Esiletõstetud lood

Õpeta meid palvetama (Mt 6:5–10)

„Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad, sest nemad armastavad palvetada sünagoogides ja tänavanurkadel, et olla inimestele nähtavad! Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes! Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle! Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad  arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida  teile vaja läheb, enne kui te teda palute! Teie palvetage siis nõnda: Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! Sinu riik tulgu,sinu tahtmine sündigunagu taevas, nõnda ka maa peal!“ (Mt 6:5–10)

Meie Isa palve või Jeesuse õpetatud palve on üks tuntumaid kirjakohti Piiblis. Täna ei tahaks niivõrd takerduda selle palve üksikutesse nüanssidesse. Küsin pigem üldisemalt: Mis on palve? Mis on palve sügavaim tähendus?

Keegi on öelnud, et palve on inimvaimu ürgseim väljendusviis. See tähendab, et inimene on alati püüdnud muuta, mida muuta saab ega ole tegelikult kunagi päriselt leppinud asjaoludega, mida muuta ei saa. Seda viimast osa on väljendatud religioonis ja palvetes.

Kuid palvetamine on seotud ka küsimusega elu mõttest. Ilmselt enamik meist on tundnud igatsust elu mõtte järele. Tänapäeval, kui meie teadmised universumist ja selle ehitusest on palju suuremad kui kunagi varem, tunneme jätkuvalt mingit seletamatut igatsust. Meie maailmapilt on küll vaat et lausa kosmiline, kuid kas ja kui palju see aitab meid elu mõtte otsingutes? Universum on inimese jaoks siiski üsna külm, ohtlik ja äärmiselt mõistetamatu paik. Kuidas saakski pakkuda vastust see, mis ise on arusaamatu.

Inimesed on aga läbi aegade otsinud vastuseid just sealt, ülevalt, taevastest sfääridest. Palvepaigad on ka tavaliselt kõrgemates kohtades, küngastel ja mägedes – taevale lähemal.

Olen kuulnud kõnekäändu, et „palve ei tõuse kõrgemale laest“. Sellega väljendatakse ruumimetafooriliselt vajadust suunduda lähemale taevale: küngastele ja mägedele. Jeesuski käis mäel palvetamas ja tema palved justkui jõudsid alati pärale.

Piibliaegadel oli nii juutide kui ka muude rahvaste seas inimesi, kes olid leidnud oma elu mõtte ja identiteedi palvetamises. Esines ka professionaalseid palvetajaid, neid, kes tundsid sõna väge ja oskasid sõnu ritta panna.

Arvati, et mõnedel sõnadel on suurem jõud ja nendega saab mõjutada jumalaid. Arvati, et mida rohkem sääraseid vägisõnu kasutada palvetamisel, seda suurem on palve vägi ja seda tõenäolisemalt saadakse, mida tahetakse – vastuseid oma palvetele.

Erinevate vajaduste jaoks olid erinevad jumalad, erinevatele jumalatele meeldisid erinevad sõnad. Sääraseid maagiliste või vägisõnade kartoteeke on leitud ja tuntakse nii ajalooteaduses kui arheoloogias. Mõnikord on need nimekirjad üsna pikad. Ka Iisraeli Jumala Jahve nimi on leitud mõnest taolisest nimekirjast.

Ka muistses Iisraelis oli rabisid, õetajaid, kes arvasid, et Jumal kuuleb neid nende paljude sõnade tundmise tõttu. Nad palvetasid sünagoogides ja tänavanurkadel. Kuid neil oli ka teine eesmärk. Nad armastasid austust inimestelt ja nende eesmärk oli olla inimestele nähtav.

Jeesuse õpilased ilmselt märkasid mingit kvalitatiivset vahet rabi ja rabi vahel. Nende soov, et Jeesus õpetaks ka neid palvetama, näitab juba iseenesest, et nad märkasid Jeesuse palveelu erinevust oma kaasaja rabidest.

Jeesus ei palvetanud avalikult nii nagu need teised. Jeesus ei lobisenud palves ega kasutanud maagilisi sõnu Jumala mõjutamiseks. Jeesuses oli midagi teistmoodi. Ja Jeesus õpetaski neid.

See nn Meie Isa palve või Jeesuse õpetatud palve on tähelepanuväärne mitmes mõttes – näiteks  ruumimetafooriliselt. Siin ei suunata palvetaja tähelepanu mitte niivõrd alt üles, kuivõrd ülalt alla. Mitte maast taevasse, vaid taevast maa peale.

Palvetaja ütleb küll „meie Isa, kes sa oled taevas“, kuid palub, et Tema tahe sünniks maa peal. Kas see pole märkimisväärne suunamuutus? Palvetaja meel ja mõte suunatakse taevaste asjade juurest maiste asjade juurde. See tähendab, et elu mõte ja igatsus ei saa vastuse mitte taevastes sfäärides, vaid siin samas, maa peal.

Seda sama mõtet kirjeldab ka Jeesuse palve prolegomena ehk sissejuhatus: palvetaja ei pea minema kõrgematesse paikadesse, küngastele-mägedele, vaid oma kambrisse, oma tuppa. Isa, kes on varjatud, näeb varjatut ja vastab varjatusest. Ruumiline suunamuutus toimub ülalt alla, taevastest sfääridest maisesse, kuid see toimub ka avalikust ruumist privaatsesse.

Meie tekstis esinevad avaliku elu poolel tegelased, keda on nimetatud „silmakirjatsejateks“. Silmakirjatsejad armastavad palvetada sünagoogides ja tänavanurkadel, et olla inimestele nähtavad. Kuid nende palveenergia kulub mitte niivõrd Jumala auks, vaid iseendile austuse saamiseks.

Kontrast Inimliku au ja Jumala au vahel on nähtav ja esile toodud kõikides evangeeliumides. See viitab, et liikumine, mille Jeesus asutas, oli eristuv ja teistsugune: elu mõte ei saabu mitte neile, keda austavad inimesed, vaid neile, keda austab Jumal. Mitte taevastes kõrgustes, vaid inimlikus madaluses. Mitte aus ja hiilguses, vaid alandlikkuses. Mitte võimus ja karistuses, vaid helduses ja andestuses.

Jumalat austatakse inimeste vahelistes suhetes. Andeksandmises ja andekssaamises. Lepituses. Palve on oluline vahend selle teadmise või tunnetuse saamiseks ja alalhoidmiseks.

On tähelepanuväärne, et ka teoloogiliselt on Jeesuse isikus ühinenud taevas ja maa, transtsendentsus ja immanentsus. Uues Testamendis õpetatakse, et Jeesuses „elab kogu jumalik täius ihulikult“ (Kl 2:9). Apostel Paulus väljendas seda mõtet umbes nii: „Ära ütle oma südames: Kes läheb üles taevasse? – see tähendab Kristust alla tooma, või: Kes läheb alla sügavusse? – see tähendab Kristust üles 
tooma surnuist.” Sest „Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames.” (Rm 10:5)

Küllap ikkagi on oluline, et säiliks just see vertikaalne mõõde palvetamisel, et me ei kaotaks orientatsiooni maisete asjade ületähtsustamises. Samas tuleb meeles pidada Jeesuse õpetust, et suurem on see, kes teenib, mitte see, kes end teistel austada ja teenida laseb.

Vahel öeldakse, et ajalugu kirjutavad võitjad. See võib olla tõesti nii. Kuid ajaloo tegelikku kulgu suunavad sageli hoopis täiesti tavalised inimesed. Ajaloolane Howard Zinn on hästi öelnud, et olulistele sündmustele ajaloos panevad aluse tundmatute inimeste lugematu arv väikeseid tegusid. „Nemad on need, kes on teinud seda minevikus ja nemad on need, kes teevad seda ka tulevikus.“ Meie Isa palves õpetas Jeesus inimeseksolemise suuri ja esmaseid tõdesid. Palvest algab meie elu juhtimine. See fokusseerib ja paneb paika prioriteedid. Teeb selgeks, mis on elus oluline, mis on missioon ja elu mõte. Aamen.

Jutlus on peetud EELK Rakvere Kolmainu kirikus 17. mail 2020.


Ergo Naab (1971), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teadur, Kirik & Teoloogia tegevtoimetaja ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English