüdest „Tagasi Jeesuse juurde!“ Ent erinevate teoloogiate ja maailmavaadete juures võime me leida ka ühist, kuigi sageli alles tagantjärgi tarkusena. Näiteks: ükskõik kui erinevad ka Irenaeus, Klemens, Origenes, Tertullianus jpt ka ei ole, olid nad võrdlemisi ühel meelel oma ajastu põhiliste veendumuste osas, mis olid radikaalselt erinevad algse juudikristliku kiriku apokalüptilisest-eshatoloogilisest paradigmast. Või kuitahes palju ka Luther, Zwingli ja Calvin omavahel ei vaielnud, siiski ühendas neid just see, mis oli ühitamatu keskaegse mudeliga, millest nad välja kasvasid – ja mis oli erinev nii Ida ortodoksiast kui ka Lääne katoliiklusest.
Teisalt teame, et ka kõige hullemas olukorras indiviid võib jääda sisemiselt vabaks, s.t ei lase ükskõik kui ahistaval välisel jõul iseennast määratleda. Sellest on andnud tunnistust nii koonduslaagrite vange kui ka luuletajaid, vaimulikke ja psühholooge. Üksikisiku kitsikust võib vaadelda Paul Tillichi terminite autonoomia, heteronoomia ja teonoomia abil. Autonoomia tähendab inimese kuulekust mõistuse seadusele, mille ratsionaalne inimene leiab iseendas. See on kuulekus mitte oma talupojatarkusele, vaid mõistuse ja reaalsuse logos-struktuurile ja viimselt tähendab see kuulekust Jumalale. Ajalooliselt autonoomne mõistus võitleb pidevalt heteronoomiaga. Heteronoomia kehtestab võõra, teise (heteros) seaduse (nomos) ühe või kõigi mõistuse funktsioonide üle. Käsk ei ole enam sisemine veendumus, see pärineb väljastpoolt ja tahab määrata, kuidas mõistus peaks tunnetama ja kujundama reaalsust. Selle suhte traagika on selles, et heteronoomia ei viita üksnes välisele jõule ja võimule, vaid ka sisemisele konfliktile mõistuses eneses. Heteronoomia probleem on autoriteedi probleem, mis väidab end esindavat mõistuse sügavust. Heteronoomne autoriteet väljendab tavaliselt end müüdi ja rituaali kaudu, ent ka mittemüüdilised poliitilised ideoloogiad võivad taolise võimu mõistuse üle saavutada. Ja siis muutub mõistus jõuetuks ja tühjaks.
Autonoomia ja heteronoomia juurduvad teonoomias, ja mõlemad võivad kaotada oma ühtsuse teonoomiaga. Teonoomia ei tähenda mingi kõrge autoriteedi käsku, vaid Tillichi järgi tähendab see autonoomse mõistuse ühendust oma sügavusega. See ühendus eksistentsi tingimustes on alati poolik ja mõranenud ja seetõttu otsib mõistus alati ilmutust – mitte mõistuse „koormast“ vabanemiseks, vaid selle ühendamiseks olemise aluse ehk Jumalaga[1]. Päriselus kogeb ristiinimene seda ühinemist armuna, kingina – see tähendab, et ta ei pea iseennast selle „autoriks“, ja eetilises suhtes oma aega väljendub see armastusena. See on ainus võimalus – sest normid ja reeglid ei taba tegeliku inimese situatsiooni osas märki – kui see oleks nii, poleks Jeesus Kristust vaja. Armastus nõuab julgust, ja et see kestma jääks, siis ka enesele ja ligimesele suunatud huumorit ning andestust. Armastuse sotsiaalseks väljundiks on õiglus. Selle järgi tunneme ära, kas institutsioonis või ühiskonnas valitseb armastus või vaen ja kius. Sellepärast ei saa Annika Laats või Martin Luther King Jr. või mõni teine vaikida. Me oleme haavatud ja mõrased, aga me jaksame, tänu Jumalale, armastada. Martin Luther ütles: „Köis on katki ja meie oleme vabad“.[2]
Annika Laats, “Valgus läbi mõrade”. Tallinn: Rahva Raamat, 2020 ja Edasi.org, 2020.
[1] Paul Tillich, Systematic Theology. Volume One. Reason and Revelation. Being and God. Chicago: The University of Chicago Press, 1951, 83–85.
[2] See on rida laulust, mille Luther tegi Psalmist 124. Tsiteeritud J. T Bakkeri samanimelise artikli põhjal, mis ilmus EELK konsistooriumi ajakirjas aastanumbriga 1984 (tõlkija Kalle Kasemaa, kuigi tõlkija nime, nagu tol ajal sageli, kirjas ei ole), 45–46.
Anne Kull (1959), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.
