Olen kahel viimasel aastal avaldanud õhukesed raamatud „Kes Sa oled taevas? Avatud uskliku aabits“ ja „Kus Sa oled taevas? Avatud uskliku apokriivad“. Kui esimeses nimetatud raamatus oli rõhk peamiselt kristluse tüviteemadel, siis teises keskendusin usulistele probleemidele, kahtlustele ja vaidluslustile. Pärast vaidlust, olgu või iseendaga, on alati mõistlik natuke mõtteid ja seisukohti korrastada ja otsustasin samas sarjas kirjutada ka kolmanda raamatu, millele leidsin kiiresti pealkirja „Sa oled taevas! Avatud uskliku apoloogia“. Raamatu käsikiri pole isegi veel poole peal, loodan suvel sellega valmis saada.
Miks ikkagi on apoloogia ehk kaitsekõne usule tänapäeval vajalik? Kõigepealt, mulle tundub, et sekulariseerunud ühiskonnas on vaja ikka ja jälle selgitada kõige üldisemat tõsiasja: usualased teadmised on enda ning kaugemate ja lähemate naabrite kultuuri, identiteedi ja elukommete mõistmiseks vajalikud. Paralleele ajaloost on päris palju. Ühelt poolt võiks selline kaitsekõne olla analoogiline 2.–3. sajandil tegutsenud kristlikele apologeetidele, näiteks Justinus Märtrile (100–165) või Tertullianusele (160–220), kes püüdsid tol ajal mittekristlikule ühiskonnale oma usku selgitada ja arusaadavaks teha.
Teiseks, küllap peaks apoloogia selgitama, et ka usus on olemas vähem tähtsad kolmanda ja neljanda järgu teemad ning rõhutama usu keskseid sõnumeid. Vaimulik ja teoloogiadoktor Jaan Lahe on usu tuumale keskendumise olulisust viimastel aastatel väsimatult selgitanud. Oma raamatu „Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum?“ (Hildegarde Raamat, 2020) lõpus esitab ta ristiusu kesksed väited 22 teesina. Tsiteerin neist viimast, mis on avatud uskliku apoloogias ülioluline:
„Nii nagu kristlased on alles teekäijad, kes pole veel jõudnud pärale, nii muutub ka teoloogia, mis mõtestab ja tõlgendab kristlikku õpetust. Teoloogia muutumine on normaalne protsess, sest Jumala ilmutus jätkub, meie teadmised täienevad ja olukorrad muutuvad. Teoloogia ülesanne on pakkuda inimest veenvalt kõnetavat ristiusutõlgendust, mis arvestab üheaegselt nii ristiusu muutumatut põhisisu, kui hetkeolukorra vaimset situatsiooni, inimese enesemõistmist ja inimkonna saavutatud teadmiste nivood.“ (399)
Kolmandaks oleks planeeritav apoloogia rõõmus kiidulaul just avatud kristlusele, uudishimulikule, teadust ja teisi religioone armastavale ning oma sageli enese küündimatust tunnistavale ristiusu vormile. Tunnetan aeg-ajalt ohtu, et religiooni muutumatut vormi ja pühakirja sõnalähedasi selgitusi armastavad usulised ühendused kipuvad vabamaid usu vorme lämmatama. Kirjutatav raamat keskendub põhjendustele, miks avatud kristlus on religioone oluliseks pidavale inimesele väga arvestatav valik.
Kuna raamatu sissejuhatus on enam-vähem valmis, püüdsin seal välja tuua inimesi, kellele selline apoloogia võiks suunatud olla. Esialgu suutsin sõnastada neli gruppi, kuid otsin veel edasi. Niisiis, jõudsin järeldusele, et raamat on mõeldud neile,
- kelle arvates on kristlus võimas usk, mis võib anda inspiratsiooni rikkamaks eluks erinevate maailmavaadetega inimestele;
- kes tunnetavad paljude religiooni küsimuste üle juureldes oma suutmatust tõeliselt suuri asju lõpuni mõista, kuid suudavad samas oma küündimatuse üle naerda;
- kes panevad kurbusega tähele ühiskonnas esinevat püüdu muuta kristlus elukaugeks, kapseldunuks ja igavaks, kuid suudavad rahulikult naeratades teistsugusele seisukohale jääda;
- kes usuvad, et kohtudes teispoolsuses Augustinuse (354–430), Avicenna (980–1037), Martin Lutheri (1483–1546), Uku Masingu (1909–1985) ja Mahatma Gandhiga (1869–1948), on nendelt suurtelt isiksustelt palju küsida.
Raamatut kirjutades tekkis loomulikult küsimus, millise teemaga peaks see algama. Vahemärkusena, esimene peatükk on ülimalt oluline. Võttes näiteks Vana Testamendi alguse, märkame, et seal on kaks loomislugu. Esimeseks toodi noorem, süsteemsem ja küllap Esimese Moosese raamatu tekke ajal ka enam selle kaasaega kõnetav lugu. Vanemale, piltlikumale, jutustavamale ning kahtlemata auväärsele loole jäeti teine koht.
Esimesele peatükile mõeldes hakkas mul üha sagedamini peas ringi käima üsna Johannese evangeeliumi alguses olev lugu, kuidas Jeesus kohtab allikal samaaria naist ja palub temalt juua. Naine imestab, ta hakkab Jeesust küsitlema ja kutsub siis kogu oma küla kuulama. Jeesus jääb sellesse külla kaheks päevaks ning paljud hakkavad tema kuulutust uskuma (Jh 4:1–42).
Ajaloost on teada, et samaarlased ja juudid ei saanud hästi läbi. Samaarlased olid segunenud rahvas, nende jumalateenistus oli teistsugune, kunagi oli neil isegi Jeruusalemma templile konkureeriv tempel. Evangeeliumites ei jää samaaria naine sugugi ainsaks oma rahvakillu esindajaks, keda esile tõstetakse. Halastaja samaarlase lugu on ehk tuntumgi (Lk 10:29–37).
Samaarlastele mõeldes[1] jõudsingi lihtsa tõdemuseni, et avatud usklik alustab kaitsekõnet dialoogi pidamisega, otsides ühisosa ning mõistmist nii kahtlejatelt kui usukindlatelt inimestelt, nii konservatiividelt kui liberaalidelt, nii usuteadlastelt kui lihtsatelt usklikelt.
Loomulikult pole kristlased ainsad, kes on oma usu ja vaadete selgituseks kaitsekõnesid pidanud. Üks ajaloo kuulsamaid apoloogiaid on Vana-Kreeka filosoofi Platoni (427–347 eKr) poolt kirja pandud „Sokratese apoloogia“, kus mõttetark kaitseb end tema vastu tõstatatud süüdistuste eest. Ta teeb seda kartuseta ja loogiliselt, kuid ta mõistetakse ikkagi surma. Iga usu apologeet peab arvestama sellega, et tema argumentidest ei pruugi paljude kaasteeliste veenmiseks piisata.
Avatud uskliku apoloogia ei saa olla ühepoolne. Koos oma vaadete kaitsmisega peaks kaasas käima püüd mõista ka vastaspoolt, valmidus oma väiteid ümber sõnastada ning aeg-ajalt tõdeda, et on olemas ühismõõduta seisukohti. Vaid sellise lähenemise puhul on olemas suurem võimalus, et apologeedi vaateid mõistetakse.
[1] Kindlasti andsid selliseks otsuseks inspiratsiooni head jutlused, Anne Kulli „Samaaria naise õppetund“ (KjT 10.02.2017) ja Urmas Nõmmiku „Samaarlane – minu vaenlane“ (KjT 20.09.2019).
Toomas Jürgenstein (1964) Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja ja EELK liige.
