Esiletõstetud lood

Armastuse käsk (Mk 10:17–27)

„Ja kui Jeesus läks teele, jooksis keegi tema juurde ja küsis temalt ta ette põlvili heites: „Hea Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?” Jeesus aga ütles talle: „Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks – Jumal. Käske sa tead: ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust, ära peta, austa oma isa ja ema!” Tema aga lausus talle: „Õpetaja, seda kõike olen ma pidanud oma noorusest alates.” Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!” Noormees kurvastas nende sõnade pärast ja lahkus rõhutuna, sest ta oli suure varanduse omanik. Ja vaadanud ringi enda ümber, ütles Jeesus oma jüngritele: „Kui vaevaliselt lähevad rikkad Jumala riiki!” Aga jüngrid hämmastusid tema sõnade peale. Jeesus aga ütles neile uuesti: „Lapsed, kui raske on minna Jumala riiki! Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki!” Aga nemad hämmastusid üliväga ja ütlesid üksteisele: „Ja kes siis võib pääseda?” Jeesus ütles neile otsa vaadates: „Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik.”” (Mk 10:17–27)

Kas ma saan taevasse? See on vast küsimus, mis käib varem või hiljem iga kristlase peast läbi. Tänases evangeeliumitekstis näeme rikast noormeest, kes on väga püüdlik, kes tahab teha asju õigesti. Ta on täitnud Jumala seadusi, võib-olla isegi väga täpselt. Võiks isegi küsida, kuidas nii vaga ja ontliku noormehe pähe sai üldse tekkida kahtlus. Aga see küsimus vaevab teda. Ja ta tuleb oma küsimusega õigesse kohta, Jeesuse juurde. Noormehe teod ja sõnad kõnelevad suurest austusest Jeesuse vastu: ta langeb põlvili Jeesuse ette ja kõnetab Teda sõnaga, mis viitab Jumala omadustele. See on sõna, mis tähendab, et keegi on ainult ja läbinisti hea, temas ei ole midagi halba, või keegi, kelle teod on väga suured. See on vägev sõna ja Jeesus reageerib sellele. Aga tundub, et noormees siiski päris lõpuni ei saa aru, kes ta ees seisab.

Noormehe küsimus on: „Mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?” Jeesus vastab talle käskudega, mis on meile tuttavad kui kümne käsu käsud 4 –10 ehk teisisõnu need, mis ütlevad: „Armasta ligimest nagu iseennast”. Noormees leiab, et sellega on korras, seda on tehtud. Mis veel? Kindlasti on midagi, mida saaks teha. Nüüd vastab Jeesus sisuliselt suurima käsu teise poolega: „Armasta Jumalat üle kõige”. Armasta Teda rohkem kui oma varandust. See osutub noormehele ületamatuks. Ta läheb kurvalt minema. Me ei tea, kas ta jõudis Jeesuse järgijate hulka. Sellest evangelistid ei kirjuta. Me ei tea ka, miks Jeesuse nõudmine noormehele nii keeruline oli. Noormees ju igatses kindlust selles, et ta on õigel teel, teel taevasse. Kas tal ei olnud võimalus loobuda oma varandusest? Või kas ta ei raatsinud seda teha? Või kas ta ei julgenud? Jeesuse ajal ju arvati, et rikkal on lihtsam pääseda, arvati, et rikkus on märk Jumala õnnistusest ehk järelikult inimene ja ta elu olid Jumalale meelepärased. Rikkal oli võimalus tuua alati ohvreid ja annetada templile ning tal oli palju lihtsam täita väga olulist hingamispäeva käsku, Ta sai saata orjad või teenijad tegema töid, mida oli vaja ka hingamispäeval teha. Varandusest loobumine oleks teinud käskude täitmise kordades raskemaks.

Noormees ei olnud kindlasti esimene ega viimane, kes küsis, mida ja kuidas peab tegema, et olla Jumalale meelepärane, et Jumalale meeldida. 18. sajandil elas Soomes noormees nimega Paavo Ruotsalainen. Ta kasvas üles talupoegade peres. Väidetavalt ei õppinud Paavo kunagi kirjutama, aga lugema õppis ta vara ja enne leeriminekut oli ta Piibli juba kolm korda läbi lugenud. Tal oli range ja nõudlik isa ja ilmselgelt mõjutas see Paavo arusaamist Jumalast. Noores eas oli Paavo suures ahastuses ja ta võttis kord ette pika tee ning kõndis ühe sepa juurde, keda tunti hea hingehoidjana. Sepp olevat öelnud Paavole tähtsad sõnad: „Üks asi on sul puudu ja selle tõttu on puudu kõik: Kristuse sisemine tundmine.” Need olid sõnad, mis avasid Paavole tee ahastusest välja. Hiljem sai temast tuntud jutlustaja ja juhtfiguur ühes äratusliikumises. Tema üks kandev mõte oli, et pole otsustav, kes ja millised oleme meie, inimesed, vaid otsustav on see, kes ja milline on Jumal.

Tuleme tagasi evangeeliumiteksti noormehe juurde. Tundub, et ta küsimus oli püstitatud valest vaatenurgast lähtuvalt. Samas oli see nii väga inimlik: „Mida ma pean tegema?” Vastus on: „Sa ei saagi mitte midagi teha, et teenida välja päästet.” Inimese teod ei ole mitte kunagi nii suured, et nendega saaks teenida välja igavest elu. Täiuslik ja ainult puhtalt hea ei ole meist keegi. Aga Jeesus on teinud kõik, et kinkida meile pääste. Ta on ristil surnud meie eest ja lunastanud meid kõigist süütegudest. Me ei saa sinna midagi lisada. Me ei pea tegema asju õigesti, vaid peame õppima tegema õigeid asju. Mis asju siis täpsemalt? Kõige esimesena peame usaldama Jeesust. Huvitav on, et kõik kolm evangelisti, kes noormehest kirjutavad, kirjeldavad ka, et enne kohtumist noormehega on Jeesus õnnistanud lapsi, kaisutanud neid ja öelnud: „Kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.” Laps ju usaldab neid, kes teda armastavad, oma ema ja isa, vanavanemaid ja teisi täiskasvanuid, kes tema eest hoolitsevad. Ta ei mõtle, mida ma nüüd peaksin tegema, et tasuda nende armastuse eest, vaid ta usaldab, võtab vastu, hoiab vanemate ligi ja õpib neilt. See ongi, mida Jumal igatseb, et meie Tema lastena teeme: hoiame Tema ligi, õpime Temalt, kuulame Teda ja oleme sõnakuulelikud – ja eelkõige usaldame Teda.

See on ka vabastav, sest tähendab et ei ole vaja võrrelda ennast teistega. Alati leidub keegi, kelle teod on paremad ja keegi, kelle teod on halvemad kui minu omad. Või vähemalt paistavad seda olevat. Ei ole vaja võrrelda ennast teiste inimestega. Lihtsalt, ole sina ustav selles, milleks sind on kutsutud ja pea meeles, et Jumal, taeva ja maa Looja armastab sind. Ta igatseb sidet sinuga, Ta igatseb olla iga päev sinu juures. Igatsusest Jumala järele algab kõik, sellest et me tunneme, et vajame Teda.

Armasta Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast. Seda ei suuda me kunagi omast jõust teha. Aga Jumal suudab kõike. Jumala arm teeb meid terveks ja Tema armastusest saame me ammutada armastust, mida anda edasi, millega teisi armastada ja teenida. Jumal on oma armastuses vankumatu ja võrdne, Ta armastab kõiki. Me ei ole Tema ees tegijad ega võtjad, me oleme vastuvõtjad. Ka nüüd, pärast jutlust saame tunnistada usutunnistuses, mida kõike Jumal on meie eest teinud ja usus võtta seda vastu. Aamen.


Jutlus on peetud Kose Püha Nikolause kirikus 19.07.2020. Panuse jutluse valmimisse andis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Noorte Piibli- ja Misjonikursuse rühm, kellega koos arutati evangeeliumiteksti.


Titta Hämäläinen (1971) on Soome Misjoniseltsi misjonär, EELK ja Soome Evangeelse Luterliku Kiriku liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English