Esiletõstetud lood

„Vii meid välja meie hirmudest ja kahtlustest!“ (2Ms 3:9–15)

„Vaata, nüüd on Iisraeli laste hädakisa jõudnud minuni ja ma olen ka näinud rõhumist, millega egiptlased neid rõhuvad. Tule nüüd, ma läkitan su vaarao juurde, ja vii mu rahvas, Iisraeli lapsed, Egiptusest välja!“ Kuid Mooses ütles Jumalale: „Kes olen mina, et võiksin minna vaarao juurde ja viia Iisraeli lapsed Egiptusest välja?“ Aga tema kostis: „Mina olen sinuga, ja see olgu sulle tähiseks, et mina sind olen läkitanud: kui sa rahva Egiptusest oled välja viinud, siis te teenite Jumalat sellel mäel.“ Siis Mooses ütles Jumalale: „Vaata, kui ma lähen Iisraeli laste juurde ja ütlen neile: Teie vanemate Jumal on mind läkitanud teie juurde, aga nemad küsivad minult: Mis ta nimi on?, mis ma siis neile pean vastama?“ Ja Jumal ütles Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen!“ Ja ta jätkas: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: ‘Ma Olen’ on mind läkitanud teie juurde.“ Ja Jumal ütles Moosesele veel: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: Jahve, teie vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal, on mind läkitanud teie juurde; see on igavesti mu nimi ja nõnda peab mind hüütama põlvest põlve! (2Ms 3:9–15) 

Kes meist poleks kartnud enne suuri ülesandeid, oli see siis koolipõlves enne eksameid hirm läbikukkumise ees, hirm tööelus antud ja võetud üle jõu tunduvate ülesannete ees, hirm ka raskuste ees elus. Meid võivad sõna otseses mõttes jalust rabada ja ehmatada ootamatud eluraskused, kus me võime kaotada pinna jalge alt, meile tundub, et seda kõike on liiga palju, et sellega toime tulla. Ühesõnaga, me tunneme kõhedust ja hirmu suurekaaluliste, vastutusrikaste, elu muutvate ülesannete ees. Tähtsate otsuste ja valikute eel tabab meid mingi seletamatu ärevus. Psühholoogide keeles on tegemist stressiseisundiga, mis on inimesele ka vajalik, kui ta just ei paralüseeri mõtlemis- ja tegutsemisvõimet, et me mobiliseeriks kogu oma jõu, tarkuse ja oskused.  

Nõnda tunduvad ka Moosese hirmud, kahtlused ja kõhklused üldinimlikud, kui Jumal annab talle äärmiselt vastutusrikka ülesande, käsu viia oma rahvas Egiptuse vangipõlvest välja. Mooses tunnetab enda tühisust ja väetisust, küsides, kas ta on ikka kõlblik sellise suure ülesande jaoks. „Kes olen mina?“ ütleb ta. Jumala vastus on julgustav: „Mina olen Sinuga.“ Jumal lubab olla Moosese ligidal, aidata teda. Ja Jumal annab ka tähise: „kui sa oled rahva Egiptusest välja viinud, siis te teenite Jumalat sellel mäel.“  

Mida meie kardame, miks me kõhkleme ja kahtleme, muretseme suurte ja olulisena tunduvate ülesannete puhul? Üks vastus võiks olla: me kardame, et me ei saa hakkama, ei oska, ei suuda, ei jaksa, me kardame läbikukkumist. Kardame ehk ka vastutust. Ja hea on, kui me ainult kardame, aga ikka läheme ja teeme, aga halvem on, kui meie ei tahagi täita eluülesandeid, mis meie ette asetuvad, ja põgeneme. 

Kui me mõtleme oma elu nende hetkede peale, kus me oleme kahtlustele ja hirmudele vaatamata siiski asunud tegutsema, otsustanud võtta vastutuse, püüdnud kogu oma teadmiste ja oskuste pagasiga anda endast parima, siis mis on meid aidanud? Oleme olnud imestunud, et kuidas äkki on sündinud meis tegutsemisjulgus, minekutahe, oleme üles leidnud endas eneseusu, et saame hakkama. On sündinud usaldus olukorra ja enda hakkama saamise vastu.  

Mooses otsustas usaldada Jumalat ja Jumal andis lubaduse olla tema lähedal, temaga koos. Aga sellest on Moosese jaoks vähe, ta tahab teada Jumala nime. Ta peab teadma, kui ta oma rahva ette läheb, kelle nimel ta kõneleb, kes on tema läkitanud. Ta vajab autoriteedi jõudu oma sõnade ja tegude kinnituseks. See Moosese soov on mõistetav. Kui me vaid kujutame ette, mida Iisraeli rahvale väljarändamine Egiptusest tähendas – minna teadmatusse, ohtlikule rännakule, eemale kõigest senisest elust. Isegi kui Egiptuse vangipõlv oli ränk, oli see ometi omamoodi turvaline, harjumuspärane elukorraldus. 

Jumala vastus tundub tegelikult mitte vastamisena: „Olen see, kes olen.“ Alltoon võib kõlada nii: olen, kes ma olen, seda pole sulle antud teada, mis see sinu asi on. Sinu asi on kuuletuda. Jumal vastab: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: ‘Ma Olen’ on mind läkitanud teie juurde.“ Jumal ei ütle otsesõnu oma nime, nii nagu ta ei näita oma palet iisraellastele. Jumal on varjatud Jumal, kes nõuab tingimatult enda Sõna kuulamist, käskude täitmist, kuuletumist, enda armastamist ja austamist.  

Vana Testamendi Moosese raamatutes räägitakse Iisraeli rahva rännakust läbi kõrbe, nelikümmend aastat ränka minekut tõotatud maale. See on ühe rahvakillu Jumalale kuuletumise ja temast ärapöördumise, usu ja usust taganemise lugu. Iisraeli rahvas jõuab oma sõnakuulmatuse ja ebajumalate kummardamisega Jumala ära vihastada. Ja Jumal ikkagi halastab. Jumala vihast ja halastusest Iisraeli rahva ajaloos räägivad Vana Testamendi lood ja prohvetiraamatud. Jumal ei jäta oma eksinud rahvast, ta tõotab taas ja taas andestada, oma rahvast päästa ja lunastada, oma heldust ja armu jagada.  

Jumala ajaloo suurim halastus, kus Jumal ütleb oma nime mitte ainult Iisraeli rahvale, vaid kõigile maailma rahvastele, sünnib Moosese ajast tuhandeid aastaid hiljem. Jumal saab inimeseks, saab lihaks ja vereks ja Temal on nimi – Jeesus. Päästja. Jumal läkitab oma Poja igavikust maailma, et viia oma rahvas igavesse ellu, tõotatud maale – Jumala riiki.  

Jumal ilmutab end ka kannatava, surmani ja verepisarateni hirmunud Inimese Pojana, kes samuti kardab enne Jumala Isa antud ülesannet, enne ristisurma, enne ülestõusmist. Jeesuse palve Ketsemani aias on meile väga lähedane ja mõistetav: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!“ (Mt 26:39) Jeesus annab end täies usalduses Isa kätte, kogu oma hirmu, kogu oma heitumise. Meid, kes me oleme Moosese kombel tihti ebakindlad suurte ülesannete eel, tunneme oma tühisust ja jõuetust, kahtleme oma otsustes ja valikutes, õpetab Jeesus usaldama Jumalat ja palvetama, et me usk ja usaldus Tema vastu kasvaks. 

Enda väetisuse tunnetamine ja teadvustamine on palve eeldus. Palve algus.  

Palugem Jumalalt abi – et ta julgustaks meid, et me asuksime teele omaenda hirmude ja kõhkluste Egiptuse vangipõlvest, et saaksime vabana ja rõõmsana minna vastu oma eluülesannetele, mis meie ette tulevad, mida Jumal meile annab.  

Paluge ja teile antakse, koputage ja teile avatakse, ütleb Jeesus Kristus. 

Aamen. 


Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, Sotsiaalministeeriumi vanemkaplan, EELK Nõmme Rahu koguduse diakon ja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English