„Teie sõnad mu kohta on karmid, ütleb Issand. Aga teie ütlete: „Mida me su kohta oleme rääkinud?“ Te ütlete: „Ilmaaegu on Jumalat teenida. Ja mis kasu on meil tema käsu täitmisest või leinariietes käimisest vägede Issanda palge ees? Nüüd me aga kiidame õndsaks ülbeid. Elavad edasi needki, kes pattu teevad, need koguni kiusavad Jumalat ja pääsevad.“ Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Issandat; ja Issand pani tähele ning kuulis ja tema palge ees kirjutati mälestusraamat nende heaks, kes kardavad Issandat ja austavad tema nime. Ja nad kuuluvad mulle,ütleb vägede Issand, on mu eraomand sel päeval,mille ma valmistan. Ja ma olen neile armuline, nõnda nagu mees on armuline oma pojale, kes teda teenib. Ja te näete jälle vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes teda ei teeni.“ (Ml 3:13–18)
Mitmele inimesele rääkisid Sina eelmisel nädalal oma usust? Andke andeks mulle minu naiivne otsekohesus. Olen kindel, et nii mõnelegi teile heiastub mingi karikatuur. Vahest karismaatiliselt või siis evangelikaalselt markeeritavas ringis kõlaks sarnane küsimus päevakohaselt: usuhullud nelipühilased tegelevad selliste teemadega. Tõsi on, et sattusin küsimust kuulma ühelt Moskva Elu Sõna koguduse vaimulikult. Ta rääkis, et igal nädalal, kui Moskva Elu Sõna koguduste pastorid kogunevad, siis nende juht küsib alati selle küsimuse.
Siiski ei püüa ma siin range käsumeelsusega meie tasakaalukasse luterlikku traditsiooni sisse tuua ehk võib-olla äärmuslikult markeeritavat ideoloogiat. Uskuge mind, vastava mõttekäigu õigustamine ei ole mistahes veendumuse kontekstis üldsegi võimatu.
Kõik lood või jutustused koosnevad sündmustest. Isegi türgi seriaalis peab ikkagi ühel hetkel midagi toimuma (või toimumist imiteerima). Vastasel korral ei pakuks see kellelegi huvi. Niisamuti koosneb meie elu sündmuste reast. On sündmusi, mis jäävad meelde, mis on olulisemad, millest me korduvalt elevusega räägime (millest on korduvalt meie abikaasa kuulnud, kuid ta suudab alati põnevusega uuesti ja uuesti meile kaasa elada ja paremal juhul isegi toetavalt muiata). Kahtlemata kuuluvad nende hulka ka n-ö liminaalsed ehk piiri tajuvad kogemused: inimese sünd, surm, abiellumine, konfirmatsioon, elu mõtte leidmine. Aga ka äärepealt kogemused või halvasti läinud kogemused, aga miks mitte suured kordaminekud. Kahtlemata on kõik need vähemalt asjaosaliste jaoks olulised. Selliselt ei saa imeks panna, et eri religioonides on säärastel eriline koht usupraktikas. Seal tajutakse või otsitakse jumala ligiolu või sõltuvust temast (nimetagem seda kasvõi õnnistuseks). Ei ole see ju erinev ka meil: väga suur hulk inimesi tuleb kirikusse sooviga saada laulatatud, tahtes oma last ristida, mures oma peagi lõppeva maise elu pärast vms. Otseloomulikult iga võimalik huvi Looja vastu on see suur rõõm nii Taevas, koguduses kui iga kirikuõpetaja jaoks.
Piirikogemusse on võimalik mitmeti suhtuda. Enamasti ei tea me täpselt, mis ootab meid piiri taga. Teadmatus võib olla hirmutav. Ent piirid on alati ka kohtumise paigad. Need on paigad, kus kohtutakse võimaliku tulevikuga. Olgugi, et tundmatu tulevikuga, võib-olla mõnikord hirmutava tulevikuga, aga siiski tulevikuga.
Ent selge on ka, et nende liminaalsete kogemuste, nende meeldejäävate sündmuste vahele jääb veel väga-väga palju. See on ala, millest sageli jutustused või filmid kipuvad vaikima. Mis siis saab, kui prints on printsessiga abiellunud? Millega Punamütsike pärast tegeles? Milline on täiskasvanud seitsme kitsetalle argipäev? Mida kõike kätkeb endas ingliskeelne väljend happily ever after?
Sellele mõeldes tekib mul tahtmatult tunne, et täna tähistame kvantitatiivses plaanis vahest ühte kõige olulisemat pühapäeva. Täna me räägime ajast, kui romantilised mesinädalad on vajunud taamale minevikku. Ees terendab maraton, mille pikkusest meil pole õrna aimugi ja mille jooksul kogetud tunded ja ihad on kõike muud, kui ette planeeritavad.
Jutluse aluseks oleva teksti 17. salmis ütleb Jumal prohvet Malaki vahendusel: „Ja nad kuuluvad mulle.“ Ta jätkab: „[N]ad on mu eraomand sel päeval, mille ma valmistan. Ja ma olen neile armuline, nõnda nagu mees on armuline oma pojale, kes teda teenib.“ Salmis tuleb selgelt esile Jumala igatsus või intiimsed tunded, mis seovad Jumala ja tema rahva. Pange tähele väljendeid: kuuluvad mulle, eraomand ja võrdlust poja suhtega.
Kohtumine Jumalaga on sündmus. Kahtlemata on meie elus hetki, mille värvilisus lummab ja milles on Jumala ligiolu justkui käega katsutav. Ometi, kui tema tõotusi tõsiselt võtta, siis olukorras, kus emotsioon on vaibunud, ei ole Jumala kohaolu kuhugi kadunud.
Ma elan mere lähedal ja sageli katab hommikuti maad udu. Sellises miljöös autoga sõitu alustades ei ole harv juhus, kus ma ei näe ette paljut: pingsast vaatamisest kaugusse pole just palju abi. Tasakesi liikuma hakates näen ehk ligidal asuvat laternaposti või siin-seal vilksatab mõni joon teel. Ent kaugus on mulle aistingu mõttes tundmatu. Ma julgen üksnes liikvele minna, baseerudes mälestusele, et seal peab olema tee. Eks ta enamasti on ka – kui liiga ei kiirusta.
Jumalaga kõndimine on igapäevane sündmus. See on prisma või filter, mis määratleb meie vaadet argipäevas toimuvale. Veelgi enam, see on suurem kui elu. Malaki raamat ei ole juhuslikult Vana Testamendi viimaseks sattunud. See tõstab pilgu vaatama tundmatusse kaugusesse. Kauguses, kus füüsilistest silmadest ei ole enam palju abi. Vaatama üle ka inimese elu ajalise piiri. Isegi selline piir nagu surm jääb Jumalaga kõndimise kontekstis teisejärguliseks. Tänases epistlis ütlevad Vaim ja mõrsja: „Tule!“ (Ilm 22:17). See on kutse, mis kõlab meile kõige udu keskelt. See, kes kutsub, tunneb teed.
Niisiis, mitmele inimesele rääkisid Sina eelmisel nädalal usust? Usust Jumalasse, kes on algus ja ots. Kes on alati meiega kaasas. Kes determineerib meie vaadet elule. Selline küsimuse püstitus pole püüd kedagi manitseda täitma evangeeliumi kuulutuse käsku, mida võiks näha Matteuse rõõmusõnumi lõpust. Küsimuses peitub soov anda teile võimalik enesekontroll, teatud lakmus, mis aitab meil hinnata toda valvamist: kas see igapäevane elu, mille keskel me oleme, on tõesti kõndimine Jumalas? Kas reaalselt me kohtume Jumalaga iga päev? Kas me elame igapäevaselt piiril? Lõppeks, kui midagi on sedavõrd võimsat ja meie elu määravat, siis tundub loogilisena soov jagada seda ka teistele. Kui sa avastad nõksu, kuidas navigeerida udus, siis otseloomulikult räägid sa sellest oma lähedastele, sest sa hoolid neist. Alternatiivid oleksid õõvastavad: ma pole kindel selles, mida ma usun, ma pole kindel, et Jumalale võiks loota. Või on siis tegu kadedusega: justkui ummisjalu taevasse tormav palverändur, kes on suures tuhinas unustanud oma lähedased.
Täna kutsutakse meid valvsusele. Kutsutakse üles olema püsivad aegades, millal meil ei ole käegakatsutavaid ja silmaga nähtavaid suursuguseid kogemusi või emotsioone. See kutse valvsusele ei tähenda paanikas üksinduses ekslemist ja üle-inimlikku ponnistust. See kutse tuleb Jumalalt, kes on olnud meie juures alguses ja kes on tõotanud olla ka lõpu juures. Meid kutsutakse üles elama piiril – või kasutades Johannese krüptilist keelt: „Vaim ja mõrsja ütlevad: „Tule!”“. See kutse ei ole passiivseks järgimiseks. See on kutse aktiivseks eluks, millest hakkab samuti kaikuma meie enda kutse: „Tule!”
Aamen.
Ariel Süvari (1978) on usuteaduse magister ja EELK Harkujärve koguduse abiõpetaja.
