ISSN 2228-1975

Diasporaateoloogia. EKOE uurimusdokument evangeelsete kirikute kohast pluralistlikus Euroopas (1. osa)

Vastu võetud Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas 8. täiskogul Baselis (2018)

Sisukord

Sissejuhatus

1. Ülesanne ja ülesande püstitus
1.1. Uurimiskäigu ja uurimuse teksti eesmärk
1.2. Uurimistöö ülesanne ja kulg
1.3. Ülesande püstitus
1.4. Uurimisdokumendi ülesehitus ja sisu

A: diasporaa mõiste ajaloolised ja kaasaegsed kasutusviisid

2. Diasporaa mõiste ajaloolised funktsioonid uuemas kirikuloos
2.1. Kiriku- ja mõisteloolisi tähelepanekuid
2.2. Kaasaja hindamise kontekst

3. Diasporaa mõiste ja kirikus käibiv pilt iseendast
3.1. Diasporaa kui iseendale antud nimetus?
3.2. Kirik vähemuses
3.3.Vähemuskirikuid suunavad pildid ja vormelid
3.4. Oikumeenia perspektiv – katoliiklus ja diasporaa
3.5. Evangeelne profiil

4. Diasporaa identiteedid 21. sajandil kui kultuuri- ja ühiskonnateaduste teema
4.1. Suundumusi transdistsiplinaarses diasporaa uurimises
4.2. Diasporaa identiteet ja diasporaa teadvus
4.3. Diasporaa määratlused ja tüübid
4.4. Diasporaa kultuuriteaduslikke tõlgendusvõimalusi
4.5. Impulsse evangeelsetele kirikutele ja teoloogiale

B: impulsse Piiblist. Arusaam endast kui diasporaast Piiblis ja selle ajaloolistes kontekstides

5. Diasporaa – enesetõlgendus karistuse ja tõotuse vahel

6. Juudi diasporaa kui varakristliku kiriku raamistik
6.1. Templi hävitamise mõjud diasporaale
6.2. Solidaarsus keskuse ja diasporaa vahel
6.3. Diasporaa kui sild kultuse ja teksti vahel

7. Diasporaa kui Uue Testamendi kiriku elu
7.1. Diasporaa kui misjon mittejuutide seas
7.2. Diasporaa kui ajaliselt piiratud suurus
7.3. Diasporaa kui teoloogiline väide väljavalimisest ja eemalolekust

C: diasporaa kui suhtele keskenduv mõiste – 21. sajandi diasporaateoloogia

8. Suhtele keskenduv diasporaa mõiste

9. Kirik võõrsil – võõras kirik
9.1. Kirik võõrsil
9.2. Kiriku võõrus
9.3. Võõra mõiste diasporaateoloogia jaoks

10. Kirik suhetes – evangeelne elu diasporaas kui evangeeliumi avalik tunnistamine
10.1. Jumalateenistus
10.2. Avatud ja külalislahke kirik
10.3. Kirikupühad
10.4. Kiriku haridustöö
10.5. Lepitav tegevus
10.6. Piiriülesed kristlikud kokkusaamised
10.7. Diakoonia
10.8. Hingehoid
10.9. Kogukonnatöö
10.10. Kirik mitmepoolsetes suhetes

11. Kirik avalikkuses ja avalik teoloogia
11.1. Diasporaa, kirik ja avalikkus
11.2. Diasporaa, ilmalikustumine ja pluralism
11.3. Avalik teoloogia kui avatud paradigma
11.4. Avaliku diasporaateoloogia tõukejõud
11.5. Avaliku teoloogia ülesanne
11.6. Avaliku teoloogia vormid ja formaadid
11.7. Avaliku teoloogia tähendus eklesioloogia jaoks
11.8. Avalik diasporaateoloogia kui oikumeeniline projekt

12. Järeldused EKOE arengu jaoks

Lisa: „Diasporaateoloogia“ uurimuses osalejad


Sissejuhatus

1. Ülesanne ja ülesande püstitus

1.1. Uurimiskäigu ja uurimuse teksti eesmärk

Käesolev uurimisdokument koondab ja käsitleb selle diasporaateoloogia uurimistöö tulemusi, mis viidi lõpule Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) täiskogul 2012 Firenzes.

Paljudes Euroopa riikides moodustab protestantlus vähemuse. Ka Euroopat kui tervikut vaadeldes on protestantide hulk väiksem kui roomakatoliiklike ja õigeusklike kristlaste arv kokku. Üha enam muutub aga ka katoliiklus ühiskondlikuks vähemusilminguks. Usk kui diasporaa muutub ühiseks oikumeeniliseks kogemuseks. Ränne, sisserännanute kirikud ja kogudused ning nende mõjud kirikute osadusele on väärt sama tähelepanu kui religioonidevaheline dialoog ja religioonide paljusus.

Paljud EKOE liikmeskirikud ei kasuta enda kui vähemuskiriku mõistmisel diasporaa mõistet. Ka õpetuskõneluste tekstid „Jeesuse Kristuse kirik“ (1994) või ka „Kirik – rahvas – riik – rahvus“ (2002) on sellest mõistest loobunud ja räägivad selle asemel vähemuskirikutest või kirikutest, mis on nii konfessionaalselt kui rahvuslikult vähemus.

Uurimistöö ja käesoeva uurimisdokumendi eesmärk on arutleda diasporaamõiste kui teoloogiliselt tõlgendatava mõiste tähenduse üle praeguses olukorras ning vajaduse korral esitada ettepanekuid selle ümbersõnastamiseks. Eesmärgiks on sõnastada positiivne kõnetav mõiste, mis väljendaks diasporaad kui teekonda, mis kutsuks osalema, oleks avatud ühiskonnale, väljendaks kiriku teenimisülesannet ning oleks kaasajas mõistetav. Näideteks selliste uute mõistete kohta on „tunnistajate kirik“ (Église de témoins) või „lähenemisosadus“ (Prantsusmaa Ühendatud Protestanlikust Kirikust).

Selle aluseks on diasporaa kui „suhete kiriku“ tõlgendus. Diasporaakirikud, mis arendavad oma teoloogilist enesemõistmist mitmesuguste eluliste suhete ja seoste kaudu, saavad nendest väärtuslikke tõukeid järelemõtlemiseks oma avaliku tegevuse jaoks. Siin pääseb mõjule teoloogia, mille keskmeks on kiriku avaliku tegevuse põhjendamine. Kui EKOE tahab täita oma ülesannet protestantluse hääle kuuldavakstegemisel Euroopas, vajab ta just sellist avalikku teoloogiat.


1.2. Uurimistöö ülesanne ja kulg

Juba enne uurimistöö juurde asumist oli diasporaa teema praktilise ülesande ja teoloogilise refleksiooni teemana EKOE tegevuskavas.

EKOE neljanda 1994. aasta täiskogu otsus Leuenbergi kirikuosaduse struktuuri ja edaspidise töö kohta tõstis esile: „Vähemused on teeninud ära erilise tunnistuse ja teenimise. Enamik L[euenbergi] k[onkordia] liikmeskirikutest on vähemuskirikud, mis täidavad oma ülesannet sageli väga rasketes oludes. Praeguste [meie] maailmajagu ning erinevaid maid puudutavate suurte muutuste juures neid vähemusi tihti ei märgata, nende hääl jääb rahvusvaheliste sündmuste keskel kergesti tähelepanuta. See on väljakutse Leuenbergi kirikuosadusele olla aktiivne ja solidaarne.“[1]

Samal aastal sõnastab Kagu-Euroopa rühm teksti pealkirjaga „Diasporaa eluvormina“:

„Kiriku vabadus ilmneb ka selles, et ta võib elada ja teenida vähemusena võõrsil. Elu diasporaas pole Jumala rahva jaoks midagi ebaloomulikku. Jumal kutsub kogudust asuma teele ning viib selle uue ja tundmatu suunas. Nii võib kirik ka tänases uues olukorras ja kogu selle ajaloolises mitmetähenduslikkuses tunda oma usus vabastust ja Jumala kutset.“[2]

EKOE tundis juba varakult ära, mida tähendab elav kiriklik solidaarsus kirikute osaduse jaoks. See on seda selgem muuhulgas koostöö kaudu Evangeelsete Diasporaatalituste Töörühmaga Euroopas (Arbeitsgemeinschaft der Diasporawerke in Europa, AGDE). Selle 2009. aasta konverentsil tegeles EDTE intensiivselt tulevase Euroopa protestantliku solidaarsuse arhitektuuri visandamisega. Oma ettekandes EKOE 2012. aasta koosolekul teatas eestseisus, et Leuenbergi konkordia 36. artikli vaimus koostööd EKOE ja EDTE vahel tuleb mõista kui tunnistuse ja teenimise ühtsuse kõnekat väljendust.

Diasporaateoloogia teema esimene pilootprojekt, mis toimus mitme usuteaduskonna osavõtul 2011–2013, oli suunatud teoloogiaüliõpilastele. Rooma lõpukonverentsi tulemused võtab – Leuenbergi konkordia 40. aastapäeval – kokku rida teese pealkirjaga „Diaspora and Identity“ („Diasporaa ja identiteet“), mis avaldati ajakirjas focus, nr 20 (november 2013), ning millest sai edaspidise uurimistöö alus.[3]

Detsembris 2013 otsustas EKOE nõukogu luua väikese ekspertrühma ülesandega luua edasise uurimistöö sisuline kava. Kava teostamiseks, milleks nõukogu andis ülesande juunis 2014, laiendati ekspertrühma mõne liikme võrra. Need viisid edasise uurimistöö läbi koostöös erinevate institutsiooniga:

  • Gustav-Adolf-Werk (GAW) (Evangeelse Kiriku Saksamaal diasporaatalitus – Toim.)
  • Evangeelse Diasporaa Selts (Leipzigi ülikooli usuteaduskond – Toim.)
  • Evangeelsete Diasporaatalituste Koostöökogu Euroopas (AGDE)
  • Kagu- ja Kesk-Euroopa evangeelsete usuteaduskondade koostöökogu (SOMEF)
  • Euroopa usuteaduskonnad ja teoloogilised kõrgkoolid
  • Euroopa ülikoolide kultuuriteaduste instituudid
  • Saksa Teadusühing (DFG)

Märtsis 2015 toimus Neudietendorfis (Tüüringi / Saksamaa) interdistsiplinaarne teaduslik konverents koostöös Jena ja Leipzigi ülikoolidega ja Gustav-Adolf-Werkiga. Konverentsi eesmärgiks oli luua teoloogia jaoks sidemed diasporaa uusima religiooni-, kultuuri- ja sotsiaalteadusliku uurimisega. Septembris 2015 järgnes üliõpilaskonverents Rooma Facoltà Valdese di Teologia’s [Valdeslaste Teoloogiafakulteedis], millest võtsid osa üliõpilased üheksast kõrgkoolist seitsmest Euroopa riigist. Teemaks oli Euroopa vähemus- ja diasporaakirikute pilt ja arusaam oma olemusest. Konverentsi lõppteesid on leidnud koha ka käesoleva uurimisdokumendi tulemustes.[4]

Kogu uurimistöö käigus on üliõpilaskonverentsid kandnud metoodiliselt kandvat osa. Esiteks on need edendanud järelkasvu ja ka liikmeskirikute omavahelist mõistmist, mis leiab vastukaja just noore põlvkonna hulgas. Teiseks võimaldasid need laialdast osavõttu, mis on ju diasporaa teema juures hädavajalik. Kolmandaks on just tänu üliõpilaskonverentsidele hakatud uurimisprotsessis ja metoodikas võtma diasporaa mõistet tõsiselt, kui midagi, mis osutab suhetele.


1.3. Ülesande püstitus

Diasporaa mõiste mõju ja ümbersõnastamine teoloogilise tõlgendusmõistena nõuab kõigepealt tegelemist kirikulooliste, kultuuriliste ja teoloogiliste muutustega, mis on seda mõistet ja selle kasutamist pikemat aega mõjutanud. Täpsemalt tuleb selgitada kolme aspekti:

1. Üldiselt tuleb nentida, et diasporaa mõiste on lahknenud oma kiriklikust taustast. Nagu juba mainitud, ei kasuta paljud liikmeskirikud seda mõistet enda kohta. Seepärast on väga küsitav, mis osa täidab see kirikute enesemõistmisel ning mis osa see veel täita võiks.

2. Lahus oma teoloogilisest ja kiriklikust sõnakasutusest on kultuuriteadustes tulnud käibele diasporaa mõiste, mis on esiplaanil kaasaegses teaduslikus diskursuses. Tuleb selgitada, mis seoses võiks olla diasporaateoloogia selle kultuuriteadusliku diskursusega.

3. Sellest järeldub põhimõtteline küsimus, kus täpsemalt kirikutes ja ülikooliteoloogias mõiste „diasporaateoloogia“ üldse oma koha leidnud on ja just kuidas sellest usuteaduskondades räägitakse.

Eesmärk kirjeldada järelmeid kirikute enesemõistmise ja edasiste arengute kohta nende vähemus- või diasporaarollis Euroopas on andnud uurimistöös täpsemalt tulemuseks neli töövaldkonda, mille tulemusi käesolev väljaanne tutvustab:

(1) Interdistsiplinaarne pilk diasporaa mõiste religioonisotsioloogilisele ja kultuuriteaduslikule retseptsioonile

Hoidmaks ära diasporaa teoloogilise mõiste kitsendamist teoloogia- ja kirikusiseses diskursuses seostatakse teoloogiline diskussioon juba nimetatud diasporaa kultuuriteadusliku mõistega. Kirikliku ja teoloogilise keelekasutuse sees tuleb omakorda eristada a) diasporaa deskriptiivset-sotsioloogilist mõistmist, b) diasporaa tõlgendamist kiriku enesetunnetuses ja c) teoloogilist diasporaa mõistet Piibli ning kristluse alusel. Vahet tuleb teha ka diasporaa mõiste kasutamisel vähemuskiriku ning väljarändajate kirikute ja koguduste puhul. Nii on olemas ka „kahekordse või mitmekordse diasporaa“ ilming.

(2) Kirikute enesemõistmine ja enesetõlgendamine vähemusolukorras

Enamikus Euroopa maades on protestantlikud kirikud vähemusolukorras, mis on aga igal üksikul juhul väga erinev. Uurimustöö hõlmab seetõttu EKOE liikmeskirikute erinevad diasporaakogemusi, näidetena olgu siinkohal nimetatud olukord Ida-Saksamaal ning Kesk-, Ida- ja Lõuna-Euroopas, samuti kirikud tüüpilises suurlinna kontekstis. Uurimistöö käigus uuriti peale selle veel, millal ja miks tõlgendavad teatud kirikud oma vähemusolukorda kui diasporaad ja miks teised kirikud seda ei tee. Edasi oli vaja selgitada, mida tähendab see, kui üks kirik mõistab end „diasporaana“, kiriku tegevuse jaoks. Seda eriti, pidades silmas avaliku teoloogia teemat, mida tuleb nimetada kolmanda töövaldkonnana (vt allpool). Tähelepanu pööratakse ka temaatika oikumeenilisele dimensioonile, uurides näitena diasporaakogemuste levikut katoliku teoloogias.

(3) Diasporaateoloogia põhijooned kui avaliku teoloogia vorm

Elu diasporaas ei ole kuidagi üksnes vähemus- ja väljarändajate kirikute eriline olukord, pigem on see juba kristliku usu ja kiriku olemuses (vrd 1Pt 1:1). Piibli ja teoloogia seisukohalt tuleb pidada meeles, mida tähendab, et Jeesuse Kristuse kirik on küll maailmas, kuid mitte maailmast (vrd Jh 17:16), et see mõistab end kui rändav Jumala rahvas, kellel ei ole maailmas mitte jäädavat linna, vaid kes otsib tulevast (Hb 13:14). Kuidas on rändamine tulevasse linna, s.t kiriku eshatoloogiline ootus, seotud selle ülesandega otsida oma maise linna heaolu siin ja praegu (vrd Jr 29:7)? Diasporaateoloogia peab pidama seejuures silmas võõraks olemise mõistet ja ilmingut – võõras on nii usk kui ka inimeseks saanud Jumal. Pinge kodumaa ja võõra maa vahel jätab diasporaakogemusele ja selle teoloogilisele tõlgendusele ajaloos ja olevikus oma jälje nii otseses kui ülekantud tähenduses. Pinge kiriku ning usklike kaasaegse eksistentsi ja nende eshatoloogilise määratuse vahel leiab väljenduse ka mõistes „(maa)ilmalikustumine“ (Entweltlichung), mille vermis Rudolf Bultmann Paulusele ja Johannesele toetudes ja mille kasutamine endise paavsti Benedictus XVI poolt tema Freiburgi kõnes 2011[5] põhjustas küllaltki märgatava diskussiooni. Diasporaateoloogia, mis mõistab end avaliku teoloogia vormina, kutsub tegelema kriitilis-konstruktiivselt ühiskonnaga ning olema kirikuks inimestele nende elus esinevate vaevade ja kogemustega. Ülesanne seisneb seega sellise diasporaa mõiste vormimises, mis takistaks kirikusisesse miljöösse sulgumist ja tugevdaks kaasavat ülesastumist evangeeliumi nimel. Seega peaks uurimistöö tekitama sideme avaliku teoloogia mõiste ja kontseptsioonide rahvusvahelise diskursuse ja diasporaateoloogia mõiste diskursuse vahele. Seejuures tuli tegelda ka diskussioonidega Euroopa nüüdisaegsete ühiskondade sekulariseerumise ja pluraliseerumise üle ning nende mõjude üle religiooni(de)le, kiriku(te)le ja kristlusele.

(4) Diasporaateoloogia tähendus EKOE rolli mõistmisel Euroopa elus

Kui EKOE tahab täita oma viimastel aastatel korduvalt sõnastatud ülesannet teha Euroopas kuuldavaks protestantluse hääl, vajab ta sellist avaliku teoloogia kontseptsiooni, mis tegeleks ka diasporaaolukorraga. Avalikust teoloogiast kui diasporaateoloogiast võiks saada Euroopa jaoks uus oikumeeniline projekt ja oikumeeniline sedastus. Konkreetselt tuleb luua sild EKOE töövaldkondade juurde ning püstitada küsimus, mida toob see kaasa EKOE edasises arengule.


1.4. Uurimisdokumendi ülesehitus ja sisu

Uurimisdokument käsitleb diasporaa mõistet kui teoloogilist tõlgendusmõistet. Põhitees kõlab, et diasporaad tuleb mõista kui suhtemõistet, sest kujuneb ju diasporaa, laiali puistatud olek, suhtest millessegi teisesse. Tõlgendus võib saada oma sisu Piibli sõnast diaspeirō, mis kirjeldab struktuurset suhet. Erinevalt vähemusolukorra mõistest, mis kaldub kirjeldama puuduseseisundit, võimaldab suhtele rõhku asetav diasporaa mõiste kirikutel näha end mitmesugustes suhetes.

Kui diasporaad mõistetakse suhtemõistena, kirjeldab see kirikuid kui kirikuid osaduses teiste kirikutega, kui suhtes võõrastega ja kui võõraid, suhtes Piiblisse ja pärimusse nagu ka suhtes üksteisesse kui teatud usupraktika teostajatesse, kes täidavad oma ühiskondlikus tegevuses eneseteadlikult kirikute avalikku ülesannet. Seega tehakse võimalikuks diasporaa mõiste konstruktiivne kasutamine, mis sisaldub ka diasporaa mõiste religioonisotsioloogilistes ja kultuuriteaduslikes perspektiivides (diasporaa kui asumine sillal, kui third place, kui doing diaspora), millega uurimisdokument suhestub.

Uurimisdokument ühendab oma kolmikjaotusega deskriptiivse-analüütilise küsimuseasetuse normatiiv-teoloogilisega. Esimene põhiosa (A) valgustab diasporaa mõiste kasutamist mitte üksnes kristlike kirikute minevikus ja olevikus, vaid ka diasporaa uurimist nüüdisaegsetes kultuuriteadustes. Lähtudes tähelepanekust, et teoloogias ja kirikus on diasporaa mõiste tagaplaanil, kirjeldatakse kõigepealt diasporaateoloogia probleeme ja diasporaa mõiste ajaloolisi funktsioone uuemas kirikuloos (2). Järgnev peatükk diasporaateoloogia kiriklikest-euroopalikest perspektiividest (3) arutleb diasporaa mõiste üle kahest vaatenurgast: diasporaa, nagu me seda ise tunneme, ja diasporaa, nagu seda väljastpoolt nähakse. Samal ajal kui kirikus ja teoloogias kasutatakse diasporaa mõistet ainult harva, mängib see kaasaegses ajaloo- ja kultuuriteaduses, etnoloogias, religiooniteaduses ja sotsioloogias kandvat rolli. Neljas peatükk vahendab ülevaadet 21. sajandi diasporaa identiteetidest transdistsiplinaarse uurimise teemana.

Teine põhiosa (B) uurib diasporaa mõistet ja enesemõistmist Piiblis ja selle ajaloolises kontekstis. See ühendab ajaloolis-eksegeetilise analüüsi küsimusega, mis on selle tähtsus süstemaatilises teoloogias, ning loob sellega aluse uueks lähenemiseks diasporaateoloogiale, mida avatakse kolmandas peaosas. Nii Vanas kui Uues Testamendis nähakse elu diasporaas kahest vaatenurgast: see on korraga karistus ja tõotus (5). Uuem eksegeetiline uurimine näitab, et Uue Testamendi kiriku elu kui elu diasporaas (7) tuleb mõista juudi diasporaa raamides (6). Need uurimistulemused annavad olulisi impulsse sellise diasporaa mõiste kujundamisele, mis keskendub suhtele, mis on kolmanda põhiosa (C) keskmes ning mis uurib ka selle kasutamisvõimalusi. Pärast eelnevate osade tulemuste lõimimist (8) kirjeldatakse uue diasporaa mõistmise kolme elementi, nimelt võõra maa ja võõraks olemise aspekti (9), suhte aspekti, samuti diasporaakirikut kui tunnistajate kirikut (Église de temoins) ülesandega anda tunnistust evangeelsest elust diasporaas (10). Lõpuks esitatakse see, et uuendatud diasporaateoloogia on mõistetav ja et kuidas on see mõistetav avaliku teoloogia vormina, mis mõtleb ühtlasi järele ka diasporaakirikute rolli üle avalikkuses (11). Nendest impulssidest lähtudes ja neid edasi arendades teeb uurimisdokument kokkuvõtvas peatükis(12) järeldused EKOE tööks ja tulevaseks arenguks.


A: diasporaa mõiste ajaloolised ja kaasaegsed kasutusviisid

2. Diasporaa mõiste ajaloolised funktsioonid uuemas kirikuloos

2.1. Kiriku- ja mõisteloolisi tähelepanekuid

Loomulikult pole küsimus diasporaa mõiste ja sellega seotud teoloogiliste aspektide kohta eesmärk iseeneses: EKOE-s on ühise keele, ka ühise teoloogia keele otsimine alati küsimus elava solidaarsuse kohta selles kirikuteosaduses. Selles tähenduses peab teoloogia olema tõeliselt kontekstuaalne.

Selle solidaarsusega arvestamine terminite tasemel on seepärast ühtaegu kohustus ja väljakutsuv ülesanne. Siin seisab keskmes just see mõiste „diasporaa“, mille kõlbulikkust tuleb just selle ajaloo tõttu järele proovida. Kui mõiste ajaloost tuleneb ehk mingi asümmeetria, kui seda on näiteks rakendatud eelkõige teiste puhul väljapoole ja kui kaugeltki mitte kõik EKOE kirikud seda oma olukorras rakendatavaks ei pea, kas võib sel mõistel olla siis enam ajakohast tähendust? Selle küsimuse taustal ei saa järgmisi mõisteloolisi tähelepanekuid ega ajaloolis-teoloogilisi kaalutlusi mõista kuidagi muidu kui maakuulamist teemaderingis, mis on loomulikult veel komplekssem. Järgnevad arutlused on oma sisulis-argumentatiivsete piirangute tõttu teadlikult allutatud selle uurimisdokumendi eesmärgile ning kuuluvad seetõttu selle konteksti.

Kui nüüd nendest eeldustest lähtuvalt vaadata näiteks diasporaa mõiste ajalugu saksa keeleruumis, siis on öeldut kerge näitlikustada ja süvendada. Protestantluses tänini mõjuka diasporaa mõiste tekkepõhjuseks on 19. sajandil asutatud ühingud ja seltsid ning seega evangeelse kristluse teatud ühiskondlik olemus. Siiski polnud Gustav Adolfi Ühingu, s.t Gustav-Adolf-Werki eelkäja rajamisel aastal 1832 „diasporaast“ veel juttu. Esimest korda kasutatakse mõistet kindlas kontekstis aastal 1842.[6] Üleskutsed selle abiorganisatsiooni rajamise ajast räägivad veel väga pragmaatiliselt protestantlike koguduste aitamisest ja toetamisest ning „ühisest kristlikust vaimust“[7], veel mitte diasporaast. Seega loobuvad need teiste vähemuse olukorra teoloogilisest esiletõstmisest.

Kuid pärast seda kui diasporaa mõiste oli protestantlikest vähemustest huvitatute juures saanud 19. sajandi teisel poolel üha populaarsemaks, ei mõistetud diasporaad peagi juba mitte enam kui ilmingut religioonis, vaid ka kui midagi, mis on seotud kultuuri ja päritoluga. Sellega kujunes välja tõepoolest asümmeetriline diasporaa mõiste, mis lähtus Saksa enamusprotestantismi vaatepunktist vähemusprotestantismile Euroopas ja üleilmses oikumeenias, kuid samuti ka valdavalt katoliiklikes Saksamaa piirkondades. Hiljemalt Saksa Keisririigi ajal kasutati diasporaa mõistet edasi evangeelses kontekstis ning kindlalt ka kiriklikus ja protestantlikua-ühiskondlikus avalikkuses.

Esimese maailmasõja kaotus, mida Saksamaal tajuti alandavana, tugevdas omakorda rahvuslikku ja konfessionaalset diasporaa temaatikat, eriti kuna saksa protestantlus sattus tervenisti rahvuslikku ja äärmusrahvuslikku isolatsiooni, millest vabanemist koges see alles pärast Versaille’ rahulepingu ümbervaatamist. Uurimisteemaks teoloogias sai diasporaa mõiste Saksamaal just siis, kusjuures juba enne I maailmasõda on tuntavaid suundumusi rahvusliku ja konfessionaalse diasporaa samastamise suunas. Üheks oluliseks häälekandjaks sai ajakiri „Die Evangelische Diaspora“ [„Evangeelne Diasporaa“], mida andis välja Leipzigi teoloogiaprofessor Franz Rendtorff, kes oli samal ajal Gustav Adolfi Ühingu president. Juba enne I maailmasõda oli Rendtorff nõudnud Gustav Adolfi Ühingule teadusliku teoloogilise aluse rajamist. Ajakirjast „Die Evangelische Diaspora“ pidi saama täiesti uue distsipliini, diasporaateaduse, erialane häälekandja. Sellest pidi saama praktilise teoloogia osa, seega osa reflekteerimisest kiriku töö üle, just sellest valdkonnast, kus ka Franz Rendtorff töötas. Oma inauguratsiooniloengus Leipzigi Ülikooli rektorina aastal 1925 kirjeldas Rendtorff diasporaateadust laiemas mõttes kui osa laiemast „välismaa tundmisest“ või „välismaa väljaõppest“, mis oli kindlasti suunatud õpingute rahvusvahelistumisele, näiteks õigusteaduses. Kitsamas mõttes aga pidi diasporaateadus olema osa välismaa sakslaste elu (Auslandsdeutschtum) tundmisest.[8]

Katset luua sellele distsipliinile usuteaduskondades kindel koht võib näha paralleelina misjoniteaduse kinnistumisele alates 19. sajandi lõpust, mis pidi samuti kujutama endast praktilise töö refleksiooni ning olema kindlalt seotud vastavate kandvate gruppide – antud juhul misjoniseltside – olemasoluga. On veel üks paralleel ühe teise distsipliiniga, mis aga, samuti nagu diasporaateadus, ei kinnitanud kanda usuteaduskondades: nimelt kirikuteadus, millest sai religioonisotsioloogia eelkäija ning mis pidi vahendama vaimulikele teadmisi religiooni olukorrast.

Franz Rendtorff laskis ehitada Leipzigisse maja üliõpilaste jaoks nn diasporaakirikutest; praegu asub selles Gustav-Adolf-Werki kontor. Eelkõige aga pidid aga üliõpilased evangeelse diasporaa kirikutest saama oma Leipzigis viibimise ajal koolitust, pidades silmas just nende erilist olukorda nende oma kirikutes ja kogudustes. Eesmärgiks oli seega kontekstuaalne teoloogia, kuid see ei tulnud mitte diasporaa maadest ja kirikutest, vaid Saksamaalt, kuna diasporaamaade endi teoloogiaõppeasutusi peeti selleks liiga väikesteks.

Üks diasporaa temaatika esindajate põhinõudmisi oli rahvuslike (ja seega esmalt saksa) ning konfessionaalsete vähemuste kaitse. Vaieldavaks jäi küsimus, kas diasporaa mõistet saab üleüldse siduda vähemusprotestluse olemasoluga või tuleb seda kasutada üksnes seoses sise- või välismaa saksa protestantismiga. Saksa Evangeelne Kirik (Deutsche Evangelische Kirche), mis on evangeelsete maakirikute ühendus Saksamaal, langetas ses suhtes tõsiste tagajärgedega otsuse: diasporaa mõiste peaks piirnema saksa evangeelse diasporaaga välismaal.

Riia pastor ja sealse Herderi Instituudi dotsent Viktor Grüner kirjutas siiski, et diasporaa ei ole mingi „vastupanuosadus, milleks mingi vähemusrühm rasketes oludes ennast kujundab, olles valmis pigem auga langema kui autult vegeteerima“. Ja nii rääkis Grüner ka sellest, et „natsionalistlik totaalsuse idee võlub, kiriklikult silutuna, diasporaakogudust oma meeletusega“.[9] Teised nägid seda siiski hoopis teisiti, eelkõige Poola kunagistel Preisi aladel, Transilvaanias ja Sudeedimaal Sloveenias. Celjes töötanud pastor Gerhard May avaldas 1934. aastal raamatu „Die volksdeutsche Sendung der Kirche“ [„Kiriku saksa rahva missioon“]. Raamat oli mingis mõttes kokkuvõte tema tegevusest Franz Rendtorffi Maja dotsendina Leipzigis. May esindab diasporaa mõtte lähedast sidet rahvuslusega. Siiski nägi May natsionaalsotsialismi kirikupoliitikas ideoloogilist vastuseisu konfessionaalsele ja rahvuslikule diasporaale, ja nii võis ta aastal 1940 kirjutada juba: „Diasporaa mõistet kasutatakse selle tõelises tähenduses täie õigusega üksnes kiriklikus valdkonnas.“[10] May sai aastal 1944 Austria Evangeelse Kiriku piiskopiks ning sellest alates nägi ta elu diasporaas üksnes kui oma kiriku elu katoliikliku enamuse keskel. Viini evangeelsest usuteaduskonnast saigi 1945. aasta järel uuendatud diasporaateoloogia keskus. Selle eest hoolitses ka siin õpetav süstemaatiline teoloog Wilhelm Dantine, kes tegi oma kiriku kogemuse oma teoloogilise mõtlemise lähtepunktiks ning nägi olulist ülesannet vähemuse usutavas eksistentsis.

Pärast 1945. aastat lülitas uuesti loodud Evangeelne Kirik Saksamaal (Evangelische Kirche in Deutschland) „evangeelse diasporaa teenimise“ oma põhikirja. Pärast läbielamisi natsionaalsotsialistliku diktatuuri all katkes side rahvusliku ja konfessionaalse diasporaa vahel, vähemalt ametlikult. Rahvusliku mõtte elemendid siiski püsisid, neid rakendati Ida-Euroopasse jäänud sakslaste, näiteks Transilvaania sakside puhul. „Assimileerumist“ käsitleti diasporaa kontekstis ohuna. Nagu juba viidatud, pidi Evangeelne Kirik Saksamaal II maailmasõjas institutsioonina kogema, et natsionaalsotsialistlik riik ei hoolinud kiriku panusest „saksa rahva hoidmisesse“ (Deutschtumspflege), ja lisaks oli seoses sakslaste väljaajamisega Poola ja Tšehhoslovakkia aladelt rahvusküsimus päevakorrast maas.

See, et üksikutel juhtudel, näiteks Ungaris ja Rumeenias, on rahvusküsimus tänapäeval tihedalt seotud kirikuks olemisega evangeelses tähenduses, näitab, et konfessionaalne ja rahvuslik diasporaa võivad ikka veel olla tihedalt seotud. Lahendamata küsimuste hulka kuulub seega igal juhul ka teoloogilisest perspektiivist vaadatuna see, kas saab üldse olla midagi taolist nagu „puhas“, üksnes konfessionaalne-religioosne diasporaa või kas ei mängi rahvuslik ja kultuuriline suunitlus siiski olulist rolli. Kahe- või mitmekordse (konfessionaalse, keelelise, rahvusliku) diasporaa juhtudel on see mõistetav; selge vahetegemine nende mõjutegurite vahel konkreetsete diasporaakoguduste elus pole kerge.[11]

Ilmalikustumise kiirus viimastel aastatel ja aastakümnetel on muutnud protestantluse pea kõikjal Euroopas vähemuseks. Mida teha sellises olukorras diasporaa mõistega, pole kaugeltki selge. Kunagi kultuuriliselt valitsevas seisus olnud Saksamaa protestantluselt peab küsima, kas see tahaks nüüd äkki kasutada iseenda kohta diasporaa mõistet. Seevastu oli protestantism Saksa Demokraatlikus Vabariigis, kus praegune, üha enam tervet Saksamaad haarav ulatusliku ilmalikustumise protsess toimus juba varem, diasporaa mõiste suhtes väga reserveeritud hoiakuga. Magdeburgi piiskop Werner Krusche rääkis 1973. Aastal ühes ettekandes ka evangeelsete koguduste diasporaasse sulgumise ohust. Krusche sõnul polnud asi mitte olukorra alalhoidmises, vaid „liikmete ettevalmistamises misjoniteenistuseks kainenenud lootuses“.[12] Diasporaa, milles elati, oli ju lõpuks ideoloogiline. Ka EKOE tänastes liikmeskirikutes on oldud ja ollakse selle mõiste kasutamisel pigem ettevaatlikud.

Kui vaadata tagasi ajaloolise uurimise tulemusele, võiks seda mõista nii, nagu poleks evangeelsete diasporaaorganisatsioonide – Gustav-Adolf-Werki ja Martin-Luther-Bundi (s.o Saksamaa Ühinenud Evangeelse Luterliku Kiriku diasporaatalituse – Toim.) – töö enam ajakohane. Kuid oluline on tähele panna: nende teovõimsate diasporaaorganisatsioonide erilised teened Euroopa protestantismi harude ja nendega kokkukuuluvate kirikute vennaliku ühtekuuluvuse ees ei ole sellega kuidagi kahtluse alla seatud. Pigem vastupidi. Selline hinnang tähendaks hoopis vääriti mõistmist, sest uurimise all on mõiste „diasporaa“ ning sellega seotud arusaamad, mitte solidaarne töö evangeelsete vähemuste heaks, mis on praegugi paljude pühendunud kristlaste õlul. Diasporaa mõiste ajaloolise koorma ning ühekülgse kasutuse tõttu kerkib küsimus, kas diasporaa mõiste võib luua olevikus ka omad tugevused ja võimalused, mis räägiksid uuenenud diasporaa mõiste kasuks.


2.2. Kaasaja hindamise kontekst

Diasporaateoloogia olemasolu paistab, vähemalt Saksa ja Austria evangeelsete kirikute vaatepunktist, kuid ka palju laialdasemalt ning sellest sõltumatult, ikkagi iseenesestmõistetavusena. Viidakem siinkohal ajakirja „Die Evangelische Diaspora“ praeguseks juba enam kui kaheksakümnele aastakäigule ning sama huvipakkuvale kaasväljaandele „Beihefte Evangelische Diaspora“, mis on tõend selle kohta, kuidas Lõuna- ja Ida-Euroopas ning peale selle Ladina-Ameerikas on aastakümneid mõeldud järele diasporaa üle, kirjeldamaks oma olukorda ja oma vastutust selle ees.

Seejures kerkib peale seniöeldut küsimus, kuivõrd on diasporaateoloogia kontekstuaalne teoloogia, seega osa vähemuskirikute enesetõlgendusest, ja kuivõrd on see osa väljastpoolt antud iseloomustusest.

Saksakeelse kontekstiga seoses võib kergesti tekkida kahtlus, et kirikuelu kirjeldamine vähemuse olukorras teoloogiliselt laetud diasporaa mõiste abil oli väljastpoolt antud iseloomustus, mis küll tõotas võrdsete partnerite vahelist solidaarsust, kuid polnud oma ülal nimetatud ja 19. sajandisse ulatuvate lätete poolest rohkemat kui selle leebe vorm, mida teiste valdkondade kontekstis käsitletakse „orientalismina“: midagi projitseeritakse teistele ja seega on tõlgenduse meelevald mitte asjaosalistel, vaid neil, kes loovad kirjeldusi ja seovad asjaolusid mõistetega. See, et diasporaas elavad inimesed olid sageli sakslased, kellega tunti rahvuslikku kokkukuuluvust, ei kõrvalda seda kriitilist küsimust, sest ka rahvust kui kõiki piire ületavat sakslaste kogukonda tuleb mõista 19. sajandi projektsioonina. Välismaa sakslasi deklareeriti sakslasteks, isegi kui nood ennast nii ei näinud – igal juhul mitte rahvuslikult meelestatud sakslastena 19. sajandi tähenduses. Ka ühenduses evangeelsete „sakslastega välismaal“ (Auslandsdeutschtum) võib diasporaa mõiste kasutamine olla mitte küll kolonialistliku, kuid siiski paternalistliku hoiaku väljendus.

Mis puutub mittesaksa vähemusprotestantlust, siis siinkohal tuleb küsimus esitada veel korra eraldi. Esimese maailmasõja alguse meenutamine on näidanud selgesti, et tolleaegne saksa protestantlus – igal juhul paljud selle ametlikud esindajad – oli arvamusel, et sel on kohustus eelkõige Saksamaa rahvuslike huvide ees ning solidaarsus evangeelsete kristlastega teistes maades on alles teisel kohal. See et evangeelsed kristlased teistes maades nägid seda ühenduses oma rahvusega samamoodi, ei muuda asja, sest nagu seda näitavad kirjutised augustist ja septembrist 1914, iseloomustas saksa protestantluse positsiooni hoopis kõrgem eneseteadlikkus.

Igal juhul ei tohi vaadelda diasporaateoloogiat kunagi eraldatuses, vaid oma kultuurilises, poliitilises ja seega parajasti antud ajaloolises kontekstis.

Uurimistöö „Diasporaateoloogia“ püüab ühendada diasporaa teemaga seotud teoreetilise töö ning kogetud diasporaapraktika ja konkreetse diasporaasolidaarsuse põhjal tõstatuva küsimuse kristliku identiteedi kohta. Seetõttu vajab uurimistöö ajaloolist refleksiooni just nimetatud mõttes. Refleksiooni tuleb aga täiendada, mõeldes järele EKOE liikmeskirikute kogemustele minevikus ja tänapäeval.

Uuesti kujundatud teoloogiline arusaam diasporaast saab sündida üksnes nii, et paljud EKOE liikmeskirikud näevad seda mõistet sarnase enesekirjeldusena, ja et see toetab EKOE sisest teoloogilist enesemõistmist. Seepärast on hädavajalik arvestada seda, kuidas erinevate EKOE kirikute perspektiivist vähemusolukorda mõtestatakse.


3. Diasporaa mõiste ja kirikus käibiv pilt iseendast

Paljude EKOE kirikute igapäevategevust iseloomustab vähemuse situatsioon, elu ja töö diasporaas. Seejuures on need olukorrad ja nende järeldused eklesioloogilise enesemõistmise jaoks väga erinevad. Diasporaaolukord ja arusaam oma kirikust mõjutavad teineteist vastastikku[13] – kirikuelu vähemusena on avatud dünaamiline identiteedi kujunemise protsess. Milline tähendus on selles identiteedi määratluses diasporaa mõistel? Milliseid pilte ja motiive kasutavad vähemuskirikud oma olukorra ja identiteedi kirjeldamisel?


3.1. Diasporaa kui iseendale antud nimetus?

Viimaste aastakümnete kiriku seisukohavõtud ja programmtekstid evangeelsete kirikute enesemõistmise kohta kasutavad diasporaa mõistet pigem harva. Kokku enam kui 3000 lehekülge hõlmavas tekstide kogumis aastatest 2002–2015, milles kajastuvad Evangeelse Kiriku Saksamaal märgukirjad, orienteerumisabid ja alustekstid (EKD-Texte), esineb sõna „diasporaa“ vaid kümme korda.[14] Sama harva kohtab diasporaa mõiste otsest mainimist muude Euroopa vähemuskirikute, nagu Prantsusmaa, Itaalia, Austria, Slovakkia ja Tšehhi kiriku programmtekstides. Seega on mõiste kiriklikus kasutuses täheldatav teatud ettevaatlikkus ja tagasihoidlikkus, erinevalt kultuuri- ja sotsiaalteadustest.[15]

Kus diasporaa mõistet siiski kasutatakse, seal on sel kiriklik-teoloogilisest vaatepunktist erinevaid tõlgendusvõimalusi. Mõiste sisaldab pingeid ja kutsub esile nii positiivseid, negatiivseid kui kahetisi assotsiatsioone. Ikka ja jälle on mõistel ka poliitilised ja kirikupoliitilised tähendusvarjundid. Nii võib religioosse diasporaa ja rahvusliku identiteedi põimumine viia ambivalentse enesemõistmiseni: ühelt poolt seotus ühiskonnaga, milles domineerib teine konfessioon, ja teisalt eraldatus sellest. Eriti tugevalt väljendub diasporaa mõiste teoloogiline kahesus Ungari Reformeeritud Kiriku enesetõlgendusvariatsioonides, mille kohaselt mõistetakse diasporaa olukorda nii ohvriks olemise ja karistusena kui ka võimaluse ja proovikivina.

Kõige vähem esineb – see on pea unustatud – Euroopa protestantlike kirikute enesetajus ja enesetõlgenduses diasporaa mõiste eshatoloogiline dimensioon.[16] Enamasti paigutavad protestantlikud kirikud end diasporaa mõiste deskriptiiv-sotsioloogilisele tõlgenduspinnale, mis on kas territoriaalne (nt valdeslaste kogudused väljaspool valdeslaste orgusid) või arvuline sotsioloogiline vähemusseisund. Üks teine – harva kasutatud – sotsioloogiline tõlgendus mõistab diasporaad kui üleminekumõistet, olukorda vana rahvakiriku ja vahepeal toimunud sekulariseerumise vahel (Ida- ja Kesk-Saksamaa). Kuid neid tõlgendusvõimalusi sisaldab ka üks teine mõiste, mis väljendab suurema osa Euroopa evangeelsete kirikute enesetaju.


3.2. Kirik vähemuses

Evangeelseid kirikuid ühendab nendes maades elukogemus – rohkem või vähem – vähemusolukorras religioosselt teisi määratletud või religioosselt ükskõikses ühiskonnas. Praegused suured muutused – kasvav liikuvus ja individualiseerumine, ränne, religioosne pluraliseerumine, konfessionaalse seotuse vähenemine, ilmalikustumine, sekulaarse ja esoteerilise konkurentsi tulv – lasevad oletada, et protestantlikud kirikud on järgnevatel aastakümnetel üha enam vähemussolukorras. Liikmete arvud langevad, kogudused kahanevad, demograafilised muutused puudutavad eriliselt just kirikuid.

Vähemuskirikute sees on omakorda teisi vähemusi. Paljud praegused vähemuskirikud on kirikute ühendamiste tulemused ja ühendavad seega erinevaid rahvusvähemusi koos erinevate traditsioonide, vagaduslaadide, konfessioonikultuuride ja teoloogiliste rõhuasetustega. Evangeelsete kirikute enesetaju ja enesetõlgendus peegeldub ka hoiakutes oma vähemuste suhtes ja viisis tõlgendada oma vähemusi. Olukorrale, kus koguduste liikmeskonnast suure osa moodustavad sisserännanud, ja sellest tulenevale väljakutsele vastas näiteks Itaalia Protestantlike Kirikute Föderatsioon vastastikust tunnustamist ja lõimumist edendava programmiga „Essere Chiesa Insieme“ („Olla kirik üheskoos“). Sellega näidatakse tahet teostada ühist kirikuelu olulistele erinevustele vaatamata. Samas saab selgeks, et ühine elu diasporaana on mitmemõõtmeline väljakutse.

Teine Euroopa evangeelsete kirikute ühine kogemus on elu dünaamilistes, kiirelt muutuvates ühiskondades ning osaksolemine neis. See kontekst loob kirikute ja nende liikmete elu ja tegevuse raamtingimused. Teisest küljest näevad kirikud just selles ka väljakutset leida ühiskonna erinevate sotsiaalsete, poliitiliste ja usuliste rühmade seas oma koht.

Enesetaju, mis seostub vähemuskirikuks olemisega dünaamilises, kiiresti muutuvas ühiskonnas, tugineb kogemuslikel tõsiasjadel ja on vastavuses kirikuliikmete tajuga. Evangeelsed kirikud tõlgendavad seda olukorda erinevalt, positiivselt või negatiivselt või ka kahetiselt: karistuse, ähvarduse, raskuse, raamtingimuse, võimaluse või väljakutsena. Vastavalt sellele võtavad nad ka olukorras erinevaid hoiakuid, eemalduvad ühiskonnast või tunnevad end selle ees vähemväärtuslikena või arendavad teatud tegevus- või osalusvorme selle ühiskonna jaoks ning suhestuvad sellega. Kiriku institutsionaalsel tasemel arendatakse vastusena neile ühiskondlikele antustele erinevaid strateegiaid, kujundades profiili, reformides struktuuri ja liturgiat. Analüüsitud kiriklikud dokumendid sisaldavad erinevaid, omavahel pinges olevaid vähemuskiriku elu tõlgendusi. Enese tähistamine „vähemuskirikuna“ on aga tugevalt sotsioloogilis-deskriptiivse suunitlusega, mida  tuleb – et see oleks kohane kiriku teoloogilisele mõistmisele ja määratlemisele – täiendada teiste mõistetega.


3.3. Vähemuskirikuid suunavad pildid ja vormelid

Seda otstarvet täidavad suunavad pildid, sõnad ja vormelid, mis on käinud kaasas kiriku ajaloo ja identiteedi kujunemisega ning mis samal ajal on sellesama tõlgendused. Pildid ja vormelid kinnitavad kristlasi nende identiteedis ja eneseteadvuses. Orientiiriks olevad pildid ja vormelid näitavad suunda kiriku kutsumuse tundmises ja selle ülesannete täitmisel. Neil on aga ülesanne edastada avalikkusele kirikust ehe ja kutsuv pilt. Seda teevad need arvestades motiive Piiblist ja teoloogiast. Peetruse manitsust esimestele kristlastele olla valmis andma aru kristliku lootuse kohta (1Pt 3:15–16) nähakse näiteks Böömi Vendade Evangeelses Kirikus Tšehhimaal, toetudes uustestamentlase Josef Bohumil Součeki tõlgendusele, kui vähemuskiriku ja ühiskonna suhte mudelit. Suuremas osas ateistlikus ühiskonnas on üksikkristlaste eluviis ja usu väljendus see, mis peab tegema misjonitööd.[17] Sageli on EKOE kirikutes kasutatud suunavate piltide ja vormelitena ka pilte „rahvast kõrbes“ (Ex 13:18), „pisikesest karjakesest“ (Lk 12:32), maailma ja jüngrite johanneslikust dualismist (vrd Jh 14:17), mäejutluse sõnu maa soolast ja maailma valgusest (Mt 5:13j), samuti Vana Testamendi „kuulge sõna, mis Issand räägib teile“ (Jr 10:1).

Lisaks viidetele Pühakirjale mängivad kiriku identiteedi ja vähemuseolukorra tänapäevasel määratlemisel silmapaistvat rolli ka ajaloolised pärimused. Näiteks toidab Austria protestantluse eneseteadvust tänini põhjalik kuue sugupõlve salaprotestantluse mälestuse alalhoidmine 17. ja 18. sajandist, mil protestantlust tabasid suured tagakiusamised. Tänini on evangeelse identiteedi juures tihti määrav selle ajalooline pärand.[18] Üldse näivad kirikud, mis on vähemuses, tegelevat oma ajaloolise pärandiga eriliselt, seejuures on keskne roll sümbolitel ja mõistetel. Nii kannab Böömi Vendade Kirik Tšehhimaal oma ajalugu ikka veel nähtavalt oma nimes, Prantsusmaa protestantismis meenutab hugenotirist, üks reformeeritute ajalooline sümbol, tänini rõhumist ja vastupanu.

Pildid ja vormelid toituvad lisaks Piiblile ja teoloogiale ning ajaloolistele pärimustele ka mitmesugustest erinevuse kogemustest, mida kirikud vähemuse olukorras läbi teevad. Mõistega „prohveti hääl ühiskonnas“ kirjeldab piiskop Julius Filo Slovakkia Augsburgi Usutunnistuse Evangeelse Kiriku ülesannet. Teadlikuna, et ollakse katoliiklikul maal ise kuidagi teistmoodi, nähakse protestantide ülesannet selles, et seista julgelt ja jõuliselt oma eetiliste väärtuste eest ja olla selleks valmis ka avalikult, ka siis ja eriti siis, kui need erinevad ühiskonna enamuse arvamusest ning on seega ühiskonna enamuse osast erinev.[19]

Viimaks on kiriku enesemõistmine ja ülesanne see, mis on ühest küljest kirikuelu vormelite  allikaks, mille kaudu teisest küljest peab kirik saama oma elule uue suuna. Laurent Schlumberger, Prantsusmaa Ühinenud Protestantliku Kiriku Rahvusnõukogu president, vermib selliseid vormeleid, kutsudes Prantsusmaa protestantismi üles käivitama protsessi teel „niši kirikust“ „avaruse kirikusse“.[20]

Siin näidetena visandatud suunavad pidid ja vormelid on seotud oma konteksti ja ajaga ning esindavad erinevaid viise, kuidas EKOE kirikutes pöördutakse piibellike motiivide, mälukultuuri narratiivide, reformatoorsete põhiveendumuste poole, või luuakse ka uusi suunispilte, selleks et teoloogiliselt tõlgendada omaenda vähemusolukorda. Nende tõlgendustega otsustatakse samas ka kirikutöö raskuspunktid ning reageeritakse olukorrale ühiskonnas. Sellega püüavad need lõpuks tulla toime ka eesmärgiga sõnastada uuesti oma enese eklesioloogiline mõistmine vähemuskirikuna, selleks et vahendada kiriku enesetõlgendust, kutsumust ja ülesannet arusaadavalt ja elavalt.


3.4. Oikumeenia perspektiv – katoliiklus ja diasporaa

Nagu ka katoliikluses, kasutatakse diasporaad ühest küljest sotsioloogilis-deskriptiivse kategooriana, teisest küljest teoloogilise tõlgendusena.[21] Selgelt tugevamini kui protestantismis viib diasporaa mõiste kasutamine katoliikluses just mõttele, et kirikul läkitatakse diasporaasse: see on kui „päästelooline tarvilikkus (heilsgeschichtliches Muss)“.[22] Diasporaad mõistetakse kohana, mis kutsub misjonitööle. Sellega seonduvalt võetakse üles piibellik kujutlus põllust, millest võib kasvada midagi uut ja suurt, või Emmause jüngritest, kes saavad kohtumisel ülestõusnud Jeesusega uue selguse oma olukorrast ja läkitatusest. Nii arvestab ka katoliiklus diasporaa teoloogilisel tõlgendamisel uuesti klassikaliste kirjakohtadega Piiblist. See laseb tõlgendada diasporaad positiivselt kui võimalust ja väljakutset. Diasporaad kui kirikut algusest peale iseloomustavat põhimääratlust mõistetakse kiriklikus traditsioonis, Augustinuse De civitate Dei’st kuni Lumen Gentium’ini teoloogiliselt positiivselt kohana, kuhu kirik päästeasutusena on saadetud. Seega on diasporaa katoliiklikus mõistmises eelkõige päästega seotud ülesanne.


3.5. Evangeelne profiil

EKOE üliõpilaskonverentsil Roomas 2015 peetud erinevate maade ettekanded on viidanud sellele, et mõistet „diasporaa“ kasutatakse väga vähe, ja kus see siiski sünnib, on sel evangeelsete kirikute enesetajus erinev sisu. Senini on Euroopa protestantlike kirikute enesetähistamise enimkasutatud mõiste „vähemuskirik“. See mõiste peegeldab nende kirikute sotsioloogilist olukorda ja seab need suhtesse ühe või enama enamust moodustava ühikuga, näiteks katoliku kirikuga või kirikusse mittekuuluvate inimeste ühiskonnagrupiga. Ja isegi kui mõistet „diasporaa“ mainitakse, mõeldakse seda deskriptiiv-sotsioloogiliselt. Diasporaa mõiste teoloogiline potentsiaal jääb peaaegu täielikult kasutamata. Konverentsil Roomas osalevad üliõpilased tunnetasid seda puudusena. Diasporaa mõiste eriline tähendus võiks seisneda selles, et see tõlgendab teoloogiliselt kogetud vähemusolukordi ja mõtestab neid suunaga tulevikku.

Evangeelsete kirikute profiili nähtavus on väljakutse, mis esitab end üha uuesti. Üha süvenev vähemusseisund nõuab teoloogiat, mis kirjutab evangeelse kiriku määratluse ja ülesande maailmas ja ühiskonnas lahti nii, et see tugevdaks kristlaste identiteeti ja nende ülesannet ning et evangeelsed kirikud oleksid nähtavad ja mõjutaksid ühiskonda. Kiirelt muutuv ühiskond seab nõudmise teha kuuldavaks ja esindada protestantide hääli selgelt, asjakohaselt, ajakohaselt, kuuldavalt ja arusaadavalt. Niisugustele arusaamadele tuginev diasporaateoloogia kutsub mõistma seda olukorda väljakutsena, kutsub end ühiskondlikult positsioneerima ning panustama enda isoleerimise asemel kontaktidele, tagasitõmbumise asemel ühendusele. See nõuab siiski elu oma usus vabaduse ja julgeoleku tingimustes. Kus see pole võimalik, seal kutsutakse kõiki kristlikke kirikuid seisma selle vabaduse eest ning andma teguvõimsat abi.

Kui tahta seega mõista diasporaa mõistet uuendatult ja süvendatult, nii et see on jaatatav kui vähemuskirikute enesemõistmise teoloogiliselt põhjendatud väljendus, on siiski kasulik heita pilk üle teoloogiliste distsipliinide piiride ja otsida ühendust kultuuriteadustega, milles kasutatakse diasporaa mõistet juba ammu kaasaegsete identiteedi kujundamise protsesside paradigmana.


Uurimusdokumendi ilmumine jätkub Kirik & Teoloogia järgmises ja ülejärgmises numbris.


[1] „Leuenbergi kirikuosaduse 4. täiskogu tulemused“ – Wachsende Gemeinschaft in Zeugnis und Dienst. Reformatorische Kirchen in Europa. Texte der 4. Vollversamlung der Leuenberger Kirchengemeinschaft in Wien, 3. bis 10. Mai 1994. Wilhelm Hüffmeier, Christine-Ruth Müller (toim). Frankfurt am Main: 1995, 261.

[2] „Das christliche Zeugnis von der Freiheit. Das Beratungsergebnis der Südosteuropagruppe“ – Leuenberger Texte 5, Wilhelm Hüffmeier (toim). Frankfurt am Main: 1999, 89.

[3] https://issuu.com/ecumenix/docs/geke_focus-20_web (viimati uuendatud 8.7.2019).

[4] Teksti saab lugeda: https://www.leuenberg.eu/download/studienprozess-theologie-der-diaspora/?wpdmdl=1064&i (viimati uuendatud 04.12.2020 – Toim.).

[5] Vrd Rudolf Bultmann, Das Evangelium des Johannes (KEK II). Göttingen: 1978, 435; paavst Benedictus XVI, „Die Entweltlichung der Kirche“ – Frankfurter Allgemeine Zeitung, 25.03.2011: http://w2.vatican.va/content/benedict-xvi/de/speeches/2011/september/documents/hf_ben-xvi_spe_20110925_catholics-freiburg.html (viimati uuendatud 8. juulil 2019) (inglise keeles vaadatud 04.12.2020: http://www.vatican.va/content/benedict-xvi/en/speeches/2011/september/documents/hf_ben-xvi_spe_20110925_catholics-freiburg.htmlToim.).

[6] Hermann-Josef Röhrig, Diaspora – Kirche in der Minderheit. Eine Untersuchung zum Wandel des Diasporaproblems in der evangelischen Theologie unter besonderer Berücksichtigung der Zeitschrift „Die evangelische Diaspora“. Leipzig: 1991, 37j.

[7] Karl-Christoph Epting, „Diasporawissenschaft aus der Sicht des Gustav-Adolf-Werkes als Diasporawerk der EKD“ – K.-Chr. Epting, Evangelische Diaspora. Ökumenische und internationale Horizonte. Leipzig: 2010, 83.

[8] Röhrig, Diaspora – Kirche in der Minderheit (vt märkus 6), 67.

[9] Harald Uhl, Evangelische Akademie und Diaspora. Zwei unbekannte Wesen. Viin: 2006, 15, 17.

[10] Samas, 26.

[11] Vrd 4. peatükki transdistsiplinaarsest diasporaa uurimisest.

[12] Wolfgang Ratzmann, Diaspora als Leitbegriff der ostdeutschen evangelischen Landeskirchen. Ein praktisch-theologischer Blick in die kirchliche Zeitgeschichte: http://www.uni-leipzig.de/~diaspora/pub.htm, ilma leheküljenumbriteta (viimati uuendatud 7. märts 2016).

[13] Selles peatükis toodud tulemused on pärit EKOE üliõpilaskonverentsi „Diaspora als Selbstwahrnehmung – Diaspora und Selbstwahrnehmung“ materjalidest, mis leidis aset „Diasporaateoloogia“ uurimistöö raames 21.–24. septembril 2015 valdeslaste usuteaduskonnas Roomas. Kõik ettekanded on kättesaadavad: https://www.leuenberg.eu/download/studienprozess-theologie-der-diaspora/?wpdmdl=1064&i (viimati uuendatud 04.12.2020 – Toim.).

[14] Vrd Sara Duderstedt / Ole Duwensee / Gordon Sethge, Deutsche Perspektiven, Beitrag zur Internationalen Studierendenkonferenz in Rom 2015, 7: https://www.leuenberg.eu/download/studienprozess-theologie-der-diaspora/?wpdmdl=1064&i (viimati uuendatud 04.12.2020 – Toim.).

[15] Näiteks selline nägemus: Charim Isolde / Gertrud Auer Borea (toim), Lebensmodell Diaspora. Über moderne Nomaden, Bielefeld: 2005; Ruth Mayer, Diaspora. Eine kritische Begriffsbestimmung, Bielefeld: 2012; Jana Evans Brasiel / Anita Mannur (toim), Theorizing diaspora. A Reader (Key Works in Cultural Studies, 6), Malden [et al.]: 2003.

[16] Vrd ptk 9 „Kirik võõrsil – võõras kirik“ käesolevas uurimisdokumendis.

[17] Vrd. Jakub Ort, Michael Pfann, Christine Schoen, Tschechische Perspektiven, Beitrag zur Internationalen Studierendenkonferenz Rom 2015, 2jj: https://www.leuenberg.eu/download/studienprozess-theologie-der-diaspora/?wpdmdl=1064&i (viimati uuendatud 04.12.2020 – Toim.).

[18] Vrd Alexander Hanisch-Wolfram / Marcus Hütter / Simon Konttas, Österreichische Perspektiven, Beitrag zur Internationalen Studierendenkonferenz Rom 2015, 3jj: https://www.leuenberg.eu/download/studienprozess-theologie-der-diaspora/?wpdmdl=1064&i (viimati uendatud 04.12.2020 – Toim.).

[19] Vrd Radim Pačmár / Michaela Poschova, Slowakische Perspektiven, Beitrag zur Internationalen Studierendenkonferenz Rom 2015, 3j: https://www.leuenberg.eu/download/studienprozess-theologie-der-diaspora/?wpdmdl=1064&i (viimati uuendatud 04.12.2020 – Toim.).

[20] Laurent Schlumberger, Kirche sein in einer sich verändernden Welt. Herausforderungen und Chancen für unseren Auftrag heute (http://conseilpresbyteral.fr/pdf/guide/etre_Église_dans_un_monde_qui_bouge.pdf), tsiteeritud: Claire Oberkampf / Quentin Milan-Laguerre, Französische Perspektiven. Beitrag zur Studierendenkonferenz Rom 2015, 13: https://www.leuenberg.eu/download/studienprozess-theologie-der-diaspora/?wpdmdl=1064&i (viimati uuendatud 04.12.2020 – Toim.).

[21] Järgnev kasutab näitena Saksamaa katoliiklust. Vrd Susanne Clausing / Ann-Marie Felsch / Carsten Voswinkel, Katholizismus und Diaspora, Beitrag zur Internationalen Studierendenkonferenz Rom 2015: https://www.leuenberg.eu/download/studienprozess-theologie-der-diaspora/?wpdmdl=1064&i (viimati uuendatud 04.12.2020 – Toim.). Teoloogilise mõtlemise diasporaa teema dimensiooni valgustab väga ajakohaselt ja katoliikluse seisukohalt Benedikt Kranemann / Petr Štica (toim), Diaspora als Ort der Theologie. Perspektiven aus Tschechien und Ostdeutschland (Erfurter theologische Schriften 98), Würzburg: 2016.

[22] Karl Rahner, „Theologische Deutung der Position des Christen in der modernen Welt“ – K. Rahner, Sämtliche Werke, Bd. 10, Kirche in den Herausforderungen der Zeit, Freiburg: 2003, 251–273, siin 258.


Uurimusdokumendi algväljaanne: Theologie der Diaspora. Studiendokument der GEKE zur Standortbestimmung der evangelischen Kirchen im pluralen Europa, Hrsg. Mario Fischer, Mirjam Rose / Theology of Diaspora CPCE study document to define the situation of Protestant churches in a pluralist Europe, Ed. Mario Fischer, Mirjam Rose, Wien: Evangelischer Presseverband, 2019.

Dokumendi on saksakeelsest originaalist tõlkinud Vallo Ehasalu, toimetanud teoloogiliselt Thomas-Andreas Põder ja keeleliselt Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal koostöös Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi täienduskoolituse osakonnaga ja EELK konsistooriumi rahvusvaheliste ja oikumeeniliste suhete komisjoniga.


Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on Euroopa tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid
Urmas Nõmmik

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English