„Siis ütles Saamuel: „Ons Issandal sama hea meel põletus- ja tapaohvreist kui Issanda hääle kuuldavõtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv. Sest vastupanu on otsekui nõiduse patt, tõrksus ebajumalate ja teeravite teenistus. Et sa oled hüljanud Issanda sõna, siis hülgab temagi sinu kui kuninga.“ Ja Saul ütles Saamuelile: „Ma olen pattu teinud, sest ma olen astunud üle Issanda käsust ja sinu sõnadest, sellepärast et ma kartsin rahvast ja kuulasin nende häält. Aga anna nüüd ometi mulle mu patt andeks ja pöördu koos minuga tagasi, et saaksin kummardada Issandat!“ Aga Saamuel ütles Saulile: „Mina ei tule sinuga tagasi, sest sa oled hüljanud Issanda sõna ja Issand hülgab sinu, nõnda et sa enam ei või olla Iisraeli kuningas.““ (1Sm 15:22–26)
Niisiis, armastuse käsu pühapäev – ja äkitselt selline karm tekst.. Justnagu poleks armastust ollagi, ainult etteheited ja manitsused. Aga sellel lool on pikk eel- ja järellugu. Sauli, kellele need sõnad on suunatud, oli Jumal valinud Iisraeli kuningaks: justkui hea mees ja alandliku meelega, kes paraku muutus ülbeks ja isekaks ning hakkas pigem mõtlema oma peaga, kui küsima nõu Jumalalt. Kui Jumal andis talle käsu minna sõtta amalekkide vastu ja hävitada nad viimse meheni, siis Saul ei täitnud seda. Mitte kaastundest ei jätnud ta ellu nende kuningat ega nende parimaid kariloomi, mitte halastusest, mis oleks südamest tulnud, vaid sellepärast, et ta oli uhkust täis ja tahtis hoobelda, et ta oli teisest kuningast võitu saanud. Siis tuli Saamuel, üks Jumala äravalitud prohvet teda noomima. Sama mees, kes oli ta tolleaegse kombe järgi Iisraeli kuningaks võidnud, samasugune lähedane sõber ja tõekuulutaja, nagu oli prohvet Naatan hilisemale kuningas Taavetile. Ta tuli ütlema, et Jumal on selle teo pärast Sauli peale pahane ja võtab temalt kuningavõimu. Tegemist ei olnud Sauli esimese eksimusega Jumala vastu. Ta ei kaotanud oma kuningatiitlit paari karilooma pärast. Küll oli see aga viimaseks õlekõrreks, mis murdis kaameli selgroo. Ei olnud paraku Saulil küllalt mõistust talle heast südamest antud nõuandeid tähele panna, Saul tahtis talitada omal moel. Nõnda oma tegudega, oma maise tarkusega, muutis ta selle, mis oli Jumala õigusemõistmine halastamatu ja kalgi südamega rahva vastu, lihtsalt röövkäiguks. Sauli karistus oli karm. Talle jäi küll nimeliselt alles kuningatiitel, aga Jumala soosing polnud enam temaga. Teda tabasid meeltesegaduse hood ja ainus, mis teda nende ajal rahustas, oli Taaveti, tema tulevase ametijärglase kandlemäng. Ja selle hea eest, mida Taavet Saulile tegi, püüdis Saul Taavetit tappa.
Niisiis, kus on siin armastus? Armastus on hüljatud. Armastus on ära põlatud. Armastus, mis võis ollagi selle noore paljutõotava mehe südames siis, kui tema pähe valati võidmisõli, on kadunud. Ei ole enam armastust sõprade ja ligimeste vastu, ning mis kõige halvem – ei ole armastust Jumala vastu. Jumala vastu, kes oli ta välja valinud kuninga ametisse, Jumala vastu, kes oli talle andnud palju õnnistust tema eluteele, teda kõiges aidanud. Selle asemel ütleb Saul mõni salm hiljem Saamuelile, kes keeldub temaga koos naasmast: „/—/ et ma saaksin ülistada sinu Jumalat.“ Ta ütleb „sinu Jumalat“, ehkki see on ka tema enda Jumal, kogu Iisraeli rahva, äravalitud rahva Jumal. Ometi ütleb Saul Temast lahti – mitte ainult sõnadega, vaid ka oma tegudega. Ta ütleb lahti armastusest ja kus pole armastust, seal ei ole ka meeleparandust ja sõnakuulmist ja kahetsust. Jah, Saul küll ütleb: „Ma olen pattu teinud“ – peaaegu samad sõnad, mida ütleb hiljem kuningas Taavet, kui teda noomitakse abielurikkumise ja mõrva pärast. Ometi ütleb Taavet need sõnad Jumalale ja palub Jumalalt siiralt halastust ja andestust; mis aga mõlgub meeles Saulil, on üksnes oma maine päästmine: tule minu juurde tagasi, et inimesed arvaksid, et ma olen endiselt Jumala soositud kuningas. Silmakirjalik, jah, aga nagu me teame, võib oma pattu varjata enda ja kaasinimeste, kuid mitte Jumala eest. Just armastuse puudumise pärast Jumala vastu kaotab Saul enam, kui oleks võinud arvata. Ta ei kaota ainult oma positsiooni, mitte ainult selle rahva austust, kelle juhiks ta on määratud. Ta kaotab ka Saamueli sõpruse, kes ei tule enam oma kuninga juurde, et talle sõnumeid tuua, ja ta kaotab Jumala. Ning sellega koos on ta kõik kaotanud. Armastuse kaotus võtab ka kõik muu.
Head sõbrad, mul on tõeliselt hea meel viibida üle hulga aja siin kirikus, mis on meid Indrekuga kasvatanud üles just selle armastuse vaimus. Armastust on siin koguduses tunda nii selgelt, et seda võib peaaegu katsuda. Te olete kõik väga armastatud. Armastus on teid toonud Jumala lasteks. Samas kirikus mõned aastad tagasi, kui see väike inimene mu kõrval, minu tütar Natalie, oli alles hällilaps, võttis üks noor ja krapsakas mees lihtsalt ligimesearmastusest raske prügikoti ühelt lonkavalt naiselt ja viis selle ümber nurga prügikonteinerisse. Sellised asjad meie elus on armastus. Need on hetked, mille kohta meie Õnnistegija on öelnud: „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“ Sedalaadi armastust ei vaja mitte üksnes kuningad, sedalaadi armastust vajame meie kõik. Taoline armastus saab sündida ainult siis, kui Jumal selle meie südametesse on andnud. Sellepärast taandub siin maailmas kõik armastusele. Sellepärast kirjutas apostel Paulus needsamad laulusõnad, mida me äsja koraalis laulsime – kui ei oleks armastust, siis ei oleks mitte midagi, sest inimene on oma loomu poolest ekslik ja patune. Kui me tahamegi teha asju heal ja õigel moel, siis me oleme tihtilugu nagu kohmakad lapsed, kes üritades tõmmata sirget joont ja seda siis pliiatsiga veel sirgemaks teha, sodime selle üksnes veel enam ära. Siis me nutame, kahetseme ja tahame, et me oleksime paremini teinud. Paremini teeb Jumal meie eest! Sest kui me teeme midagi armastuse pärast, siis laseb Jumal selle õigeks minna, laseb sellest sündida midagi head, laseb sellest sündida häid tegusid, mis tegelikult päästavad maailma. Maailma ei päästa kuningad ega riigikogu ega president, maailma päästavad need inimesed, kelle südames on Jumala antud armastuse seeme.
Mitte ükski ohvriand ei kaalu üles puhast armastust, tuletas Saamuel kuningas Saulile meelde. Mitte ükski ohvriand ei ole midagi väärt, kui sellega hoobeldakse, kui seda ise esile tõstetakse, kui arvatakse, et armastuse puudumist saab millegi muuga korvata. Paraku on inimeste eludes tihtilugu nii, et mida me teeme, sünnib millegi arvelt. Ööpäevas on ainult 24 tundi ja kui me kulutame nendest suurema osa millelegi, siis muu jaoks jääb vähem aega järele. Ja nõnda olgu meie aja juhtijaks samuti armastus. Sest kõik need asjad, mida me sõnades tähtsaks nimetame, kuid mille me tegelikkuses kõrvale jätame, on kaotsi läinud. Meenutame Martat ja Maarjat – õekesi, kes said imelisel kombel Jeesuse võõrustajateks. Marta, kes oli igati usin ja viks koduperenaine, tahtis, et söögilaud oleks külluslik ja maja korras. Maarja aga tahtis ainult istuda Jeesuse jalge ees ja Teda kuulata, kuulata õpetust armastusest. Pärast seda, kui meie Issand oli läinud taevasse, siis vaevalt et keegi küsis Martalt, kuidas Jeesusele oad maitsesid, küllap aga küsiti Maarjalt, mida Jeesus oli talle rääkinud. Seepärast avagem oma süda Jumala armastusele, avagem oma süda Talle, kes meile seda kõike annab. Mitte sellepärast, et me tahame seda kõike saada, vaid sellepärast, et meie süda Teda igatseb.
Soome keeles on üks imeliselt kaunis laul, mille ma olen õpingute ajal tõlkinud. Selle pealkiri on „Itketkö Sinäkin, Jumala?“ (autor Jouko Mäki-Lohiluoma) ehk „Kas Sinagi, Jumal, nutad?“ ja selles küsib laulu autor Jumalalt umbes niiviisi:
„Nutad kas Sinagi, Jumal,
kui me taas raskeks teinud Su meele –
kutsud kui meid, kuid me naerulsui
eest pageme maailma teele?
Oma laupa kas hõõrud siis käega
ja veekalkvel silmad lööd maha?
Võiksid tagasi tuua meid väega,
aga sundida südant ei taha.“
Jumal ei sunni meid, head sõbrad. Jumal kutsub meid. Jumal kutsub meid isegi siis, kui me oleme rängalt Tema vastu eksinud, kui me oleme unustanud armastuse, mida Tema meie vastu tunneb, kui me oleme käinud sellise tarkuse järgi nagu kuningas Saul, kui me oleme otsinud maailmast vastuseid, mida üksnes Tema võib meile anda. Ta kutsub meid nagu kadunud poega, sellepärast mingem siis Tema juurde, Tema armastuse juurde, ja laskem sellel ennast täita.
Mõne aasta eest sattus mulle internetist silma väide, et inimese väärtus, kui arvestada kokku kõik tema kehas sisalduvad keemilised elemendid, oleks pisut alla ühe Ameerika dollari. Mida me saame ühe dollari eest? Kes on Ameerikas käinud, teavad, et väga palju vist ei saa. Mõelge nüüd, kujutlege oma silme ette üks dollariline münt – kui väga te seda armastaksite? Ometi armastab Jumal iga dollarit siin nende kirikuvõlvide all – Teid kõiki, head sõbrad! Jäägem sellesse armastusse, jäägem Jumala juurde. Olge täidetud Tema armastusega ja see ei hülga teid kunagi! Aamen.
Jutlus on peetud EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduses.
Signe Salumets (1979) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Hargla koguduse diakon ja EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilane.
