Kirikute Maailmanõukogu palvenädala materjalid. Loe palvenädala kohta siit.
Esimene päev. Jumala kutsutud
„Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid“ (Jh 15:16a)
Jumal kutsub Aabrahami (1Ms 12:1–4)
Jeesus kutsub esimesed jüngrid (Jh 1:35–51)
Meditatsioon
Teekonna algus on inimese ja Jumala, loodu ja Looja, aja ja igaviku kohtumine.
Aabraham kuulis kutset: „Mine sellele maale, mida ma Sulle näitan.“ Aabrahami moodi on meid kutsutud maha jätma tuttav ja meid on kutsutud minema kohta, mille Jumal on meie südamepõhjas ette valmistanud. Teekonna jooksul saame me aina enam ja enam meiks endiks, inimesteks, kelleks Jumal algusest peale on soovinud, et me saame. Jälgides meile suunatud kutset, muutume me õnnistuseks oma lähedastele, naabritele ja maailmale.
Jumala armastus otsib meid. Jumal sai inimeseks Jeesuses, kelles me kohtame Jumala pilku. Nagu Johannese evangeeliumis, on ka meie eludes Jumala kutse kuulda erineval moel. Armastuse puudutus saadab meid teekonnale. Kohtumises kõnnime me muutumise rajal – armastuse suhte säravas alguses, mis algab aina uuesti.
„Ühel päeval sa mõistsid, ilma et oleksid seda teadvustanud, et üks „jah“ on juba söövitatud Sinu sisimasse sügavikku. Ja nii sa tegid valiku minna edasi Jeesuse jalajälgedes…“ (The Sources of Taizé, 2000, lk 52)
„Jeesuse kohalolekus, vaikuses, kuulsid sa Teda ütlemas: „Tule, järgne mulle. Ma annan Sulle koha, kus Su süda saab puhata.“ (The Sources of Taizé, 2000, lk 52)
Palve
Jeesus Kristus,
Sa otsid meid, soovid pakkuda meile oma sõprust
ja viia meid ellu, mis on üha täielikum.
Anna meile enesekindlus su kutsele vastata,
et me saaksime muutuda
ja saada tunnistajaks sinu hellusest maailma vastu.
Neljas päev. Palvetame koos
„Ma ei nimeta teid enam orjadeks… Teid olen ma nimetanud sõpradeks…“ (Jh 15:15)
Püha Vaim tuleb appi meie nõtruses (Rm 8:26–27)
Issand, õpeta meidki palvetama (Lk 11:1–4)
Meditatsioon
Jumal januneb meiega suhte loomise järele. Ta otsib meid sama moodi, nagu ta otsis Aadamat, kui ta kutsus teda aias: „Kus sa oled?” (1Ms 3:9)
Kristuses tuli Jumal meiega kohtuma. Jeesus elas palves, oma Isaga lähedaselt seotuna, samal ajal luues sõprussuhteid jüngrite ja nendega, keda ta kohtas. Ta tutvustas neile, mis oli nende jaoks kõige hinnalisem: armastuse suhet tema Isaga, Temaga, kes on meie Isa. Jeesus ja jüngrid laulsid koos psalme, mille juured olid juudi traditsiooni rikkuses. Muul ajal eemaldus Jeesus üksi palvetama.
Palve saab olla üksinduses tehtu või teistega jagatu. See saab väljendada imestust, kaebust, sekkumist, tänulikkust või lihtsalt vaikust. Mõnikord on palvetamise soov küll olemas, kuid inimesel on tunne, et ta ei saa sellega hakkama. Jeesuse poole pöördumine ja talle ütlemine: „Õpeta mind!“ võib olla teenäitaja. Meie soov palvetada on iseenesest palve.
Grupina kogunemine toetab meid. Kirikulaulude, sõnade ja vaikuse abil luuakse osadus. Kui me palvetame koos teiste konfessioonide kristlastega, võib meid üllatada sõpruse ühendav jõud, mis tuleneb Sellest Ühest, kes on kõrgemal kõikidest jaotustest. Vormid võivad erineda, kuid tegemist on sama Püha Vaimuga, mis meid ühendab.
„Meie ühise palve regulaarsuses tärkab meis Jeesuse armastus, kuid me ei tea, kuidas. Ühine palvetamine ei tähenda loobumist isiklikust palvest. Üks toetab teist. Las igaüks võtab iga päev aega, et uuendada oma isiklikku lähedust Jeesuse Kristusega.“ (The Rule of Taizé in French and English, Society for Promoting Christian Knowledge, Great Britain, lk 19 & 21)
Palve
Issand Jeesus,
kogu su elu oli palve,
täiuslik harmoonia Isaga.
Õpeta meid oma Vaimu kaudu palvetama vastavalt oma armastuse tahtele.
Kogu maailma ustavad ühinegu eestpalvetes ja kiitustes,
ja sinu armastuse kuningriik tulgu.
Kuues päev. Teiste vastuvõtmine
„Et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks“ (Joh 15:16b)
Aabraham võõrustab ingleid Mamre tammikus (1Ms 18:1–5)
Jeesus toidab tuhandeid (Mk 6:30–44)
Meditatsioon
Kui me laseme end Kristusel ümber kujundada, siis kasvab tema armastus meis ning kannab vilja. Ligimeste vastuvõtmine on tegelik viis jagada armastust, mis on meie sees.
Kogu oma elu võttis Jeesus vastu neid, keda ta kohtas. Ta kuulas neid ja lasi neil end puudutada, kartmata nende kannatusi.
Evangeeliumi jutustuses rahvahulga toitmisest leibadega on Jeesuse tõukejõuks kaastunne, mida ta kogeb näljast rahvahulka nähes. Ta teab, et inimene terviklikult peab olema toidetud ja et ainult tema võib tõeliselt inimese leivanälga ja elujanu kustutada. Kuid ta ei soovi seda teha ilma oma jüngriteta, ilma selle piskuta, mida nemad saavad temale anda: viis pätsi leiba ja kaks kala.
Veel tänagi kutsub ta meid üles olema kaastöölised tema tingimusteta hoole all. Mõnikord piisab nii vähesest nagu leebe pilk, avatud kõrv või meie kohalolek, tekitamaks inimeses tunnet, et ta on teretulnud. Kui me anname oma viletsad oskused Jeesuse käsutusse, siis kasutab ta neid üllataval moel.
Seejärel kogeme sama, mida Aabraham, kuna andes saame ja teisi vastu võttes õnnistatakse meid külluslikult.
„See on Kristus ise, keda me võtame vastu külalisena.“ (The rule of Taizé in French and English, 2012,lk 103)
„Kas inimesed, keda me päev-päevalt vastu võtame, leiavad meis mehed ja naised, kes säravad Kristuses, meie rahus?“ (The Sources of Taizé, 2000, lk 60)
Palve
Jeesus Kristus,
soovime tervitada meiega koos olevaid vendi ja õdesid.
Sa tead, kui tihti tunneme end nende kannatuste ees abituna,
ometi oled sa alati meie ees
ja sa oled nad juba kaastundes vastu võtnud.
Räägi nendega meie sõnade kaudu, toeta neid läbi meie tegude,
ja las sinu õnnistus lasub meil kõigil.
Tõlkinud Kreet Aun