Artiklid

Neitsi Maarja ja uskmatu Salome

Johannese evangeeliumi kaudu teame lugu uskmatust Toomast (Jh 20:19–29), Jeesuse jüngrist, kes oma kaaslaste juttu ülestõusnud Jeesusest ei uskunud, vaid pidi ise oma sõrme ülestõusnu külje sisse pistma, et mõista: õpetaja tõesti elab! Vähem teada on aga lugu uskmatust Salomest, kes samamoodi äsjasünnitanud Maarja neitsilikkust sõrmedega järele katsuma pidi, tunnistamaks, et Maarja on tõesti neitsi ning et messias on sündinud.

Kirjeldatud seik pärineb „Jaakobuse protoevangeeliumist”, mille tõlkisin vanakreeka keelest eesti keelde ning tegin sellest oma Tartu Ülikooli usuteaduskonna bakalaureusetöö. Terviktekstina arvatavasti 2. sajandi keskpaigast pärinev lapsepõlve-evangeelium on vanim teadaolev allikas, mis kinnitab Maarja neitsilikkust ja jutustab Maarja ja Jeesuse sündimise lugu. Varases kirikus oli see apokrüüfne tekst ülipopulaarne, kuni 405. aastal Innocentius I nõudel hereetiliseks tunnistati ja koos kirikuõiguse tekstiga „Decretum Gelasianum” kaanonist välja jäeti. Nii jäi see teos Läänes suuresti kättesaamatuks. Siiski teame me läbi nimetatud evangeeliumi Neitsi Maarja vanemate nimesid ning teoloogiliselt andis teos panuse kreeka ja roomakatoliku kiriku doktriini, mille järgi Maarja jäi neitsiks terveks eluks (Powell 1998: 221). Nii pole seal Maarja mitte ainult neitsi, vaid aeiparthenos, igavene neitsi, ta on ka Theotokos, jumalasünnitaja ja Jumala Ema.

Jaakobuse protoevangeeliumis on Neitsi Maarja näol tegemist jõuka ja eaka juudi soost paari Anna ja Joakimi tütrega, kes kasvas üles puutumatu neitsina Jeruusalemma templis ning valmistas oma kätega templi eesriiet. Erinevate uurijate arvates kannab teos eneses eeskätt apologeetilist eesmärki, et kaitsta Maarja kõrgest soost päritolu ja neitsilikkust erinevate rünnakute eest.

Kuna Matteuse ja Luuka evangeeliumis nappis informatsiooni Jeesuse sünni ja lapsepõlve kohta ning oli vaja seista vastu nii gnostikutele kui doketismile, rünnakutele Maarja puhtuse suunas ning tõendada  Jeesuse viljastumist Pühast Vaimust, kattis Jaakobuse protoevangeelium need lüngad. Ka Joosepi isadust adoptiivsena on olnud vaja tõestada, et kõik oleks kristoloogiliselt õige. Ilmselt oli oluline tõestada ka Jeesuse sugulust Vana Testamendiga (Rom 1:3), ning kuna Matteuse ja Luuka evangeeliumis on lahknevusi genealoogia osas, on ka Maarja selles tekstis Taaveti soost. Rooma riigis olid juudiusulised levitanud ideed, et Jeesus oli hoopis Panthera-nimelise sõduri vallaslaps (Cullmann 1991: 417).

Jaakobuse protoevangeeliumi kirjutamise hüpoteetiliseks katalüsaatoriks peavad teadlased aga filosoof Kelsost, kes Maarja sotsiaalset staatust ja kõlbelist puhtust ägedalt ründas (Zervos 2019: 182). Nimetatud on ka Tertullianust, kes Maarjat suisa prostitutsioonis (lad k quaestuariae) süüdistas  (Zervos 2019: 187).

Lily. C. Vuong on spekuleerinud, et Jeesuse staatus Panthera ja Maarja sohilapsena muutus osaks suulisest populaarsest ja folkloorsest rahvapärimusest juutide seas juba 1. sajandil ning vihjed Jeesuse illegitiimsusele ja Maarja neitsisünni vastasele kriitikale rabiinlikes tekstides näitavad hoopis suuremat traditsiooni (Zervos 2019: 175). Tegemist on ühtaegu evangeeliumiga, teisalt sarnaneb see hilisemate hagiograafiatega ehk pühakute elulugudega. Ronald F. Hock võrdleb teksti aga Kreeka-Rooma maailma kindla kompositsiooniga tähtsate isikute ülistuslugude žanriga, egkōmion’iga, mida koolides õpiti.

Kui Jaakobuse protoevangeeliumi mõju oli Läänes vaid kaudne, sai Maarja idakristluses 5. sajandi algusjärgus väga tähtsaks tegelaseks, bütsantslik Ida seda evangeeliumit ametlikult ei hüljanud.  Keiser Theodosius II õde Pulcheria pühendas terve oma elu neitsi Maarjale ja lasi ehitada Maarja auks Konstantinoopolisse kirikuid, lasi üles otsida tema säilmed ning tegi naisest avalike religioossete tseremooniate keskme. Jaakobuse protoevangeelium sai aluseks järgnevate sajandite pühadele, millega anti au Maarjale ning mille käigus Jaakobuse protoevangeeliumit liturgiliselt loeti, näiteks 8. septembril, Neitsi Maarja sünnipäeval ja 21. novembril, Neitsi Maarja templisseviimise pühal.  Kirikuseinad ülistasid Maarjat ja kunstnikud kujutasid Jaakobuse protoevangeeliumi sündmusi freskodel ning mosaiikidel. Ka kanooniliste pühakirjade käsikirju on kaunistatud illustratsioonidega, mis viitavad otseselt Jaakobuse protoevangeeliumile (Hock 1995:27–28).

Maarjale loodi hümne ja laule. Igavest Neitsit kasutati „relvana” hereetikute vastases võitluses. Usk Neitsi Maarja võimetesse oli nii tugev, et 4. sajandil pKr tekkisid paralleelselt nii Maarjat ülistavad kui Maarja-vastased grupeeringud, näiteks peamiselt naistest koosnev Kollyridianistide sekt kummardas Maarjat kui jumalannat, kellele ohverdati koogikesi ning toimis naissoost preesterlus (Budwey 2014: 10).

Kui Guillaume Postel 1552. aastal Jaakobuse protoevangeeliumi käsikirju Euroopas taastutvustas, olid selles sisalduvad lood inimestele tegelikult ammu tuttavad läbi kristliku kunsti (Vuong 2013: 15). Evangeelium on avaldanud sügavat mõju ka liturgiale ning kristlaste arusaamadele usust, see pani aluse marioloogia arengule. 

Uskmatu Salome lugu võib minu arvates pidada selle narratiivi kulminatsiooniks. Teel Petlemma poole hakkas Maarjal sünnitus pihta. Joosep talutas ta koopasse ja jättis naise oma poegade valvata. Kui Joosep ämmaemandat otsima läks, laienes lugu Joosepi nägemusega – Maarja sünnituse ajal seisis maailmas ühtäkki kõik paigal. Sellega andis terve loodu justkui tunnistustust, mis toimus koopas. Kui asjad jälle oma loomulikku käiku jätkasid, leidis Joosep ämmaemanda, ent kui nad koopasse jõudsid, oli Maarjal juba laps rinnal. Ämmaemand jõudis liiga hilja, et Maarjat abistada, ent sai peamiseks tunnistajaks terves narratiivis. Kui koopasse ilmus teine naine nimega Salome, ütles ämmaemand: „Neitsi on sünnitanud lapse ja see pole ihuliselt võimalik!” (19:3). Salome oli skeptiline ja tegi Maarjale füüsilise läbivaatuse. Ent olles pistnud sõrme Maarja tuppe, karjatas Salome, et tuleleegid neelavad ta käe. Siis palvetas meeleheites Salome Jumala poole ning tema ette ilmus ingel, kes käskis Jeesuse sülle võtta. Salome tegi nagu palutud ja tema käsi sai hetkega tervendatud. Naine lubas poisslast kummardama hakata ning tunnistas viimaks, et Iisraeli kuningas on tõepoolest sündinud.

Jaakobuse protoevangeeliumi väidetav autor on Jaakobus, Jeesuse poolvend. Paraku on uurijad leidnud palju probleeme ja nüansse nii Palestiina geograafia kui juudi kommete tundmises, aga ka stilistilisi ja struktuurilisi ebatasasusi tekstis. Seega ei saa see pärineda juudi keskkonnast, vaid teksti seostatakse Kreeka-Rooma maailmaga. Kuigi näiteks marioloog G.T. Zervose arvates pärineb keeruka kompositsiooniga teksti algupärane osa, „Maarja sünd” juba 1. sajandist pKr, on teised toimetajad seda laiendanud ja muutnud kuni 2. sajandi keskpaigani (viimaseks hüpoteetiliseks autoriks peab ta Justinus Märtrit või tema õpilasi) dogmaatilistel ja apologeetilistel eesmärkidel.

Lõputöö kaitsmisel küsis õppejõud Anu Põldsam minult: „Mis oleks maailmas või kristluses teistmoodi, kui Jaakobuse protoevangeelium oleks autentne?” See oli väga hea küsimus, aga vajanuks pikemat järelemõtlemist. Jah, kindlasti omaks Maarja meie jaoks veelgi prominentsemat rolli ja nii mõnigi asi oleks teisiti, aga see, kas Maarja oli rasedana neitsi ja jäi selleks ka pärast sünnitust, pole minu arvates küll nii tähtis, pigem kannab selle esile tõstmine minu jaoks kergelt koomilist momenti. „Aga miks on Maarja igavene neitsilikkus tähtis, miks see oli nii oluline?” küsis Kätlin Liimets minult kord üheskoos autoga sõites. Eks Jumala Ema ole ju oluline ja kes muu kui tema võiks kanda süütuse ja kõlbelise puhtuse auväärset pitserit? Kas Jumala Ema võiks joosta inimlike nõrkuste järele? Kas peame meiegi olema nagu uskmatud Salomed ja neis detailides üldse urgitsema? Või lihtsalt uskuma Jeesusesse kui ülestõusnud Jumala pojasse ja lunastajasse? Jätan need küsimused siinkohal lahtiseks. Igaüks võib ise nende üle mõtiskleda, kui on Jaakobuse protoevangeeliumit lugenud. Sarjas „Piibel kontekstis” peaks see apokrüüfne tekst varsti ilmuma.


Kirjandus:

Budwey, Stephanie A. 2014. Sing of Mary: Giving Voice to Marian Theology and Devotion. Collegeville, Minnesota: Liturgical Press.

Cullmann, Oscar. 1991. „Infancy Gospels”. New Testament Apocrypha. Kd.1. 2. trükk, ed. Schneemelcher, W: (414-469). Loisville, Kentucky: Westminister/ John Knox Press.

Hock, Ronald F. 1995. The Infancy Gospels of James and Thomas (Scholars Bible with Original Text, Translation and Notes). Santa Rosa, California: Polebridge Press.

Michel, C. 1924. Évangiles apocryphes. Paris: A. Picard.

Powell, M.A. 1998.  Fortress Introduction to the Gospels. Minneapolis: Fortress Press.

Zervos, George Themelis. 2019. The Protoevangelium of James. Greek Text, English Translation, Critical Introduction: Volume 1. London; New York: T&T CLARK Bloomsbury Publishing Plc.

Vuong, Lily. C. 2013. Gender and purity in the Protoevangelium of James. Tübingen: Mohr Siebeck.


Kristina Viin (1985) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistrant, kunstnik ja luuletaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English