Loe artikli esimest osa siit.
Ukraina kreekakatoliku kirik
Meie jaoks ilmselt kõige tuntum idakatoliku kirik on Ukraina kreekakatoliku kirik. Selle kiriku ja tema liikmeskonna üle neljasaja aasta pikkune teekond ei ole kerge olnud. Suurem osa ajaloost on möödunud selle kiriku suhtes üsna sallimatus õhkkonnas. Üpris pikki perioode on see kodumaal või vähemalt mõnes kodumaa piirkonnas olnud lausa keelatud. Eriti raske oli selle olukord pärast viimast suurt sõda kuni kommunistliku režiimi kokkuvarisemiseni. Vaid eksiilis sai see rahulikult eksisteerida, kõikjal kodumaal oli kirik aga sunnitud põranda all tegutsema. Ukraina kreekakatoliku kirik tekkis 16. sajandi lõpus Ukrainas.
Reformatsioonisajandi lõpus kuulus suurem osa sellest maast, mida me tänapäeval Ukrainana tunneme, Poola-Leedu ühise riigi[1] koosseisu. Selle riigi ametlikuks usundiks oli roomakatoliiklus, kuid oma loomult oli riik üsna tolerantne − siin oli suurel hulgal mitut liiki protestante, ida-aladel oli suurem osa elanikkonnast idaortodokssed kristlased. Lisaks oli riigis veel moslemeid, karaiime ja hulgaliselt juute. Tollane tolerantsus ei tähendanud muidugi kõigi usundite võrdõiguslikkust. Suur osa Ukrainast oli juba 14. sajandil Leedu koosseisu sattunud. Tolleks ajaks oli Kiievi metropoliit põhja poole, Moskvasse kolinud. Kui nüüd need Ukraina alad kuulusid Leedu suurvürstiriigile, siis tähendas see, et sealsete ortodokssete kristlaste juht asus neist üsna kaugel ning tal puudus praktiliselt kontakt Leedu riigis asuva kirikuga. Leedu suurvürsti toetusel rajati 1458. aastal uuesti idaortodoksse kiriku Kiievi metropoliitkond. Selle alluvusse jäid suurvürstiriigis kõik idaortodokssed kirikud[2] ning too metropoliitkond ise allus vahetult Konstantinoopoli patriarhile, kes selle uue kirikliku struktuuri olemasolu ka aktsepteeris.
Tollases Poola-Leedu ühisriigis domineerisid poola kultuur ja poola keel ning muidugi poolalik ladina riitusega roomakatoliku kirik. Ukrainlased, eriti just nende kõrgem sotsiaalne kiht, vaatas kõigele poolalikule alt üles. Seetõttu oli ka üsna loomulik, et edukamad ja mõjukamad ukrainlased kippusid poolastuma − nii oma keelelt ja kultuurilt kui ka usult, minnes üle roomakatoliku kirikusse. Riik soodustas seda ületulekut ning kutsus ise esile silmatorkava ebavõrdsuse kahe kiriku vahel. Teiselt poolt aga idaortodoksse kiriku, eriti selle vaimuliku hierarhia prestiiž üha langes. Selle languse taga ei olnud mitte pelgalt väljasolijate hinnang, vaid idaortodoksses kirikus valitses 16. sajandi alguskümnenditest alates allakäik (Ammann 1950, 197). Juba selle kiriku vaimulikkonna haridustase oli erakordselt madal. See torkas eriti silma just võrdluses konkurentidest roomakatoliku kiriku vaimulikega. Kirikudistsipliin oli ortodokssete kristlaste seas peaaegu olematu.[3] Selle põhjuseks, aga samas ka tagajärjeks, oli kiriku juhtkonna autoriteedi erakordne langus. Mida aeg edasi, seda enam eemaldus piiskopkond tavalistest kristlastest. Selle üheks tagajärjeks oli see, et linnades tekkisid ortodokssed vennaskonnad, mis võtsid seal vaimuliku juhtimise enda kätte − rajati koole, kirjastati raamatuid ning üldse organiseeriti koguduste elu.[4] Sellega said vennaskonnad üsna hästi hakkama. Paraku vennaskondade edukus ja sellega kaasnev mõjukuse kasv toimus piiskoppide niigi väikese autoriteedi arvel. Sellega lõhe kirikus vaid laienes. Üheks tulemuseks oli see, et mitmed vennaskonnad saavutasid nn stauropegiaalse staatuse, st nad allusid vahetult Konstantinoopoli patriarhile ning kohalikul piiskopil polnud nende suhtes mingit sõnaõigust. See muidugi vähendas veelgi piiskoppide autoriteeti.
Reformatsioon tõi enesega kaasa olulisi protsesse siinsel usulisel maastikul. Kalvinism oli eriti mõjukas,[5] just kõrgemate ühiskonnakihtide seas. Suur osa nii idaortodoksse kui ka roomakatoliku päritoluga aadlist ühines reformeeritud kirikuga. Reaktsiooniks protestantluse levikule oli vastureformatsioon, mille viisid siin läbi peamiselt jesuiidid. Nende edu oli vähemalt sama suur kui protestantidel. Jesuiitide tegevus puudutas aga ka idaortodoksseid ukrainlasi. Jesuiitide poolt pakuti võimalusi ka oma olukorda radikaalselt parandada. Seega oma tegevusega lõid jesuiidid positiivse tausta uniaatluse tekkeks. Pole siiski teada, et nad oleksid etendanud otsest rolli uniooni tekkel.
1588. aastal tegi Konstantinoopoli patriarh külaskäigu Moskvasse ning teel külastas ka Ukrainat. Siinse olukorra parandamiseks viis ta läbi mõningaid hierarhiat puudutavaid muudatusi. Nii vahetas ta välja Kiievi metropoliidi. Uueks kirikujuhiks sai Mihael Rahoža. Oma eksarhiks määras patriarh Lutski piiskop Kirill Terletski. Patriarh andis ka Lvovi ortodokssele vennaskonnale stauropegiaalse staatuse. Kiriku tegelik olukord ei muutunud või kui muutus, siis halvemuse poole. Saadud suurte õiguste tõttu Lvovi vennaskonna suhted kohaliku piiskopiga üha halvenesid. Sealjuures läks too piiskop tülli ka metropoliidiga. Tõenäoliselt just Lvivi piiskop Balabani eestvedamisel otsustasid tema ning Lutski, Chełmi ja Pinski piiskopid metropoliidi valitsemise alt lahkuda ning ühineda roomakatoliku kirikuga. Selleks saatsid nad Poola kuningale kirja. Piiskoppide plaanil ja kirjal mingeid vahetuid tagajärgi ei olnud. Aga need olid esimesteks sammudeks, mis viisid peatselt Bresti uniooni tekkele. Aegamööda kujunes ortodokssete ukrainlaste seas kaks erakonda. Üks, mille eesotsas oli Ostrogi vürst Konstantin (+1608), tahtis säilitada oma idaortodoksset staatust ning jääda Konstantinoopoli patriarhi alluvusesse. Teine erakond aga eelistas ühineda katoliku kirikuga, säilitades sealjuures oma idaortodoksse liturgia ja muud tavad. Selle erakonna juhiks oli magnaat ja Bresti kastellaan Adam Potii (Потій, Pociej, +1613). Vürst Konstantin ei olnud põhimõtteliselt ida- ja läänekiriku ühinemise vastu, aga tema arvates pidi see toimuma kollektiivselt ja nõnda, et mõlemad kirikud tervikuna oleksid selle ühinemise ette võtnud. Ning veel, selleks ühinemiseks oli vaja terve kiriku nõusolekut. See ei tohtinud olla ainult grupi piiskoppide ettevõtmine. Aastal 1593 sai kastellaan Potiist Volodõmõr-Volõnski (Vladimiri) piiskop nimega Hypatius (Іпатій). Nüüd asus ta roomameelsete piiskoppide erakonna etteotsa. On arvatud, et ta oli neist ainus, kes selles protsessis ei lähtunud isiklikest huvidest ega oma nõrkustest (Ammann 1950, 210).
Lõpuks, 1595. aasta juunis, tegid piiskopid otsustava sammu. Nüüd oli nendega ühinenud ka Kiievi metropoliit Mihhail. Brestis toimus sinod, kus koostati dokument, mis sisaldas piiskoppide eeltingimusi Rooma paavsti alluvusesse minekuks. Olulisteks tingimuseks oli oma piiskopi staatuse säilitamine ning osasaamine ladina riitusega roomakatoliku piiskoppide privileegidest. Samuti oli oluline Bütsantsi liturgia ning mitmete kirikuõiguse sätete säilitamine. Viimaste hulgast tuleks nimetada abielus olevate meest vaimulikuks ordineerimise võimalust ning kloostrite jätmist kohalike piiskoppide alluvusse.[6] Siiski polnud sugugi kõik piiskopid sellise asjade arenguga nõus. Kaks piiskoppi – Przemyśli piiskop Kopistenski (ukraina keeles Копистенський) ja üllatavalt Lvivi piiskop Gedeon Balaban, kes varem oli roomameelsena esinenud − keeldusid sellele dokumendile alla kirjutamast. Nüüd volitati kahte uniooni taotlevat piiskoppi − Potiit ja Terletskit − minema Ukraina piiskoppide taotlusega Rooma paavsti jutule.
Kui kardinalide kongregatsioon oli nende kahe delegaadi usu õigsuses veendunud, hakkasid asjad Roomas sujuvalt liikuma. Teoreetiliselt pidanuks unioon teostuma Firenze kirikukogu otsustele toetudes ning selle kirikukogu otsuste kohaselt. See oleks tähendanud ühinemislepingu kahepoolset sõlmimist. Tegelikult teostus unioon sellest üsna erinevalt: Rooma paavst lihtsalt võttis ukrainlased armulikult oma kiriku rüppe (Ammann 1950, 212).[7] 23. ja 24. detsembril kinnitati Roomas pidulikult uut ühendust. Seejärel asusid ukrainlaste saadikud koduteele.
Ka siin toimus uniooni pidulik kinnitamine. See leidis aset sinodil Brestis 6.–10. oktoobrini aastal 1596. Seda loetaksegi uniooni alguseks ning tolle koha järgi on see unioon ka oma nime saanud. Samal ajal toimus Brestis ka uniooni vastaste sinod. Mõlemad sinodid ekskommunikeerisid vastastikku teineteist.
Kui enne Bresti uniooni oli Ukrainas tegemist kahe kirikuga, siis pärast uniooni kehtestamist oli siin juba kolm kirikut: ladina riitusega roomakatoliku kirik, bütsantsi riitusega roomakatoliku kirik ning idaortodoksne kirik. Poola kuningas kinnitas Bresti uniooni ning sellega muutus uniooniga mitteühinenud idaortodoksne kirik illegaalseks. Seetõttu kaotas ta ka suure osa oma kirikutest ja muudest varadest, mis läksid nüüd uniaatide kätte. Aga Konstantinoopolile truuks jäänud idakristlaste jõud ei olnud sugugi murtud. Nende aktiivsema ja mõjukama osa moodustasid ilmikud ning nunnad-mungad.
Bresti sinodil kinnitatud unioonil on tänapäeval tegelikult kaks järeltulijat: Ukraina kreekakatoliku kirik ja Valgevene kreekakatoliiklased. Bresti unioon puudutas nii tänapäeva Ukraina territooriumil asuvaid kirikuid kui ka tolleaegse Leedu suurvürstiriigi aladel asuvaid kirikuid. Too suurvürstiriik hõlmas ka Valgevene alasid.
Varsti pärast uniooni sõlmimist suri Kiievi metropoliit Mihael. Uueks metropoliidiks valiti uniooni üks aktiivsemaid kaitsjaid piiskop Hypatius Potii, kes oli selles ametis ajavahemikul 1600–1613. Tema järglaseks sai kalvinistliku päritoluga basiliaani munk Josif Veljamin Rutski (ukraina keeles Велямин Йосиф Рутський), kes oli metropoliidiks aastatel 1613–1637 ning keda peetakse selle kiriku üheks olulisemaks juhiks. Üheks kiriku nõrkuse põhjuseks oli nii vaimulike kui ilmikute kultuuriline ja hariduslik mahajäämus, eriti võrreldes ladina riitusega roomakatoliku kirikuga. Palju kõrgemale arenenud ladina-poola kultuur oli pidevaks ohuks kreekakatoliku kiriku eksistentsile, meelitades sealseid intellektuaalselt väljapaistvamaid päid poolastuma ning ladina riitusega kirikusse üle tulema. See oht säilis veel pikka aega vaatamata sellele, et paavstidki korduvalt ülemineku ühest roomakatoliku riitusest teise ära keelasid. Väga suurt edu metropoliit Rutski hariduse vallas siiski ei saavutanud. Üheks oluliseks takistuseks oli konkurentidena väga edukate jesuiitide tegevus koolide, eriti just kõrgemate haridusasutuste rajamisel.
Küll aga oli metropoliit edukas basiliaanide[8] ordu kujundamisel. Esimene uniaatide klooster avati juba 1596. aastal Vilniuses (Ammann 1950, 305).[9] Esialgu oli kloostrites vaid preestreid kloostrite eneste tarbeks. Rutski viis aga läbi üsna radikaalse kloostrite reformi, mille tagajärjel me võimegi rääkida erilise basiliaanide ordu (Ordo Sancti Basilii Magni, O.S.B.M.) tekkest, kus olulised olid just munkpreestrid. Ordu ümberkujundamisel võeti eeskujuks jesuiidid, nõnda et siingi sai mõjuvaks tsentralisatsiooni idee. Pikaks ajaks sai basiliaanide ordu kohaks, kust pärinesid kõik kreekakatoliku piiskopid. Üldjoontes oli basiliaanide ordu pigem õhtumaise orientatsiooniga ning ta etendas tähtsat rolli kiriku võimustruktuurides. Aga ordu oli üsna populaarne ka rahva hulgas. Neil olid oma vaimulike seminarid, mitut sorti koolid ning trükikojad. Poola jaotamise ajal 18. sajandi lõpus oli basiliaanidel sealkandis üle kahesaja kloostri.
Kreekakatoliiklaste peamiseks vastaseks oli idaortodoksne kristlaskond, kes oli Bresti uniooni läbi ilma jäänud mitte ainult paljudest kirikutest ja muudest varadest, vaid ka tervest kiriklikust organiseeritud hierarhiast. Idaortodoksse kiriku hierarhia õnnestus taasluua 1620. aastal ning lõpuks aastal 1632 muutus kirik kuningriigis legaalseks. Aeg-ajalt läksid idakatoliiklaste ja idaortodokssete kristlaste vahelised pinged kuni verevalamiseni. Nii tapeti aastal 1623 Vitebskis metsistunud rahvamassi poolt kreekakatoliku kiriku Polatski peapiiskop Josaphat Kuntsevich, kes hiljem kuulutati pühakuks.[10] Kreekakatoliiklasi toetas mõnikord kuningas − siis kui see ei seganud ta välispoliitilisi eesmärke. Idaortodoksset kirikut toetasid aga sõjakad kasakad ning hiljem ka mitte vähem sõjakas Vene tsaaririik, kui see talle välispoliitiliselt kasulik oli.
Aga selle kõrval oli Ukraina kreekakatoliku kirikul veel üks vastane, kes meelsasti oleks näinud tema kadumist ajaloost. See oli nimelt Poolas asuv ladina riitusega roomakatoliku kirik, kes nägi kreekakatoliikluses enesele konkurenti. Mitte ainult reausklikud, vaid ka selle kiriku kõrged prelaadid pidasid kreekakatoliiklust vaid ülemineku nähtuseks idakristlusest ladina riitusega roomakatoliiklusesse ning sellega seoses arvasid nad oma kreekakatoliiklastest kolleege endast palju madalamateks. Mitte ainult isikutevahelises suhtumises, vaid ka laiemalt kiriku arengu tasemel tehti ida riitusega vendadele ja õdedele takistusi. Ka roomapoolne vahelesegamine ei aidanud siin palju. Sellise kirikutevahelise ebavõrdsuse tagajärjel läksid paljud kreekakatoliiklased, eriti kõrgklassi ja vaimulikkonna hulgast, keelule vaatamata üle ladina riitusesse ning aja jooksul poolastusid. Tollel ajal ei olnud ka basiliaanide ordu ning uniaatide kirikliku hierarhia suhted korras.
17. sajandi keskpaigas toimusid kasakate ülestõusud, mille tagajärjel sai vasakkalda Ukraina autonoomseks Venemaa liitlaseks. Mõne aja jooksul lülitati see ala aga Vene riigi koosseisu. Sellel Dnepri vasakule kaldale jääval alal kaotati kreekakatoliku kirik. Kuid varsti haarati vasakkaldale jäänud autonoomne idaortodoksne kirik Vene kiriku koosseisu. Ülejäänud Ukraina osad jäid aga edasi Rzeczpospolita koosseisu.
17. sajandi lõpupoole hakkasid siinsete kreekakatoliiklaste asjad paremini minema. Kõigepealt taastas Poola kuningas aastal 1668 idakatoliiklaste õigused, mis neile kunagi juba antud olid, aga mis vahepeal olid ära võetud. Oluliseks sündmuseks oli kolme idaortodoksse piiskopkonna ühinemine kreekakatoliku kirikuga. Eespool oli meil juttu sellest, et 1596. aastal ei ühinenud Bresti uniooniga Lvivi ja Przemyśli piiskopkonnad. 1691. aastal astus aga terve Przemyśli idaortodoksne piiskopkond uniooni, 1700. aastal liitus katoliku kirikuga Lvivi piiskop ning 1702. aastal järgnes Lutski piiskop. Lõpuks aastal 1708 läks katoliku kirikusse ka kuulus Lvivi vennaskond. Ühelt poolt oli sellise massilise ülemineku põhjuseks Kiievi metropoliitkonna autonoomia kaotamine ja lülitamine Vene kiriku koosseisu lihtsalt ühe metropoliitkonnana. Teisalt oli aga seda üleminekut põhjalikult pastoraalselt ette valmistatud, nõnda et konfessiooni vahetamisel ei tekkinud suuri tõrkeid (Ammann 1950, 326j). Terves Poola-Leedu riigis oli nüüd vaid üks idaortodoksne piiskopkond, mis asus Valgevenes ning mis allus Kiievi metropoliidile. Ülejäänud idaortodokssed kristlased olid suuremas osas üle läinud kreekakatoliku kirikusse. Vaevalt et enamuselt tavakristlastest oleks selle ülemineku puhul nende enda arvamust küsitud.
Vanemates, just Leedu aladel asuvates kreekakatoliku piiskopkondades oli nende sajandivanuse ajaloo jooksul toimunud arenguid, mis uusi, lõunapoolseid Ukraina alade piiskopkondi polnud puudutanud. Eelkõige olid need arengud toimunud liturgias ja kirikuõiguslikes arusaamades. Uniooni jooksul olid siin nii mõnedki õhtumaa arusaamad ja liturgilised kombed kodunenud. Esialgu lubati kolmel äsja ühinenud piiskopkonnal kasutada vana, vahepealsetest muutustest puutumata bütsantsi liturgiat. See tekitas kiriku kahe poole, uute uniaatide ja vanade uniaatide vahel pingeid. Pingeid ja arusaamatusi oli teisigi. Nii näiteks vanad eriarvamused basiliaanide ja piiskoppide vahel. Nende ja muude probleemide lahendamiseks toimus 1720. aastal Zamośći sinod, mis on oluliseks pöördepunktiks Ukraina kreekakatoliiklaste arenguloos. Siin otsustati, et terves kirikus tuleb ühel moel rakendada juba Leedu aladel levinud modifitseeritud liturgiat, mis nii mõneski asjas erines traditsioonilisest bütsantsi liturgiast. Siin oli toimunud teatud latiniseerimine, st kasutusele oli võetud mitmeid õhtumaise liturgia elemente. See õhtumaa mõju oli kiriku enese loomuliku arengu tulemus. Sellest ajast peale võiks põhimõtteliselt rääkida mitte Ukraina bütsantsi riitusega kirikust, vaid erilisest ruteenia riitusega kirikust, sest viimase riitus oli muutunud üsna omanäoliseks ning erines märgatavalt bütsantsi riitusest. Edasi tehti sinodil otsuseid vaimuliku hariduse osas − nimelt lõpetati basiliaanide monopol teoloogilise hariduse andmisel. Oma kirikuõiguslikult vormilt oli sinod üsna õhtumaine. Seega oli lääne juriidiline mõtlemine kirikus mõju avaldanud. Teatud moel oli Zamośći sinod üle saja aasta kestnud kirikliku arengu tulemuste kinnitamiseks. Ukraina kreekakatoliiklased olid tubli sammu õhtumaa mõtlemise, arusaamade ja tavade poole liikunud. Teisalt oli sinodil kehtestatu aluseks edaspidisele arengule. Nüüdsest alates võis rääkida erilisest rahvuslikust kirikust ja sellega koos ka kultuurist, mis eristas selle liikmeid nii Moskva kirikust ja kultuurist kui ka Poola kirikust ja kultuurist. Kreekakatoliku kirikul ja tema Zamośći sinodil on üsna oluline roll erilise ukraina, või vähemalt lääne-ukraina kultuuri kujunemisel (Ammann 1950, 334–336).
Suurem osa ülejäänud 18. sajandist oli kreekakatoliku kiriku jaoks edasiliikumine Zamośći sinodil maha märgitud teel. Toimus kultuuri ja üldse kogu kirikliku elu läänestumine. Tänaseni säilinud nähtavateks märkideks on kirikuarhitektuur ja üldse kiriklik kunst. Isegi tollal rajatud külakirikutes on see märgatav (Ammann 1950, 415j). Aga läänestumine jätkus ka liturgias ning kanoonilises õiguses. Kiriku juhtimises suurenes ilmikvaimulike, i. e. mittemunkade roll basiliaanide arvel. Basiliaande ordu seisund hakkas sarnanema mungaordude seisundile õhtumaal: nad ei allunud enam kohalikele piiskoppidele. Oma mõjuvõimust ei tahtnud basiliaanid sugugi loobuda ja see tekitas ikka veel kirikus pingeid. Basiliaanide roll suurenes aga märgatavalt, kui 1773. aastal jesuiitide ordu ära keelati. Eelkõige hariduse vallas said basiliaanid nende mantlipärijateks. Vahetult enne Poola-Leedu riigi otsasaamist said kreekakatoliiklased veel aastal 1791 ühe õiguse, mida nad olid algusest peale taotlenud. Nimelt said nende piiskopid kuningriigi senati liikmeteks ladina riitusega piiskoppide kõrval (Ammann 1950, 435). Seda Bresti uniooni sõlmimisest peale ihaldatud privileegi ei jõutud enam eriti kasutada.
Naaberriikide ambitsioonide tõttu jaotati Poola 18. sajandi lõpus kolmes laines naabrite vahel. Tulemuseks oli riigi kadumine. Need poliitilised sündmused said saatuslikuks siinsele kreekakatoliku kirikule. Galiitsia sattus Austria koosseisu ning seetõttu ei läinud sealsel kreekakatoliku kirikul just halvasti. Ülejäänud idakatoliiklaste territooriumid aga sattusid Vene keisririigi koosseisu ning selle tagajärjeks oli kiriku hävitamine. Poola jagamisel tekkis küll Poola kuningriik, aga see oli personaalunioonis Venemaaga, kuigi ta olukord oli veidi teistsugune, vähemalt esialgu. Kuningriigi territooriumile jäi uniaatkiriku Chełmi piiskopkond, millel õnnestus oma erilise asendi tõttu veidi kauem ellu jääda kui teistel Vene võimu alla jäänud idakatoliku kiriku osadel.
Kohe pärast Poola alade liitmist Vene impeeriumi koosseisu otsustas keisrinna Katariina kaotada kõik uniaatide piiskopkonnad peale Polotski piiskopkonna. Kaotati muidugi ka uniaatkiriku Kiievi metropoliitkond, mille osadeks need piiskopkonnad olid. Algas ka idakatoliiklaste Vene kirikusse lülitamine − nii vabatahtlik kui ka mitte nii väga vabatahtlik protsess. Katariina järeltulijad ei jaganud aga tema idakatoliikluse vastast meelsust, kuigi nad just väga sõbralikult sellesse kirikusse ka ei suhtunud. 1806. aastal taastati keisri korraldusel nii metropoliitkond kui ka piiskopkonnad. Ja keiser oli ka see, kes metropoliidi ametisse nimetas. See kirikujuhi ametisse nimetamine oli küll Vene riigi komme, kanoonilise õigusega aga polnud see kooskõlas. Vastukaaluks keisri tegevusele rajati Austrias kanoonilist õigust järgides järgmisel aastal Galiitsia (Lvivi) metropoliitkond, mille koosseisus olid kõik Austria keisririigis asuvad Bresti uniooni tagajärjel tekkinud idakatoliiklaste piiskopkonnad.
Keiser Nikolai I ajal muutus aga olukord Venemaal põhimõtteliselt − valitsuse eesmärgiks sai kreekakatoliku kiriku likvideerimine. Selle peamiseks läbiviijaks oli uniaatide enda üks juhte, Vilniuse piiskop Iosif Semaško (+1868). Tema ja ta mõttekaaslased kreekakatoliku kirikus ning Vene valitsusringkonnad olid seda sammu pikalt saladuskatte all ette valmistanud. 1839. aastal läks kirik Semaško juhtimisel Vene Ortodokssesse Kirikusse (VOK) üle.[11] Ametlikult läksid üle ka kõik preestrid ja ilmikliikmed. Keeldujaid karistati vangistuse või asumisele saatmisega (Ammann 1950, 507–512; Magocsi 1996, 375). 1898-st preestrist 593 igatahes keeldusid ja said seega karistuse. Kuivõrd vabatahtlik see üleminek ilmikutele oli näitab asjaolu, et kui pärast aastat 1905 hakkas Venemaal kehtima piiratud usuvabadus, siis sajad tuhanded kunagised idakatoliiklased või nende järeltulijad lahkusid VOK-ist ning ühinesid ladina riitusega roomakatoliku kirikuga.[12] Ka tollane usuvabadus ei võimaldanud kreekakatoliku kiriku olemasolu.
Sellega ei olnud Bresti unioon Vene võimule alluvates maades siiski veel täielikult hävitatud. Formaalselt eraldiseisvas, kuigi de facto vene võimu aluses Poola kuningriigis eksisteeris veel kreekakatoliku kiriku Chełmi piiskopkond. 1830. aastal läks piiskopkond Püha Tooli, i. e. paavsti otsesesse alluvusse. Paraku ei päästnud see teda. Kõigepealt muudeti riigi nõudel piiskopkonna riitused venepärasteks. Nagu eespool märgitud, oli aja jooksul kreekakatoliku kiriku riitus lääne mõjul mõnevõrra muutunud. Nüüd muudeti see venepäraseks bütsantsi riituseks. Seejärel allutati piiskopkond Pühale Sinodile, mis oli tollel ajastul Vene Ortodoksse Kiriku valitsusorganiks. Ning lõpuks, 1875. aastal, lülitati piiskopkond riigikirikusse. Edaspidi hooldasid siinseid põrandaaluseid uniaate salaja jesuiidid ja mõned kohalikud ladina riitusega roomakatoliku koguduste vaimulikud (Ammann 1950, 524–530).
Sellega oli Bresti unioon Vene keisririigi territooriumil likvideeritud. Tõsi, see ei tähendanud üldsegi mitte idakatoliikluse lõppu. Riigis oli olemas üsna palju armeenia riitusega katoliiklasi. Aga peale selle, umbes tollel ajal, kui likvideeriti viimane kreekakatoliku piiskopkond, hakkasid ida riitusega katoliikluse vastu huvi tundma mõned Vene haritlased ning, nagu me edaspidi näeme, tekkis eraldi, spetsiifiliselt venelik bütsantsi riitusega katoliku kirik.
Maailmast ei olnud Bresti unioon siiski kadunud. See jätkas üsna edukat eksistentsi Galiitsias, Austria keisririigis. See tähendas ukraina uniaatluse pöördumist veelgi rohkem lääne poole. Varem oli ukrainlaste jaoks õhtumaa esindajaks olnud poola kultuur. Ukrainlaste, sealhulgas ka kreekakatoliiklaste suhted poolakatega, nende kultuuriga ning poolakate ladina riitusega roomakatoliku kirikuga polnud just kõige paremad. Nüüd aga oli Galiitsia ukrainlaste õhtumaiseks partneriks Austria kultuur ning suhted muutusid üldjoontes paremaks. Oluliseks asjaks, millest olid huvitatud nii kiriku juhtkond kui ka Austria võimud, oli idakatoliiklaste ning eelkõige vaimulike haridus. Riigi toel rajati mitmeid õppeasutusi ning see andis märgatavaid tulemusi. Eelkõige hariduse kasv sai määravaks ukraina rahvuse kujunemisel Galiitsias.[13] Teiseks oluliseks saavutuseks oli kirikuvalitsemise lõplik vabanemine basiliaanide ordu eestkoste alt. Ka mittemunkadest preestrid said nüüd sõna sekka öelda kiriku juhtimisel. Basiliaanide ordul läks 19. sajandil Austria keisririigis üldse kehvasti.[14] Sajandi teiseks pooleks oli järgi jäänud veel umbes poolsada munka. Lõpuks pöörduti abi saamiseks jesuiitide poole. Nende toel viidigi 1882. aastal läbi mõned olulised reformid, mis aitasid ordu ummikseisust välja (Ammann 1950, 653–655).
Galiitsia sattumisega Austria koosseisu ei muutunud oluliselt sealne sotsiaalne struktuur. Poolakad domineerisid kõrgkihis edasi. Esialgu toetas riigivõim pigem Galiitsia ukrainlasi, hiljem aga poolakaid. Selle üheks tulemuseks oli nn russofiilia levimine 19. sajandi teisel poolel. Eelkõige oli see keeleline ja kultuuriline orientatsioon, i. e. see rõhutas kõigi idaslaavlaste keelelis-kultuurilist kokkukuuluvust. Religioosset russofiiliat, mis oleks innustanud üleminekut idaortodokssesse kirikusse, oli suhteliselt vähe. Metropoliit Silvesteril (1882–1898) õnnestus sellele vastu astuda ukraina rahvusteadvuse rõhutamisega. Just kreekakatoliku kirik oli selle ukrainaliku teadvuse kultiveerimise kohaks. Ning selle teadvuse üheks sümboliks sai kirikus rakendatav nn ruteenia riitus, mis mitmeski asjas erines vanast slaavi-bütsantsi riitusest ning aitas sellega kaasa spetsiifilise galiitsia-ukraina identiteedi kujunemisele. Sellega koos muutus oluliseks ajalootähiseks ka Zamośći sinod, mis selle riituse arengut soosis (Ammann 1950, 643–646).
1900. aastal sai uueks kirikujuhiks metropoliit Andrei Šeptitski (krahv, ukraina keeles Андрей Шептицький, 1865–1944). Teda peetakse üheks võimekamaks ning edukamaks Ukraina Kreeka-Katoliku Kiriku juhiks. Tema saavutusi on tunnustanud ka idaortodokssed kristlased. Tolleks ajaks olid Galiitsia ukrainlased üsna kaugeks jäänud oma idapoolsetest rahvuskaaslasteks. Metropoliit Andrei mõistis selle lõhenemise ohtusid ning nägi selle ühe põhjusena kreekakatoliku kiriku eemaldumist vanast slaavi-bütsantsi riitusest. Ta püüdis seda lõhet kaotada. Üheks meetmeks oli tema initsiatiivil studiitide mungavennaskonna (MSU, Monaci Studiti Ucraini, ukraina keeles Монахи Студитського Уставу) rajamine, mis erinevalt basiliaanidest oli just bütsantsi orientatsiooniga.[15] Teise maailmasõja käigus päästeti tema abil sadu juute hävingust. Järgmiseks kirikujuhiks sai metropoliit Josif Slipi (ukraina keeles Йосип Сліпий, 1892–1984). Teise maailmasõja lõppedes sattus Galiitsia Nõukogude Liidu okupatsiooni alla. Sellega kaasnesid siinsetele kreekakatoliiklastele üsna kurvad tagajärjed. Pool aastat peale ametisse asumist metropoliit vangistati ning mõisteti pikaks ajaks vangi. Tänu paavst Johannes XXIII taotlustele vabastati ta pärast 18-aastast vangistust ning saadeti Rooma.
Vahepeal olid kõik Ukraina Kreeka-Katoliku kiriku piiskopid vangistatud. Nõukogude tavade kohaselt ja politseimeetodite abil mängiti 1946. aastal maha nn Lvivi sinod, kus osales umbes 10 protsenti kiriku vaimulikest. Sinod otsustas ühineda VOK-iga. Nunnad, mungad ja ilmikvaimulikud, kes selle otsusega vabatahtlikult ei ühinenud, saadeti vangilaagritesse. Sellega oli Bresti unioon lõppenud ka Galiitsias, vähemalt ametlikult ja nähtaval kujul. Tegelikult jätkas kirik tegevust põranda all katakombkirikuna. Siin tegutsesid kogudused, preestrid ja piiskopid. Olid olemas põrandaalused seminarid ning ordineeriti uusi vaimulikke. Põrandaaluse kiriku juhtideks okupatsiooni ajal olid piiskopid Vasil Velitškovski (1903–1973) ja Volodimir Sterniuk (1907–1997). Tollel ajal oli Ukraina Kreeka-Katoliku Kirik ilmselt maailma suurim katakombkirik.
Perestroika ajal muutus kirik taas legaalseks. Tagasi pöördus välismaal resideerinud kirikupea. Paljud senini VOK-i koosseisus olnud kogudused taasühinesid kreekakatoliku kirikuga ning paljud kirikuhooned saadi tagasi. Tulemuseks olid muidugi pinged VOK-iga. Pingeid suurendas veel ka kirikupea asumine Kiievisse ning tema uus tiitel: Kiievi ja Galiitsia (Halichi) suurpeapiiskop (archiepiscopus maior).[16] Tänapäeval on selleks Svjatoslav Ševtšuk (ukraina keeles Святосла́в Шевчу́к).[17] 2008. aastal oli kirikul Ukrainas 3,6 miljonit liiget.[18] Lvivis on kirikul oma ülikool.
Ukrainlastel on üsna suur diasporaa mööda maailma laiali. Esimene emigrantide laine sai alguse 1880. aastatel. Siin osalesid peamiselt ukrainlased Taga-Karpaatiast, Galiitsiast ja Bukoviinast ning nad asusid elama Ameerika Ühendriikidesse. Õige pea läks sinna ka esimene kreekakatoliku vaimulik. Apostellik eksarhaat rajati sinna aastal 1916. Tänapäeval on USA-s Ukraina kreekakatoliku metropoliitkond nelja piiskopkonnaga. Annuario Pontificio andmetel oli kirikul 2008. aastal USA-s umbes 60 000 liiget. Kanadas asub ka metropoliitkond viie piiskopkonnaga. Liikmeid on seal ligi 90 000. Piiskopkonnad on ka Brasiilias, Argentiinas ja Austraalias. Mitmeid kogudusi leidub Lääne-Euroopas. Teise maailmasõja lõpus jäi piiride kunstliku tõmbamise tõttu Poolasse esialgu umbes 1,3 miljonit ukrainlasest kreekakatoliiklast (Roberson 2008). Suurem osa neist saadeti küll Nõukogude Liitu, osa aga jäi siiski Poolasse. Alguses oli neil võimalik kuuluda vaid ladina riitusega roomakatoliku kirikusse. Hiljem nende asjad siiski veidi paranesid. 1991. aastal rajati neile lõpuks oma bütsantsi-ukraina riitusega Przemyśli piiskopkond, millest tänapäeval on saanud kahe piiskopkonnaga metropoliitkond. Liikmeid on üle 50 000. Üldse oli aastal 2017 ametliku statistika kohaselt Ukraina Kreeka-Katoliku Kirikul liikmeid ligi 4,5 miljonit ning kogudusi on maailmas üle nelja tuhande. Üks neist asub Tallinna vanalinnas, Laboratooriumi tänaval.
Valgevenelaste kreekakatoliku kirik
Nagu Ukraina Kreeka-Katoliku Kirik, nii ka see kirik on tekkinud Bresti uniooni põhjal. Tegelikult tolle uniooni esmased tagajärjed saidki nähtavaks just tänapäeva Valgevene territooriumil.[19] Ukraina aladel, eelkõige Galiitsias ja Volõõnias arenes ja tugevnes idakatoliiklus alles aegapidi. See, mis eespool on kirjutatud Ukraina Kreeka-Katoliku Kiriku ajaloo kohta enne Poola jagamist 18. sajandi lõpus, on kehtiv ka Valgevene Kreeka-Katoliku Kiriku kohta (Nadson 2001). Mitmed seal nimetatud tegelased peaksid tänapäevase arusaama järgi olema valgevenelased, e. g. Josif Veljamin Rutski ja märter Polatski peapiiskop Josaphat Kuntsevich. 18. sajandil kuulus kreekakatoliku kirikusse umbes 80% Valgevene elanikest ning too kirik etendas olulist rolli valgevenelaste rahvusliku identiteedi kujunemisel, eristades neid ladina riitusega katoliiklikest poolakatest ning idaortodokssetest venelastest (Nadson 2001).
Nagu me eespool nägime, kaotasid Vene võimud pärast Poola riigi likvideerimist Vene alla sattunud aladel kreekakatoliikluse. Valgevene idakatoliiklaste „vabatahtlik“ ühinemine Vene riigikirikuga leidis aset 1839. aastal. See siiski ei tähendanud Valgevene kreekakatoliku kristluse väljasuremist. Kui tsaari otsusega aastal 1905 religioossed olud Vene impeeriumis veidi vabamaks läksid ning ka lahkumine riigikirikust lubatuks sai, otsustasid väga paljud sealt lahkuda ning ladina riitusega roomakatoliku kirikusse üle minna. Ilmselt oleksid nad pigem naasnud bütsantsi riitusega katoliku kirikusse, kui see võimalik oleks olnud. Aga Vene valitsus siiski nii liberaalne ei olnud, et oleks legaliseerinud kreekakatoliikluse. See bütsantsi riitusega katoliku kirik jäi keelatuks kuni tsaaririigi lõpuni ning tolle järglane nõukogude riik jätkas seda keelamise traditsiooni. Nii et esmakordselt kadus too keeld Vene impeeriumis alles pärast kommunismi kokkuvarisemist.
Kui pärast esimese maailmasõja lõppu oli Poola riigil jälle luba olemas olla, siis jäi ta idaossa suur valgevenelaste ala. Nüüd taastati siin valgevenelaste kreekakatoliku kirik. Sellel oli umbes 30 000 liiget (Roberson 2008). Vatikanil oli plaanis rajada siia iseseisev piiskopkond, aga lahkarvamused Poola riigiga said takistuseks.[20] Selle asemel määrati siia 1931. aastal apostellik visitaator. Valgevene läänealade lülitamine Nõukogude Liidu koosseisu teise maailmasõja lõpus sai aga valgevenelaste kreekakatoliku kirikule saatuslikuks − see likvideeriti taas ning tollane apostellik visitaator suri Gulagis.[21]
Väikene osa Valgevene kreekakatoliiklasi oli asunud eksiili ning välismaal suudeti jätkata kreekakatoliku kiriku eksistentsi. Eksiilkiriku tähtsaim keskus on London. Ka Brüsselis tegutseb märkimisväärne kogudus. Kiriku juhiks ning Vatikani määratud apostellikuks visitaatoriks on arhimandriit Sergiusz Gajek.[22] Ta on tõlkinud bütsantsi liturgia valgevene keelde ning seda tõlget kasutatakse valgevenelaste idakatoliku kirikutes nii eksiilis kui ka kodumaal. Hinnangute kohaselt elab välismaal umbes 2000 valgevene idakatoliiklast (Roberson 2008).[23]
Kommunistliku režiimi kokkulangemise järel taastekkis ka Valgevenes idakatoliku kirik. 1992. aastal tehtud uuringute kohaselt pidas ennast idakatoliiklaseks tollal umbes 100 000 valgevenelast. Tegelik koguduseliikmete arv on tänapäeval aga 3000 ja 5000 vahel.[24] Reaalselt tegutsevaid kogudusi on 20, neist 13 on ametlikult registreeritud. Kirikut Valgevenes juhib samuti apostellik visitaator arhimandriit Sergiusz Gajek. Erinevalt enamusest ladina riitusega roomakatoliku kiriku ja idaortodoksse kiriku vaimulikest peavad kreekakatoliku kiriku vaimulikud teenistusi valgevene keeles (Roberson 2008).
[1] See Lublini Uniooniga tekkinud riik, Rzeczpospolita, eksisteeris aastatel 1569–1795.
[2] Üpris varsti tulid tema alluvusse ka tollal veel eraldi, kuigi Leeduga personaalunioonis eksisteeriva Poola kuningriigi koosseisus oleva Galiitsia idaortodokssed kristlased (Kappeler 2000, 50; Ammann 1950, 196j).
[3] 16. sajandil ei paistnud ka roomakatoliku kirik Poola kuningriigis silma oma kirikliku distsipliini poolest. Lisaks sellele võiks märgatavat osa tollasest Poola roomakatoliku kiriku juhtkonnast pidada haruldaselt liberaalseks. Teatud mõttes võiks rääkida religioossest anarhiast tolles kuningriigis 16. sajandil. Osalt oli sellele kaasa aidanud muidugi reformatsioon. Aga põhjuseid tuleks ilmselt otsida ka Poola ühiskonnale eriomastest arengutest (Zamoyski 2009, 58–77). Seega segadus ja seadusetus Poola riigi idaortodoksses kirikus ei olnud tollel ajal spetsiifiliselt idaortodoksne nähtus. Kuigi sellel kirikul olid ilmselt oma spetsiifilised jooned, näiteks hariduse madal väärtustamine erinevalt õhtumaa kirikutest.
[4] Idaortodoksse kristluse eest astusid välja ka mitmed kõrgaadlikud, kellest kõige tuntum on Ostrogi vürst Konstantin.
[5] Ühinenud riigis tegutses teisigi protestantlikke kirikuid ja ühendusi. Üks edukamaid oli sotsiaanide liikumine, mis on siin tuntud ka poola vendade nime all. Sotsiaanid oli unitaarlased.
[6] Selles osas erineb ladina riitusega roomakatoliku kiriku seadus idakirikute seadustest.
[7] Mõned uurijad on juhtinud tähelepanu veel sellele, et oma ametlikus otsuses paavst tegelikult ei aktsepteerinud uniooni astuvate Ukraina piiskoppide taotlusi ega lükanud neid ka tagasi (Magocsi 1996:165).
[8] Traditsiooni kohaselt tuginevad nende reeglid 4. sajandi kirikuisa Basileios Suure koostatud kloostrireeglitele. Basiliaane on nii roomakiriku ladina kui ka ida riituse harudes. Nii on olemas ladina riitusega Basiliuse Preestrite Kongregatsioon (Congregatio Sancti Basilii, CSB). Ida riitusega kirikuist on Basileiose ordu olemas ka melkiitidel Lähis-Idas ning italo-albaanlastel Itaalias on kuulus Santa Maria di Grottaferrata basiliaanide klooster.
[9] Tulevane metropoliit ise oli seal üks esimesi munki.
[10] Mõnikord nimetatakse ka basiliaanide ordut tema nime järgi Basiliaanide Püha Josaphati Orduks (Ordo Вasilianus Sancti Josaphat).
[11] Pärast kreekakatoliku kiriku likvideerimist sai Iosif Semaškost Vene kiriku piiskop ning hiljem metropoliit.
[12] Ammanni väitel oli neid umbes 230 000 (1950, 570).
[13] Albert M. Ammann on õigusega juhtinud tähelepanu sellele, et siin oli rahvuse kujunemine kirikulooliseks sündmuseks (1950, 644).
[14] Keisririigi kirikupoliitikas valitses keiser Joseph II (1741–1790) nime järgi tuntud josefism, mis suhtus just kloostritesse üsna halvasti.
[15] Studiidid kasutavad kunagise Konstantinoopolis asunud Studiose kloostri reegleid, mis on üsna levinud idakristluses. Sellest ka nende nimi.
[16] Kirikul on oma interneti kodulehekülg neljas keeles pealkirjaga Українська Греко-Католицька Церква.
[17] Sündinud 1970. aastal Ukrainas.
[18] Ukrainas on 9 piiskopkonda ja kaks eksarhaati.
[19] Bresti linn ise asub ka Valgevene pinnal.
[20] Alexander Nadsoni väitel hoolis Vatikan Valgevene uniaatkirikust eelkõige vaid seetõttu, et see oli hüppelauaks edasiliikumisel Venemaale, mis oli Vatikani peamine eesmärk. Seevastu oli Valgevene kiriku arengust tõeliselt huvitatud Ukraina kiriku juht metropoliit Andrei Šeptitski (Nadson 2001).
[21] Selleks oli piiskop Nicholas Czarnecky (Attwater 1961, 122j).
[22] Kaua aega oli kiriku juhiks Valgevenes sündinud Aleksander Nadson (1926–2015). Ta oli ka Londonis asuva Francysk Skaryna nimelise Valgevene Raamatukogu ja Muuseumi juhataja. 1960. aastal anti Valgevene eksiilkiriku tollasele juhile Ceslaus Sipovichile (Часлаў Сіповіч, 1914–1981) paavsti poolt piiskopi tiitel. Tänapäeval Valgevene eksiilkirikut enam nii kõrgelt ei hinnata. Mõnikord näib, et Vatikan ei ole eriti huvitatud idakatoliku kirikute edenemisest idas.
[23] Cannuyer andmeil on see arv siiski 5000 (2000, 459).
[24] Valgevenes on üsna suur ladina riitusega roomakatoliku kirik. Selle suuruseks arvatakse olevat 1,7 miljonit inimest.
Kirjandus
Ammann, Albert M. 1950. Abriss der ostslawischen Kirchengeschichte. Wien: Thomas Morus Presse im Verlag Herder.
Attwater, Donald. 1961. The Christian Churches of the East, Volume 1. Churches in Communion with Rome. St. Helens (Lancashire, UK): Thomas More Books.
Cannuyer, C. 2000. „Uniatisme“ in Catholicisme. Hier, Aujourd’hui, Demain. Encyclopédie publiée sous le patronage de l’Institut catholique de Lille. 15. köide. Pariis: Letouzey et Ané, Editeurs, 455-483.
Kappeler, Andreas. 2000. Kleine Geschichte der Ukraine. München: Verlag C. H. Beck.
Magocsi, Paul Robert. 1996. A History of Ukraine. Toronto: University of Toronto Press.
Nadson, Alexander. 2001. „The Belarusan Greek Catholic (Uniate) Church.“ Internetiajakiri Запісы (http://belarus8.tripod.com/ZapisyBINIM/zapisy.htm), nr. 25 (2001). Kättesaadav aadressil http://belarus8.tripod.com/ZapisyBINIM/unija.htm 26.05.2010.
Roberson, Ronald G.. 2008. The Eastern Christian Churches – A Brief Survey (7th edition). Rooma: Edizioni Orientalia Christianai, Pontificio Istituto Orientale. Kättesaadav CNEWA koduleheküljel: http://www.cnewa.org/generalpg-verca.aspx?pageID=181. 10.07.2010.
Zamoyski, Adam. 2009. Poland. A History. London: Harper Press.
Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).
