Esiletõstetud lood

„Me oleme teel Taevariigi poole“ (Am 8:4–8; Mt 13:44–46)

„Kuulge seda, kes ahmite vaese järele ja tahate maal teha hädalisele lõpu, öeldes: „Millal möödub noorkuu, et saaksime müüa vilja, ja hingamispäev, et võiksime avada viljaaidad, teha vaka väiksemaks ja seekli suuremaks, ja petta väärade vaekaussidega, et saaksime osta raha eest viletsa ja sandaalipaari eest vaese, ja müüa vilja pähe aganaid?“ Issand on vandunud Jaakobi uhkuse juures: „Tõesti, ma ei unusta iial ühtegi nende tegu!“ Kas ei peaks maa selle kõige pärast värisema ja kõik, kes seal elavad, leinama? Kas maa ei peaks sellest kerkima nagu jõgi, kohudes ja alanedes nagu Niilus Egiptuses?“ (Am 8:4–8)

„Taevariik on põllusse peidetud aarde sarnane, mille inimene leidis ja peitis jälle. Ta läks rõõmuga ja müüs ära kõik, mis tal oli, ning ostis selle põllu. Veel on taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärleid. Kui ta siis leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs maha kõik, mis tal oli, ning ostis selle.“ (Mt 13:44–46)

Tänase päeva peateemaks on kaduvad ja kadumatud aarded. Vana Testamendi kirjakoht rääkis meile vana Iisraeli inimese ja ühiskonna ebaõiglusest, ülekohtust, kurjusest ja hoolimatusest. Kuulsime prohvet Aamose manitsusi ja hoiatusi oma aja hoolimatute kaasinimeste, kasuahnete ärimeeste, ebaõiglaste ja ülekohtuste võimurite aadressil. Aamos hoiatab Jahve tulevase karistuse eest, see on Iisraeli tulevaste sündmuste ettekuulutus. Huvitav on Aamose puhul, et Aamos ei pea end ise prohvetiks. Tegutsedes Iisraeli põhjariigis ca VIII sajandil eKr jõuka loomakasvatajana ja mooruspuu aretajana, oli ta kutsutud prohvetina Jumala kohtust ja karistusest kuulutama ajal, mida võib ajalooliselt pidada Iisraeli õitsenguajaks enne riigi hävingut, enne vintsutavaid okupatsioone ja vangipõlvesid. Aamos kuulutab Iisraelile Jumala karistusena kadu.

Ja teisalt, toome siia kõrvale ka tänases päevasõnas antud kirjakoha Matteuse evangeeliumist, Jeesuse võrdumi Taevariigist. See on Jeesuse kutse meile tõeliste väärtuste juurde, kutse „otsida hinnalist pärlit“, otsida Taevariiki. Jeesus kutsub meid loobuma maiste ja materiaalsete paleuste tähtsustamisest, lausa jätma kõik need rõõmuga. Et saaksime vabaks, et suudaksime „armastada oma Jumalat ja oma ligimest kui iseennast“.

Ühel pool on vanatestamentlik karm karistuse hoiatus, teisel pool evangeelium. Nende kahe kirjakoha pinge üle kutsungi teid kaasa mõtlema. Kuidas nad meie elus toimivad, kuidas meiegi elu pingestavad. Ja mis on meie võimalus ja ülesanne.

Mida tahab prohvet Aamose hoiatus meile öelda?

Loeme läbivalt Pühakirjast, et Jumala tahe on iga üksiku inimese, riikide ja rahvaste uuenemine headuse ja hoolimise vaimus. Jumal tahab, et me muutuksime, parandaksime meelt. Looja tahe on inimese sisemine uuenemine Looja näoliseks.

Mõeldes praegusele Eesti ühiskonnale, tegelikult kogu Euroopale ja meie kaasaegsele maailmale, meie ajastu kultuurilisele, poliitilisele ja majanduslikule situatsioonile, kõigile neile meedias kajastuvatele negatiivsetele sündmustele, mis peegeldavad ajastu mentaliteeti, saame ehk ka pingutuseta praegust maailma võrrelda muistse Aamose aegse Iisraeliga. Pole ka raske üleilmset pandeemiat seostada teatud moel inimkonnale saadetud hoiatusena. Kui mõelda kasvõi COVID19 viirusega seonduvate ohtude, probleemide, ülesannete, ähvardavate majanduskriiside üle, mis ei ole ju küll aastatuhandete lõikes sellised rängad katastroofid nagu sõda, nälg, okupatsioonid, küüditamised, terror, aga meie elukorraldust siiski segi löövad selles ärahellitatud tarbimise ja nautlemise ajas.

Prohvet Aamose hoiatus toob välja halvad asjad inimühiskonnas, aga võtame paralleeliks meie kaasaegse vaste prohvetile: meedia. Meedia paljastab poliitilisi ja majanduslikke kuritegusid, toob meieni lugusid vägivallast, ülekohtust, õnnetustest, inimlikust rumalusest. Võtame kasvõi järjekordse skandaali erakondade rahastamisest, mis sai meedias tähelepanu. Nagu vanad eestlased ütlesid: „sahker-mahker“. Või kui loeme ühiskonna elu üle otsustajate ükskõiksusest vaimsete ja hingeliste väärtuste suhtes, kultuuri ja teaduse alarahastusest, sotsiaalvaldkonna kasinatest toetussummadest jne, see võiks toita veendumust, et hull aeg on meil Eestis. Kas ikka on?! Kui nüüd sügavamalt järele mõelda, siis meedia kajastabki ju enamuses just halbu asju. Ajakirjandus püüab inimesi ja ühiskonda ohustavaid asju välja tuua, sama roll on prohvetil. Aga selle kõige juures jäävad head asjad tihti varju, me ei pane neid tähele. Prohvet Aamose ülesanne oli sundida oma kaasaegseid kuulama, järele mõtlema. Mõtleme siis meiegi järele. Ja jätame Vana Iisraeli ja ühiskonna tasandi, vaatame iseenda sisse, inimloomuse sisse.

Milliseks on Jumal meid loonud ja mida ta meilt ootab?

Oma praeguses elukutses hingehoidjana ning eelmises elukutses lavastajana, õpetajaametis, oli ja on pea iga päev mu mõtteis ja meeltes inimeseks olemise põhiküsimused ning „Jumala ja ligimese armastamise“ õppetunnid. Haiglas ravil olevate inimeste elulugudesse ja kogemustesse pühendatud olles olen taibanud inimeste elusaatustes teatud sarnaseid jooni. Olen taibanud, mis toob ängi ja hingevaeva tehtud ja tegemata tegudest, kiiva kiskunud lähisuhete pärast, mis annab inimesele hingerahu ja leppimise, isegi rõõmu raskustes ja kannatuses, sügava rahu ka igaviku lävel.

Tõmban siin silla ka oma armastatud teatrikunsti juurde. Töötasin ligi 25 aastat lavastajana ning näitemänge lugedes, proovides näitlejatega koos töötades oli keskmes ikka inimene oma siseilma, oma suhetega ligimesega ja Jumalaga, suhtes oma tegude ja tegematajätmistega. Mängides ja analüüsides liikusime me proovides tegelaste varjatud tumedatesse tungidesse, mõtetesse ja tegudesse. Minu üks lemmikuid, draamakirjanik Hendrik Ibsen on öelnud, et kogu tema looming on kohtumõistmine enese üle, võitlus sisemiste deemonitega, et ta kirjutas selleks, et saada puhtamaks. Pühakiri räägib samuti inimloomuse ja ühiskonna süvakihtidest, neist deemonitest, mida me tunneme iseendas, meie tumedatest tungidest ja ihadest, räägib meie hinge pimedusest. Ja räägib ka sellest, mida Jumal meilt ootab, räägib headusest ja armastusest. Ja näitab meile ka väljapääsu, annab meile Tee. Jeesus ütleb, et Tema on Elu, et Tema on Tee, Tee pimedusest valgusesse.

Mis tähendab olla ristiinimene?

Mismoodi täita Jeesuse käsku „Armasta oma Jumalat ja armasta oma ligimest nagu iseennast“. Kui mõistame, et Taevariik, millest Jeesus räägib, on armastus, siis on meie osaks usaldus ja usk Temasse, Tema järgimine, Temale kuuletumine, mis väljendub meie armastavates ja hoolivates suhetes-tegudes oma kaasteelistega.

Mida usk Jeesusesse Kristusesse võiks tähendada meile, tänapäeva inimesele, kuidas see võiks mõjutada meie eluvaateid, väärtushinnanguid ning eluviisi alusmudeleid? Pühakiri ei anna meile igapäevaseks toimetamiseks justkui konkreetset, detailset juhist, kuidas talitada, milliseid eluvalikuid teha. Aga Jeesus Kristus annab meile põhilise eluhoiaku: otsida kõigepealt Taevariiki, otsida armastust, häid suhteid kaasinimestega, hoolida, elada-tegutseda tões ja õigluses. Ta annab üldise orientiiri, sihi, kuidas elada ja tegutseda – mitte kurjalt, vihates, kadestades, reetes, vägivaldselt, ebaõiglaselt, vaid õiglasemalt, sisukamalt, armastusrikkamalt. Šveitsi vaimulik Hans Küngi sõnul on meile see suureks väljakutseks: „Kuidas pühenduda kaasinimeste teenimisele, kuidas leida endas meelekindlus võitlemiseks ebaõigluse vastu, tänumeelt, vabadust, suuremeelsust, isetust, rõõmu, ning samas ka kannatlikkust, vabandamist ning teenimist; hoiakuid, mis leiavad tõestamist ka piirsituatsioonides, valmisolekus täielikuks eneseohverdamiseks, loobumises isegi siis, kui see pole hädavajalik, valmisolekus tegutseda eesmärgi nimel, mis on suurem tegutsejast.“

Taevariigi otsimise teele astumine nõuab julgust ja usaldust, usaldust Jeesuse Kristuse armastuse vastu. Me teame, et meid on lunastatud, Jeesus on meie hinge ja tegude pimeduse eest, meie patususe eest oma elu andnud, Ta on surnuist ülestõusnud ja saatnud meisse oma Vaimu. Julgustuse ja lootuse, armastuse ja valguse vaimu. Me astume julgelt oma sisemusse, oma maailma pilkasesse pimedusse, tundmatusse, me saame aru, kui vähe me teame endast, elust, maailmast, Jumalast. Sealt sünnib alandlikkus, just meie pimeduse taipamisest. Pimedusest sirutab Jumal meile käe, sealt saab sündida meie valguse ja armastuse vastuvõtmise võime. Meie meele paranemine algab patukahetsusest, me kasvame hea ja kurja äratundmises, eelkõige eneses, kasvame headuse poole. „Kes on oma mõtetes alandlik ja teeb vaimset tööd,“ kirjutab Püha Markus Askeet, „peab Piiblit lugedes kõike enda jaoks ja mitte kellegi teise kohta käivaks.“

Me oleme otsijad, Taevariigi kadumatu aarde otsijad, me jätame selja taha kõik oma hirmud, pimeduse ja patususe, ning ometi ei saa meist keegi kiidelda, et oleme kohale jõudnud. Oleme teel Taevariigi poole. Jeesuse Kristuse armus ja usus ja lootuses.


Jutlus on peetud 14. juunil 2020 Nõmme Rahu kirikus.


Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, Sotsiaalministeeriumi vanemkaplan, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Nõmme Rahu koguduse diakon ja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English