Esiletõstetud lood

Julgus rääkida, julgus teha, julgus armastada (1Jh 3: 11-18)

„Jah, see ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armastama. Mitte nii nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta lõi tema maha? Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged. Ärge imestage, vennad, kui maailm teid vihkab. Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi. Kes ei armasta, see jääb surma. Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks. Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest. Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest − kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!“ (1Jh 3:11-18).

Kuuldud loos Pühakirja tekstis kutsutakse meid üles ligimesearmastusele. Ligimene ja ligimesearmastus on globaliseeruvas maailmas üha enam teema, igapäevase elu väljakutse ja ülesanne. Kui juutlikus traditsioonis peeti ligimeseks juudi rahva liiget, siis Jeesus oma õpetusega laiendas seda mõistet oluliselt – pidades ligimeseks iga inimest, olenemata tema päritolust, usust või tõekspidamistest, olenemata sellest, kuidas ta meisse suhtub. Tänases evangeeliumis öeldakse: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad,  et te saaksite oma taevase Isa lasteks. Ligimesearmastus on siin Jumala lapse tunnusmärk.

Jutluse aluseks olevas kirjakohast leiame paralleeli Kaini ja Abeli loole, küllap ei ole see juhuslik. Näeme, et ekslike, ebatäiuslike inimestena on meil kõige keerulisem toime tulla nende suhetega, mis on meile kõige tähtsamad, kõige lähedasemad, mis ümbritsevad meid igal päeval ja tunnil. Tõenäoliselt on lihtsam olla heatahtlik nende inimeste suhtes, keda kohtame korra või paar aastas. Ent igapäevase elu väljakutsetega silmitsi seistes ei pruugi see nii lihtne olla. Just lähedaste suhete puhul tundub Jumala manitsus Kainile eriti asjakohane: „Kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!“

Aeg-ajalt tuleb ikka ette olukordi, kus inimeste vahel tekkib erimeelsusi või tülisid, ent neist minnakse vaikides mööda. Probleemidest ei räägita, nende olemust ja põhjusi ei analüüsita kriitiliselt, sest arvatakse, et seda  keelab kristlik armastusekäsk või siis on niisuguse käitumise ajendiks lihtsalt soov teistega hästi läbi saada ja mitte tülli minna. Võib juhtuda ka vastupidi, probleemsetest ja keerulistest teemadest räägitakse valjul häälel, kuulamata teist osapoolt, püüdmata teda mõista, pidades oma arvamust tõeks ning teiste oma üdini valeks.

Tõeline armastus aga tunneb nii head kui ka kurja, sallib kõiki arvamusi. Armastada inimest ei tähenda tingimata kõigi tema tegude või arvamuste jagamist. Kui ei olda nõus teise inimese arvamuse või tegudega, ei jagata kõiki tema tõekspidamisi, siis ei tähenda see, et me ei armastaks inimest. Mõnikord võib julgus olla eri meelt, julgus rääkida nii-öelda ebapopulaarsetest asjadest, näidata just suhete turvalisust ja armastuse suurust. Teadmine, et erinevad seisukohad ei too kaasa isolatsiooni ja hülgamist, võimaldab inimesel olla avatum, leplikum, andestavam ja mõistvam.

Kristlik armastus sisaldab endas teisest lugupidamist, lojaalsust, hoolimist, andestust ja mõistmist, niisugune armastus elab üle erimeelsused. Kristlik kogudus ja igaüks meist, elab ja kasvab eelkõige sellise armastuse toel. Ligimesearmastust on nimetatud Kristuse ihu − kristliku kiriku ja koguduse vereringeks, mis ühendab kõiki ihu liikmeid, annab neile eluks vajaliku toidu ning võimaldab vabaneda üleliigsest.

Ent Jumala armastus iga üksiku inimese ja kogu inimkonna vastu tervikuna on kõikidest asjadest üle. Teadmine, et olenemata kõigest armastab Jumal inimest, annab jõu kanda raskusi, taluda valu ja pettumusi ning hoolimata sellest minna edasi ja otsida keerulistes olukordades lahendusi.

Ükskõik millised raskused või katsumused meid tabaks, Jumal ei jäta meid. Ta on saanud ja saab ka edaspidi nähtavaks inimeste elude ja tegevuse kaudu. Jumal kingib ka oskuse ja jõu toimida endast erineva suhtes Jeesuse mäejutluse põhimõttel: Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!

Esimese ärkamisaja suurkuju, pastor Jakob Hurda tuntud sõnad on: „Kui me ei saa suureks arvult ega jõult, peame saama suureks vaimult.“

Enamasti tsiteeritakse seda mõtet siis, kui innustatakse eestlast parema hariduse poole püüdlema. Usun, et vaimult suurt inimest iseloomustab ka ligimesearmastus, teisisõnu öeldes teisest inimesest hoolimine, tema mõtete, tegemiste ja vajaduste tõsiselt võtmine ja oma ego kõrvale jätmine on see, mis teeb meid suureks. Niisugune suhtumine ja sellest kantud teod võiksid olla nii terve ühiskonna, kogu riigi kui ka iga üksiku inimese elu kandvad ja läbivad jooned.

Just see ongi igatsetud sidusa ja terve ühiskonna alustala, mis võimaldab meil ka riigi ja rahvana kesta ning areneda, ilma, et peaksime inimesi lahterdama headeks ja halbadeks, vajalikeks ja mittevajalikeks, omadeks ja võõrasteks. olenemata tema majanduslikust, hariduslikust, sotsiaalsest, rahvuslikust või usulisest kuuluvusest ja staatusest.

Johannese esimeses kirjas öeldakse: „Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus − ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.“ (1Jh 4:9-10).

Just see mõte on ristiusu sisu, rõõmusõnum igale inimesele: Jumal armastab sind, ta on loonud sind oma näo järele, ta on teinud sind oma poja Jeesuse Kristuse kaudu vabaks ning võtab sind vastu sellisena nagu sa oled. Tasub vaid meeles hoida, et nõnda  on Ta toiminud ka kõigi teiste inimestega. Hoidkem ja jagagem seda armastust, mis meile on osaks saanud ja mille varjus ja paistuses võime elada.

Olgu Jumal meiega, et võiksime olla tema armastuse vastuvõtjad, kandjad ja jagajad, tehes seda nii sõna kui ka teoga, kogu oma eluga!


Kerstin Kask (1973) on EELK Kose koguduse õpetaja, EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja ja usuteaduskonna dekanaadi juhataja ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English