Kuidas sa kirjeldaksid enda usulist identiteeti? Kas ütleksid, et oled kristlane, usklik või Jeesuse järgija? Minult küsiti hiljuti sedasama küsimust. Sain aru, et Jeesuse järgija olemine nõuab neist kõigist kolmest tunnetuslikult kõige suuremat pühendumist. Tänane jutlus ongi sellest, mida tähendab olla Jeesuse järgija, tema jünger ja õpilane.
Kui Jeesus kutsus oma esimesed jüngrid Siimona ja Andrease, ütles ta neile: „Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!“ (Mk 1:17) Selles kutses on kaks poolt ja kaks suunda: järgida järgnedes ja teha Jeesuselt õpitut järele teiste inimestega suheldes, neisse panustades. Jeesus otsekui kutsuks, öeldes: „Tule minu järgijaks ja siis mine jaga seda kogemust mulle uusi järgijaid kutsudes“.
Tule
Jeesuse 12 jüngrit said tema järel kõndides näha ja kogeda imekspandavaid ja võimsaid asju. Nad nägid, kuidas haiged tervenesid, kuidas vaevatud ja patused said koormatest vabaks. Nad nägid taltuvat tormi, maitsesid veiniks muutunud vett ja imekombel juurde tekkinud leibasid. Nad said aru, et Jeesus, nende õpetaja, vajas aega omaette palveks samamoodi, nagu ta vajas nende palvetuge. Nad ehmatasid sellest, kui karm oli Jeesus variseride ja kirjatundjatega ning kui armuline hädasolijatega.
Needsamad jüngrid vaevasid pead Jeesuse mõistulugude tähendust otsides ja ülesannete kõrget taset kaaludes. Nad õppisid vastama Jeesuse küsimustele ning saama tagasisidet oma käitumisele ja tahtmistele. Jüngrid said teada, et heategemine ei tähenda sugugi alati heatahtlikku suhtumist ning kellegi tervenemine või surnuist ülesäratamine võib muutuda tagakiusu põhjuseks. Nad nägid pealt, kui kiiresti võis populaarsus pöörduda põlguseks ning kuidas välise vagaduse alt võib imekiiresti välja tulla inimlikku madalust. Nad olid koos oma õpetajaga kõndinud, söönud ja ööbimiskohti jaganud. Eestlane ütleks, et nad olid koos puuda soola ära söönud.
Lõpuks olid nad näinud ka kannatavat ja surevat õpetajat. Nad olid hirmul ja masenduses, teadmata, mis saab. Ning seejärel korraga ehmatanud ja üllatanud, kui olukord oli võiduks pöördud. Jeesuse järgimine oli täis põnevaid pöördeid, sügavaid kriise ja juubeldavat taaskohtumise rõõmu! Oli see alles koolituskogemus! Oli see alles sõprussuhe!
Mine
Needsamad jüngrid olid Jeesusega koos kõndides saanud ka praktikaülesandeid. Jeesus saatis neid otsima ja murdma toitu tuhandetele, samamoodi nagu katma lauda nende ühiseks viimaseks söömaajaks. Praktika juurde käisid ka tervendamise, Jumala riigi kuulutamise ja külalislahkusest sõltumise harjutused. „Tule ja järgi mind!“ tähendas samal ajal „Mine ja tee neidsamu tegusid, mida näed mind tegemas!“. Hiljem avastasid jüngrid, et see tähendas mitmetele neist mitte ainult Jeesuse eeskuju järgi elamist, vaid ka tema pärast kannatamist ja isegi suremist. Oli ju Jeesus neid hoiatanud: „„Ei ole teener suurem kui ta isand!“ Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki.“ (Jh 15:20a)
Õnneks ei tähendanud Jeesuse järel käimine ja tema eeskuju järgimine ainult tema moodi kannatamist. See tähendas ka lubadust, et „Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna!“ (Jh 15:20b). Ning veel enam, Jeesus andis lootust, et need, kes usuvad temasse, teevad neidsamu tegusid, mida tema tegi ja teevad neist hoopis suuremaidki (Jh 14:12). Jüngrid olid kogenud, kuidas Püha Vaim võimestas neid kõnelema ja tervendama, ning näinud, kuidas inimesed Jeesuse kutsele vastasid. See vägi, mida Jeesus oli neile lubanud jätta, tõepoolest toimis!
Veel enne taevaminekut andis ülestõusnud Jeesus oma õpilastele edasisi tegevusjuhiseid, öeldes: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teid käskinud!“ (Mt 28:19–20). Siingi on Jeesuse järgimise kaks poolt koos. Kõigepealt tuleb õppida seda, mida Jeesus on käskinud, ja siis seda teistelegi õpetada. Kas te mäletate, mis oli Jeesuse poolt antud suurim käsk?
Aga meie?
Hiljuti otsisime Kõrgema Usuteadusliku Seminari õppejõududega head definitsiooni Jeesuse jüngriks olemisele tänapäeval. Mida see tähendab? Jõudsime sellise sõnastuseni: „Jüngerlus on õppiv eluviis Jeesuse järgijana ja teistesse inimestesse teadlik ja terviklik panustamine eesmärgiga saada ja kasvada Jeesuse järgijana igas eluvaldkonnas.“
Siingi on märgata kahte poolt: me kõik oleme Jeesuse järgijad ja samal ajal teistesse inimestesse teadlikud ja terviklikud panustajad, et nendestki saaksid Jeesuse järgijad, kes omakorda panustavad järgmistesse inimestesse. Lõpuks võib toimiva jüngerluse ahelreaktsioonina muutuda kogu ühiskond meie ümber.
Miks millestki nii enesestmõistetavast üldse rääkida? Me oleme ju nõus! Aga miks siis päris nii alati välja ei tule? Mis võib minna viltu?
Kõigepealt, Jeesuse järgija elu võib kokku kuivada enesekeskseks, mitte kasvada Jumala-keskseks. Meie usk, meie palved, meie head teod, aga ka meie suutmatus ja eksimused ning aeg-ajalt ka meie uskmatus võivad saada olulisemaks kui Jumala suurus. Läheme iseendasse krimpsu nagu külma käes ära kärbatanud õun. Elumahlad on otsas.
Ometi poleks meid ilma Jumalata Tema kuningriigis. Jeesus ütleb: „Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel. Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!“ (Jh 15:16–17) Jumal on maailma valgus, on kõige algus ja lõpp, alus, tüvi ja selgroog. Ta on operatsioonisüsteem, tarkvara, mille keeles maailm toimib. Ta on eluõhk, mida me hingame, ja viimne lootus, millega üle surma piiri läheme.
Seepärast tähendab Jeesuse järgimine lahtiütlemist enesekesksest usust. Kutsun sind järgneva nädala igal hommikul teadlikult märkama ja enda jaoks olevaks sõnastama Jumala suurust, valitsusvõimu ja valgust oma elus. Nii nagu sa tõmbad kardinad eest, et valgus pääseks tuppa, nii nagu paned hämaras õhtus lambi põlema, nii nagu lased aknast värsket õhku või teed kaminasse sooja tule – nii lase teadlikult Jumala suurus oma ellu.
Jeesus ütleb mäejutluses, et küünalt ei panda peitu, vaid ikka küünlajalale. Aga kasu on küünlajalal ainult sellest küünlast, mis on süüdatud. Muidu ei ole väga vahet, kas see seal on või mitte. Muidugi, Piibel ütleb, et Jumal ei kustuta ära ka suitsevat tahti. Aga suitsevad küünlad, mis on kogu aeg kustumise ääre peal, annavad väga vähe valgust. Nad ei tee seda, milleks küünlad on kutsutud!
Meie, Jumala laste elu mõõt ei ole meie ise. See on Jumal ja tema suurus. Jeesuse järgimine tähendab elada Jumala-suurust elu. Selles saab meie elu krimpsus, kuivetunud ja hallist nätsakast värviline ja mahladest tulvil vili. Selles saab pimedusest valgus, külmast soojus.
Teiseks ohuks on, et võime unustada panustamise teistesse inimestesse. Kas siin on oht enesekesksuseks. Kui oleme kohtunud Jeesusega, kõndimas tema järel ja kogemas Jumala suurust, headust ja valgust, läkitatakse meid seda edasi kandma. Uuringud näitavad, et peaaegu iga inimene vajab isiklikku vahendajat Jumala juurde jõudmiseks. Aga see võtab aega – usutakse, et keskmisel 2–4 aastat regulaarseid kohtumisi. Ja see nõuab teadlikku otsust suhelda nende inimestega, kes veel Jumalast meiega samamoodi aru ei saa. Mitte meie sõnumi, vaid nende inimeste pärast.
Kogudust võiks võrrelda topsitäie tikkudega. Iga tikuga saab süüdata loetud arvu küünlaid. Mõni küünal ei lähe kohe põlema. Mõnikord tuleb tikku kannatlikult küünlatahi kõrval hoida. Mõni küünal võtab vahel isegi mitu tikku, enne kui põlema läheb. Aga süüdatud tikud süütavad, sest see on Jumala tuli!
Eelmisel nädalal tuli meie kodu postkasti veidi kortsus A4 leht, kus oli kirjas, et oleme patused ja peame meelt parandama ning kuidas seda teha. Lisaks oli tekstis lühike õpetus patuse palve palumisest. Saime aru inimeste heast tahtest, aga selline tegevus meenutas nagu tikkude laialiloopimist lootuses, et mõni saab küünlatahile pihta. Ma isiklikult pole ka kindel, kas see on väärikas ümberkäimine Jumala hea sõnumiga. Ma oleksin vähemalt ilusa kirja kirjutanud ja ümbrikusse pannud. Jeesus tuli ise inimkonna keskele kohale. Seepärast oleme meiegi kutsutud looma reaalseid inimkontakte, mitte poetama pabereid postkastidesse. Jumala hea sõnum levib inimkontakti kaudu.
Tänases tekstis julgustas Jeesus, et tema ise teeb oma järgijatest inimeste püüdjad, neisse panustajad. Teda järgides muutumegi inimesteks, kes kannavad jumalikku valgust edasi. Iga tikk on oluline valguse kandja ja süütaja!
Kui Jeesuse esimesed jüngrid temaga teele asusid, polnud neil aimugi, mis juhtuma hakkab. Ega meiegi tea muud, kui et Jumala ligidal ja Jeesuse järel käies peame olema valmis maailma muutvateks sündmusteks. Mis võiks olla vaimustavam viis elada?
Einike Pilli (1968), teoloogiadoktor, on Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor, Kolm Talenti OÜ koolitaja ja konsultant.
