ISSN 2228-1975

Vasturevolutsiooni vaimust „Teenijanna looni“

Varro Vooglaid

Kes meist ei teaks Varro Vooglaidi? Kõik teavad. Ka seda, et tema on Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks rajajatest ning kooseluseaduse vastase kampaania eestvedajaks. Ta on arvamusportaali Objektiiv asutaja, portaali Abort.ee rajaja ning jurist. Teame ka, et ta on andunud katoliiklane. Et ta võrdsustab homoseksuaalsuse loomuvastasusega. Me teame, et ta ei pea naisi meestega võrdseteks ning õieti peaksime me tema nõu järgi ülepea võitlema võrdõiguslikkuse ja liberalistlike vaadete vastu ning asendama demokraatia aristokraatiaga. Aga me teame ka, et ta on auväärne suure pere isa.

Vähem teatakse, et Varro Vooglaidi vaated pole tegelikult sugugi võrdsustatavad katoliku kiriku õpetuse ja katoliiklaste seisukohtadega. Mistõttu loob ta oma ägedate sõnavõttudega katoliiklastest kristlastest moonutatud pildi. Ma arvan, et katoliiklased Eestis ei võta teda kritiseerida, sest pigem soovivad vältida konflikti ning tuliseid debatte selles väikses riigis.


De Oliveira ja TFP

Mille eest ta siis õieti seisab? Kindlasti perekonna ja kristlike väärtuste eest. Aga ka oma eeskuju, Plinio Correa de Oliveira (sündinud 1908. aastal Sao Paulos), Brasiilia katoliikliku aktivisti, filosoofi, ajaloolase ja traditsionalisti ülestähendatud vaadete eest, keda on nimetatud ka „XX sajandi ristisõdijaks“.

Professor Correa de Oliveira identiteedi keskmes seisis katoliku usk ning ta pühendas kogu oma elu seismaks kristliku tsivilisatsiooni eest ja võitlemaks selle vastu suunatud rünnakutega, modernismist ja liberalismist kuni natsismi ja kommunismini. Veendunud tomistina (tomism – Aquino Thomase õpetus – K.V.) kirjutas ta 15 raamatut ning enam kui 2500 esseed ja artiklit. 1960. aastal asutas ta organisatsiooni nimega Brasiilia Ühing Traditsiooni, Perekonna ja Eraomandi Kaitseks (TFP) (Oliveira 2012: 222).

Tema siinkohal tsiteeritud teose „Revolutsioon ja vasturevolutsioon“ on eesti keelde tõlkinud ja välja andnud justnimelt Vooglaiu juhitud SAPTK, mis on ühenduse TFP eesti haru. Et mõista Vooglaidi ja tema motiive, võiksime tundma õppida Oliveira kreedot ja filosoofiat ning võtta arvesse, et SAPTKi taga on hoopis laiem rahvusvaheline rahastatud poliitiline liikumine TFP – Tradition, Family and Property, mille asutajaks, nagu öeldud, on Correa ise.

Selle parempoolse katoliikliku organisatsiooni maailmavaadet on kirjeldatud kui „ekstreemselt moralistlikku, lahutuse, kommunismi ja muutuste vastast“ ning mis on väga paljus ignoreerinud Vatikani II kirikukogu. Samuti on mõned TFP tähtsad liikmed võtnud kritiseerida nii paavst Johannes XXIII kui Paulus VI nende vasakpoolsete vaadete tõttu. TFP on elav organisatsioon ja ekstreemselt mõjuvõimas kindlates valitsuse sektsioonides ja kõrgema keskklassi seas.

Tradition, Family and Property on peavoolu kirikust lahknenud juba asutamise algusest peale (Bruneau 1974: 227). TFP etendatud katoliiklik traditsioon on selektiivne, see toetub konservatiivseimate paavstide kõnedele ning ringkirjadele (Matta 2008: 210). Organisatsioon kaitseb ultrareaktsioonilisi ja semi-fašistlikke ideesid (Löwy 1996: 38) ning loob kristlusest jäigad tõlgendused, eesmärgiga ülikonservatiivset poliitikat ideoloogiliselt õigustada (Power 2011: 85-105).

Institutsionaalselt on TFP-d iseloomustatud ka kui „kameeleonliku identiteediga“ liikumist, mis kirikuga asju ajades kirjeldab end ilmikutest koosneva kodanikuühendusena, mis peaks olema seega ekklesiastilise kontrolli alt vaba, ent kodanikuühiskonnas toimetades rõhutavad nad, et TFP on vabatahtlik ühendus, mis on inspireeritud religioossetest ideedest ning pole seega teatud regulatsioonide subjektiks (nagu näiteks tööõigused) (Zanotto 2007: 247-248).

TFP liikumistel on oma rahastus ning kontorid üle maailma (Leroy 2006). Oliver Kund on Eesti Päevalehes SAPTKi ülemaailmset võrgustikku kenasti tutvustanud. See organisatsioonide võrgustik, mis reklaamib ultrakatoliiklikke väärtusi, mõistab hukka samasooliste kooselu, abieluvälised suhted, rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja õiguse abordile ning saab oma rahastuse Poolast, mis on selle uus raha- ja võimukeskus. São Paulos asuvas villas töötab Plinio Corrêa de Oliveira instituut (IPCO). Sellesse ultrakatoliikliku ühenduse ruumidesse pääsevad ainult liikmeks olevad mehed, naised pole sinna oodatud. Ka SAPTKi sümbol, õlalintidega kuldne lõvi pärineb de Oliveiralt ja TFPlt. TFP maailmavaatelise lobitöö juhiks on 83-aastane juuraharidusega katoliiklane Caio Xavier da Silveira. Prantsusmaal asuvas Silveira suures lossis toimuvatel akadeemiatel kasvatatakse välja uut ultrakatoliiklikku põlvkonda. Paljud enda meelest katoliku kirikule annetanutest (näiteks palvehelmeste ja kalendrite ostjad) ei tea, et nad annavad oma raha de facto organisatsiooni TFP ülesehitamiseks (Kund, EPL). Eesti Esimene Konservatiivne Suveakadeemia toimus 2020. aasta augustis Kernu mõisas. Selle lektoreiks olid Varro Vooglaid, Markus Järvi, Einar Laigna ja Jaak Valge (objektiiv.ee).


Kristlaskonna kriis ja kurjad jõud

Ent mis on siis selle TFP suurem missioon ja mille vastu tegelikult sõditakse? De Oliveira sõnul on maailmas jõudnud pärale suur Lääne inimese ja kristlaskonna kriis (Oliveira 2012: 14). Ta võrdleb seda metsatulekahjuga (samas, 16), mis leegitseb kurja jõu tegevuse (samas) ja märatsevate jõudude sunnil juba viis sajandit kestnud protsessina (samas, 17). See lõpliku hävinguni kulgev allakäik sai alguse mõttelaadi muutusest 14. sajandi kristlikus Euroopas, mil janu maiste naudingute järele muutus kõrvetavaks ihaks (19), rüütelkond kui kristliku ranguse kehastus muutus armatsevaks ja sentimentaalseks ning maad said üle ujutatud armastusromaanidest. Luksus ja kasuahnus haaras kõiki ühiskonnaklasse (20).

Ehk ühesõnaga, kuldse keskaja seljatanud „pseudo-reformatsioon“ lükkas religiooni üleloomulikud ja moraalsed väärtused tahaplaanile oma maniakaalse antiikmaailma imetlusega. Inimideaaliks sai paganlike moralistide ideedest inspireeritud tüüp. Just uhkus ja meelelisus olid need pahed, mis andsid de Oliveira meelest protestantismile kasvulava (21). See viis omakorda Prantsuse revolutsiooni ja kommunistliku liikumiseni. Igasuguse kõrgema vastu vaenulik uhkus on teinud meist uusbarbarid (24). Suurimaks kahjuks on olnud monarhia ja aristokraatia kukutamine (25), mille vihkamisest sünnivadki demagoogilised demokraatiad, mis omakorda langetavad elu üldist vaimu ja loovad vulgaarsust lubava õhkkonna (26).

Ent revolutsioon oma eriomase dünaamikaga olevat hoopis laiem lakkamatu protsess, millel võivad olla küll näilised pausid (näiteks restauratsiooni-ajastu Prantsusmaal). Revolutsiooni juhivad korrastamata kired (39). Juba protestantismi esimestes eitustes sisalduvat kommunismi anarhistlikud püüdlused. Lutheri plahvatuslikud hingeseisundid ja nõudmised kandsid eneses juba Voltaire´i, Robespierre´i, Marxi ja Lenini vaimu (38). Seal, kus revolutsiooniprotsess on kulgenud aeglasemalt, olevat see kohanud veel osaliselt toorest ja mittesüttivat puud ehk sügavale juurdunud tõde ja voorust, mis on selle vastu vaenulikuks jäänud (42). Revolutsioonil on ka omad agendid ja salajased jõud, näiteks vabamüürlus (48). Revolutsiooni sisemiseks eesmärgiks pole ainult hävitada teatud isikute või perekondade õigusi, vaid ta tahab hävitada legitiimse korralduse ja asendada selle mittelegitiimsega (51).


Kuldne keskaeg ja katoliiklik tsivilisatsioon

See ideaal, mis sai de Oliveira järgi hävitatud, on keskaegne kristlik ühiskonnakorraldus (51), mis oli ainus võimalik tõeline kord inimkonna seas (52). Monarhiline katoliiklik kristlik tsivilisatsioon oli kord par excellence (53). Ning sellele korrale annab kõrgemat laadi legitiimsuse Issanda Jeesuse Kristuse enese kuninglik ülemvalitsus, mis on ka mudeliks ja allikaiks kõigi maiste kuningate ja valitsuste legitiimsusele (54).

De Oliveira vastandab kahte diktatuurivormi. Revolutsiooniline diktatuur, mis püüab kõike hävitada ning õhutada utoopilisi ideid (näiteks hitlerism), on negatiivne ja fundamentaalselt antikatoliiklik (31). Seevastu just ja ainult vasturevolutsiooniline diktatuur on legitiimne, sest see on täielikult juhitud püüdlusest korra kehtestamise järele (29). Just niisugune diktatuur suudaks taastada tema sõnutsi katoliikliku kultuuri ja tsivilisatsiooni ning usust valgustatuna on selliste inimeste käsutuses kõik ainsa tõese maailmavaate väljakujundamiseks vajalikud eeldused (55).

Aga ainult kristlikust maailmavaatest ei piisa. Katoliikliku maailmavaate ja kultuuri väljatöötamiseks on vaja korrastatud informatsiooni omandamist ning see kultuur ei tohiks piirduda ainult teoloogia, filosoofia ja teaduse valdkondadega, vaid peaks hõlmama kogu inimlikku tunnetust, peegelduma kunstis ning kõiki eluvaldkondi läbivates väärtustes (56). „Katoliiklik tsivilisatsioon seisneb kõigi inimeste vaheliste suhete, kõigi inimlike institutsioonide ja terve riigi ülesehitamises vastavalt Kiriku õpetusele“ (56). Kuna selline asjade korraldus on aluspõhimõtetelt sakraalne, tuleb tunnistada paavsti autoriteeti ja teisi kirikuvõime, millel on võim kõigi vaimsete ja ka maiste asjade üle. Ühiskonnal ja riigil on üks püha eesmärk, armastus Jumala vastu ja kristlik ühiselu (samas). Ning kuna katoliiklik tsivilisatsioon olevat tsivilisatsioon par excellence, ei saa see eksisteerida väljaspool katoliiklikke rahvaid (56).

Niisiis, TFP või SAPTKi eesmärk on luua autoritaarne katoliiklik tsivilisatsioon, mille ideaal peitub keskajas. Seda iseloomustab kord ja legitiimsus ning selle vastand on kaos, mida iseloomustab kogu ülejäänud maailm, kestev kurjuse jõudude väel pimeduse kombitsaid laiali ajav revolutsioon. Ma ütleks, et on hirmus ja samas naljakas seda kõike lugedagi.


Patu ajendid

Üks SAPTKi (ja Jumala!) vastane on egalitaristlik maailmavaade, mille põhipaheks on allumatus ja uhkus. Oliveira tuletab meelde, et revolutsioonini saavad viia ainult korrastamata kired ehk kõik patu ajendid – lihahimu, silmahimu ja elukõrkus. „Uhke inimene, kes on allutatud kellegi teise võimule, vihkab kõigepealt konkreetset iket, mis teda rõhub“ (58). Tõsi. „Järgmisel astmel vihkab uhke inimene igasugust võimu üleüldse, võimu põhimõtet ennast. Selles väljendub ka vihkamine Jumala vastu“ (59). Just „Uhkus võib juhtida kõige radikaalsema ja täielikuma egalitarismini.“ (59).

Peale Jumala kannatavad selle viljadena kõige enam loomulikult monarhia ja aristokraatia, mis kurjade valitsemisvormidena hukka mõistetakse (61). Võrdsuse ikke all kannatab klassiühiskonna „loomulik hierarhia, mis põhineb intellektuaalse töö ülimuslikkusel füüsilise töö suhtes“ (61). Ent veel enam absolutistlikust kuningavõimust vihkab revolutsioon vahepealseid struktuure ja keskaegseid orgaanilisi monarhiaid. „Vahepealsete struktuuride seas, mis on määratud hävitamisele, on esimesel kohal perekond. Enne kui õnnestub perekond likvideerida, püüab revolutsioon selle seisundit alandada, seda moonutada ja kõikvõimalikul viisil mõnitada“ (61). Likvideeritakse eraomandus ning propaganda standardiseerib ka inimhinged. „Isegi psühholoogilised ja hoiakuid puudutavad erinevused sugupoolte vahel vähenevad nii palju kui võimalik“ (62). Ja kaovad rahvad, kes on olemuselt suur perekond (62). Revolutsioon püüab kõrvaldada riikides igat laadi regionalismi (62).

De Oliveira toetub oma arutluses Aquino Thomasele, kes nägi head loodud asjade ja olendite erinevuses ja hierarhilisuses, et Looja täiuslikkus saaks loodus selgemini särada. Juba jumalik ettehooldus seadis sisse ebavõrdsuse nii inglite kui ka inimeste vahel (63). Seega on kogu ebavõrdsuste vihkamisega asetanud tema sõnutsi inimkond end metafüüsilisse opositsiooni Jumala ja loodu vahelise sarnasuse parimate elementide suhtes, mis on Jumala vihkamine (64).


Patu viljad

Ka liberalismi olemust kujundavad Oliveira sõnutsi taltsutamata kirgede poolt taga nõutud õigus mõelda, tunda ja teha, mida hing ihaldab (66). Pärispatu tagajärjena eksisteerib inimese konflikt meeleliste võimete ja mõistusest juhitud tahte vahel. „Niisiis, vabadus kurja jaoks ongi täpselt see vabadus, mida vajab ja pooldab inimene, niikaua kuni ta on oma sisemuses „revolutsionäär“, see tähendab, niikaua kuni ta nõustub kirgede türanniaga oma mõistuse ja tahte üle. Sel moel kujutavad liberalism ja egalitarism endast ühe ja sama puu vilju“ (66). Sotsialistlik liikumine pole midagi muud kui liberaalse liikumise täiustumine (67).

Kirjeldatud revolutsioonilisi protsesse hingedes viimaste põlvkondade seas kirjeldavat kõige paremini rock´n´roll, mis on kujundanud välja mõistuse kontrollita esmaste reaktsioonide spontaansuse, kujutluste ja tunnete domineerimise tegelikkuse metoodilise analüüsi üle (68).

„Revolutsioon on patu vili,“ näitas de Oliveira (80). „Moralist võib jõuda liberaalse järelduseni ka ainuüksi pärispatust haavatud mõistuse nõrkuse tõttu“ (70). Aga mida siis teha selle langenud loomuse ja mõistuse nõrkusega? Näiteks kukutada vasakpoolne valitsus (79). Kultiveerida häid kombeid (78) ja seista vastu teatud kaasaegsete kunstivoolude proletariseeruvale tegevusele (79). Ent pelgalt sellest ei piisa.

Utoopilises ülemaailmses vabariigis, milleni revolutsioon meid juhib, ei saa leiduda kohta meie Issanda Jeesuse Kristuse lunastusele (83). Revolutsioon oma tehnoloogilise paradiisiga võib meid viia suisa niikaugele, et teadus likvideerib viimaks sõjad, sõjaväe ja politsei – moraalsete väärtuste olemasolu, mis on suuremad kui elu ise (85). Revolutsiooni ja sõjaväelise võimu vahel eksisteerib temperamentide antipaatia (85), ent sõjaväeline vorm on de Oliveira sõnutsi (näiteks despootlikust ja õelamast Nõukogude Liidu) timuka vaimust olemuslikult täiesti erinev (85).


Võitlus

Olles militaristlikku korrataotlust õigustanud, jõuab de Oliveira vasturevolutsiooni reaktsiooni kirjeldamiseni. On vaja võitlust ja suunatud tegevust pseudo-reformatsiooni vastu. Just vastureformatsiooni reaktsioonilisest iseloomust tuleb tema õilsus ja tähtsus. „Tõepoolest, kui revolutsioon püüab meid tappa, siis pole midagi hädavajalikumat reaktsioonist, mis püüab revolutsiooni hävitada“ (89). Ja kuna vasturevolutsioon pole mingi viirastustega võitlev liikumine, tuleb võidelda kaasajal vohavate revolutsiooniliste kirgede vastu, „sellise revolutsioonilise kunsti ja kultuuri vastu nagu see eksisteerib tänapäeval, samuti nende isikute ja selliste käibearvamuste vastu, mis ükskõik millisel tasemel on praegu kõige aktiivsemateks revolutsiooniteguriteks. Vasturevolutsioon ei ole seega tavaline tagasivaade kahjudele, mida revolutsioon on põhjustanud minevikus, vaid see on pingutus, et peatada tema liikumine siin ja praegu“ (90).

Päris traagiline, kas pole? Seda lugedes mõistan Varro Vooglaiu valulikku ja sihikindlat võitlust sõnavõttudega meedias. Tegemist on süstemaatilise tööga, sihipärase programmiga, „mis seisneb nii revolutsiooni muutumatu olemuse kui ka tema tähtsamate kaasaegsete aktsidentsiaalsete ilmingute tundmaõppimises ning nii esimese kui ka teise vastu suunatud intelligentses, kavalas ja süstemaatilises võitluses, mis kasutab kõiki lubatud vahendeid ja kõikide valguse laste toetust“ (90). Tunne oma vaenlast.


Kord

Taastada tuleb kord. De Oliveira sõnastab seda nõnda: „Korra all me mõistame Kristuse rahu Kristuse valitsemise all, see tähendab, karmi ja hierarhilist, oma alustes sakraalset, antiegalitaarset ja antiliberalistlikku kristlikku tsivilisatsiooni“ (91). Vasturevolutsioonist sündinud kord peab särama veelgi enam kui keskaegne kristlik kord kolmes põhimõttelises aspektis:

1) Sügav austus Kiriku ja paavstivõimu õiguse vastu ning ilmaliku elu maksimaalne sakraliseerimine.

2) Hierarhiline vaim, mis läbib ühiskonna ja riigi, kultuuri ja igapäevase elu kõiki valdkondi.

3) „Innukus kurjuse avastamisel ja selle vastu võitlemisel embrüonaalsetes või varjatud vormides, tema allasurumine hukkamõistmise ja häbimärgistamise teel ning tema karistamine vankumatu kindlusega kõikides tema ilmingutes, eriti aga neis, mis eksivad õige usu ja kommete puhtuse vastu – vastukaaluna revolutsiooni liberaalsele metafüüsikale ning tema püüdlusele kurjuse avalikule valitsemisele ning selle kaitsmisele“ (92-93).

Kui „revolutsioon ründab kristlikku tsivilisatsiooni sarnaselt ühe puuga Brasiilia ürgmetsadest – kägistaja viigipuuga“ (95), siis vasturevolutsionäär tegutsegu kui Issand Jeesus, kes ei tulnud selleks, et kustutada hõõguvat tahti või murda katki rudjutud roogu. Ta peab armastusega püüdma päästa kõik need kristlikud traditsioonid ning olema olemuselt traditsionalistlik (96).

De Oliveira kirjutab, et vasturevolutsioon on konservatiivne ainult selle kõige sügavamas tähenduses – kui kaasajas leidub midagi head, mille eest seista (96). Pigem on taprogressiivne – kui seistakse tõelise progressi, Jumala seaduste kohases kasutamises inimeste teenimise eest (97).

Ma ei jõua tsiteerida tervet raamatut. Kuid edasi kirjeldab de Oliveira tõelist vasturevolutsionääri, kes vasturevolutsiooni armastab. Üheks eeskujuks on näiteks Jeanne d’Arc. Samuti õpetab ta taktikaid ja tegevuskäike, kuidas võidelda revolutsiooni vastu nii religioossetes, poliitilistes, sotsiaalsetes, majanduslikes kui kunstilistes aspektides (103). Tähtis on võita enda poole massid, kelle Revolutsioon on kaaperdanud (105). Vasturevolutsiooni olulisim missioon on tuua ühiskondlikku ellu tagasi hea ja kurja mõiste, patu, pärispatu ja isikliku patu mõiste taaselustamine (127).


Teenijanna lugu

Mõni aeg tagasi sattusin õhtuti tööst ülekoormatuna vaatama Bruce Milleri lavastatud seriaali Handmaid´s Tale, mis on vändatud Margaret Atwoodi samanimelise traagilise düstoopia põhjal. See totalitaarne ühiskonnakord vangistas Kristuse nime varjus viljakad naised, kelle ülesandeks jäi kliimakatastroofi järgses maailmas saastatuse mõjul tekkinud üleüldises viljatuses Commander’itele pärast korduvaid vägistamisi (viimaste abikaasade pilgu all) lapsi sünnitada.

Ülemaailmne viljatus viis tugevalt hierarhilise ühiskonnani, kus naised jäid isikliku pangakontota, mehe ja lapseta ehk orjastati kõik, ,,kes olid kas üksikud, lesbilised, mittekristlased või kuulusid lihtsalt valesse denominatsiooni; olid poliitilised dissidendid või akadeemikud. Igatahes nimetati nad Vana Testamendi Billa loo ettekäänel (1Ms 29:29) „langenud naisteks“ (Laban´s handmaids).

See depressiivne lugu haaras mind endasse, olin lummatud. Niisugust tõelist vaimset vägivalda, sandistamisi ja muid represseerimistest tingitud õudusi ei olegi peale Pasolini „Salo ehk Soodoma 120 päeva“ vist näinud. Ja nüüd seda teost lugedes kangastus mulle kohe too Atwoodi düstoopia. Kui Plinio Correa de Oliveira „Revolutsiooni ja vasturevolutsiooni“ lugeda, samuti mõningaid Varro Vooglaiu tuliseid sõnavõtte avalikus ruumis, ei tundugi Margaret Atwoodi fantaasiad nii düstoopilised, vaid pigem hirmuäratavalt kurjakuulutavad.

Ja kas mitte hiljuti USAs Georgias, Alabamas, Utah’s, Missouris  ja mujal abordivastase seaduseelnõu vastuvõtmise vastu ja naiste õiguste eest seisnud aktivistid juba ei tsiteerinud oma peakatete ja rõivastusega neid handmaid’e? Jah. Ajad on ärevad (#Waronwomen #Handmaidresist).

Siiski mõjub Oliveira emotsioonidele rõhuv, kurjuse jõududega võitlev retoorika naeruväärselt ja donkihotelikult ning ei mõju seega veenvalt. Teisalt on see ideoloogia paljudele vaat et piibliks, ka Vooglaiule, kes pole ju iseenesest sugugi rumal. Tema retoorika on niisama teadlik kui Oliveira oma. Varro Vooglaiu selja taga seisev ideoloogia on ideoloogia nagu seda on kommunism ja liberalism. Ning kahjuks sümpatiseerib Varro Vooglaiu katolitsism oma ülikonkreetsusega nii mõnedelegi, sest liberalism ja postmodernism seda ei paku.

Teine suur oht on selle katolitsismi apelleerimine paavsti võimu üle, kuigi TFP ju samas, vähemalt väliselt paavsti autoriteeti propageerib. Tõtt-öelda võiks nii nagu islami fundamentalismi, vaadelda ka Oliveira algatatud programmi ja teost „Revolutsioon ja vasturevolutsioon“ ennast kui malum in se´d.

Annaks Jumal, et meil oleks silmi ja südant. Hirm, võimutaotlus ja iha väärastunud Jeesuse väärastunud trooni järele vastandub armastusele, kompromissidele ja mõistmisele, sellele, mida meie ühiskond tegelikult vajab. Lõpetuseks tsiteeriksin E. Badinteri, kes arutles järgnevas tsitaadis küll sotsiaalse tööjaotuse lõpu, naiste emantsipatsiooni, kodutööde ja lastekasvatuse jagamise üle, ent seda võiks tõlgendada ka laiemalt: „Võõrastus kaob, andes ruumi lähedusele, sellega kaotame ehk pisut kirge ja iha, kuid võidame õrnuses ja teineteisemõistmises“ (Rodriguez Magda 2009: 38).


Kasutatud kirjandus

Badinter. E.  L´une est l´autre. Paris: Odile Jacob, 1986, lk 245; hisp k väljaanne El uno es el otro. Barcelona: Planeta, 1987

Bruneau, Thomas C., The Political Transformation of the Brazilian Catholic Church. Cambridge: Cambridge University Press 1974, p 227

Kund, O. Kuidas ehitatakse uusi SAPTK-e ja Objektiive: juhtimine Prantsusmaalt, raha Poolast.  https://epl.delfi.ee/artikkel/92111933/kuidas-ehitatakse-uusi-saptk-e-ja-objektiive-juhtimine-prantsusmaalt-raha-poolast Eesti Päevaleht 30.12.2020

Leroy, Bruno, “Tradition-Famille-Propriété”: Une secte influente. Journal Chrétien (in French), 4 July 2006

Löwy, Michael, The War of Gods: Religion and Politics in Latin America, Critical studies in Latin American and Iberian cultures. London: Verso 1996, p. 38

McCambridge, Ruth, Boycott or Not? Many Organizers in Abortion Ban States Say “No”. Nonprofitquarterly.org 23.05.2019 https://nonprofitquarterly.org/boycott-or-not-many-organizers-in-abortion-ban-states-say-no/

Matta, Raúl, “Tradition, Famille et Proprieté: Une enquête sur les “croisés” du XXIe siècle”. L’Ordinaire Latino 2008, p. 210

De Olivieira, P. C. Revolutsioon ja Vasturevolutsioon. Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, 2012

Power, Margaret, Transnational, Conservative, Catholic, and Anti-Communist: Tradition, Family, and Property (TFP) − In Durham, Martin; Power, Margaret (eds.), New Perspectives on the Transnational Right. New York: Palgrave−MacMillan 2011, pp 85–105

Rodriguez Magda, R.M.  Simulaakrumi nauding. Tartu Ülikooli Kirjastus 2009

SAPTK korraldab noortele meestele Konservatiivse Suveakadeemia. Toim Indrek Petersoo, Objektiiv.ee 19.06.2020 SAPTK korraldab noortele meestele Konservatiivse Suveakadeemia • Objektiiv

Zanotto, Gizele, Tradição, família e propriedade (TFP): as idiossincrasias de um movimento católico (1960-1995) (Doctoral thesis). Portugali k doktoritöö. Florianópolis: Universidade Federal de Santa Catarina 2007, pp 247–248

War on women. Vikipeedia. https://en.wikipedia.org/wiki/War_on_womenhttps://twitter.com/hashtag/HandmaidResist?src=hash


Kristina Viin (1985) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistrant, kunstnik ja luuletaja.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English