
kõrvu kuuldub ammu räägitut,
vanarahva pajatatut.
Ei mäletatud enam,
aga ilm sündis uuesti.

Ilmalind pläterdas, tühja jalutas,
Ilmapaika otsis, ümber passis,
kaikust ja kaja mõõtis,
seisma jäi.

pelgas mulle, muda näppis,
tiris tühjast klombi haralise,
sellel istuma sättis,
muna munes.

laotas sulgi laiali,
muna rinna all küpses.
Maigutas ja keret pööras,
koorte vahelt sisu küünitas.

sigitas suuri maid.
Paljuks jätkas:
järvi, kaldaid, metsakünkaid
taevakaare all.

vete pinnalt tõusis.
Taevasilmi, sabatähti,
Päikest, Kuud Ilmalind
Linnuteele lennutas.
Urmas Nõmmik (1975), dr.habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika kaasprofessor, EELK liige.