Küllap meist enamus on nii mõnigi kord elus sattunud idakiriku jumalateenistusele, ka need, kes ennast idakristlasteks ei pea. Või siis vähemalt televiisoris või kinos jumalateenistust näinud. Ning võibolla on mõni eriti tähelepanelik märganud, et mõnikord nimetatakse eestpalvetes Rooma paavsti.[1] Kas on siin tegu valesti kuuldud nimega või on hoopis oikumeeniline liikumine nõnda suuri tulemusi andnud, et ida-ortodoksses kirikus võetakse Rooma paavst eestpalvesse? Tegelikult ei ole siin tegu ei kuulmisveaga ega oikumeenilise teadlikkuse eriti kõrge tasemega. Vaatamata tavapärasele idakiriku liturgiale te polegi sattunud ida-ortodokssesse kirikusse. Olete hoopis ida riitusega katoliku kirikus. Sellest siis ka paavsti nimetamine eestpalves.
Meie tavakujutluses on ida-ortodokssed kirikud igat pidi idamaised, bütsantslikud ning läänekirikud, olgu katoliiklikud või protestantlikud, on tüüpiliselt õhtumaised oma liturgia ja vaimsuse poolest. Tegelikkuses pole piirjooned siiski nii selgelt eristatavad. On olemas terve hulk kirikuid, kiriklike struktuuride mõttes, mis on väljanägemiselt tavalised ida-ortodokssed või orientaalsed kirikud, mis kasutavad jumalateenistusel vastavaid liturgiaid, mille vaimulikud ja ilmikud järgivad ida- või orientaalsete kirikute tavasid, kuid mis ometi on katoliku kirikud. Need idakatoliku kirikutena tuntud kirikud tunnistavad paavsti primaati, i. e. nende kõrgeimaks maapealseks juhiks on Rooma paavst. Ning ka nende teoloogia on sisuliselt roomakatoliku teoloogia, mitte aga ida-ortodoksne või mõni orientaalsetest teoloogiatest. Vanasti kasutati neist rääkides ka mõistet uniaatkirikud.
Rooma eesmärgiks on alati olnud kogu maailma kristluse ühendamine ning nn uniaatlus on olnud üks selle eesmärgi saavutamise vorme. Erinevatel ajaloo perioodidel, erinevatel asjaoludel ja põhjustel on mõned idakristlaste grupid ühinenud katoliku kirikuga, säilitades rohkem või vähem oma traditsioone, liturgiaid, tavasid, aga ka kirikuõiguslikke arusaamu. Paraku vaid kahe erandiga[2] on sellised ühinemised olnud osalised. Tavaliselt ei ole mitte terve kirik astunud osadusse Roomaga, vaid ainult osa kirikust, mõni piiskopkond, mingi suurem või väiksem grupp.
Unioonid ei ole tavaliselt tekkinud hetkeliselt, üle öö. Ühinemisele on eelnenud pikem protsess mitmesuguseid läbirääkimisi, ühineva kiriku sisemisi vaidlusi ja võitlusi, aga tihti ka Rooma-poolseid kõhklusi ning vaagimisi. Mõnikord ei ole unioon olnud püsiv ning on aja jooksul lagunenud.[3] Aga ajaloos on muutunud ka roomakatoliku kiriku enda arusaamad unioonidest ning teisenenud on suhtumine unioonidesse. On olnud aegu, kui idakatoliiklasi ei ole ikka päris tõelisteks roomakatoliiklasteks peetud. Kunagises Poola-Leedu riigis oli perioode, kui uniaatkiriku metropoliiti peeti alamaks isegi ladina riitusega kiriku vähimast vikaarpiiskopist (Ammann 1950, 308j), või kui ida riitusega katoliiklust peeti vaid ajutiseks üleminekuvormiks ladina riitusele.[4]
Ajaloos üks varasemaid idakatoliku kiriku tekkimise juhtumeid oli maroniitide tulek Rooma alluvusse ristisõdade ajal. Väga oluliseks etapiks idakatoliikluse kujunemisel oli Firenze kirikukogu, eriti selle tegevus aastail 1438–1439.[5] Neist istungitest võttis osa ka ida-ortodoksse kiriku delegatsioon, mille eesotsas olid Bütsantsi keiser Johannes VIII ja Konstantinoopoli patriarh Josef II. Mõlemad, nii läänekirik kui ka idakirik, olid huvitatud, vähemalt juhtkonna tasemel, 11. sajandil tekkinud kirikulõhe lõpetamisest. Kirikukogul ka kirikud põhimõtteliselt taasühendati. Tõsi, see unioon ei suutnud Bütsantsi impeeriumit hukust päästa. Aastal 1484 ütles Konstantinoopoli kirik ka formaalselt unioonist taas lahti (Nichols 1992, 279).[6] Seega võib Firenzes toimunut läbikukkumiseks lugeda, kuna unioon ei püsinud pikemat aega. Ometi olid just Firenzes läbi mõeldud ja läbi räägitud põhimõtted selleks aluseks, millele hiljem rajati mitmed püsima jäänud ühinemised Roomaga. Kokkuvõtlikult väljendades seisnevad need põhimõtted usu ühtsuses ja riituste paljususes (Gill 1971, 76). See tähendab, et uniooni astumiseks roomakatoliku kirikuga tuleb tunnistada temaga sama usku, aga riituste osas võib ühineja säilitada oma vana traditsiooni.
Rooma kuurias on tänapäeval olemas eriline idakirikute kongregatsioon (Congregatio pro Ecclesiis Orientalibus), mis tegeleb ida riitusega roomakatoliku kirikutega ja on nendega püsivas kontaktis. See rajati paavst Benedictus XV poolt aastal 1917. Selle juhiks on prefekt ning tänapäeval on selleks kardinal Leonardo Sandri.[7]
1991. aastast kehtib ida riitustega katoliku kirikute jaoks oma kanooniline õiguskoodeks Codex Canonum Ecclesiarum Orientalium (CCEO). See erineb ladina riitusega roomakatoliku kiriku jaoks kehtivast kanoonilisest koodeksist Codex Iuris Canonici. Üheks oluliseks ja silmatorkavaks erinevuseks ladina riitusega ja ida riitusega katoliiklaste vahel on preestrite abielu lubatavus ida riituse puhul. Nagu teada, on lääneriitusega katoliku kirikus kõik vaimulikud tsölibaadis, i. e. nad pole abielus. Idakatoliku kirikutes, vähemalt enamuses neist, võivad abielus mehed saada preestriteks ja jätkata abielus olemist nagu ka ida-ortodokssetes ja orientaalsetes kirikutes. Pärast preestriks ordineerimist ei ole võimalik aga enam abielluda.
Seega katoliku kiriku puhul saame rääkida kahest harust – lääne harust, lääne või ladina riitusega roomakatoliku kirikust, ning ida harust, ida riitustega kirikust. See teine haru on küll usklike arvu poolest tunduvalt väiksem, riituste mitmekesisuse poolest aga palju rikkam lääne harust. Katoliku kiriku ida haru koosneb mitmetest üsna erineva riitusega kirikutest.
Nagu eespool juttu oli, on idakatoliku kirikud tavaliselt tekkinud osalise ühinemise tagajärjel, i. e. mitte kogu kirik pole ühinenud Roomaga, vaid ainult üks tükk sellest. See teine osa kuulub edasi ida-ortodokssesse või orientaalse kristluse maailma. Paraku uniaatide suhted nende teise osaga, nende paarilise või vastandiga, on olnud kõike muud kui head. Nende vaenulike suhete tüüpiliseks näiteks on Ukraina Kreeka-Katoliku Kiriku ja Vene Ortodoksse Kiriku (VOK) vahelised suhted. Kahjuks on ka riigivõim pea alati olnud segatud nende kahe „õe“ omavahelistesse suhetesse. Isegi nõukogude võim, mis vähemalt sõnades distantseeris ennast kunagisest riigikirikust Moskva patriarhaadist ja mis igal võimalusel seda patriarhaati taga kiusas, asus ometi VOK-i ja Ukraina Kreeka-Katoliku Kiriku vaheliste probleemide lahendamisel Teise maailmasõja lõpus nõnda kindlalt patriarhaadi poolele, et Ukraina kirik kadus nähtavast maailmast, vähemalt Ukraina territooriumil.
Idakatoliku kirikute kohta kasutatav nimetus uniaatlus, uniatism on antud neile just asjasse vaenulikult suhtuvate ida-ortodokssete kristlaste poolt. Sõna ise tuleneb poola keelest − unia − ja võeti kasutusele varsti pärast Bresti uniooni selle vastaste poolt (Cannuyer 2000, 455). Seega algselt olid terminid „uniaatlus, uniaadid, uniaatkirik“ pejoratiivse, halvustava tähendusega ning igati korrektsem oleks kasutada termineid nagu ida riitustega katoliku kirik või idakatoliku kirik. Ometi kasutatakse neid siiski, ka uniaatide eneste poolt. Need on tunduvalt lühemad ja juba oma kindla juurdunud tähendusega. Ning teised, korrektsemad terminid on kohmakad ja pikad. Üks idakristlaste traditsioonilisi etteheiteid uniaatidele on, et uniaadid, ida riitusega katoliiklased, ei ole ikkagi päris idakristlased, on vaid pisut idakristlaste moodi, mängivad neid, aga paremal juhul on vaid poolikult idakristlased. Seega nad on n-ö „deorientaliseeritud“ (Attwater 1961, 26). See süüdistus on teatud määral õigustatud, vähemalt mõnede idakatoliku kirikute puhul. Nagu eespool öeldud, pole nn ladina või lääne riitusega roomakatoliiklaste suhtumine oma ida riitusega vendadesse-õdedesse alati just õiglane olnud. Ida riitusi on ikkagi mitte täisväärtuslikeks peetud.[8] Selle tagajärjel olid ida riitustega katoliku kirikud „kuni veel hiljutise ajani suurema või väiksema latiniseerimise surve märklaudadeks“ (Cannuyer 2000, 457). Siin on tegemist olnud nii läänest tuleva survega kui ka idakatoliiklaste eneste soovidega saada õhtumaalaste sarnaseks. Uniaatide liturgiad muutusid üha roomapärasemaks, vaimulikud hakkasid habet ajama ning üsna roomalike sutaanidega ringi käima, kirikuhoonete arhitektuur hakkas euroopalikke moode järgima. Lisaks kiriklikele ja teoloogilistele latiniseerimise motiividele on mõju avaldanud üldkultuurilised motiivid ning küllap need motiivid mõjutavad idakatoliiklasi teatud moel tänaseni. Alles viimase saja aasta jooksul on surve, eelkõige just lääne surve idale tunduvalt vähenenud. Seda latiniseerimise tendentsi on püütud lausa tagurpidiseks pöörata. Kui varem püüti idakatoliiklike kirikute liturgiaid, kombeid ja tavasid muuta õhtumaiste sarnaseks, siis viimasel ajal, eriti pärast Vatikani teist kirikukogu, on mitmed idakatoliiklikud kirikud asunud omaenda pärandi restaureerimise teele.
Me oleme siiani rääkinud ida riitustega katoliiklastest ja ladina või lääneriitusega katoliiklastest. Aga mis siis õieti on see riitus, millest on juttu? Seda pole just kerge lühidalt defineerida. Vähemalt siinses kontekstis on see üsna lai mõiste, mis on muutunud nii ajaloo jooksul kui ka geograafiliselt, i. e. erinevatel ajaloo etappidel ning erinevate kirikute juures on see veidi erineva tähendusega olnud. Termin „riitus“ tähendab tavaliselt religioosset tseremooniat, tegevust, mis on seotud rohkem või vähem kultusega. Rääkides ida riitustega katoliiklusest, kasutame seda terminit siiski tunduvalt laiemas tähenduses. Muidugi on õige öelda, et ka siin on riituse keskmes armulauaga jumalateenistus ja siia juurde kuuluvad kõikvõimalikud liturgilised tegevused − sakramendid, pühitsemised, ööpäevaringsed tunnipalved, aga ka igasugune regulaarne vagadus − paastud, kiriklike pühade tähistamine, initsiatsioonid (st mungaks või nunnaks pühitsemine) ja muud sellelaadilised asjad (Тафт 2000, 17j). Siia kuuluvad kiriklik muusika, kunst, arhitektuur, kirjandus etc. Riituse juurde kuuluvad muidugi ka nende tegevuste sooritamiseks vajalikud liturgilised raamatud, liturgilised rõivad ja kiriklikud hooned, aga ka paljud muud riituste jaoks vältimatud esemed − küünlad, lõhnained, käsiristid, krutsifiksid etc. Riituse juurde kuulub veel palju muudki. Nii kuulub sisuliselt riitusesse ka nende tseremooniate teoloogiline seletamine ja tõlgendamine. Siia kuulub ka igasugusel tasandil vagadus ja suur osa selles, mida tänapäeval on kombeks nimetada spiritualiteediks või vaimsuseks. Riituse juurde kuulub ka suur osa kanooniliselt õigusest, i. e. kiriku seadustikust. Nagu eespool nägime, on kõigil ida riitustega katoliku kirikutel ühine kanooniline õiguskoodeks (CCEO). Lisaks sellele on igal kirikul veel oma n-ö kanoonilist õigusvara, mis on iseloomulik just sellele riitusele, kuhu antud kirik kuulub. Üks tihedalt riituse juurde kuuluv osa on kiriklik distsipliin. Üldiselt võiks öelda, et riitus on see viis, kuidas usk ühes või teises kirikus avaldub, kuidas seda läbi elatakse. See on omamoodi kiriklik kultuur, mis on läbi aegade olnud tihedas seoses kultuuri kui tervikuga.[9]
Iga riituse juures on muidugi armulauaga jumalateenistus eriti nähtaval ja kesksel kohal. Ning omakorda selle jumalateenistuse kese, kõige tähtsam ning kristlaste jaoks kõige pidulikum osa on anafoor − otseselt armulaua pühitsemisega seotud osa jumalateenistusel. Riituste klassifitseerimisel või jagamisel n-ö perekondadesse etendab anafoor olulist osa. Eri perekondades on anafoorid erinevad ning ühe riitusperekonna sees on anafoorid ühte nägu. Riituste klassifikatsioon on ka ida riitustega katoliku kirikute klassifikatsiooni aluseks. Traditsiooniliselt jaotakse riitusi järgmiselt:[10]
1) Bütsantsi või Konstantinoopoli riitus. Siia kuulub üldjoontes sama liturgiline traditsioon, mis on kehtiv ida-ortodokssetes kirikutes. Enamus bütsantsi riitusega katoliku kirikuid on mingil ajaloolisel perioodil ida-ortodokssest kirikust lahku löönud. Pärast lahkulöömist on nad jätkanud mutatis mutandis bütsantsi liturgilise traditsiooni kasutamist. Sellesse gruppi kuulub kõige rohkem idakatoliku kirikuid.
2) Aleksandria riitus. Sellesse perekonda kuuluvad tänapäeval kolm katoliku kirikut, mis on tekkinud Kopti ja Etioopia kirikust lahkumisel.
3) Antiookia ehk Lääne-Süüria riitus. Siia kuuluvad kirikud, mis on tekkinud Süüria Ortodokssest Kirikust lahkumisel Lähis-Idas ja Indias. Siia kuulub ka maroniitide kirik.
4) Kaldea või Ida-Süüria riitus. Sellesse gruppi kuuluvad nestoriaanide kirikust Lähis-Idas ja Indias lahkunud kirikud.
5) Armeenia riitus. Siia kuuluvad Armeenia kirikust lahkunud ja sealse liturgilise traditsiooni säilitanud katoliiklased.
Seega jagavad ida riitustega katoliku kirikud idakirikutega ning orientaalsete kirikutega ühist liturgilist traditsiooni. Ja mitte ainult liturgia vaid ka paljud muud asjad on neil idakristlastega ühised. Mõnes valdkonnas, näiteks jumalateenistusel, võivad erinevused idakatoliiklaste ning ida-ortodokside või orientaalsete kristlaste vahel olla vaid pisiasjades, vähemalt väljasolija jaoks. Seesolija jaoks võivad need erinevused aga olla „elu ja surma“ küsimuseks.
Sellesse riituste loetelusse võiks põhimõtteliselt panna veel kuuenda − nimelt ladina või lääne − riituse.[11] Teoreetiliselt ei ole katoliikluses see midagi muud kui üks riitus teiste kõrval. Need teised juhtuvad olema kõik idapoolsed. Ladina riitus on lihtsalt ajalooliselt ja pooldajate arvu tõttu väga kaalukas. Roomakatoliku kiriku ametliku aastaraamatu Annuario Pontificio andmetel oli aastal 2017 maailmas 7,5 miljonit bütsantsi riitusega katoliiklast, 0,8 miljonit armeenia riitusega katoliiklast, 4,2 miljonit lääne-süüria riitusega katoliiklast, 4,9 miljonit ida-süüria riitusega katoliiklast ja 0,4 miljonit Aleksandria riitusega katoliiklast. Seega kokku peaks ida riitusega roomakatoliiklasi olema veidi alla 18 miljoni. Mul ei ole õnnestunud leida ametlikke andmeid ladina riitusega roomakatoliiklaste arvu kohta. Aga kokku on katoliiklasi umbes 1,3 miljardit. Kui need andmed on korrektsed, siis ida riitustega katoliiklaste osakaal on umbes 1,4% kõigist katoliiklastest.
Tegelikult ei piirdu uniaatlus ainult katoliku kirikuga. Ka mõnedel teistel lääne kirikutel või konfessioonidel on osi, kus kasutatakse ida riituseid. Nii on näiteks Ukrainas üks luterlik kirik, mis kasutab bütsantsi liturgiat. Aga siin tasuks mõelda ka India protestantlikele kirikutele, mis teatud määral kasutavad toomakristlaste pärandit.
Ka tavapärane idakristlus ise ei ole jäänud ainult omaenda riituste juurde, vaid on kasutanud ja kasutab siiani riituseid, mis ei ole talle tavapäraselt omased. Üheks niisuguseks tuntud näiteks on ühisusulised (vene keeles единоверцы) Vene Ortodoksses Kirikus. Need on VOK-i kogudused, mis kasutavad vanausuliste liturgiat, i. e. patriarh Nikoni reformide eelset riitust. Mõned idakirikud on kasutusele võtnud ka lääne riitused.
Bütsantsi riitusega roomakatoliku kirikud
Siia kuuluvad kõik Rooma paavsti kõrgeima maapealse kirikujuhina tunnistavad kirikud, mis kasutavad bütsantsi riitust. Bütsantsi riitus on ajalooliselt ida-ortodokssete kirikute riitus. Seetõttu ka bütsantsi riitusega katoliku kirikud on kunagi ajaloos olnud seotud ida-ortodokssete kirikutega. Mingil põhjusel on nad kunagi lahkunud sellest kirikute perekonnast ning säilitades suure osa oma riitusest ja muudest praktikatest, läinud Rooma paavsti alluvusse. Tavaliselt on uniooni Roomaga asunud vaid osa kohalikust ida-ortodokssest kirikust. Seetõttu saab rääkida vaid osalisest unioonist. Tavaliselt eksisteerib uniaatkiriku kõrval temaga ajalooliselt kunagi koos eksisteerinud ida-ortodoksne kirik. Nii näiteks on Rumeenia uniaatkiriku kõrval olemas Rumeenia Ortodoksne Kirik, Bulgaaria Katoliku Kiriku kõrval Bulgaaria Ortodoksne Kirik jne. Pea kõigil on oma ortodoksne paariline olemas. Ainus erand siin on Italo-Albaania kirik. Kui see kirik normannide vallutuse ajal sattus lõplikult Rooma alluvusse, siis tegi seda kogu kirik in corpore. Selle kõrvale ei jäänud Lõuna-Itaalias eksisteerima ida-ortodoksset kirikut.
Peamiselt on sellised üleminekud aset leidnud kogukondades, mis asuvad ida- ja läänekristluse piiridel. Siin võib mõelda niisugustele näidetele nagu Ukraina kreekakatoliiklased või Rumeenia idakatoliiklased või Ruteenia idakatoliiklased. Üldse on Ida-Euroopa ja Balkani poolsaar ajaloos olnud oluliseks idakatoliikluse tekkimise piirkonnaks. Eriti soodus oli uniaatluse kujunemisele just Habsburgide riik. Väga tihti on idakatoliikluse tekke põhjused olnud poliitilis-sotsiaalsed. Üleminekuga katoliku kirikusse on kaasnenud mitmesugused eelised või vähemalt on nende saavutamist loodetud. Siiski mitte alati pole määravad olnud religioonivälised tegurid. Nii näiteks on Vene bütsantsi-riitusega katoliku kiriku tekkes määravat rolli etendanud ikkagi usulis-teoloogilised või filosoofilised motiivid.
Idakatoliiklastest moodustavad bütsantsi riitusega katoliiklased kõige suurema osa. Aastal 2017 oli neid orienteeruvalt 7,5 miljonit.
[1] Tavaliselt seda ei juhtu, aga mõnes idakristlaste kirikus seda siiski tehakse. Tallinnas on üks niisugune kirik Laboratooriumi tänaval. Eriti sageli võite aga niisuguse kiriku peale sattuda Ukraina lääneosas.
[2] Selleks erandiks oli maroniitide kirik Liibanonis, mis in corpore, täies koosseisus, ühines Roomaga. Nagu allpool näeme, oli tegelik ühinemine pikaajaline, lausa sajandeid kestnud protsess. Samuti kuulub ka Italo-Albaania Katoliku Kirik tervikuna Rooma alluvusse.
[3] Siin võiks mõelda näiteks ristisõdade aegsele Armeenia kiriku unioonile Roomaga, mis hiljem lagunes. Võiks mõelda ka ida-süürlaste unioonidele, mis ajaloos korduvalt tekkisid ja siis jälle kadusid. Võib mõelda ka Gruusia uniaatkirikule, mis tänapäeval on praktiliselt lõpetanud eksistentsi.
[4] Rooma ja roomakatoliikluse suhtumise muutumist ajaloos vt Suttner 1999.
[5] Tegelikult toimus see Basel-Ferrara-Firenze kirikukogu aastail 1431–1445. Roomakatoliku kiriku jaoks oli see 17. oikumeeniline kirikukogu. Idakirikutega ühinemist puudutasid vaid aastail 1438 ja 1439 Firenzes toimunud istungid.
[6] Tegelikult võeti sellel kirikukogul vastu dokumente, mis puudutasid unioone ka Kopti, Etioopia, Armeenia, nestoriaanide ja maroniitide kirikutega. Enamus neist jäid vaid paberile (Nichols 1992, 278j).
[7] Kongregatsiooniga on seotud Paavstlik Idainstituut (Pontificium Institutum Orientalium), mille ülesandeks on tegeleda idakristlusega seotud teadus- ja õppetööga. Instituudi rajas samuti paavst Benedictus XV aastal 1917.
[8] 19. sajandi lõpust alates on roomakatoliku kiriku juhtkond selle arusaama vastu võidelnud üsna drastiliste meetoditega. Nii näiteks paavst Leo XIII aastast 1894 pärit konstitutsiooni Orientalium dignitas kohaselt saab vaimuliku tegevuse keelu preester, kes veenab ida riitusega katoliiklast üle minema ladina riitusesse (Attwater 1961, 18).
[9] Ida riitusega katoliku kirikute kanoonilise õiguskoodeksi (CCEO) määratlus riituse kohta: „Can. 28 – §1. Ritus est patrimonium liturgicum, theologicum, spirituale et disciplinare cultura ac rerum adiunctis historiae populorum distinctum, quod modo fidei vivendae uniuscuiusque Ecclesiae sui iuris proprio exprimitur.“ (Codex canonum ecclesiarum orientalium).
[10] CCEO: „Can. 28-§ 2. Ritus, de quibus in Codice agitur, sunt, nisi aliud constat, illi, qui oriuntur ex traditionibus Alexandrina, Antiochena, Armena, Chaldaea et Constantinopolitana.― (Codex canonum ecclesiarum orientalium).
[11] Tänapäeval ei ole päris korrektne seda riitust enam ladina riituseks nimetada, kuna pärast Vatikani teist kirikukogu on suuremalt osalt üle mindud rahvuskeelsetele liturgiatele. Ladina keelt kasutatakse roomakatoliku missades harva. Kasutan siin siiski terminit „ladina riitus“, kuna nõnda seda riitust tavaliselt kirjanduses nimetatakse. Ladina riituse kohta tuleks veel märkida, et ajaloos ja praktikas on siin domineeriv olnud üks riitus, mis pole aga siiski päris ainus. Seda domineerivat riitust nimetatakse Rooma riituseks. Aga selle kõrval on ladina riituse hulka kuulunud ka mitmed teised õhtumaised riitused. Nii on olemas näiteks Hispaania päritoluga mozarabi riitus, Põhja-Itaalia päritoluga Ambrosiuse riitus, Portugalis on olemas eriline Braga riitus ning Prantsusmaal kasutatakse mõnikord gallikaani riitust. Ka mõnedel ordudel, nagu tsistertslased ja dominiiklased, on olnud oma riitused, mida harva, erilistel juhtudel kasutatakse.
Kirjandus
Ammann, Albert M. 1950. Abriss der ostslawischen Kirchengeschichte. Wien: Thomas Morus Presse im Verlag Herder.
Attwater, Donald. 1961. The Christian Churches of the East, Volume 1. Churches in Communion with Rome. St. Helens (Lancashire, UK): Thomas More Books.
Cannuyer, C. 2000. „Uniatisme“ in Catholicisme. Hier, Aujourd’hui, Demain. Encyclopédie publiée sous le patronage de l’Institut catholique de Lille. 15. köide. Pariis: Letouzey et Ané, Editeurs, 455-483.
Gill, Joseph. 1971. „Von Lyon nach Florenz,“ in Handbuch der Ostkirchenkunde, Endre von Ivanka, Julius Tyciak, Paul Wiertz (toim.). Düsseldorf: Patmos-Verlag.
Nichols, Aidan. 1992. Rome and the Eastern Churches. A Study in Schism. Edinburgh: T&T Clark.
Тафт, Роберт Ф.. 2000. Византийский церковный обряд. Sankt-Peterburg: Алетейя
Loe artikli järgnevat, teist osa, siit.
Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).
