„Teie sõnad mu kohta on karmid, ütleb Issand. Aga teie ütlete: „Mida me su kohta oleme rääkinud?” Te ütlete: „Ilmaaegu on Jumalat teenida. Ja mis kasu on meil tema käsu täitmisest või leinariietes käimisest vägede Issanda palge ees? Nüüd me aga kiidame õndsaks ülbeid. Elavad edasi needki, kes pattu teevad, need koguni kiusavad Jumalat ja pääsevad.” Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Issandat; ja Issand pani tähele ning kuulis ja tema palge ees kirjutati mälestusraamat nende heaks, kes kardavad Issandat ja austavad tema nime. Ja nad kuuluvad mulle, ütleb vägede Issand, on mu eraomand sel päeval, mille ma valmistan. Ja ma olen neile armuline, nõnda nagu mees on armuline oma pojale, kes teda teenib. Ja te näete jälle vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes teda ei teeni.” (Ml 3:13–18)
Hiljuti leidsin postkastist väikese brošüüri, mille kaanel oli kujutatud hädasolevat inimest ja allservas oli punasel taustal suurte tähtedega kirjutatud: „Ole valmis!” Esimene mõte oli, et tegemist on usulise trükisega, nagu neid ikka vahel postkastist leiab, aga siis märkasin ülaääres väiksemas kirjas sõna Päästeamet. Tõsi, eks ole ka kirik (või mõni teine kristlik usuühendus) omal viisil päästeamet, mõtlesin. Sisuga tutvumisel enam kahtlust ei jäänud: tegemist oli ilmaliku eshatoloogilise hoiatuse ja juhtnööridega – kui see päev peaks saabuma. Praegune aeg on eshatoloogiliste sõnumite jaoks soodne, neid tuleb nii vaimulikke kui ilmalikke. Tihti levitatakse sõnumit, mis tänase pühapäeva teemaks on: Valvake! Üks võimalus selleks on tänane jutluse aluseks olev kirjakoht Vana Testamendi (VT) prohvetilt.
Prohvet Malaki, viimane VT väikeste prohvetite reas, pole Tartu Ülikooli usuteaduskonnas tundmatuks jäänud. Omaaegne legendaarne Vana Testamendi teaduse ja semiidi keelte professor Alexander von Bulmerincq (1868–1938), kes töötas ülikoolis nelikümmend aastat, käsitles seda prohvetiraamatut kaheköitelises, kokku pea 1200-leheküljelises uurimuses, mis ilmus aastatel 1926 ja 1932. Üks tema ametijärglastest, professor Kalle Kasemaa on hinnanud seda senistest kõige põhjalikumaks uurimuseks prohvet Malakist.
Alexander von Bulmerincq käsitleb seda kirjakohta Malaki kuuenda kõne esimese poolena. Teiseks pooleks on salmid 19–21, üheni neist jõuan tänase jutluse lõpus. Kõne on tema hinnangul peetud pärast 457. aastat, mil Esra Jeruusalemmas tegutses ja püüdis taaskehtestada Jumala Seaduse austamist (Esr 7:10). Selline on ajalooline kontekst.
Templikoguduses, kelle poole prohvet pöördub, on kaks gruppi. Ühed on skeptilised. Nad ei arva, et Jumalat pole, sest nad arutlevad Jumala tegevuse üle, esitavad isegi küsimusi, millele Jumal saab vastata. Aga nad ei usu, et on mingit kasu sellest, milline on nende hoiak Jumala suhtes. Asi ei ole niivõrd selles, mida nad teevad või ei tee, pigem on nad skeptilised tasu suhtes, mis võiks Jumalalt tulla. Tuleb tuttav ette, kõlab nagu Eliihu poolt Iiobile omistatud mõttekäik (Ii 34:9): „Ei ole inimesel sellest kasu, et tal on sõprus Jumalaga!”
Templikoguduses oli kõike tehtud õigesti, oli kahetsetud pattu, kantud leinariideid. Saksa piibliteadlase Julius Wellhauseni (1844–1918) järgi oli kurbus sel ajastul vagadusega võrdne. Aga lõpuaeg, tasu saamise aeg, polnud ikka veel alanud! Tuleb meenutada Jeesuse Mäejutlust: „Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist” (Mt 6:16). Siiski oli koguduses ka teine grupp – vagad – kes ei olnud hakanud kahtlema, kes kartsid ja austasid endiselt Jumalat.
Lisaks templikogudusele on siin salmides silmas peetud samaarlasi, kes ei kummardanud Jahvet – nemad on „ülbed”. Nemad on need, keda nähakse edukatena, ilma et nad teeniksid Jumalat. Pettumus sellest, et loodetud tasu õigete tegude eest ei ole ikka veel tulnud, paneb arvama, et need polegi olulised. Samaarlaste maine õnn, kes saavad hästi hakkama ka Jumalat teenimata, paistab olevat õige valik. Milleks kurbus ja patukahetsus, leiab skeptilisem osa kogudusest.
Karta on, et kellelegi meist pole võõrad kahtlused – vaga ja skeptik elavad igaühes koos. Oleks kõrk väita, et ollakse alati kas üks või teine. „Sest ükski inimene ei ole maa peal nii õige, et ta teeks ainult head, aga mitte kunagi pattu”, nagu öeldakse Koguja raamatus (Kg 7:20). Inimene on kord juba selline. Endas selgusele jõuda ja valikuid teha pole lihtne.
Prohvet siiski lohutab: vaev pole olnud asjata, Jumal on vagasid märganud ja nad meelde jätnud, nende näod on taevases mälestusraamatus, neid ei unustata. Ustav kogudus on kui Jumala poeg, kes teda teenib – kristlastele kõnekas võrdlus. Me teame, et Jumal võib muidugi ka oma poja anda ohvritalleks, aga poeg teenib teda siiski ustavalt. Neile, kellele meeldib rääkida eraomandi pühadusest on siin samuti selge võrdum – kogudus on Jumala eraomand. Ja lõpuks selge vahetegemine – neile, kes on õiged ja neile, kes on õelad, saab osaks väga erinev saatus.
Eshatoloogiliselt orienteeritud utilitaristlik eudaimonism, ütleb professor Bulmerincq selle kohta. Veidi lihtsamalt väljendudes: pürgime õnne poole, mis kunagi ikkagi saabub tasuna teenistuse eest – saame selle lõpuaegadel Jumalalt kätte.
Sõnumi vastu ei saa vaielda. See on hea sõnum. Tahaks muidugi mõelda, et on ka neid, kes tasu lootmata õigesti elavad – või polegi neid? Kas peame alati lootma tasule – isegi kui see saabub alles teispoolsuses? Kas omakasupüüdmatu usk on üldse võimalik?
Lõpetuseks, ma ei hakka meelde tuletama, mis juhtub prohveti sõnumi järgi õelatega, lähtugem sellest, mis juhtub õigetega. Neist räägitakse 20. salmis: „Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all. Te lähete siis välja ja lööte kepsu nagu nuumvasikad.”
Aamen.
Jutlus on peetud EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduses 15. novembril 2020.
Kasutatud kirjandus
Alexander von Bulmerincq, Der Prophet Maleachi. Band I: Einleitung in das Buch des Propheten Maleachi (Tartu 1926) ning Der Prophet Maleachi. Band II: Kommentar zum Buche des Propheten Maleachi (Tartu 1932).
Riho Altnurme (1969), dr. theol., on Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna teadusprodekaan, usuteaduskonna kirikuloo professor ning EELK liige.
