ISSN 2228-1975

Abort ei ole patt

Sellest, kuidas abort ei ole patt.

Miks tehakse aborti? Põhjused on loogilised, pragmaatilised ja võib öelda, et paratamatud. Need on põhjused, miks abort pole patt. Kristlik kirik ei saa seda tunnistada-nimetada patuks. Põhjus selleks on imelihtne. Põhjuseks on kristliku kiriku toetatud riik, mida kaitseb sõjavägi ehk kaitsevägi. Iga kaitsevägi on sõjavägi – parim kaitse on rünnak. Meil on olemas sõjaväe kirikud (nt Venemaal) ja sõjameeste mälestuskirik (nt Eestis). Riigi ja sõjaväe olemasolu põhjused on loogilised, pragmaatilised ja paratamatud. Kas Eesti Vabariik on paratamatus? Miks ei ole meil abortijate mälestuskirikut? Kas sellepärast, et abort on patt? Aga riigi eest tapmine mitte? Kas Jumal annab inimestele midagi, mille kaitsmiseks peab vajadusel tapma, ja tapetaksegi (nt eestlaste võõrsõjad eile ja täna)? Kui see on nii, siis pole sellel annil mitte mingisugust väärtust ja Jumal on halb andja. Kui siit teha jultunud paralleel, siis võime öelda, et Jumal on andnud inimesele olemise ilma raseduseta, ja mitte ükski rasedus ei pea seda katkestama. Inimesed ju ei sünni rasedatena.

Preester ütleb jumalateenistusel rahva poole pöördudes: „Rahu olgu kõikidega.” Või: „Issand olgu teiega.” Kirik on palvekoda, rahukoda, jumalapälvimise koht. Ei midagi muud. Miks koormatakse palvekodasid epiteetidega, seotakse neid organisatsiooniga, mis on treenitult valmis tapma rahu nimel, riigi säilimise nimel? Selle põhjuseks on kristlik kirik, kes on astunud riigi teenistusse, saanud sulaseks-orjaks riigile, kes ei püsi mitte iial ega kuskil ilma tapmiseta (varem või hiljem või praegu). Võtame siin näiteks sõjaväevaimulikud. „Kaplanil on kahekordne alluvus: ta allub sõjaväeliselt oma üksuse ülemale ja kaitseväe kõrgemale vaimulikule, kuid ei vabane oma alluvusest kiriklikule ülemusele” (Nõmmik 2005: 247). Jumalasulane allub niisiis kaitseväele (riigile) kui ka kirikule. Aga kas ta allub Jumalale? Või ongi see allumine Jumalale?

Kristlik kirik peab-tunnistab-usub Jeesust Kristust Jumalana. Kujutagem nüüd ette olukorda, kus Jeesus ütleb oma õpilastele: „Minge, tapke (kaitske).” Jeesuse rahukuulutuse ja lunastusõpetuse võiks sel puhul prügikasti visata. Jeesuse võiks prügikasti visata (abortida), ja ongi visatud. Tema ja Ta rist on saanud ehteks preestrite rinnal, kullatult, kui võimalik. „Kaplan kannab relva ainult väljaõppe olukorras ja juhul, kui see on vajalik enesekaitseks, näiteks kriminaalse elemendi või metsloomade vastu. Sõjategevuses on kaplanid kandnud relva juhtudel, kui vastane ei ole ühinenud kaplani tegevust määratlevate rahvusvaheliste konventsioonidega” (Nõmmik 2005: 248). Luba tappa!!! Vaimulikul. Piiskopi õnnistusel! Piiskop ju õnnistab-lubab vaimulikke kaplaniteks. Tähendab õnnistab tapma, vajadusel. Millest me siin üldse räägime?! Te olete kutsutud ja seatud Jumala Sõna sulased! Kannate relva, tapariista? Ja te arutate siin abielu ja abordi üle. Te silmakirjatsejad!

„Mis Jeesus mõtles maailma all, on lihtne ja selge: ta mõtles kõike, mis pole veel kristlik, mõtles seda vastandina tõele, mis pidi maailmas olema, aga mitte maailmast, sest siis ei oleks seda enam olemas. Ja mis teeme meie? Ütleme: Halastaja ja armuline Jumal, sa tead, et ma maailma viise vihkan ja põlgan, et ma ei taha temaga tegemist teha, aga mu vana liha… Või me katsume sellest sõnast vähe maha kaubelda, öeldes, et siis ainult äärmus keelatakse (!!!). Ja kui maailm meile päälegi tuleb, siis ütleme: see on valitsuse käsk, ja ei mõtle sugugi, et ka valitsus ja riik on maailm – ja et me sellega ütleme: see on maailma käsk, ja nii alla anname maailmale rahulikult ja mitte sugugi mõeldes, miks me nii teeme” (Masing 2005: 30).

Jehoova tunnistajad, amišid ja kveekerid ei ole äärmus. Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud on äärmus! Esimeste sajandite kristlased ei olnud äärmus. „Esimene, kes küsimuse üle põhimõttelises ulatuses arutleb, on Tatianus [u 120 – u 180], kes kuulutab sõja avalikult inimesetapmiseks, milleks Apollo kaasa aitab. Tatianuse eeskujul deklareerib Athenagoras [u 133  – u 190], et kristlased mitte üksnes ei tapa, vaid hoiduvad sellele ka passiivselt kuidagi kaasa aitamast [Ei lähe näiteks kaplaniks sõjaväkke.]. Tertullianus rõhutab Kristuse sõna mõõga tõmbajast, kes selle läbi hukkub; samuti seda, et kristlane ei saa kaht isandat teenida ühel ajal, nii Kristuse kui ka saatana lipule truudust vanduda. Origenes [u 184 – u 253] rõhutab, et kristlased on saanud Kristuse läbi rahu lasteks [„Kristlus on täielikult uus inimeseks olemise viis” (Maximos Usutunnistaja, u 580 – u 662)], ja sellepärast keelduvad nad sõjateenistusest. Ja viimaks veel Cyprianus [u 200 – 258]. Oma töös Ad Donatum astub ta väga teravalt sõjateenistuse vastu välja. Siin esinevad ka tema kuulsad sõnad: Homicidium cum admittunt singuli, crimen est; virtus vocatus, cum publice geritur – „Kui üksik inimene tapab, siis on see kuritegu, kui aga see sünnib riigi käsul avalikult, nimetatakse seda vooruseks!” (Võõbus 2009: 68). Kas sellepärast on siis abort patt, aga kristlase sõjaväelaseks olemine ja sõjategevuses osalemine mitte? Kui me oleme ehitanud ausambaid inimesetapjatele (vooruslikult tapjatele kodumaa-isamaa eest) ja kristlik kirik õnnistab-pühitseb neid, miks ei ehitata siis ausambaid abortijatele? Ka nemad aitavad ja hoiavad ja kaitsevad riiki abordi läbi, sest abordi tegemise põhjused on loogilised, pragmaatilised ja paratamatud – need on seotud inimese endaga, et suuta olla ning elamisega ühiskonnas. Inimene ei jää ju rasedaks selleks, et aborti teha.  „Kui aga nüüd kas katehumeen või kristlane (ristitud) peaks soldatiks või ohvitseriks tahtma, siis peab ta oma kavatsusest loobuma või heidetakse ta kogudusest välja kui mees, kes sihilikult Jumalast taganeb ja majanduslikel põhjustel vaimset elu ja kristlikke põhimõtteid salgab” (Võõbus 2009: 69).

Millal kristlik kirik nõustus riigi eest võitlema? „Pea iga korra sees truudust oma isamaa vastu, sest sina andsid temale oma vannet Jumala ees. Sest kui sa oled truudusetu isamaale, siis saad sa selleläbi truudusetuks Jumalale ja Jumala vanne langeb sinu hinge peale” (Apostlik-Õigeusu Kiriku eestikeelne katekismus aastast 1868, Nõmmik 2005: 281). Aga amišid ei anna üldse vannet ega käi valimas. Meil aga kutsutakse üles kristlasi riigiasju korraldama ja riiki kristlaste asju, tahame olla üks vaimus ja ihus – „kristlus on saanud maailmaks” (Masing 2005: 31). Millal see juhtus? Juhtus see ajal, mil kristlikule kirikule lubati eluõigus riigis ja kirikule „anti raha, vilja ja maid” (Masing 2005: 29). – „Constantinus [Rooma keiser, elas u 271 – 337)] oli andnud Põhja-Aafrika kirikule juba 312. aasta lõpus raha kristliku elu arendamiseks ning väljastas järgnevatel aastatel hulga edikte, millega presbüterid ja piiskopid said maksuvabastuse ning kirik juriidilise isiku staatuse, mille abil kirik muutus suurmaaomanikuks” (Saard 2013: 73) Ja tollest ajast peale on kristlik kirik saanud ja küsinud (ja ahnitsenud) endale raha, vara ja maid kuni tänase päevani. Sest kuidagi peab ju elama? Ja kristlik kirik reetis esimeste sajandite kristlased. – „Vastukingitusena otsustasid piiskopid Arles’i kirikukogul (314), et kristlased võivad osaleda õiglases sõjas (bellum iustum) ja kõiki armeeteenistusest keeldujaid ning väeosadest askeetlikel põhjustel põgenejaid tuli karistada ekskommunikatsiooniga” (Saard 2013: 73). Kõik pöörati pahupidi ja kristlikust kirikust sai maailma organisatsioon teiste hulgas. „Konstantiini aegu loobuti sõdimiskeelustki ja see oli ots” (Masing 2015: 12). Ja see on tõesti nii, sest ei saa kuulutada rõõmusõnumit Jumalariigist, lunastusõpetust ega rahu sellisena, kahe isanda teenijana, sest teenitakse ainult üht, ja selleks on riik, isamaa-kodumaa. Esimene maailmasõda oli kristliku kiriku pankrot. Teine maailmasõda oli esimese jätk, millega kinnistus kristliku kiriku lõpetatus.

Ärge uskuge vaimulikke, kes räägivad, et elu on püha. Nad valetavad. Ärge uskuge mind, vaimulikku, ma valetan. Ärge uskuge vaimulikke, kes ütlevad, et nad hoolivad perekonnast ja sündimata lastest. Nad valetavad. See, kes õnnistab tapma (põhjuse leiab alati) ja toetab tapmist (põhjuse leiab alati), selle jaoks ei ole inimelu püha. Saatke laiali praegune Eesti Kirikute Nõukogu. Praeguste asemele mingu Jehoova tunnistajad, amišid ja kveekerid.

„Nemad aga ütlesid: „Issand, ennäe, siin on kaks mõõka!” Tema aga ütles neile: „Küllalt sellest”” (Lk 22:38). Seda kirjakohta sõjardkristlane teoloog seletab, et üks mõõk on riik ja teine kirik, mõõk ja sõna, üks on vaimujõud ja teine sõjajõud, ja nad peavad koos tegutsema, et hoida koos ja paigal maailma korda. Nii on põhjendatud ja põhjendatakse inimeste hävitamist füüsiliselt ja psühholoogiliselt. Selleks, et säiliks Jumala poolt loodud kord! Jumal lõi ju ka kaitseväe ja saatis selle Eedeni aeda, esimesest Moosese raamatust on lugeda kasarmute kirjeldusi Eedeni aia tagumises osas. „Püha Clairvaux’ Bernard [1090 – 1153] ütles kataritest, kelle vastu ta ise ägedalt võitles: „Ei ole kristlikumaid jutlusi kui nende omad, ja nende kõlblus on puhas.” Vaatamata sellele hävitati nende linnad ja kirikud, põletati nende raamatud ja sajad tuhanded katarid hukati. Paavst Innocentius III [1160/61 – 1216. Selle paavsti, Eestiski austatud seoses Maarjamaaga, nimi tähendab süütust, laitmatust, kahjutust, ohutust, ausust, omakasupüüdmatust], kes unistas „maailma impeeriumist” [aga meie unistame vabast ja kristlikust Eesti Vabariigist] ega suutnud taluda vastasleere Põhja-Itaalias ega mujal, alustas 1209. aastal ristisõda katarite vastu. See on esimene teada olev genotsiid ehk inimeste massiline hävitamine Euroopas” (Rätsep 1987: 42-43). Selle genotsiidi kohta sõjardkristlane teoloog, rääkides inimelu pühadusest, ütleb, et oli küll väga kohutav, aga siiski vajalik.

Kui ühed loevad viidatud kahe mõõga loost välja selle, et riik ja kirik peavad kasutama vägivalda, sest Jeesus ju ütles, et kahest piisab, siis teised  mitte. Jeesuse vastus ‘küllalt sellest’ „tähendab tõenäoliselt: aitab sellest jutust, kui te ei saa midagi aru” (Paul 1990: 248). Apostlid ei saanud aru, Peetrus võttis ühe mõõga kaasa ja raius inimesel kõrva maha. Too pääses nii kergelt tänu sellele, et põikles viimasel hetkel rumala Peetruse löögi eest kõrvale. Ja seal ütleb Jeesus vägivaldsele Peetrusele: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, hukkuvad mõõga läbi!” (Mt 26:52) Aga Peetrus ju kaitses kõigest kristlikke väärtusi, kaitses kristlikku kirikut, kaitses Jumalat! Ja parim kaitse on alati rünnak.

Pühakiri ei ole kristliku kiriku jaoks riigi põhikirjast ülevam. Kes väidab vastupidist, see valetab. „Riik sai valitsema südamete üle” (Masing 2005: 37) ja valitseb seda tänaseni. Organiseeritud religioon, organiseeritud Kristuse ihu (kirik), nagu me seda tunneme, saab oma lõpu koos iga riigiga. Jumala kirik-kogudus ei lõpe kunagi, aga see, mida me teame ja tunneme, saab otsa ja on juba otsas. Kristlik kirik on vastutav iga sõja eest, iga nälga sureva inimese eest, häviva looduse eest, sest kristlik kirik ei ole muutnud maailma, vaid on salanud oma Jumala ja kummardanud maani saatana ees. Kristlik kirik on läbi kukkunud. Õnnis on inimene, kes ei ole kristliku kiriku liige. Neil on veel lootust. Kirikul mitte. Ta on nagu embrüo, mille jumalik keha endast välja heidab. Kristlik kirik on saanud patuks ja on patt.

Kristlikul kirikul ei ole mitte mingisugust õigust ütelda patuks samasooline abielu või abort, ei moraalset ega teoloogilist. Kunagi ehk inimkond saab täiskasvanuks, ruumiliseks inimeseks, ja tüdib sõdimisest, leides selle lapsikuks. Kui juhtub, et ta areneb (selleni), siis tõesti pole vaja olnud Jeesust Kristust ega Tema õpetust, sest kui niigi arenetakse lunastunuks praeguseni kehtivast loogilisest, pragmaatilisest ja paratamatust olukorrast, maailmakorrast. Praegu me seda pole.

Masing, Uku (2005) „Jutlus tekstile Jh. 17,11-17 ja mõtteid selle teksti üle” kogumikus „Uku Masing ja Piibel”.

Masing, Uku (2015) Kiri Toomas Paulile kogumikus „Usalda ennast”.

Nõmmik, Tõnis (2005) „Vaimulikud kaitsejõududes”.

Paul, Toomas (1990) Kommentaarid. Uus Testament ja psalmid.

Rätsep, Kaide (1987) „Ainult üks tõeline müstitsium” kogumikus „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik”.

Saard, Riho (2013) „Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani”.

Võõbus, Artur (2009) „Kristlik teadvus ja eetos vanas kirikus enne Constantinust” kogumikus „Kummargil käsikirjade kohal”.

Orenti Kampus (1973), mag. theol., on õigeusu vaimulik.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English