ISSN 2228-1975

Idakatoliku kirikud, 3. osa

Loe 1. osa siit ja 2. osa siit.


Vene kreekakatoliku kirik

Võrreldes teiste slaavi kreekakatoliku kirikutega on see kirik veel üsna noor. Oma riituse poolest erineb see mõningal määral Ukraina Kreeka-Katoliku Kirikust. Tekkimisest peale järgitakse siin täpselt slaavikeelset bütsantsi liturgiat[1] erinevalt ukrainlastest, kellel on pika aja jooksul välja kujunenud oma ukrainapärane liturgia, mida mõnikord kutsutakse ruteenia riituseks. Vene bütsantsi riitusega katoliku kiriku puhul ei saa rääkida Bresti unioon jätkust, vaid hoopis täiesti uuest unioonist, mida mõnikord on kutsutud Sankt-Peterburi uniooniks (Suttner 1999, 234).

Reaalne ja laiem kokkupuude ning seega ka teadlikkus roomakatoliiklusest tekkis venelastel Poola tükeldamise tagajärjel 18. sajandi lõpus.[2] Sellest ajast peale on üksikud venelased, eelkõige just haritlaste seast, suhtunud roomakatoliiklusesse suure poolehoiuga ning kahetsenud seda, et too kirik ei hõlma venelasi. 19. sajandi esimesel poolel oli neist kõige tuntum Pjotr Tšaadajev (+1856). Kõige mõjukamaks katoliikluse väärtustajaks vene mõtlejate seas oli aga Vladimir Solovjov (+1900).[3] Ilmselt on tema arusaamad tublisti kaasa aidanud Vene Kreeka-Katoliku Kiriku sünnile.

19. sajandi lõpus hakkasid üksikud haritlased, nende seas ka mõned Vene Ortodoksse Kiriku (VOK) preestrid üle minema roomakatoliku kirikusse. Neid ei olnud küll palju. Mõned preestrid tegid seda salaja. Nende vaimulikuks juhiks sai ladina riitusega roomakatoliku kiriku Mogiljovi peapiiskop. Mõned vene preestrid muutsid oma kiriklikku kuuluvust aga avalikult. Kuna selline teguviis oli tollasel Venemaal klassifitseeritud kuriteoks, siis said nad ka vastavalt karistada.[4] Hiljemalt 20. sajandi algusest kuulusid need avalikult kirikut vahetanud aga vaimulikena Ukraina uniaatide Lvovi metropoliidi alluvusesse (Ammann 1950, 580).

Pärast 1905. aastat läks olukord veidi leebemaks. Kuigi ka siis oli ida riitusega katoliku kirik Venemaal keelatud, tekkisid ikkagi Peterburis, Moskvas ja mõnes teises suurlinnas väikesed bütsantsi riitusega katoliku kogudused. Olulisim neist oli Peterburi kogudus. Arvatavasti üheks põhjuseks, miks politsei esialgu seda keelatud kirikut ei sulgenud, oli asjaolu, et sinna oli üle läinud ka üks preesterlike vanausuliste vaimulik suure hulga koguduseliikmetega ning seal peeti tihti idakatoliku teenistusi vanausuliste riituste kohaselt. Alates aastast 1905. oli aga vana usk lubatud. On arvatud, et politsei ei suutnud lubatud ja keelatud kirikute vahel täpsemat teoloogilist vahet teha (Suttner 1999, 237).

Sajandi algusest peale oli tekkiva uue uniooni vastu huvi tundnud Ukraina Kreeka-Katoliku Kiriku juht metropoliit Andrei Šeptitski. Kui Esimese maailmasõja alguses Vene väed vallutasid mõneks ajaks Lvovi, siis vahistati metropoliit ning saadeti Venemaale vangi. Pärast Vene veebruarirevolutsiooni ta vabastati. Aga enne kodumaale minekut külastas ta Peterburi – mida tol ajal küll Petrogradiks nimetati –, viis seal läbi Vene Kreeka-Katoliku Kiriku sinodi ning rajas kirikliku hierarhia.[5] Seega võib teatud mõttes öelda, et Vene Kreeka-Katoliku Kirik sündis 1917. aastal Peterburis. Kiriku juhiks eksarhi ametis nimetas metropoliit preester Leonid Feodorovi (Ammann 1950, 581; Suttner 1999, 238j). Vene ajutine valitsus oli üsna liberaalne ning esmakordselt tunnistati ametlikult Vene idakatoliku eksistentsi. See vabadus olemas olla aga ei püsinud kaua. Võimule tulnud kommunistliku režiimi üks eesmärke oli iga hinna eest takistada idakiriku ning Rooma uniooni. Üsna varsti vangistati eksarh[6] ning suleti kogudused.

Metropoliit Šeptitski tegevus ei leidnud poolehoidu sugugi kõigis roomakatoliku kiriku ringkondades. Eriliselt oli selle vastu ja püüdis koostööd metropoliidiga vältida paavstlik komisjon nimega Pro Russia ja selle juht piiskop Michel d’Herbigny S.J., kelle visioon misjonist Venemaal erines märgatavalt Lvovi metropoliidi eesmärkidest. Metropoliidi eesmärk oli kahe kiriku ühinemine ning konkreetselt Vene kreekakatoliiklased pidid selleks idaortodoksseid kristlasi ette valmistama ning neid edendama dialoogi pidamiseks. Piiskopi arvates tuli aga lihtsalt idakristlasi misjoneerida, et nad idariitusega katoliku kirikusse üle tuleksid. Venemaal ja hiljem eksiilis tegevust jätkanud eksarhaadist ei tahtnud ta eriti midagi teada (Yudin 1998, 158jj).

Vene Kreeka-Katoliku Kirik jätkas aga väikese hulga kogudustega tegevust eksiilis. Oluliseks vene emigratsiooni keskuseks kujunes esialgu Harbiin Hiinas. Sinna rajati ka uus uniaatkiriku eksarhaat. Kommunistide võimuletulekuga lakkas selle tegevus sealgi. Mõned elujõulised kogudused tekkisid Põhja-Ameerikas, hiljem ka Lõuna-Ameerikas. Oluliseks keskuseks kujunes Rooma. 1929. aastal avati Roomas Russicum – vaimulik seminar Vene uniaatvaimulike koolitamiseks. Seal tegutses ka Vene idakatoliku piiskop. Viimane neist suri 1996. aastal ning pärast seda Vene idakatoliiklastel oma piiskoppi enam pole.

Pärast kommunistliku režiimi kokkuvarisemist Venemaal tekkisid sealgi Vene bütsantsi riitusega katoliku kogudused. Tänapäeval on neid seal tosinkond, osa riigivõimude poolt registreeritud, osa mitte. Uut eksarhi pole Venemaal ametisse pandud ning ametlikus väljaandes Annuario Pontificio Vene Kreeka-Katoliku Kirikut ei mainita. Alates 2004. aastast alluvad ida riitusega Vene katoliku kogudused Novosibirski piiskopile Joseph Werthile, kes kasutab ladina riitust. Väljaspool Venemaad on samuti umbes tosinkond kogudust, mis alluvad kohalikele ladina riitust kasutavatele piiskoppidele (Roberson 2008).


Bütsantsi riitusega Georgia katoliku kirik

Ametlikult pole sellist kirikut kunagi eksisteerinud. Aga sellelaadilisi kogudusi on olnud ning kui ajalugu oleks nende suhtes armulikum olnud, siis tõenäoliselt oleks neist kujunenud väikene idakatoliku kirik.

Georgial oli juba keskajal olulisi kontakte õhtumaa ja selle kultuuriga. Alates 13. sajandist tegutsesid seal õhtumaiste mungaordude misjonärid ning selle tagajärjeks oli katoliku koguduste teke. Pole selge, kas need olid ladina riitusega või bütsantsi riitusega.[7] Näib, et 19. sajandi alguses vähemalt osa neist kogudustest kasutas Georgiale omast bütsantsi riitust. Kui Venemaa hõlmas 1801. aastal Ida-Georgia ja 1810. aastal Lääne-Georgia, siis muutus bütsantsi riitusega idakatoliku koguduste tegevus võimatuks. Koguduseliikmeil oli kolm võimalust: liituda Vene Ortodoksse Kirikuga, mis oli Georgia Ortodoksset Kirikut parajasti alla neelamas, või liituda kas ladina riitusega või armeenia riitusega katoliku kirikuga. Need riitused olid Vene impeeriumis lubatud (Suttner 1999, 233) ning mõlema riitusega katoliku kirikud ka eksisteerisid Georgias.

Bütsantsi riitusega Georgia katoliku kogukond siiski jätkas oma olemasolu, kuid eksiilis, täpsemalt Konstantinoopolis. See kogudus, milles juhtivat rolli etendasid mungad ja nunnad, rajati 1861. aastal (Attwater 1961, 126). Sellele kogukonnale avaldas ladina riitus märgatavat mõju (Suttner 1999, 214). Tänapäevaks on see kogukond paraku välja surnud.

1917. aastal oli Georgias 2,5 miljonit ortodoksset kristlast ning umbes 40 000 katoliiklast, kellest 32 000 olid ladina riitusega ning ülejäänud kuulusid armeenia riitusega kirikusse. Kui 1919. aastal saavutas Georgia lühikeseks ajaks iseseisvuse, siis hakati ka kodumaal taastama bütsantsi riitusega katoliku kirikut. Selleks asusid tegevusse Konstantinoopolist saabunud munkpreestrid. Paraku jäi nende tegevus lühikeseks – kõik nad hukkusid Gulagis.

Nõukogude okupatsiooni ajal oli Georgias muidugi ka armeenia katoliiklaste tegevus rangelt keelatud. Alates aastast 1991 on see kogukond taas nähtavaks saanud.


Ungvári unioon ja Ruteenia Katoliku Kirik

Ukraina Vabariigi territooriumil asub veel teinegi idakatoliku kirik. See on tuntud Ruteenia katoliku kiriku nime all, mille ajalooline piirkond on Taga-Karpaatia. Kohalik autohtoonne slaavi elanikkond kannab nimetust russiinid, vähemalt ajalooliselt on see nõnda olnud. Tänapäeval siiski suhteliselt vähesed sealsed slaavlased peavad ennast russiinideks, rahvaloendusel väidab enamus enese olevat ukrainlased. 17. sajandil kuulus see piirkond ungarlastele, kelle sidemed Habsburgide riigiga tollel ajal olid komplitseeritud ja mitte sugugi tugevad. Taga-Karpaatia religioosne maastik oli samuti üsna keeruline (Lacko 1963, 114j). Kohalikud idaslaavlased olid idaortodokssed ning neil oli seal oma Munkácsi (russiini Мукачово) piiskopkond.[8] Osa ungarlastest olid roomakatoliiklased, osa, nende hulgas ka piirkonna valitsejad Rákóczyd, kuulusid reformeeritud kirikusse. Kuna idaortodoksne kirik oli seal üsna nõrk, siis kartsid roomakatoliiklased, et reformeeritud kristlased misjoneerivad russiinid samuti reformeerituteks. Seepärast oli Ungari roomakatoliku kirik väga huvitatud idaortodokssete russiinide enda alla võtmisest uniaatidena. Hiljuti naaberpiirkonnas Galiitsias sõlmitud Bresti unioon andis selleks ka eeskuju. 17. sajandi algupoole tehti mõningaid ebaõnnestunud katseid, mis luhtusid nii russiinide eneste kui ka reformeeritud ungarlaste vastuseisu tõttu.

1646. aasta aprillis uniooni loomine siiski õnnestus. Kohalike roomakatoliiklastest ilmalike valitsejate kutsel tuli Ungvári (venepärase nimega Užgorod)[9] kokku umbes kümnendik kõigist Munkácsi idaortodoksse piiskopkonna vaimulikest. Roomakatoliku kiriku poolseteks vaimulikeks initsiaatoriteks olid Egeri piiskop ja mõned Galiitsiast tulnud basiliaani mungad. Tulemuseks oligi pidulik uniooni sõlmimine, mis kannab Ungvári uniooni nime ja millel on olnud laiem mõju kui vaid Munkácsi idariitusega piiskopkonna teke (Lacko 1963, 119j).

17. sajandil polnud veel sugugi selge, kas unioon ikka jääb püsima ning ega russiinid idaortodokssesse kirikusse tagasi ei pöördu. Lisaks sellele tekkis unioonile probleeme roomakatoliikluse enese pinnalt. Uniooni rajamist polnud piisavalt kooskõlastatud ei keisririigi ega ka Roomaga. Kulus üle saja aasta enne kui katoliku kirik suutis idariitusega russiinidele rajada igapidi kanoonilisele õigusele vastava ja elujõulise vaimuliku hierarhia. Pikka aega oli ida riitusega russiinide kiriku juht kõigest Egeri vikaarpiiskop. Alles aastal 1771 rajati keisrinna Maria Theresa initsiatiivil Munkácsi piiskopkonnast koosnev kirik (Magocsi, Pop 2002),[10] mis ei sõltunud enam Egeri ladina riitusega piiskopist. Egeri ladina riitusega piiskopkonna ja Munkácsi ida riitusega piiskopkonna territooriumid langesid küll ühte, aga kogudused kuulusid erinevate piiskoppide alla vastavalt koguduste riitusele (Lacko 1963, 129). Maria Theresa rajas ka Ungvári vaimuliku seminari ning üldse jäi Ungvár kiriku keskuseks, kuigi piiskopkond kandis Munkácsi nime.

19. sajandil ning 20. sajandi algul toimus Munkácsi piiskopkonna jagunemine ja hargnemine. Aastal 1818 eraldati osa kogudusi ning rajati eraldiolev ida riitusega Prešovi piiskopkond, millest tänapäevaks on saanud Slovakkia Kreeka Katoliku Kirik. Seejärel viidi hulk kogudusi üle Rumeenia kreekakatoliku kiriku alluvusesse. Ning lõpuks 1912. aastal rajati Hajdúdorogi ungarikeelne kreekakatoliku piiskopkond, millesse viidi üle terve hulk Munkácsi piiskopkonna kogudusi (Magocsi, Pop 2002). Sellest kujunes edaspidi Ungari Kreeka-Katoliku Kirik.

Esimese maailmasõja lõpus, kui Ungari kuningriik ära lammutati, sattus Munkácsi piiskopkond vastloodud Tšehhoslovakkia riigi territooriumile. Juba enne Esimest maailmasõda oli russiinide hulgas tekkinud russofiilne liikumine ning nende seas levisid mõtted idaortodokssesse kirikusse tagasipöördumisest. Pärast sõda sai see kirikuvahetamise liikumine aga uut tuult tiibadesse ning ligi kolmandik Tšehhoslovakkias elavaid russiine vahetas oma usku, st ühines idaortodoksse kirikuga. Uniaatkiriku olukorra tegi veelgi raskemaks uue riigi võimude mitte just sõbralik suhtumine kirikusse, mis juba pikka aega oli olnud ungari orientatsiooniga (Magocsi, Pop 2002).[11] Tõeliselt hulluks läks aga olukord Teise maailmasõja lõpus, kui Nõukogude Liit oma liitlastega sõlmitud kokkuleppe vastaselt keeldus Taga-Karpaatiat tagastamast Tšehhoslovakkiale ning lihtsalt okupeeris selle piirkonna. Vaimulik seminar suleti, kiriku juht piiskop Theodor Romža mõrvati nõukogude kombe kohaselt (1947. aastal) ning lõpuks 1949. aastal lülitati terve kirik Vene Ortodoksse Kiriku koosseisu. Ortodoksse kirikuga liituda mittesoovinud vaimulikud vangistati. Nagu Galiitsias nii ka siin asus tegevusse põrandaalune kirik omaenda põrandaaluse vaimuliku hierarhiaga. Muutused saabusid kiriku ellu 1989. aastal, mil asuti jällegi avalikult tegutsema ja millal riik ka selle kiriku ametlikku eksistentsi tunnistas. Tänapäeval eksisteerib Munkácsi piiskopkond eraldioleva kirikuna (ecclesia sui juris) otseselt Rooma paavsti alluvuses. Selle seisundiga pole sugugi kogu vaimulik hierarhia nõus. Kirikus on ukrainameelne erakond, mis tahaks allutada kiriku Ukraina Kreeka Katoliku Kirikule. Enamus kirikust ja ka Vatikan on aga status quo säilitamise poolt. Jumalateenistuse keelteks on kiriku-slaavi, ukraina ja ungari keeled. Kirikul on Ungváris oma teoloogiline akadeemia. Ungváris asub ka kirikuvalitsus. Käesoleva aasta juulis suri Munkácsi piiskop Milan Šašík ning praegu juhib kirikut apostellik administraator Nil Lushchak O.F.M. Annuario Pontificio andmetel oli aastal 2017 piiskopkonnas 442 kogudust ning 320 000 liiget.

Vaatamata sellele, et ajaloo jooksul on kirikus olnud nii venemeelseid, ukrainameelseid kui ka ungarimeelseid erakondi, on kirik üldjoones jäänud peamiseks russiinide identiteedi kandjaks nii, nagu ta oli ka selle identiteedi peamiseks rajajaks.

19. sajandil ning 20. sajandi algupoole emigreerus suurel hulgal russiine välismaale, eelkõige Ameerika Ühendriikidesse, aga ka mujale. Töölistega koos saabusid sinna ka preestrid. Esimesed kreekakatoliku diasporaa kogudused rajati 19. sajandi 80ndatel aastatel. 20. sajandi alguses hakati Austriast-Ungarist tulnud kreekakatoliiklastele rajama ka kiriklikku organisatsiooni. Aastal 1924 rajas Vatikan russiini katoliiklastele Pittsburgi oma eksarhaadi (Magocsi 2002a). Aja jooksul sai sellest Pittsburgi piiskopkond, hiljem ka peapiiskopkond. Lisaks sellele tekkis veel kolm piiskopkonda. Pittsburgist sai metropoliitkonna keskus. Kirik on tuntud kui Kreeka (Bütsantsi Ruteenia) Katoliku Kirik USA-s. Aga kasutatakse ka nimesid Ruteenia Bütsantsi Katoliku Kirik ning Bütsantsi Metropoliitkond (The Byzantine Metropolitan Church). Kanooniliselt on ta samuti ecclesia sui juris ja allub otseselt Rooma paavstile. Kanoonilise õiguse kohaselt ei ole tal mingit juriidilist seost Taga-Karpaatides asuva russiinide kirikuga. Kuna sealne kirik on siiski USA kiriku emakirikuks, siis tegelikud sidemed pole katkenud. Nii on Ameerika Ühendriikides asuv tütarkirik aidanud tublisti taastada emakirikut pärast kommunistliku režiimi kokkuvarisemist. Kiriku eesotsas on metropoliit William Charles Skurla, Pittsburgi peapiiskop. Ametlike andmete kohaselt on kirikul 228 kogudust ning ligi 100 000 liiget.

Üldjoontes on USA-s olev russiinide katoliku kirik püüdnud olla üsna ameerikalik. Ta kasutab jumalateenistustel peamiselt inglise keelt, on loobunud mitmetest spetsiifilistest russiinide traditsioonidest ning võtab oma liikmeks mitte-russiini päritoluga inimesi. Tõsi, kirikus on tänaseni aga ka ringkondi, kes on ustavalt säilitanud vanu russiini traditsioone ja seega ka russiini identiteeti.

Eespool oli juttu 19. sajandi lõpus ning 20. alguses russiinide seas levinud russofiiliast ning ideedest tagasi pöörduda idaortodokssesse kirikusse. Osa võõrsile asunud immigrante tõi need arusaamad ka kaasa. Lisaks sellele tekkisid 20. sajandi algupoole USA-s vastuolud kohaliku roomakatoliku hierarhiaga, kes ei tahtnud midagi kuulda bütsantsi riitusega katoliiklaste abielus preestritest ja nende muudest omapäradest. Esialgu asus ka Vatikan Ameerika ladina riitusega roomakatoliiklaste poolele ning tagajärjeks oli märgatava osa russiinide lahkumine katoliku kirikust ning pöördumine idaortodokssesse traditsiooni. Nõnda sündis Karpaadi-Russiini ortodoksne piiskopkond Ameerika Ühendriikides.


Slovakkia Kreeka-Katoliku Kirik

Seegi kirik on rajatud Ungvári unioonile. 1816. aastal eraldati Habsburgide otsusega Munkácsi piiskopkonnast grupp kogudusi ning neist moodustati Prešovi kreekakatoliku piiskopkond (Magocsi 2002b). Koos Munkácsi piiskopkonnaga allusid nad aastani 1937 Esztergomi ladina riitusega peapiiskopile.[12] 1818 kinnitas Rooma selle piiskopkonna eksistentsi. Uus piiskopkond hõlmas russiinidega asustatud alasid. Osa koguduseliikmeid olid ka ungarikeelsed. 19. sajandi lõpuks oli aga russiini- ja ungarikeelsete koguduseliikmete osakaal vähenenud slovakikeelsete arvel. 1880. aastal rajati Prešovis kreekakatoliku preestrite seminar ning 1895. aastal kreekakatoliku kooliõpetajate kolleegium. Kuni Austria-Ungari kaksikmonarhia eksistentsi lõpuni aastal 1918 valitsesid Prešovi piiskopkonnas nagu ka Munkácsi piiskopkonnas russiinide ungaristamise tendentsid. Ometi jäi selle kõrval ruumi ka russiinimeelsete vaimulike tegevuseks.

Esimese maailmasõja lõppedes sattus Prešovi piiskopkond nagu ka Munkácsi piiskopkond vastloodud Tšehhoslovakkia Vabariigi territooriumile. Ka Prešovi piiskopkond kannatas russiinide massilise idaortodokssesse kirikusse ülemineku tagajärjel. Ometi muutus nüüd russiini keel piiskopkonnas mõjukamaks. See tekitas pingeid kiriku ja slovakkia rahvuslaste vahel, mis torkasid eriti silma Teise maailmasõja käigus tekkinud iseseisva Slovakkia riigi raames. Kiriku juhtkonnal õnnestus siiski jätkata russiinimeelset kirikupoliitikat. Teise maailmasõja järgse piiride ümbertegemise käigus jäi Prešovi piiskopkond erinevalt Munkácsi piiskopkonnast Tšehhoslovakkia territooriumile. See eelis ei kaitsnud aga piiskopkonda kaua. Nõukogude Liidu eeskujul organiseerisid siinsed kommunistid 1950. aastal kreekakatoliku „sinodi“, milles osales viis preestrit (Roberson 2008). Tolle „sinodi“ otsuse põhjal likvideeriti kirik, täpsemini, ta ühendati idaortodoksse kirikuga. Üle 120 vaimuliku eesotsas piiskop Goidychiga vangistati.

Praha kevade ajal 1968. aastal siiski kreekakatoliku kirik legaliseeriti. See oli üks väheseid Alexander Dubceki läbi viidud muudatusi, mis säilis ka pärast nõukogude invasiooni. Nüüd sai kiriku juhiks esmakordselt slovakk – Ján Hirka. Kirikus hakkas domineerima slovakimeelsus ning slovaki keel hakkas asendama russiini keelt. Tõsi, mõned preestrid on säilitanud oma kogudustes russiini keele. Pärast kommunistliku režiimi kokkukukkumist sai kirik tagasi suurema osa oma kirikuhoonetest ja muust kinnisvarast. Taastati vahepeal suletud seminar, millest nüüdseks on saanud Prešovi ülikooli kreekakatoliku usuteaduskond.

2008. aastal paavst Benedictus XVI otsusega kreekakatoliku kirik Slovakkias reorganiseeriti. Rajati kaks uut piiskopkonda – Bratislava ja Košice ning Prešovi piiskopkond muudeti peapiiskopkonnaks. Slovakkia Kreeka-Katoliku Kirik on sui iuris metropoliitkond, mis allub paavstile. Slovaki päritolu emigrantidel Kanadas on ka oma piiskopkond – Toronto Kürillose ja Methodiose nimeline piiskopkond. Terve kiriku juhiks on metropoliit Ján Babjak,[13] Prešovi peapiiskop. 2017. aastal oli kirikul Slovakkias üle 200 000 liikme[14] ning 271 kogudust. Toronto piiskopkonnas oli umbes 4000 liiget ning 5 kogudust. Idariitusega mungaordudest tegutsevad Slovakkias nii basiliaanid kui ka studiidid.


[1] Vene idakatoliiklased on püüdnud vältida hübriidliturgia teket, mis sisaldaks n-ö puhtale bütsantsi riitusele võõraid, eelkõige läänelikke elemente (Attwater 1961, 125). Õigupoolest on selles kirikus kasutatud kahte erinevat slaavikeelset riituse varianti: nn sinodaalset riitust, i. e. riitust, mis võeti kasutusele patriarh Nikoni reformide ajal, ning Nikoni-eelset riitust, mida muidu kasutavad vanausulised. Vähemalt kiriku algusaegadel ühines Vene idakatoliiklastega ka vanausulisi, kes jätkasid oma vana riituse kasutamist (Attwater 1961, 121).

[2] 20. sajandi alguses oli Vene impeeriumi traditsiooniliselt idaortodokssetes piirkondades kokku umbes 2 miljonit ladina riitusega roomakatoliiklast, peamiselt poolakad ja valgevenelased (Attwater 1961, 121).

[3] Solovjovi suhted katoliku kirikuga ei ole ühemõtteliselt selged. Tavaliselt peavad katoliiklastest uurijad teda roomakatoliiklaseks. Enamus idaortodoksseid uurijaid vaidleb sellele aga vastu. Ei ole välistatud, et Solovjov pidas võimalikuks ja isegi normaalseks üheaegset kuulumist mõlemasse kirikusse.

[4] Tavaliselt karistati neid kloostrivangistusega.

[5] Ei ole päris selge, kas metropoliit Andrei Šeptitski oli Rooma poolt volitatud selliseks kirikut rajavaks tegevuseks. Vt Suttner 1999, 234–239.

[6] Eksarh Leonid Feodorov suri pagenduses 1935. aastal.

[7] Ronald Robersoni (2008) väitel eksisteeris aastail 1329–1507 Tbilisi ladina piiskopkond. Suttner (1999, 214) aga arvab, et keskajal oli tegu idakatoliku kogudusega.

[8] Pärimuse kohaselt olevat see loodud 9. sajandil, i. e. enne Kiievi riigi ristiusustamist. Ajaloolisi tõendeid siiski selle kohta pole.

[9] Ungvári piirkonnas valitsesid roomakatoliiklastest ungarlased, Munkácsi ümbruskonnas aga reformeeritud.

[10] Piiskopkond allus kuni aastani 1937 Ungari priimasele, Esztergomi peapiiskopile (Lacko 1963, 129).

[11]19. sajandi teisel poolel oli Ruteenia bütsantsi riitusega katoliku kirik hakanud ungaristuma.

[12] Alates 1937. aastast allusid mõlemad piiskopkonnad otse Rooma paavstile.

[13] Sündinud aastal 1953, kirikujuht aastast 2002.

[14] 2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli aga Slovakkias kõigest 25 000 russiini (Roberson 2008). Seega tänapäevaks on enamus kreekakatoliiklasi oma russiini rahvuslikust identiteedist loobunud slovakkia rahvusliku identiteedi kasuks.


Kirjandus

Ammann, Albert M. 1950. Abriss der ostslawischen Kirchengeschichte. Wien: Thomas Morus Presse im Verlag Herder.

Attwater, Donald. 1961. The Christian Churches of the East, Volume 1. Churches in Communion with Rome. St. Helens (Lancashire, UK): Thomas More Books.

Lacko, Michael. 1963. „Die Union von Užhorod (1645)“ – Rom und die Patriarchate des Ostens. Wilhelm de Vries (toim.). Freiburg/München: Verlag Karl Alber, 114–131.

Magocsi, Paul Robert. 2002a. „Greek (Byzantine Ruthenian) Catholic Church in the USA“ – Encyclopedia of Rusyn History and Cultur. Ivan Pop,Paul Robert Magocsi (toim.). Toronto: University of Toronto Press 2002. Olen kasutanud internetiväljaannet aadressil: www.rusyn.org/relusa.html (vaadatud 10.07.2010).

Magocsi, Paul Robert. 2002b. „Greek Catholic Eparchy of Presov“ – Encyclopedia of Rusyn History and Cultur. Ivan Pop,Paul Robert Magocsi (toim.).Toronto: University of Toronto Press 2002. Olen kasutanud internetiväljaannet aadressil: www.rusyn.org/relpresov.html (vaadatud 10.07.2010).

Magocsi, Paul Robert; Pop, Ivan. 2002 „Greek Catholic Eparchy of Mukachevo“ – Encyclopedia of Rusyn History and Cultur. Ivan Pop,Paul Robert Magocsi (toim.). Toronto: University of Toronto Press 2002. Olen kasutanud internetiväljaannet aadressil: www.rusyn.org/relmukachevo.html (vaadatud 28.05.2010).

Roberson, Ronald G. 2008. The Eastern Christian Churches – A Brief Survey (7. väljaanne). Rooma: Edizioni Orientalia Christianai, Pontificio Istituto Orientale. Kättesaadav CNEWA koduleheküljel: www.cnewa.org/generalpg-verca.aspx?pageID=181 (vaadatud 10.07.2010).

Suttner, Ernst Christoph. 1999. Die Christenheit aus Ost und West auf der Suche nach dem sichtbaren Ausdruck für ihre Einheit. Würzburg: Augustinus-Verlag. Neue Folge.

Yudin, Alexey. 1998. „The Union of Brest and Russia in the Beginning of the Twentieth Century: Metropolitan Andrej Šeptyc’kyj and the Russian Pro-Union Movement“ – Four Hundert Years Union of Brest (1596-1996). A Critical Re-Evaluation,  Bert Groen, William van den Bercken (toim.),. Leuven: Peeters Publishers, 149–161.


Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
Artiklid
Urmas Nõmmik

Eesti piiblitõlkimise olevikust ja tulevikust

Piibli tõlkimine on kuulunud ja kuulub oluliste kultuurisündmuste hulka kõikides ühiskondades, mis ühel või teisel moel toetuvad kristlikule kultuuripärandile. Omaaegsetest piiblitõlgetest said tuule tiibadesse tänapäeva

Read More »
English