ISSN 2228-1975

Mõtisklusi via negativa rakendamisest pühakirja mõistmisel

Eesmärgi seadmine 

Mõtiskluse lähtekohaks on jumala olemuse mõistmise katse via negativa (via negationis). Via negativa käsitleb jumalat inimlikus mõistes tunnetamatuna ja inimkeeles kirjeldamatuna – me ei saa öelda, mis või milline jumal on, vaid mida kindlasti jumala kohta öelda ei saa. Eesmärk on näidata, kuidas usklik saab via negativa põhjal teha järeldusi pühakirja olemuse kohta ning mõningatel juhtudel ka valida tunnetusmudeli alusel sobivaid tegusid. 

Jumala olemusest  

Esiteks – mis või kes on jumal ja kuidas teda kirjeldada? 

Juudi traditsioonis jumal on universumi looja, kuid ta eksisteerib väljaspool ruumi ja aega (Genesis 1:1), sest näiteks ruum võib olla lõplik.  

Moses Maimonides (eluaastad 1135−1204) väitis, et jumala täiuslikult transtsendentaalse olemuse (jumala ainulaadsuse väide) ning inimliku kogemuse ja arusaamise puudulikkuse (lõplikkuse) tõttu pole võimalik öelda midagi jumala olemuse ja tunnuste kohta. Jumala ainulaadsus välistab arusaadavuse. Jumala mõistmiseks ja kirjeldamiseks ei saa kasutada inimkeelt ja inimlikke mõisteid. Ükski jaatav jumala omadus pole inimlikult ette aimatav, jumal on ja jääb inimesele alati tundmatuks ning saab väita vaid seda, mida jumal pole (Bishop 2010:203−204, Seeskin 2013:793).Me saame kasutada vaid eitavaid sõnu lõpmatu, kehatu, muutumatu ja kirjeldamatu. Moses Maimonidese arvates pühakirja kirjeldused jumalast on metafoorid. Kui inimene enda arvates mõistab jumalat, siis on see eksitus ning ta saab aru millestki muust. Sõnu eksistentsteadminejõudtahe kasutame kujundlikult (tsiteeritud Benor 1995:340) ja me ei tea,  nende sõnade seost jumala tegelike omadustega. Jumal on kõrgemal tema nimest, sest kehaline nimi on vaid see, mida me metafoorselt saame aru jumalast. Näiteks mõiste hea ütleb küll midagi jumala kohta, kuid ainult ebatäiuslikult ja osaliselt ja toetudes inimlikule analoogiale. Jumala olemist iseeneses saab tõlgendada kui olemise (s.o eksisteerimise ning tegutsemise) ja olemuse vahelise erinevuse puudumist, kus potentsiaal samastub realiseerumisega (Swiczawski 1995:4−47).  

Aquino Thomas käsitleb jumalat erilist liiki inimesega mitteühendava olendina (tsiteeritud Elders 1990:181). Tee jumala absoluutsuse  juurde on nn. kolmekordne: põhjuslikkuse mõistmise (via causalitatis), eituse (via negativa) ja esiletõstmise (via eminentiae) kaudu (tsiteeritud Grenz 1994:46). Via causalitatis viib kõige jumala kui esimese ja puhta põhjusega kokku sobimatu eitamiseni. Samas eeldab Aquino Thomase via negativa erinevalt Moses Maimonidese  absoluutsest teadmatusest minimaalset positiivset teadmist jumalast, mille indiviid omandab läbi via causalitatis’e. Jumala demonstreerimine (nimetatud terminit kasutab Aquino Thomas arutlusviisi kohta) võib olla kahesugune – läbi põhjuse (propter quid ehk mille tõttu) ja mõju (quid ehk see ehk meile teadaoleva  (quod nos ehk meil on) fakti) abil (Aquino Thomas 1981: I.2.2c,  Horrigan 2007:98). Positiivne teadmine sisaldab – jumal on olemas ja mõju sarnaneb põhjusega. Inimene saab jumalikku olematust ning mittemateriaalsust tajuda jumala mõju kaudu (McDermott 2012:117).  Jumala tajumise aluseks on liikumise taju – meie meeled tajuvad liikumist, selle sisuks on potentsiaalsuse muutumine reaalsuseks. Asjad ise ei saa oma potentsiaali realiseerida, neid saab muuta potentsiaalseks miski muu, mis on tegelik ja põhjustaja. Seega maailma seletamisel peame paratamatult jõudma esimese liikujani, kes ise ei muutu. Mõistlikes asjades on tõhusate põhjuste rida. Tavalises maailmas me ei leia, et asjad oleksid iseendale eelnevad.  Igal tagajärjel on põhjus ja igast tagajärjest saab tuletada põhjuse. Kui nähtus on nähtusest C arvatav, siis on A ette arvatav B-st. Vahepõhjuseid võib olla palju. Kui eemaldada aga esmane põhjus, siis kaob ka tagajärg  Via eminentiae kaudu püüab usklik leida sellist lõpmatut viisi, kuidas mingi omadus eksisteerib jumalas. Kõik ainelised asjad eksisteerivad mingi aja jooksul ja mingis ruumis, seega on  asjade olemus vastuolus jumala ajas ja ruumis piiramatusega – jumala ainulaadsus, liikumatus ajas ja ruumis, läbimatus (tsiteeritud O’Grady 2014:185−186). Jumal kui esimene põhjus peab olema täiesti erinev millestki muust ja ületama kõik ebatäiusliku maailma piirangud. Jumal on absoluut (maksimum), universum on jumala loodud kuvand ehk piiratud maksimum. Absoluutse mõiste tähendab piiramatut vabadust. Jumala kui absoluudi meel on kõigi asjade tõde. Inimese mõistus on kõigi asjade omaksvõtmine tema enda võime abil teada saada, ette kujutada, eristada, väärtustada ja taastada tegelikkust, mida ta ise ei loo. Jumal on esimene põhjus asjadele ja sündmustele, kuulumata ise asjade hulka.  Jumal kehastab lihtsust, loodud asjad on vaid ebatäiuslikud kompositsioonid ning jumal omab kõiki tema poolt loodud asjades leiduvaid täiuslikkusi. Seega jumalat ei saaks vaadelda kui teaduse objekti, vaid jumalaga seonduvate põhimõtete uurimist (Anderson 1953:104). Inimene peab jumalast rääkides olema rahul tema intellektile kättesaadavaga.  Aquino Thomas kirjeldab jumalat kui ipsum esse subsistens ehk olemist iseeneses (tsiteeritud Ventimiglia 2018:161).  

Inimlik mõistus on capax infiniti (võimeline lõpmatuseks), kuna ta püüab saavutada enda mõistmist jumaliku lõpmatu peegeldusena. Jumalast kui varjatud jumalast (Deus absconditus) inimene midagi ei tea ega saagi teada. Teoloogid on väljendanud mõtet, et ka inimese olemus kui jumala looming võib olla varjatud (Homo absconditus) (Cassirer 1992:1−22), seega on vähemalt osaliselt ebaselge inimese maailmaseletamise mehhanism. Emotsioon ma ei tea, ratsionaalsuse ning kirjelduse ja seletuse puudumine on inimliku teadmise normaalne vorm, mis lubab teadmisel jumalast sellisesse vormi sisse voolata ning annab tõelise kogemuse (Zembylas 2005:140−141). Aquino Thomas eristab analogia fidei’d, mis viitab uskliku kohustusele elada kooskõlas evangeelse tõega. Vana ja Uus Testament on vastavuses looduslike ja ilmutatud tõdedega. Selle järgi ei tohiks usutunnistust ja pühakirju käsitleda eraldi, vaid tõlgendada neid Piibli üldises valguses. Usu analoogiat saame kasutada, kui näitame, et Piibli lõigu tõde pole vastuolus muu tõega (Aquino Thomas, Summa Theologiae, 1, 10, ad 2).

Dionysius Areopagita (Pseudo-Dionysius) (VI sajand) (Rorem 1993) järgi ei saa inimene jumalat tunda sisuliselt, vaid ainult läbi jumala tegevuse – nii nagu tajume vahetult küll päikesekiiri, kuid mitte päikest ennast. Jumala tegevus kui looming viitab jumalale, kuid looming on vaid jumala jälg. Inimese teadmised jumala loomingu kohta on teadmised jälje kohta ehk sekundaarsed teadmised. Teadmine jumala enda kohta kui primaarne teadmine on inimlikult saavutamatu. 

Rudolf Otto (2017:14−18) esmatrükk (1917) väitis, et religiooni aluseks on numinous (tuleneb ladina sõnast numen ja tähistab millegi suurema juuresolekut). Numinous on eriline religiooni aluseks olev kogemus (mysterium tremendum et fascinans). Tunde objekti tajutakse primaarsena, mitteratsionaalselt, sensorite väliselt. Müstiline jõud on väljaspool meid ja arusaamatu. Ülima jõuna väljendub mysterium tremendum (salapära, mis tõrjub), milles ilmneb hirmutav aspekt. Armulikkuses kehastuv numinous fascinans annab inimese elule eesmärgi ja tähenduse (au, ilu, jumalik lunastus). 

Eckhart von Hochheim (Meister Eckhart) (eluaastad 1260−1328) on öelnud, et jumalal pole midagi ja tal pole sarnasust. Kuigi inimlikult on mõistetav katse jumalat läbi nimetamise (tunnuste andmise) individualiseerida, siis igasugune inimlik katse anda jumalale nimesid  tõukab jumalat inimesest eemale (tsiteeritud Almond 199:153). Jumal on olemas inimese enda hinges ja loomisaktis üldiselt. Inimene ei tohiks mõelda jumalast kui endast väljaspool asuvast, jumal on kõikides asjades ja olendites, eriti intellekti omavates (tsiteeritud Kieckhefer 1978:208).  

Nicolaus Cusanus (1401−1464)  peab inimlikku meelt imago Dei‘ks (loodud jumala näo järgi), see tähendab jumala kuvandiks. Jumal on omnia complicans ehk süntees, kuna  sisaldab kõiki asju. Jumal on kõigi asjade põhjus omnia eplicans (tsiteeritud Copleston 2003:239).  

Jumal ja jumalikud reeglid usklikule via negativa puhul 

Jumala kirjeldamise raskustest lähtuvad kaks ristuvat probleemi: jumala mõistmisest reeglite allikana ja mõistmise edasiandmisest verbaalselt või märkidena.  

Esiteks – mis on pühakirja reeglite taga?  

Pühakirja puhul võiksime reeglite taga näha standardit ja mudelit. Standard (kaanon) on mõõtevarras võrdlemaks usklikku (tavainimese personaalsus) religioosse ideaalinimesega (inimese jumalast pärit olemus). Kaanon sisaldab piiranguid ja hinnanguid. Hinnang inimese käitumisele kujuneb koordinaatteljestikul: pühakirjaliselt õigepühakirjaliselt valepühakirjaliselt tähtispühakirjaliselt tähtsusetu (joonis 1). Selliselt leitavat käitumispunkti võrreldakse omakorda skaalaga võimaldab ellu jäädaei võimalda ellu jääda, mille põhiküsimus on – mis hinnaga ja mis eesmärgil ellu jäädakse. Üsna tavaliselt on ellujäämise põhimotiiv järele andmine kiusatusele. 

Joonis 1: Pühakirjalise hinnangu andmine 

Mudel on jäljendamiseks, sisaldades situatsioonide kirjeldust (koosseisu), soovitava käitumise elemente (väärtusprintsiibid, toimingute skaala). 

Standardi ja mudeli kooskõlas valib inimene käitumise, mis ühelt poolt tagab ellujäämise ja teisalt moraalsete väärtuste järgimise. Pühakirjaliselt on õige jääda ellu ja tugevdada selle läbi religioosset gruppi, teisalt ei saa ellujäämine toimuda iga hinnaga ehk patustades. Ellujäämise puhul tõstatub küsimus, kas ellujäämine tähendab ainult füüsilist ja sotsiaalset olekut või on ellujäämisel mingi kõrgem jumalik eesmärk. Selline eesmärk võib tuletuda jumala poolt inimesele ettenähtud rollist. Ellujäämine ei tohiks sisaldada järeleandmist kiusatusele, kuid samuti võib küsida kiusatuse tegeliku tähenduse üle. Ühest küljest on kiusatus rahuldada oma ihasid pühakirjas keelatud viisil, samas on teoloogiliselt vaieldav, miks jumala poolt korrastatud maailmas üldse eksisteerib inimlik kiusatus. Kas see peaks tähendama inimese tunnetuse arenemisel kiusatuste vähenemist või siis valikukindluse tugevnemist?  Pühakirja puhul tuleks eristada esiplaanil olevat esimesel pilgul haaratavat ning tagaplaanil olevat varjatud tõde. 

Aquino Thomas eristab traditio (kohale toimetamine) ja revelatio (ilmutus). Traditio väljendab jumaliku tõe üleandmist kristlastele pühakirja sõna ja asjade kuju kaudu ning kannab sõnumi tähendust. Kui keele mõisted on ebatäiuslikud jumala olemuse väljendamisel, siis on ka pühakiri sõnastatud ebatäiuslikult andmaks edasi sõnumit ning me peaksime otsima tekstis varjatud tähendusi.. Ebatäiuslikkust näitab pühakirja tekstide muutumine ajas  seoses ümberkirjutamiste, tõlkimiste ja keelelise kohendamisega. Varjatud tähendusega seoses tuleks vahet teha jumala sõna ning inimliku mõistmisele lähedase pühakirja sõna vahel.  

Joonis 2: Jumala sõna, pühakirja sõna ja inimlik mõistmine 

Me saame küsida, kuivõrd langevad kokku pühakiri ja jumala sõnum, käitumisakt ja jumala sõnum, käitumisakt ja pühakiri? Kuna jumala sõnum võib olla tunnetamatu, siis saame vaadelda pühakirja ja inimese käitumise erisust ning uurida, millised faktorid mõjutavad inimese käitumisakti ja pühakirja erisust. Erisus võib olla tingitud kas pühakirja mittemõistmisest või tahtest järgida oma ihasid (patu probleem). Indiviid võib ise mitte aru saada erisuse olemasolust ning moraalse eraldumise ilminguna luua eneseõigustuse süsteemi. 

Ilmutus võib olla suunatud pühakirja mõistmisele või on ta kogemus situatsiooni ümbermõtestamiseks või stiimul tegutsema hakkamiseks. Igal juhul on ilmutus senise meeleseisundi eitamine.  

Ilmutuse puhul on olulised veendumus, stiimuli käsitlemine ilmutusena, tema lähteallika käsitlemine jumalikuna või vastavalt jumalikule tahtele, tõlgendamine, seostamine pühakirja tekstiga ning tahe ilmutust ellu viia. Ilmutus peaks olema kõrgemal tavalisest tunnetusest. Pühakirja tekstidest nähtuvad mitte ainult jumala, vaid ka kurjuse ilmutused. Eristamise aluseks saab olla vaid meeleseisundi võrdlus teadaolevate religioossete väärtustega ning pühakirjaga. Meil on alust eeldada, et pühakiri mingis osas põhineb ilmutusel ning järgnev ilmutus muudab käitumisakti valiku inimese jaoks konkreetsemaks. Siiski võib pühakirjast ilmutuse mõtestamiseks mitte piisata. Jesuiit Pierre Teilhard de Chardin (1881−1955 väidab, et edukaks tunnetuseks on vajalik ühendada raamat pühakirjaga, nn looduse raamat (tsiteeritud Delio 2017:276), sest loodus põhineb jumalikel loodusseadustel. Tema järgi võime pühakirja norme vaadelda mitte kui piirangute kogumit, vaid kui vahendit bioloogilise (ainelise) tõe ületamiseks.  Ainelise tõena võime vaadelda oma vajadustest tulenevaid ihasid, inimene tõuseb valikut tehes kõrgemale loomalikkusest. Ainelist tõde võime vaadelda inimliku mõistmise esmase etapina, kuigi ta võib sisaldada samuti olulisi eetilisi väärtusi ja käitumisnorme. Aineline tõde võib sisalda mitte ainult indiviidi vajaduste rahuldamist, vaid ka teiste olendite huvide silmaspidamist ning looduse kui terviku hoidmist. Samas võiks eeldada ka sellistelt arusaamise piirväärtustelt edasiliikumist ning lähenemist tegelikkuse meeltega otseselt mittetajutavale osale. 

Teiseks – milline on pühakirjas sisalduva käitumisreegli seos tõega?  

Aquino Thomase järgi arukas mõtlemine on inimese omadus ja peaks viima tõeni (tsiteeritud Fischer 205:101). Tõde peame vaatlema ajas muutuvana ja avanevana. Kas teada saamine on lihtsalt uudishimu rahuldamine või  ainult vajadus ainelises maailmas kuni surma hetkeni paremini toime tulla (situatsiooni kui ülesande lahendamine suurema võiduga ja väiksema kaotusega) või on inimlikul püüdel täielikuma tõe tunnetamise poole jumalik alge?  

Ihade täitumine annab rahulduse, teisalt tuntakse oma inimlikku lõplikkust (kannatused, haigused, surm). Pühakirja reeglid lubavad vabanemist (lunastust), mis ületab inimliku lõpetatuse ning viib lähemale jumalikule lõpmatusele. Religioosses arengus inimene tunnetuse piirväärtuse kasvades läheneb nii pühakirja teksti kui ka enda tunnetuse varjatud olemusele. Näiteks pühakirjades on kirjeldused paradiisist kui mugavast maise tarbimiskeskkonna sarnasest kohast. See ei pruugi olla tõde, sest ta tingitud ihadest ja inimlikest arusaamadest – järelikult on vajalik mingil inimese religioosse arengu etapil ületada pühakirja tekst ning jõuda lähemale tegelikule jumalikule sõnumile. Iseloomulik on, et eri religioonide pühamehed pöörduvad askeesi kui omaette väärtuse poole, askees ei ole kannatus surmajärgses tulevikus neitsite, veini, palmipuude jne ootuses. Religioonide üks põhitees on inimese loomine jumala näo järgi, see tähendab aga mingil mõtlemise etapil ihadest vabanemist. 

Kuna pühakirja teksti taga võidakse religioosse arengu etapil näha erinevat tõde, siis on vajalik mingi valikuid kergendav lisastiimul. Eri religioonides on selle stiimulina nähtud ilmutust (revelatio). Ilmutuse puhul tuleb eristada sisu ja allikat. Ilmutuse sisuks võivad olla kas teatud põhitõed ja ettekirjutused jumalikult autoriteetses vormis või ka loodusliku reaalsuse teadaandmine nähtuste olemuse avamisega. Seega ilmutus võib lähtuda kas vahetult jumalalt (jumalik ilmutus, näiteks inglite jne nägemine) või siis arusaamise avaldumisena inimese intellektuaalse arengu teatud küpsuse astmel. Viimasel juhul teadmiste kogunemine peaks viima inimese sellisesse mentaalsesse seisundisse, mille tulemusel tekib plahvatuslik arusaamine

Jumaliku ilmutuse saamine ei sõltu inimesest, ta võib selle saada mistahes olukorras ja arusaamisega religioonist. Sellisel juhul eeldame teoloogiliselt, et inimene pole võimeline leidma õiget arusaamist või käitumisviisi enda seest. Teisel juhul eeldame, et kõik õiged lahendused on inimese varjatud religioosses minas olemas, nad avalduvad aga teatud katalüsaatorite koosmõjus, milleks on pühakiri ja inimese arusaamine pühakirjast. Me võiksime pühakirja puhul kasutada mõistet jumalik inspiratsioon – jumala sõna on salvestatud pühakirja sõnasse ja inimene on teatud religioosses seisundis kui tingimuses salvestuse mängima panema. 

Kolmandaks – millised on tagajärjed  pühakirja reeglite järgimisel või eiramisel? 

Kuigi erinevad religioonid oma tekstides rõhutavad jumalikku kaalutlemist viimasel kohtupäeval, siis ei saa inimene käsitleda jumalikku hinnangut heade ja halbade tegude bilansina inimlikus skaalas. Kuna inimene ei mõista jumala tegelikku olemust, siis jääb tal järgida vaid teadaolevat, so pühakirja ning arvestada pühakirjas märgitud tagajärgedega. Siit omakorda kerkib üles pühakirja funktsioon – kas ta on loodud reeglite kogumina jumala kummardamiseks (kas jumal üldse vajab kummardamist või on rituaal vajalik inimesele vaimseks toeks) või on pühakirjal mingi suurem eesmärk ning ka ainelise maailma tagajärgi ei tuleks vaadata mitte pühakirjaliste reeglite järgmise kontekstis, vaid millegi suurema osana. 

Joonis 3: Inimlik arusaam reeglitest ja tegude tagajärjed 

Tegude tagajärjed võivad olla esiteks inimesele teadaoleva ainelise maailma omad ja teiseks tagajärjed  jumala silmis. Oletatavalt on tagajärjed nendes kahes jaotuses eraldi käsitletavad, sest pühakirjaliselt võib edukus ainelises maailmas mitte olla kooskõlas edukusega jumala silmis.  

Arusaamise ja tagajärgede kahesuguse olemuse järgi saame neli tunnetusvälja (joonis 3) meie käitumise tagajärgede suhtes. Tunnetusvälja nr 1 iseloomustavad ainelise maailma head tagajärjed ja jumaliku sfääri head tagajärjed. Ainelise maailma kohta on võimalik arusaam headest tagajärgedest lõpliku määratlusega, kusjuures tagajärgi hinnatakse individuaalse subjektiivsusega. Jumalike tagajärgede suhtes saame toetuda vaid pühakirjale, mille puhul jumaliku sfääri kirjeldus ei pruugi olla lõplik ning mis sisaldab tagajärgede varjatud tähendusi. Tunnetusväljad nr 2 ja 3 sisaldavad subjektiivsusega piiritletud arusaamist ainelise maailma halbadest tagajärgedest, tunnetusväli nr 4 aga pühakirjale toetuvat inimlikku arusaamist käitumise jumalikest halbadest tagajärgedest. Igal juhul on inimene hea ja halva tunnetusriskis, inimene ei suuda tagajärgi õigesti hinnata ja patustamine on paratamatu. Sellises kontekstis on paratamatu lahendus jumalik lunastus, mis põhineb jumala heatahtlikkusel (inimlikus arusaamises numinous fascinans) ning kristlikus traditsioonis ka Kristuse ohverdust inimlike eksimuste eest. Tagajärgedega seonduvalt kerkib üles inimese püüd käituda võimalikult hästi, teha oma arusaamise järgi parim – seega tunnetuse kõrval on oluline tahtega seonduv tegu. Siit järeldub, et jumala olemuse ja pühakirja varjatud tähendusi saab  käsitleda via negativa võtmes, kuid tegude tasandil tuleb lähtuda mitte ainult halbade tegude eitamisest, vaid ka positiivsete tegude leidmisest ja sooritamisest. Inimene ei saa elujäämiseks ainult hoiduda millestki, vaid ka peab tegema midagi

Kokkuvõtlikult võib öelda, et via negativa kasutamine viib paratamatult mitte üldise eitamiseni ning passiivsuseni, vaid oma tunnetuse piiratusest ja subjektiivsusest arusaamise  alusel tegude toimepanemisega aktiivsele jaatusele (religioosselt toimivale isikule, kes elab koos evangeelse tõega – analogia fidei). 


Kasutatud kirjandus 

Almond, Ian 1999. Negative theology, Derrida and the critique of presence: A poststructuralist reading of Meister Eckhart. – The Heythrop Journal, Vol. 40, № 2, pp.150−185 

Anderson, James F. 1953. An introduction to the metaphysics of the St. Thomas Aquinas. Chicago: Henry Regnery Company 

Aquino, Thomas 1981 / 1911/ 1948. The Summa Theologica of St. Thomas Aquinas (five volumes). US, NY: Benziger Bros 

Benor, Ehud Z. 1995. Meaning and reference in Maimonides’ negative theology. – The Harvard Theological Review, vol. 88, № 3 (July), pp. 339−360 

Bishop, Robert 2010.The via negativa: Not the way to physicalism.− Mind and Matter, Vol. 8, Issue 2, pp. 203−214 

Cassirer, Ernst 1992. An essay of Man: An introduction to a philosophy of human culture. New Haven & London: Yale University Press 

Copleston, Frederick 2003.  A history of philosophy – Volume 3: Late medieval and renaissance philosophy. London & New York: Continuum 

Delio, Ilia 2017. Is natural law “unnatural”? Exploring God and nature through Theilhard’s organic theology. – Theology and Science, Vol. 15, Issue 3, pp.276−288 

Elders, Leo J. 1990. The philosophical theology of St. Thomas Aquinas. The Netherlands, Leiden: E. J. Brill 

Grenz, Stanley J. 1994. Theology for the community of God. UK, Cambridge & Michigan, Grand Rapids: William B. Eerdmans Publishing & British Columbia, Vancouver: Regent College Publishing 

Horrigan, Paul Gerard 2007. God’s existence and other philosophical essays. NE, Lincoln:  iUniverse Inc. 

Fischer, Norbert 2005. The philosophical quest for God: A journey through its stations. An introduction to the philosophy of religion. Berlin: LIT Verlag 

Kieckhefer, Richard 1978. Meister Eckhart’s conception of union with God. – The Harvard Theological Review, Vol. 71, № 3/4, pp.203−225 

McDermott, John M. 2012. Is the blessed Trinity naturally knowable? St. Thomas on reason, faith, nature, grace, and person. – Gregorianum, Vol. 93, № 1, pp.113−149 

O’Grady, Paul 2014. God’s nature: The way of eminence. –O’Grady, P.  (author) Aquinas’s Philosophy of Religion. London: Palgrave Macmillan, pp. 185−215 https://doi.org/10.1057/9781137312815_7 

OttoRudolf 2018. The idea of the holy: An inquiry into the non-rational factor in the idea of the divine and its relation to the rational. Translator John W. Harvey. USA, North Charleston: Create Space Independent Publishing Platform 

Rorem, Paul 1993. Pseudo-Dionysius: A commentary on the texts and an introduction to their influence. New York and Oxford: Oxford University Press 

Seeskin, Kenneth 2013. Strolling with Maimonides on the via negativa.−  Diller, J. & Kasher, A. (eds.) Models of God and Alternative Ultimate Realities. Dordrecht: Springer 

Swiczawski, Stefan 1995. St. Thomas Revisited. New York & Paris: Peter Lang 

Zembylas, Michalinos 2005. A pedagogy of unknowing: Witnessing unknowability in teaching and learning. − Studies in Philosophy and Education, Vol. 24, Issue 2, pp.139−160 

Ventimiglia, Giovanni 2018. Is the thomistic doctrine of God as “Ipsum esse subsistence” consistent? – European Journal for Philosophy of Religion, Vol. 10, № 4, pp.161−191 


Alver Aria (1950) on Tartu Ülikooli majandusdoktorant.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid
Urmas Nõmmik

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English