1924. aastal, mil Eestis tähistati luterliku reformatsiooni Liivimaale jõudmise neljasajandat aastapäeva, kirjutas piiskop Jakob Kukk selleks puhuks välja antud pidulikus juubeliteoses järgmised laused:
„Igatahes vihkamise, riiu, killustamise ja enese suurekspidamise vaim on meie kirikule suurt kahju sünnitanud. Aga ehk peab see nõnda olema. Pahandused peavad olema; aga häda nendele, kelle läbi nad tulevad. Kes aga võidab, selle tahab Issand sambaks teha oma Jumala templis ja selle peale tahab ta kirjutada oma Jumala nime ja oma Jumala linna, uue Jeruusalemma nime ja oma uue nime! (Ilmut. 3, 12). Luter ja tema kaaslased on nõndasugusteks sammasteks saanud Jumala templis. Nelisada aastat on need sambad meie rahva hulgas seda templihoonet kannud. Nüüd on ehitusmeister sambaid otsimas meie rahva hulgast. /—/ Et sambaks saada, selleks on vähe, valge usutunnistuse rüü katta ümber posti, mis valemeele koidest rikutud. Selleks on vähe kirves kätte võtta ja teiste sammaste kallal raiuda ja näidata, siin ja seal on tulbad mädad. Ei, selleks on tarvis, et meie kirikus mehed ülestõusevad, kelle peale Issand on kirjutanud oma Jumala nime ja püha linna nime ja iseenese püha nime. Need on mehed, kelle sees elab Jumala elukäsk, püha töö ja püha armastus.“
Nüüd, mil tähistame 150 aasta möödumist Jakob Kuke sünnist, saame kahtluseta öelda, et vaba rahvakiriku esimene piiskop on ise üheks vaba rahvakiriku sambaks saanud.
Milline mees oli Jakob Kukk? Pikk ja imposantne kuju! Või nagu Kuke ametijärglane piiskopitoolil, Hugo Bernhard Rahamägi, 1930. aastal Kuke 60. sünnipäeva puhul kirjutas, tugev kui tamm! Rahamägi kirjutas veel nii mõndagi tähelepanuväärset: Jakob Kuke isapoolsest mulgi kangusest, kodusest usulisest õhkkonnast, vaba Eesti taluperemehe kodust, usuteaduse eriala valimisest ja Eesti Üliõpilaste Seltsist, kuhu Jakob Kukk üliõpilaspõlvest alates kuulus, Liivimaa sütitavast ja sügavmõttelisest jutlustajast Rudolf Kallasest, kelle juures Rõuges ja Peterburis noor Jakob Kukk 20. sajandi algusaastatel abiõpetajana teenis, ning Kallase mõjust noorele vaimulikule. Siia peaks veel lisama Hugo Treffneri erakooli, mille esimeste lõpetajate seas Jakob Kukk oli, ja et gümnaasiumi lõpueksameid Treffneri koolis ega Tartus teha ei lubatud, tuli tal need teha hoopis Tallinnas.
Sellisena oli ta noorematelegi eeskujuks. Näiteks on 1939. aastal luteri kiriku etteotsa valitud Johan Kõpp meenutanud, et 1891. aastal võis ta ajalehtedest lugeda, et Treffneri kooli õpilane Jakob Kukk on Tallinna gümnaasiumi juures lõpueksamid teinud. Kõpu kavatsused tol ajal veel gümnaasiumini ja ülikoolini ei ulatunud, kuid see mõte jäi ta alateadvusesse püsima ning peagi oli Treffneri juures temagi.
Rahamägi kirjutas 1930. aastal tagasi vaatavalt ka vintsutustest, mida noor Jakob Kukk ülikooli järel pidi taluma. Kui ülikoolist tuli ta kiiresti läbi, lõpetades selle vaid nelja aastaga, siis seejärel oli ta aastaid „sumadani õpetaja“ – kohata, teenides prooviaastal Rõngus, lühemat aega Võru praostkonna vikaarõpetajana ja seejärel Rõuges ning Peterburis. Proovis küll ka näiteks Kambjasse kohale saada, aga edutult. Alates 1904. aastast teenis ka veel Tartu Maarja koguduses õpetaja Paul Willigerode juures. 1905. aastal sai ta viimaks õpetajaks, aga mitte Eestis, vaid Ingerimaal Teškovo koguduses. Alles 1905. aasta revolutsiooni tuules ja Keila õpetaja Max Wilhelm Ficki ametist lahkumise järel õnnestus tal 36-aastase täismehena 1906. aastal oma rahva keskele õpetajaks saada. Ega ta selles suhtes teistest Eesti noortest vaimulikest suurt ei erine, sest neid oli teisigi, kes oma aega pidid vahel aastaid ootama. Et mõni koht vabaneks ja olud oleksid valimiseks soodsad. Õnneks ei pidanud ta toona veel pere eest hoolt kandma, sest abiellumise ja pere loomiseni jõudis ta alles viiekümnendates eluaastates. Vaimulikuametit Keilas pidas ta kuni 1921. aastani, mil palus end ametist vabastada, sest juba rohkem kui aasta piiskopiametis olnuna ei jaksanud ta koguduse õpetaja ametis jätkata. Keilas oli Kuke ametisse seadmisel olnud nii palju inimesi, et kõik kirikusse ära ei mahtunud. Neile, kes majast välja jäid, pidas praost Konstantin Thomson eraldi jutlust.
Rahvuslikes küsimustes oli Jakob Kukk kompromissitu. Hoopis leplikum oli ta usulistes küsimustes. See andis raamid ka ta piiskopiametis, sest just rahvuslik ja usuline riid lõid ta ametiajale sügava pitseri.
Piiskopiks valiti Kukk 1919. aastal 169 häälega, vastaskandidaat Wilhelm Kentmann kogus 126 häält. See valik oli ühtaegu nii rahvuslik kui ka maailmavaateline, sest uue eestlasest piiskopi ametisse panemisega pöörati või vähemalt sooviti kirikus pöörata ette uus lehekülg. Ka kirikuvalitsus koosnes nüüd eestlastest. Ehkki Jaan Lattiku väitel oli tal Kuke kandidatuurist olnud Jaan Tõnissoniga juttu juba 1919. aasta juunis, kui üheskoos reisiti Rootsi, hõigati ajalehes Postimees, mis esindas suuremal või vähemal määral Tõnissoni ümber koondunud ringkonna seisukohti, vahetult enne kongressi sobiva piiskopikandidaadina välja hoopis Tallinna Pauluse koguduse õpetaja Aleksander Mohrfeldt.
Ehkki algus oli raske ja vahekord baltisakslastega keeruline, kasvas usaldus Kuke vastu kiiresti, sest nagu öeldi 1920. aastal ajalehes Tallinna Teataja, peeti tema iseloomu paremaks omaduseks „järele kaalumist ja rahulist otsustamist, mis temale ka vastaste hulgast palju sõpru on toonud.“
Ega piiskopiamet kerge polnud. Õigupoolest pole Kuke ametiaega võimalik võrrelda ühegi teise piiskopi omaga, sest tõenäoliselt pole sellist intensiivsust, mis kirikuelus 1920. aastatel valitses, kirikus kunagi hiljem läbi elatud. Kirikuelu ümberkorraldamine algas kiriku seadusandlikust ülesehitamisest, kiriku keelelis-kultuurilisest suunamuutusest ja konfliktidest rahvuslikul alusel, mis kulmineerusid nii saksa ja rootsi rahvuspraostkonna loomise ja Toomkiriku piiskopikirikuks muutmisega, lõpetades teravate õpetuslike vaidluste ja kirikut ilmselt mõnevõrra üllatuslikult tabanud ühiskondliku survega, mis 1920. aastate keskel päädis kokkuvõttes sellega, et kiriku lagunemine polnud sugugi võimatu. Ehkki ka Kukk ise sattus kirikus toimunud vaidluste käigus mitmel korral tule alla, suutis ta 1920. aastatel valitsenud olude kiuste, aga võibolla just nende tõttu kujundada piiskopiametist ameti, mida temalt oli teda ametisse valides eeldatud. Kukest kujunes kirikus vaimne autoriteet. Ta oli seda ehteestlaslikul ja talupoeglikult rahulikul moel.
1920. aastate kirikuelu kontekstis torkab silma Kuke vankumatus nõuda, et kiriku asjaajamises peab valitsema eesti keel ja kindel kord. Oli ju õiguslikus mõttes palju segast, sest samaaegselt kehtis nii senine Vene kirikuseadus kui ka uued luteri kiriku enda parlamendi – kirikupäeva – vastu võetud õigusaktid. Keerulist olukorda üldkiriku tasandil võimendasid veelgi üleminekuaegsed pinged kogudustes. Samamoodi püüdis Kukk ohjata kirikus toimuvat õpetuslikku vaidlust, hoides esialgu kiriku loomisel kokku lepitud vaba rahvakiriku õpetusaluste ja vaimulaadi avara tõlgenduse poole. Ent tajudes üha tugevamaks muutuvat survet alalhoidlike leerist, asus Kukk toetama 1920. aastate algul palju poleemikat põhjustanud nn protestantliku saba kiriku põhikirjast kõrvaldamist. Krõbedaid sõnu jätkus tal aga nii alalhoidlike tiiva kui ka liberaalse voolu esindajate pihta. See kumab läbi ka siinse kirjutise algustsitaadist. Kuke jaoks oli tähtis anda õigus vaba inimesena kristlikus vaimus elada ja lasta ka teistel elada.
1920. aastate lõpuks oli piiskop kiriklikest võitlustest silmnähtavalt väsinud. Tülid olid jõudnud nii kaugele, et ta abikaasa vend Voldemar Kuljus oli vaimulikuametist vabastatud ja kirikus oli terve rida kogudusi, kes said kirikus valitsevast korrast isemoodi aru. Üksikud kogudused olid toetudes 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seadusele ka kirikust lahkunud. Rööbiti kiriku keskvalitsuse õiguste suurendamisega hakati seetõttu üha aktiivsemalt kõnelema ka piiskopiameti õiguste suurendamisest. Teiseks peavalu valmistavaks teemaks oli kiriku ja riigi suhete iseloom, mis oli kiriku asetanud tavaliste seltside tasemele. Kirikult võõrandati kompensatsiooni maksmata suur osa maadest. Ka usuõpetuse positsioon oli paranenud alles 1923. aasta rahvaloenduse järel, mil rahvas oli pooldanud usuõpetuse õpetamist üldhariduskoolides. Sellega seoses küsiti, milline peaks vaba rahvakiriku korralduse alusel olema kiriku ja riigi suhete iseloom. Õpetuslikud vaidlused olid kirikus tõstatanud küsimuse, milline peab olema vaba rahvakiriku loomise käigus deklareeritud iga inimese usuliste tunnete ja vajaduste austamine ning selle suhe kiriku õpetusega. 1930ndateks aastateks otsis üks osa kirikust leppimist kiriku liberaalse vooluga, teine oli seevastu rahul, et liberaalse voolu nimekaimad esindajad olid kirikust kõrvale jäänud. Piiskop Kukk selles olukorras ei kõikunud ja jäi tammena sirgeks, ent pärast tervet kümnendit võitluse ohjamist ei suutnud enam otsida ka eri leeride vahel lepitust.
Õnneks pakkusid rõõmu kolm poissi, kes 1920. aastatel järjest piiskopiperre sündisid. Noor pere kasvas, aga piiskoppi hakkasid 1930. aastate algul vaevama tervisehädad, mis viisid ta 1933. aastaks viimaks haiglavoodisse. Kopsupõletik, neeruvaagnapõletik, nõrk süda ja muud hädad murdsid ta 62 aasta vanuselt maha. Mehe, kelle sees elas Jumala elukäsk, püha töö ja püha armastus ja kes jääb sambana meenutama vaba rahvakiriku loomist ja ülesehitamist ning kelle mälestust on meil sellisena kohustus tänumeeles alal hoida.
Priit Rohtmets (1981) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo vanemteadur ja EELK Usuteaduse Instituudi kirikuloo professor.
