Jõuluaeg on imede aeg. Päkapikud, kingisokid, jõulumees, jõulukalendrid, kommipakid, mis täis on üllatusi – kõik need on jõuluaja lahutamatud asjad. Iga lapse elus on jõuluaeg täis ootusärevust, küsimusi, suurt muretki, kas kiri jõudis ikka jõuluvanani, ega jõuluvana haigeks ei jää, kas ta ikka tuleb. Rääkimata kahtlustest, mis lapse hinges tärkab, kas jõuluvana ikka on olemas ja päkapikudki. “Miks ma päkapikke kunagi ei näe …!?” Ja meie, täiskasvanud elame kaasa laste jõulusaladustele, nende ootusõhinale. Sest, kui on saladus, siis on ka lootus. Me püüame hoida seda lootusrikast jõulusaladust. Et lapse rõõm oleks jõuluõhtul täiuslik, täis lootuse täitumist, üllatusrikas. Ja me rõõmustame tema rõõmust, tema särasilmast ja naerust.
Jah, jõuluaeg on saladuse aeg. Meile kõigile. Inimesele nähtamatu ja püüdmatu Jumal on tulnud maailma, ilmutanud end inimkonnale, meile kõigile, tulnud meie juurde, lähedale. Sinu juurde, minu juurde. Tõeline Jumal on sündinud tõeliseks inimeseks. Inimeseks, keda me tunneme ära iseendas ja oma ligimestes, usus, lootuses ja armastuses.
Evangelist Luukas toob Pühakirjas meieni Jumala Poja, Jeesuslapse sünni ime jutustuse. Juudamaal, Petlemmas, laudas sünnitab neitsi Maarja oma esimese poja, kellele pannakse nimeks Jeesus Jehošua, mis tähendab, et “Jah(ve) on päästja”. Luukas kirjutab: “Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.” Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas:
„Au olgu Jumalale kõrges
ja maa peal rahu,
inimestest hea meel!””
Mida meile kõneleb Jumala Poja, Jeesuslapse sündimine inimeseks seal kaugel Juudamaal Petlemmas. Inglid ütlesid ju, et Päästja on sündinud kogu rahvale ja me usume, et Päästja on sündinud ka meile. Jah, ka meile. Mida siis võiks meile tähendada jõuluime Jeesuslapse sünd? Ime, mis tuletab end meelde igal detsembrikuul, jõuluajal? Kuidas me ka ei püüa ajalooliselt ega teaduslikult ega mõistuslikult seda jõuluööd analüüsida, ära seletada, põhjendada, ei suuda me seda. See on Jumala saladus ja meie osa on siin uskuda. Olla oma usus kui laps, kes siiralt loodab, et tema soovid täituvad, et on olemas asju, mida ta ei näe. Saagem usus lasteks, Jumala lasteks. Usk, lootus ja armastus – on Jumala saladuse võti.
Kirik & Teoloogia soovib jõulurahu, tervist ja rõõmu aastavahetuseks ja uueks aastaks!
Foto: Tõnu Tepandi
Jõululuule 2020: “Märgilise aasta viimsed päevad”
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie ajakiri on avatud kaastöödele.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2019. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
