ISSN 2228-1975

Mõtiskledes EELK vaimuliku pädevusmudelist

EELK arengukava 2008–2017 rakendusplaani kohaselt on aastate 2015–2020 jooksul välja töötatud EELK vaimuliku pädevusmudel. Mudeli otstarbeks on vaimuliku tuum- ja alapädevuste määratlemine. Mudel on oluliseks sisendiks ka vaimulike taseme- ja täiendusõppe õppekavade ning pastoraalseminari töö korraldamise ja vaimuliku ameti kandidaatide hindamise kujundamisel.

Ecclesia semper reformanda est.

Et sisu jääks samaks, peab aja möödudes muutuma vorm. See tähendab, et kirik/kogudus peab pidevalt uuenema (vormid, meetodid, tegevusvaldkonnad, sihtrühmad, osaliste ettevalmistus jne), et kiriku sõnum säilitaks kehtivuse. See omakorda tähendab kiriku töötegijate (sh vaimulike) jaoks vajadust osaleda elukestvas õppes, ennast pidevalt täiendada ning reflekteerida oma asjatundlikkuse ja kutsumuse üle. Pädevusmudel, täpsemalt vaimuliku pädevusmudel on üheks selliseks töövahendiks, mille abil saavad vaimulikud ennast reflekteerida ning vaimulike ettevalmistuse ja täiendusõppe eest vastutajad õpet kavandada ja korraldada.

Teisiti väljendudes peaksime püüdlema nii oma teadmistes, oskustes kui hoiakutes ja väärtuste taipamises ja teoks elamises täisealisuse (Ef 4:13) ehk sellise seisundi poole, kus me julgeme olla vabad ning võtta vastutust vabaduse teostamise eest, teades nii oma kohustusi kui õigusi – teiste sõnadega, pädevusi ning nende rakendamiseks vajalikku kompetentsi.

Toetudes Mari Karmi (Karm, M. 2007.  Professional Development Opportunities Of Estonian Adult Educators. [Doktoritöö]. Tallinna Ülikooli sotsiaalteaduste dissertatsioonid 32. Tallinn: TLÜ kirjastus) käsitlusele professionaali meisterlikkusest, võib öelda, et pädev vaimulik:

  • omab selget ettekujutust vaimulikust kutsest ja (koguduseõpetaja, kaplani vms) ametist;
  • valdab unikaalset, st isiklikult läbi tunnetatud metodoloogiat ülesannete täitmiseks ja probleemide lahendamiseks vaimulikus ametis;
  • valdab selleks vajalikke meetodeid ja vahendeid;
  • on kursis muutustega teoloogias ja kirikuelus;
  • rakendab teoloogia ja teiste asjakohaste valdkondade uusi teadussaavutusi arendustegevuses;
  • laiendab pidevalt oma teadmisi ja oskusi;
  • lahendab probleeme uuenduslikult;             
  • kasutab tagasisidet ja hinnanguid efektiivselt;
  • on aktiivne koostöös;
  • kannab hoolt enda pideva professionaalse enesearendamise eest.

Pädevus tähendab siinkohal psüühiliste protsesside integreeritud kogumit, mis tugineb teadmiste, oskuste, hoiakute, uskumuste, väärtuste, tegevusmudelite ning autonoomse motivatsiooni ühtsusel, koos huvi, suutlikkuse ja õigustega neid loovalt, ettevõtlikult, paindlikult ja tulemuslikult konkreetsetes keskkondades rakendada ja konkreetsete ülesannete täitmisel, protsessides osalemisel, probleemide lahendamisel ja väärtusloomes kasutada.

Kuidas kirjeldada pädevat vaimulikku?

Pädeva vaimuliku kirjeldamiseks on vähemalt kolm teed. Ei peaks püüdma neid üksteise vastu välja mängida või väita, et ainult üks neist on õige. Me paraku elame oma elu pidevates polaarsetes pingeväljades ja järgnev ongi näiteks ühest sellisest vähemalt tripolaarsest pingeväljast. Vaimuliku pädevust võib lahata süstemaatiliselt, võttes näiteks aluseks klassikalise kolmeosalise mudeli preester-õpetaja-karjane. Sellise käsitlusviisi tulemusena saame ilmselt ideaalse ettekujutuse vaimulikust. Teiseks võib küsimust lahata ajalooliselt, sealjuures eelkõige piibliteoloogiliselt, võttes olulisuse järjekorras aluseks Pauluse kirjad, seejärel evangeeliumid (või vastupidi, sõltuvalt võtja teoloogilisest otsustuspädevusest) ja muud Uue Testamendi kirjad ning pärast selle kõige valguses ka Vana Testamenti vaagides. Kolmandaks teeks on pragmaatiline, praktiline lähenemine, kus lähtekohaks on tegelike probleemide, ülesannete ja tegevuspraktikate kirjeldused (tihedad, süstemaatilised) ja analüüs. Kuna tegemist on justnimelt teega, siis tuleb teedest üks valida ning pädevusmudelite koostamisel on valdavaks just see kolmas, pragmaatiline lähenemine. Selle tulemusena saadud kontekstuaalset pädevusmudelit tuleks testida ning vajadusel korrigeerida, lähtudes nii autentsuse (ajaloolisuse, piibliteoloogilisuse) kui koherentsuse printsiibist (Wood, C. M. 1985. Vision and Discernment: an orientation in theological study. Atlanta: Scholars).

Vaimuliku pädevusmudeli loomiseks tuleb seega uurida, mida tänased vaimulikud tegelikult teevad. Millised on need probleemid ja ülesanded, millega vaimulik tegelikult ja tõhusalt tegelema peab? Millised teadmised, oskused ja hoiakud on vaimulikule vajalikud? Lõpuks tuleb välja selgitada, millist täienduskoolitust vaimulik vajab.

Pädevusmudel

Pädevusmudel on pädevuste ning vastavate alapädevuste süstematiseeritud kogum, mis on vajalik tõhusaks toimimiseks vastaval erialal/ametis (Campion, M. A., Fink, A. A., Ruggeberg, B. J., Carr, L., Phillips, G. M., & Odman, R. B. 2011. „Doing competencies well: Best practices in competency modeling.“ Personnel Psychology, 64, 225–262, lk 226). Kogumi juurde kuuluvad tasemekirjeldajad/tulemusnäitajad, mille abil on pädevusmudelit võimalik rakendada erinevatel otstarvetel (Campion jt 2011: 228–229; Haridusasutuse juhi kompetentsimudel. 2016. https://www.innove.ee/wp-content/uploads/2019/03/Haridusasutuse-juhi-kompetentsimudel4.pdf (27.11.2020), lk 3).

Pädevusmudelit saab kasutada:

  1. uute töötajate leidmisel ja kõige kohasemate kandidaatide selekteerimisel;
  2. töötajate täienduskoolituste kavandamisel;
  3. tulemusvestluse teostamisel/töötajate tööalase soorituse hindamisel;
  4. arenguvestluste kavandamisel ja teostamisel töötajaga;
  5. töötaja individuaalsel nõustamisel
  6. töötajate karjäärialasel edutamisel;
  7. töötaja tööalase teabe süsteemsel haldamisel;
  8. töötajate töötasu jm hüvitiste süstemaatilisel kavandamisel;
  9. töötaja tunnustamisel;
  10. süstemaatilisel personalipoliitika muudatuste kavandamisel.

Vaimuliku pädevusmudel on seega pädevusloend koos alapädevuste, tegevusnäitajate ja hindamiskriteeriumitega, mille otstarbeks on määratleda ja kirjeldada vaimuliku töös ja teenimisametis olulised pädevused ning luua süsteem nende hindamiseks. Selles mõttes on tänane (EELK konsistooriumi poolt 06.10.2020 heaks kiidetud) pädevusmudel esimeseks sammuks täieliku mudeli väljatöötamise protsessis. Nimelt vajavad hindamiskriteeriumid ja hindamissüsteem alles loomist.

Pädevusmudeli koostamiseks on ülimalt oluline, et kaasatud oleks võimalikult paljud mudeli huvirühmad (organisatsiooni juhtkond, erialaliidud, praktikud, koolitajad, kiriku puhul nii tegevvaimulikud kui ilmiktöötegijad). Vastupidisel juhul on oht, et mudeli võimalikud kasutajad ja kasusaajad ei võta mudelit omaks ning see jääb lihtsalt üheks uuringuks ja riiulil tolmu koguvaks või kõvaketast koormavaks intellektuaalseks mõtteharjutuseks. EELK vaimuliku pädevusmudeli väljatöötamise käigus teostatud kvalitatiivse fookusgrupiuuringu (2016) raames intervjueeriti viit rühma (prooviintervjuu ja neli intervjuud), milles osales üle viiekümne teoloogi, vaimuliku, üliõpilase ja koguduste ilmikliikmetest töötegija. Mudeli tööversiooni täiendamiseks ja vastukajaks koguti vastuseid nii EELK juhtkonnalt kui tegevvaimulikelt (vähemalt oli kõigil EELK vaimulike ametliku meililisti liikmetel kaks korda võimalus kaasuda nii kriitika kui täiendusettepanekute tegemiseks). Tõden tänulikult, et mitmed ametivennad ja -õed võimalust ka kasutasid ning aastatel 2018–2020 laekunud ettepanekutest oli väga tõhusat abi mudeli täiendamisel ning selle ebatäpsuste, vigade ja lünkade parandamisel. Pädevusmudeli saamisloost on pikemalt võimalik lugeda Eesti Kirikust (09.12.2020).

Pädevusmudeli struktuur

EELK Vaimuliku pädevusmudel jaguneb kuueks tuumpädevuseks ning kokku 17 alapädevuseks.

  1. Teoloogiline otsustuspädevus          
  2. Koguduse uuendamine ja misjon
    a. strateegiline planeerimine
    b. regulaarne jumalateenistuslik elu
    c. õpetamine
    d. diakoonia ja hoolekanne
    e. vaimulik juhendamine
  3. Organisatsioonijuhtimine
    a. inimeste kaasamine ja motiveerimine
    b. suhete juhtimine
    c. meeskonnatöö
  4. Suhtlemine
    a. eneseväljendus
    b. koostöö/teistega arvestamine
    c. võrgustikutöö
  5. Administreerimine
    a. majandamine
    b. asjaajamine
  6. Enesejuhtimine ja isiklik areng
    a. missionaarne eneseteadlikkus
    b. enesejuhtimisoskus
    c. pingejuhtimisoskus
    d. teadlik vaimulik kasvamine

Vaimuliku tasemeharidus peab vastama teoloogiamagistri kraadile[1]. Seega peab vaimuliku tasemeõppe tulemust olema võimalik kirjeldada EV Kõrgharidusstandardi lisa 1 magistriastme tasemekirjeldajatega. Teoloogilise otsustuspädevuse puhul on selle üheksa tegevusnäitajat korrelatsioonis eelnimetatud tasemekirjeldajatega ning ülejäänud viis kajastuvad teiste tuumpädevuste tegevusnäitajates.

Teoloogiline otsustuspädevus

On väga hea, kui vaimulik orienteerub kogu teoloogiamaastikul ning on suutnud süveneda mõnda teoloogiavaldkonda nii, et teda võib nimetada eksperdiks. Samas on vaimulikul tarvis päevast päeva langetada teoloogilise sisuga otsustusi selle kohta, kas mingi nähtus, protsess, käitumisviis või tegevuspraktika on kehtiv, lähtudes ristiusu ajaloolisest, süstemaatilisest ja praktilisest õpetusest, mõnikord ka selle konfessionaalsest avaldumisvormist[2]. On võimalik, et kesksetes küsimustes (soterioloogia eelkõige) tal raskusi ei teki, kuid mitmetes vähemtähtsates, kuid ometi olulistes küsimustes on tal piiratud teabe ning dihhotoomsete lahenduste puudumise korral siiski vajalik otsustada, milline on kõige õigem ja ustavam/evangeeliumikohasem viis toimimiseks. Otsustuspädevus tähendabki siis suutlikkust ning julgust otsusi langetada ja tulemuste eest vastutada. Muidugi võib väita, et tõde on meile ilmutatud Pühakirjas ning sellele tuleb meil igas olukorras jääda ustavaks. Paraku on aga seesama tõde siiski rüütatud kultuurilisse, keelelisse, poleemilisse ja eelkõige kontekstuaalsesse vormi ning sellesama tõe avastamine ja rakendamine teises ajas, kultuuris, keeles ja meeles vajab nii teadmist, orienteerumist kui kogemust, milles edenemine on elukestev õppimisprotsess ning kus alati jääb alles võimalus, et ma olen taibanud poolikult, aimamisi, otsekui vaskpeeglist vaadates.

Koguduse uuendamine ja misjon

Kirik, kes ei uuene, tardub ja sulgub iseendasse. Kirik, kes ei misjoneeri, hääbub ja sulgub iseendasse. Nii nagu Piiblisõna saab Jumala Sõnaks, kui seda kuulutatakse (Barth), saab kiriku või koguduse nime kandev inimkooslus kirikuks, kui see Jumala Sõnaks saava Piibli, omaenda kollektiivse tunnetuse ja kogukondliku kommunikatsiooni läbi laseb Jumala Vaimul ennast uuendada ning seda uuenenud olemist ka läbi tegude ja tegematajätmiste (ja läbi sõnade, kui kuidagi teisti ei saa (Franciscus Assisist)) endast välja kiirgab. Seega, Jumal uuendab ja kirik uueneb, kuid teisalt on koguduses just vaimuliku ülesandeks strateegiliselt planeerida uuenemiseks vajalikud tegevused. Samuti vajavad kavandamist ja teostamist koguduse regulaarne jumalateenistuslik elu, õpetamine, hoolekanne ning hingehoid. Selle kõige juures peab vaimulik koos oma meeskonnaga (koguduse juhatus, töötegijad, vabatahtlikud) pidevalt reflekteerima selle üle, mida ikkagi tähendab koguduse elu ja tunnistuse jaoks, et Jeesus on Kristus.

Organisatsioonijuhtimine, suhtlemine ja administreerimine

Vaagides erinevaid ülesandeid ja kohustusi, aga samuti probleeme ja muresid, mis vaimuliku töös sagedasti ette tulevad, on üheks võimalikuks teeks mõtelda vaimulikust kui teatavat laadi sotsiaalsest ettevõtjast. Kirikumõisate aegu vaimulik oligi ettevõtja, täna võib see mõte esmapilgul tunduda kohatu. Ettevõtlust samastatakse tavamõtlemises sageli äriga.[3] Ometi on see oma olemuselt eelkõige väärtusloome, sellisena oluliselt nüansseeritum ja paigutub skaalale, mille ühes otsas tõepoolest on traditsiooniline äri, kuid mille teises otsas on samamoodi traditsiooniline heategevus. Sotsiaalne ettevõtlus paigutub skaala keskpunkti, nähtuste hulka, mille puhul on oluliseks ettevõtja/organisatsiooni missioon ja vastutus sidusrühma(-de) ees ning see, et võimalik kasum suunatakse kogukonna ülesehitamiseks, kusjuures laiemas tähenduses on sotsiaalse ettevõtluse tulemuseks positiivse sotsiaalse muutuse loomine, sõltumata vormist ja protsessist, mille läbi muudatus saavutatakse (Raudsaar, M. 2016. Sotsiaalne ettevõtlus. [Ettekandekonspekt]. Tartu Ülikool). Sotsiaalne ettevõtja on uue idee ja lähenemisega algataja, kellel on sisemine kutsumus oma idee mistahes jõupingutustega teoks teha ja uudne lähenemine standardiks muuta. Sotsiaalne ettevõtja märkab probleeme ühiskonnas ja leiab proaktiivselt uusi viise nende lahendamiseks, olles pühendunud ideele, mis on tema poolt taotletavate sotsiaalsete muutuste aluseks (Raudsaar 2016). Vaimuliku jaoks võib sotsiaalse ettevõtluse programmiliseks ideeks olla näiteks see, et mida ta iganes on teinud kellele tahes Issanda kõige pisematest vendadest, seda ta on teinud Issandale (Mt 25: 40).

Enesejuhtimine ja isiklik areng

Eeltoodud tuumpädevusi ja alapädevusi ei saa käsitleda eraldiseisvatena, need moodustavad integreeritud ja üksteist toetava ning täiendava süsteemi. Vaimuliku enesejuhtimine ja teadlik vaimulik kasvamine on süsteemse lähenemise eelduseks ning teostub läbi selles teadliku osalemise. Kui teoloogilise kõrgkooli vaates on peamine fookus teoloogilisel otsustuspädevusel ja kiriku vaates on fookus koguduse uuendamisel/uuenemisel ja misjonil, siis vaimuliku enda vaates saab kõik alguse enesejuhtimisest ja isiklikust arengust, eelkõige teadlikust vaimulikust kasvamisest. Teisiti väljendudes on siin oluliseks vaimulikud enesekohased oskused ehk enese teadvustamine ja tunnetamine suhtes Jumalaga, ligimesega ja kogu looduga. Pädevusmudelit appi võttes, kui ma:

  • kannan teadlikult ja korrapäraselt hoolt oma igapäevase vaimuliku elu eest;
  • väärtustan ja praktiseerin reeglipärast palvetamist vaimuliku elu hädavajaliku komponendi ning eluväeallikana;
  • tean oma tugevusi, nõrkusi ja arenguvajadusi;
  • osalen teadlikult elukestvas õppes, ennast pidevalt erialaselt, kutsealaselt ja ametialaselt täiendades;
  • arvestan teiste inimeste antud vastukajaga oma tegevusele ja käitumisele;
  • tunnen huvi oma elukeskkonna ja teiste inimeste vastu ning olen valmis omandama uusi teadmisi ja oskusi;
  • teadvustan oma rolli ja funktsiooni kirikus;
  • annan inimestele andeks nende eksimused ja vead;
  • püüan leida Jumalat kui rõõmu allikat kõiges ja kõigis;

siis on lootust, et ma suudan kanda nii mulle usaldatud vastutust koguduse teenimise eest kui vabadust, mis selleks teenimiseks hädavajalik on.


[1] Preestriameti taotlejate haridus- ja kutsenõuded ning eksamineerimise kord (kinnitatud 13.03.2007, muudetud15.09.2009 ning 21.03.2017).

[2] Charles Woodi (1995) hinnangul on teoloogiline otsustus kehtiv siis, kui see on:

  • autentne ehk kooskõlas kiriku traditsiooniga;
  • koherentne ehk kooskõlas teiste uskumuste, teadmiste ja otsustustega;
  • kontekstuaalne ehk kohane konkreetses otsustuskontekstis.

[3] „Eesti keeles nagu teiste postsovetlike maade keeles tähistab ettevõtlus sageli äri.“ Paes 2014, lk 117.


Allan Kährik (1968), teoloogiamagister, on Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia Kultuurhariduse osakonna pedagoogika assistent ja EELK Paistu koguduse hooldajaõpetaja.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English