Artiklid

Algkristluse linnad II: Efesos

Religioonisotsioloog Max Weber (1864–1920) on rõhutanud, et kristlus kuulub nende usundite hulka, mis levisid esimestel sajanditel eeskätt linnades. See seisukoht on Uue Testamendi ja algkristluse uurijate hulgas tänapäeval üldtunnustatud (vt nt Pilhofer 2013: 158–165; Markschies 2006: 11–34, 187–188). Nagu näitab Pauluse misjonitegevus, oli Rooma riigi tihedal linnavõrgustikul oluline osa kristluse levikus. Ühes varasemas artiklis olen käsitlenud Pauluse ajastu Roomat (vt Lahe 2017). Käesolev artikkel on pühendatud Väike-Aasia tähtsaimale kristlikule keskusele Efesosele. Artikkel on inspireeritud tolle linna külastamisest 2019. a suvel.


Efesose asukoht ja varasem ajalugu  

Efesos (tänapäeva Efes Türgis) asub Joonia mere rannikul Kaistrose jõe suudmes, 3 km tänapäeva Selçukist (Izmiri provintsis). Minevikus asus linn otse mererannikul, tänapäeval 5 km merest sisemaal. Ajalooliselt paikneb Efesos kahe ajaloolise maakonna, Kaaria ja Joonia piiril, jäädes siiski Joonia maakonna piiridesse.

Efesose lähiümbrus oli asustatud juba hilises neoliitikumis u 6000–5000 eKr. Oletatakse, et varasel pronksiajal asus Efesose kohal hetiitide kuningriigi Arzawa pealinn Apasa/Apaša (Steadman jt 2011: 366, 608; Marek 2010: 126; Kerschner 2006: 367–369; Wilson 2012: 222–223). U 1500–1400 eKr kuulus ala Mükeene kultuuri piirkonda, mida tõendavad Efesose lähedalt leitud Mükeene ajastu matused (Kerschner 2006: 367–369). Hiljemalt 10. sajandil eKr jõudsid Efesose territooriumile kreeklased, kes pärinesid legendi järgi Ateena kuninga Kodrose pojast Androklosest ning rajasid sinna koloonia (Akurgal 2015: 142; Wilson 2012: 223). Teise legendi järgi rajas linna amatsoonide kuninganna Ephos. Enne kreeklaste tulekut asustasid Efesose piirkonda lelegid ja kaarialased (Akurgal 2015: 142). Efesose kreeka kolonistid kuulusid Joonia hõimude hulka.

Juba arhailisel ajajärgul rajati Efesosse jumalanna Artemise tempel Artemision. Viimast peeti antiikajal üheks seitsmest maailmaimest ja seda külastasid kaugelt tulnud palverändurid. Pausaniase väitel oli too tempel tollal kreeklastele tuntud maailma suurim ehitis (Pausanias, 4. 31.8). Efesose Artemise nime all austatud jumalannas on äratuntavad mingi kohaliku kreeklaste-eelse viljakusjumalanna (tõenäoliselt Kybele) jooned.

Ajal, mil Efesose kreeklaste linnriik tekkis, oli selle valitsemiskord aristokraatlik, 7. sajandil eKr valitsesid linna türannid ning 6. sajandil eKr kehtestati Efesoses demokraatlik valitsemiskord. 6. sajandil eKr sattus aga linn Lüüdia kuninga Kroisose kontrolli alla. Esialgu kuulus Efesos Lüüdia riigi koosseisu, ent langes pärast Kroisose allajäämist Pärsia kuningale Kyros I-le 546 eKr Ahhemeniidide võimu all. Sel ajal elas ja tegutses Efesoses filosoof Herakleitos (u 544 – u 483 eKr), kelle tekstide mitmeti tõlgendatavad fragmendid (vt Mansfeld/Primavesi 2012: 236–289) on köitnud filosoofe kuni praeguseni (vt Knoll 2017: 65jj; Heidegger 1996). Walter Burkerti arvates oli Herakleitos lähedaselt seotud Efesose Artemise templiga, millele Pärsia võimud olid andnud mitmesuguseid privileege (Burkert 2016: 79). Sellesse templisse laskis Herakleitos deponeerida ka oma raamatu. 6. sajandit eKr peetakse Efesose linna esimeseks õitseajaks (Erdemgil s.a.: 4).

Efesos vabanes pärslaste ülemvõimust koos teiste Joonia kreeka linnadega. Kuigi Efesos oli Ateena I Mereliidu liige, sai sellest Peloponnesose sõjas 412. a eKr Sparta liitlane. Kuningarahuga 387/86 läks Efesos koos teiste Väike-Aasia linnadega uuesti pärslaste võimu alla ning kuulus Pärsia suurriigi koosseisu kuni Aleksander Suure sissetungini 334 eKr. Pärast Aleksander Suure surma (323 eKr) kuulus Efesos erinevatele hellenistlikele kuningadünastiatele, sealhulgas Ptolemaiostele ja Seleukiididele, kuni langes 188 eKr Ataliidide võimu alla ja liideti Pergamoni kuningriigiga (Wilson 2012: 223).


Efesos Rooma võimu all

Pergamoni viimane kuningas Attalos III Philometor, kes suri ilma järglasteta, pärandas oma valdused 133 eKr testamendiga Roomale. Roomlased moodustasid sellele alale 129 eKr Asiaprovintsi, mille esimeseks pealinnaks sai Pergamon, kuid ka Efesosest sai oluline keskus, seda eriti tänu sadamale, mille kaudu olid roomlased kontaktis kogu Vahemere maailmaga. Eriti tihe läbikäimine toimus Efesose kaudu Itaalia sadamate ja Rooma riigi suuruselt teise linna Aleksandriaga. Viimase kaudu pidas Rooma riik kaubavahetust kaugete maadega idas, sealhulgas Indiaga (vt Dihle 1984: 109–117).

Keiser Augustuse valitsusajal sai Efesosest Asiaprovintsi pealinn, kus resideeris Rooma asevalitseja (prokonsul). Augustuse ajal algas linna õitseaeg, mis kestis kaks sajandit (Akrugal 2015: 143). 1. saj kasvas Efesos jõudsasti ja temast sai Rooma riigi suuruselt neljas linn Rooma, Aleksandria ja Antiookia järel. Linnas elas tollal hinnanguliselt u 250 000 elanikku (Wilson 2012: 223). Sadamalinnana oli Efesos väga kosmopoliitne. Siin oli ka juudi kogudus, mida tõendavad nii Apostlite tegude raamat kui Efesosest leitud raidkirjad.


Efesos kui kristlik keskus

Efesose kujunemine kristlikuks keskuseks jääb linna õitseaega. Kristlik keskus sai Efesosest tänu apostel Paulusele, kes rajas sinna koguduse ja viibis seal mitu korda, ühel korral lausa mitu aastat järjest (vt kronoloogia kohta Schnelle 2005: 32jj; Schnelle 2003: 29jj). Ka mitmed Pauluse kirjad on kirjutatud Efesoses ja on oletatud, et just seal tekkis Pauluse koolkond, mille mõju ulatub 2. saj alguseni (vt Schnelle 2005: 50). Sellest koolkonnast pärinevad paljud traditsiooni poolt Paulusele omistatud, kuid tegelikult tema surmale järgnenud ajast pärit kirjad. Sellisteks nn deuteropauluslikeks kirjadeks on 2Ts, Kl, Ef ja pastoraalkirjad (vt nende kohta Schnelle 2005: 325jj). Neist tuleks meie artikli kontekstis eriti esile tõsta Efesose kirja. Kuigi kirja adressaat (st efeslased) on lisatud sekundaarselt, on siiski tõenäoline, et kiri oli adresseeritud mõnele Väike-Aasia kogudusele (või mitmele kogudusele). Kiri on dateeritud 1. saj 80ndatesse aastatesse (vt Schnelle 2005: 348jj; Pokorný 1992: 34jj) ja on tunnistuseks nii Pauluse mõttepärandi edasielamisest pärast tema surma (u 60 pKr) kui ka sellest, et Väike-Aasia oli nimetatud ajal edasi oluline kristluse keskus.

Paulusega seotud juhtumustest Efesoses kõneleb Apostlite tegude raamat (vt Jervell 1998: 479jj; Schille 1989: 372jj). Muuhulgas kirjeldatakse seal konflikti, mis toimus Pauluse ja Efesose hõbeseppade vahel, kes valmistasid Efesose Artemise templist kujukesi, mida palverändurid kogu riigist kaasa ostsid (Ap 19:21jj). Hõbesepad nägid Pauluse kuulutuses ohtu oma religioonile, seda kujutab Apostlite tegude raamat rõhutatult hirmuna kaotada oma teenistus. See on üks paljudest Apostlite tegude raamatus kirjeldatud kristluse ja paganluse konfliktidest (nende kohta on ilmumas artikkel käesolevate ridade autorilt). Olgu veel nimetatud, et Efesose kristlikku kogudust mainitakse Johannese Ilmutusraamatu alguses seitsme koguduse hulgas, kellele on suunatud ülestõusnud Kristuse läkitused (vt Ilm 2:1jj) ja et ka Antiookia Ignatius kirjutas 2. saj esimesel veerandil kirja Efesose kogudusele. Oluliseks kristlikuks keskuseks jääb Efesos aga ka hiljem. Nii toimus seal nt 431. a kuulus Efesose oikumeeniline kirikukogu, mis omistas Neitsi Maarjale tiitli Jumalasünnitaja (vt Efesose kirikukogu kohta Adam 1995: 144–145). Legendi järgi elas Efesoses ka Neitsi Maarja ise (koos apostel Johannesega) – veel tänaseni näidatakse Efesoses soovijatele väidetavat Neitsi Maarja maja (vt Akurgal 2015: 170). Johannese tegevust Efesoses (ja tema matmist tollesse linna) mainib Eusebios (His. eccl. III, 31, 3), kes tugineb selle pärimuse osas Efesose piiskopi Polykratese (125 – u 196) andmetele.

Efesosele lähimaks oluliseks Piibli linnaks on Smürna (nüüdne Izmir, u 70 km Efesosest), kus paiknes üks Johannese Ilmutusraamatus mainitud seitsmest kogudusest (vt Ilm 2:8jj). Selles linnas tegutses 2. sajandil ka märtrina surnud presbüter Polykarpos (surn 155), kes kuulub apostlike isade hulka – vanimate kristlike autorite hulka, kelle teosed ei kuulu küll Uude Testamenti, ent on vanimad kristlikud teosed väljaspool Uue Testamendi kaanonit. Polykarposelt on säilinud kiri filiplastele (Kasemaa 2002: 158–166). Samuti on säilinud apostlike isade hulka kuuluva Antiookia Iganatiose (surn u 108) kiri Polykarposele (Kasemaa 2002: 144–148) ning Polykarpose martüüriumi kirjeldus (Kasemaa 2002: 166–177).


Efesose hilisem saatus

Linnana eksisteeris Efesos edasi ka Bütsantsi ajastul, kuid sel ajal linna tähtsus kahanes. Efesos oli saanud tugevasti kannatada 262. a, kui goodid seda rüüstasid. Hiljem küll linn taastati, ent kui Efesos langes 1426. a türklaste kätte, kaotas linn tähtsuse ka kaubanduskeskusena. Juba 14. sajandil oli linna vahetus läheduses olnud türklaste linn Selçuk, mis on lähimaks keskuseks antiiksele Efesosele kuni tänaseni.


Efesose linna mälestised

Antiikne Efesos on Rooma riigi ala üks tähelepanuväärsemaid linnu, mille väljakaevamine algas juba 1864. a. Esimesed arheoloogilised väljakaevamised viis läbi briti arheoloog J. T. Wood. Tema tööd jätkasid aastatel 1895–1913 Austria arheoloogid Josef Keil, Franz Miltner, Fritz Eichler, Hermann Vetters jt (Akurgal 2015: 143). Praeguseks on välja kaevatud suurem osa linnast ja paljud ehitised on ka rekonstrueeritud (vt kodulehte Das Österreichische Archäologische Institut, kust leiab palju huvitavat infot Efesose linna ajaloo ja uurimise kohta). Kaevamiste käigus leitud esemed on osalt eksponeeritud Efesose Arheoloogiamuuseumis Selçukis, osalt aga Briti Muuseumis ja Viini Efesose Muuseumis.

Artemision

Linna kõige kuulsamast ehitisest Artemisionist on praeguseks säilinud vaid mõned sambabaasid. Küll annavad hoone suurejoonelisusest aimu aga mitmed selle antiikaegsed kujutised ning nende põhjal tehtud rekonstruktsioonid. Praeguste andmete järgi rajati esimene tempel 8. sajandil eKr. Kõige rohkem andmeid Efesose Atremise templist on 6. sajandist eKr. Teada on selle arhitektid – need olid Knossose Chresiphron ja tema poeg Metagenes. Suurimad mõõtmed saavutas tempel 4. saj eKr, mil kogu templiala suuruseks oli 125,67 x 65,05 m. Pliniuse andmetel kaunistas templi peahoonet 127 umbes 18 meetri kõrgust sammast (Nat. Hist. 36, 30). 356. a eKr põles tempel maha (legendi järgi süütas selle keegi linnaelanik nimega Herostratos, kes lootis seeläbi kuulsaks saada; see olevat juhtunud päeval, mil sündis Aleksander Suur), ent juba 3. saj eKr tempel taastati. Lõplikult hävitasid templi gootid 268. a pKr. Kohalikud elanikud kasutasid pärast seda templivaremeid kivimurruna (Akurgal 2015: 147–154; Wilson 2012: 227–230; vt ka Temple of Artemis at Ephesus.

Odeion (bouleterion)

Igas korralikus kreeka linnas pidi olema teater. Suuremates linnades oli neid koguni mitu. Efesose odeion rajati  hellenismi ajastul. Praegune hoone on pärit 1. sajandist pKr ning mahutas ligikaudu 1500 pealtvaatajat. Nimi boulterion tuleneb sellest, et hoonet kasutati ka Efesose linnanõukogu (boule) koosolekute pidamise paigana (Akurgal 2015: 167–169; Erdemgil s.a.: 11).

Valitsuse agoraa

On saanud nime selle järgi, et asus bouleterion’i kõrval. Hoone rajati juba 4. saj eKr, ent 66 eKr seda laiendati ja umbes 10 pKr ehitis renoveeriti (Akurgal 2015: 166–167; Erdemgil s.a.: 8–10).

Prütaneion

Prütaneionis resideeris prütaan ehk linna magistraat. Ta kandis ka tiitlit asiarchos. See oli ametnik, kes juhatas provintsikoosolekut (rahvakoosoleku analoog) (Akurgal 2015: 167; Erdemgil s.a.: 11–12). Seal asus ka Hestia püha tuli. Efesose prütaneion pärineb Augustuse ajast, ent 1. saj ehitati seda mitu korda ümber.

Domitianuse tempel

Keisrikultus oli Rooma riigile iseloomulik valitsejakultuse vorm (vt Lahe, Naab 2014). Efesoses on säilinud mitu keisrikultusega seotud mälestist. Neist esimene, Domitianuse tempel, asub keisri nime kandval väljakul. Käesoleva artikli kontekstis on oluline mainida, et Domitianus oli keiser, kelle valitsusajal (81–96 pKr) toimus Väike-Aasias kristlaste tagakiusamine. Viimasest on inspireeritud Johannese Ilmutusraamat. Efesose Domitianuse tempel ehitati aastatel 89–90 pKr ning oli üks olulisemaid keisrikultuse templeid Väike-Aasias. Kui riik Domitianuse põlustas (damnatio memoriae), pühitseti tempel ümber tema isale Vespasianusele ja ta vennale Titusele (Akurgal 2015: 166; Erdemgil s.a.: 14–15). Viimase eestvõttel vallutasid roomlased teatavasti 70. a pKr Jeruusalemma ja hävitasid selle koos templiga.

Memmiuse monument

Asub Domituanuse templi juures Domitianuse platsil. Pärineb 1. saj eKr ja on pühendatud Rooma riigimehe Sulla onu Memmiuse mälestusele (Erdemgil s.a.: 16).

Heraklese värav

On sissepääsuks kureetide tänavale. Värav on saanud nime kahelt reljeefilt, mis kujutavad lõvinahas Heraklest. Selle keskel asus suur kaar. Värav on pärit 4. saj  pKr (Erdemgil s.a.: 16). 

Kureetide tänav

Tänav on saanud nime Artemise templi juures tegutsenud religioosse vennaskonna järgi, kes kasutas seda kord aastas toimuvateks protsessioonideks. Need toimusid jumalanna Artemise auks, algasid templist väljaspool linna ja kulgesid läbi linna. Kureetide tänav oli Efesose  peatänav (Erdemgil s.a.: 16–17).

Trajanuse purskkaev

Asub kureetide tänava ääres ning oli pühendatud keiser Trajanusele (97–117 pKr). Purskkaev oli kaunistatud ohtrate skulptuuridega (Aphrodite, saatürid, Dionysos, keiserliku perekonna liikmed). Skulptuurid on välja kaevatud ja eksponeeritud Efesose muuseumis (Akurgal 2015: 165–166; Erdemgil s.a.: 18–19).

Hadrianuse tempel

Õigupoolest ei ole see tempel, vaid on templisarnane monument, mis oli pühendatud keiser Hadrianusele (valitses 117–138 pKr) ja rajati 123 pKr Hadrianuse Efesose külastuse mälestuseks. Päris Hadrianuse tempel asus sadamapiirkonnas ja ei ole säilinud (Akurgal 2015: 164–165; Erdemgil s.a.: 20–22).

Celsuse raamatukogu

Selle suursuguse hoone rajas Caius Julius Aquila 110 pKr oma isa Tiberius Julius Celsuse mälestuseks. Too oli olnud Asia provintsi asevalitseja (prokonsul). Hoone täitis korraga kahte funktsiooni, olles üheaegselt hauakamber ja raamatukogu, mis sisaldas 12 000 kirjarulli. Raamatukogu põletati maha gootide rüüsteretke ajal. Allesjäänud varemeid kahjustas ka maavärin aastal 1000 pKr (Akurgal 2015: 159–161; Erdemgil s.a.: 24–26; Wilson 2012: 238–239).

Mazeuse ja Mithridatese värav

See värav viib Celsuse raamatukogu juurest agoraale. Värava lasid rajada kaks vabaks lastud orja 3. a eKr ning pühendasid selle oma endisele peremehele ja perenaisele, kelleks olid keiser Augustus ja tema naine Livia. Värav meenutab oma kolme sissepääsuga Rooma triumfikaari. Sellel olev raidkiri selgitab, kellele on värav pühendatud (Erdemgil s.a.: 26–28).

Äriagoraa

Äriagoraa oli linna peamine kauplemiskoht, mida ümbritses neli sammashalli ehk stoad. Agoraa rajati hellenismiajastul, ent keiser Nero laskis seda laiendada (Akurgal 2015: 161–163; Erdemgil s.a.: 8–10).

Suur teater

Selle linna praeguseni säilinud suurima ehitise rajamine algas 40. a pKr ja valmis 70. a pKr. Seega ajal, mil Paulus külastas Efesost, ehitus veel käis. Teater mahutas 24 000 inimest ning oli suurim teater Väike-Aasias (Akurgal 2015: 158–159; Erdemgil s.a.: 27–29). Just selles teatris kõneles Ap 19 järgi Paulus.

Nekropol

Nagu antiiksetes linnades tavaks, asus ka Efesose nekropol väljaspool linnamüüre. Seal säilinud hauakambrid on kõik pärit Rooma keisririigi ajajärgust.

Sadama tänav

Efesose võimsus tugines kahele alusele – sadamale, mille kaudu oli linn kontaktis kogu Vahemere maailmaga, ja jumalanna Artemise templile, mida külastasid palverändurid kogu kreeka-rooma maailmast. See tänav viis suure teatri juurest antiiksesse sadamasse.


Kasutatud kirjandus

Adam, Alfred (1995) Dogmadelugu. Tlk Elmar Salumaa. Tartu: Tartu Ülikooli usuteaduskond.

Akurgal, Ekrem (2015) Ancient Civilizations and Ruins of Turkey. Ankara: Aralik.

Burkert, Walter (2016) Kreeklased ja idamaad. Homerosest maagideni. Tlk Jaan Lahe. Tallinn: TLÜ kirjastus.

Das Österreichische Archäologische Institut. Vaadatud 30.07.2020.

Dihle, Albrecht (1984) „Der Seeweg nach Indien“ – Dihle, Albrecht. Antike und Orient. Gesammelte Aufsätze. Koost. Viktor Pöschl, Hubert Petersmann. Stuttgart: Carl Winter – Universitätsverlag, 102–117.

Erdemgil, M. Selahattin (s.a.) Ephesus. Past and Present. Istanbul: Duru Basim Yayn Reklamcilik ve Gida.

Heidegger, Martin (1996) Sissejuhatus metafüüsikasse. Tlk Ülo Matjus. Tartu: Ilmamaa.

Jervell, Jacob (1998) Die Apostelgeschichte. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Kasemaa, Kalle (koost.) (2002) Apostlikud isad. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Kerschner, Michael (2006) „Die Ionische Wanderung im Lichte neuer archäologischer Forschungen in Ephesos.“ – Olshausen, Eckart, Sonnabend, Holger (koost.). „Troianer sind wir gesesen“ – Migrationen in der antiken Welt. Stuttgart: Frenz Steiner, 367–369.

Knoll, Manuel (2017) Antike griechische Philosophie. Berlin, Boston: De Gruyter.

Lahe, Jaan (2017) „Pauluse Rooma. Rooma linn Juliuste-Claudiuste dünastia valitsusajal“ – Kirik & Teoloogia,  nr 312 (01.12).

Lahe, Jaan, Naab, Ergo (2014) „Keisrikultus Rooma riigis Juliuste-Claudiuste ja 1. Flaviuste dünastia valitsusajal ning selle võimalikud kajastused algkristlikus kirjanduses“ –  Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 1, 6–25.

Mansfeld, Jaap, Primavesi, Oliver (koost.) (2012) Die Vorsoktariker. Griechisch-Deutsch. Stuttgart: Reclam.

Marek, Christian (2010) Geschichte Kleinasiens in der Antike. München: Ch. Beck.

Markschies, Christoph (2006) Das antike Christentum. Frömmigkeit, Lebensformen, Institutionen. München: Beck.

Pilhofer, Peter (2013) „Städtische Wurzeln des Frühen Christentums“ – Theologisch-praktische Quartalschrift 161, 158–165.

Pokorný, Petr (1992) Der Brief des Paulus an die Epheser. Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt.

Schille, Gottfried (1989) Die Apostelgeschichte des Lukas. Berlin: Evangelische Verlagsanstalt.

Schnelle, Udo (2003) Paulus. Leben und Denken. Berlin/New York: Walter de Gruyter.

Schnelle, Udo (2005) Einleitung in das Neue Testament. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Steadman, Sharon R., McMahon, Gregory, McMahon, John Gregory  (2011) The Oxford Handbook of Ancient Anatolia. Oxford: Oxford University Press.

Temple of Artemis at Ephesus. University of Chicago. Vaadatud 30.07.2020.

Wilson, Mark (2012) Biblical Turkey: A Guide to the Jewish and Christian Sites of Asia Minor. Istanbul: Ege Yayinlari.


Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

Toeta ajakirja väljaandmist!
English